Esmaspäev, 2. august 2021

Teater: "Ujuja"

Tervitus!

Seekord minu siiani ainsast suveteatri kogemusest.

Pealkiri: Ujuja
Lavastaja: Märt Pius
Näitlejad: Tõnis Niinemets, Uku Uusberg, Steffi Pähn, Alo Kõrve
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 18.07.2021
Millal nähtud: 26.07.2021
Minu hinnang: 3.5/5

Just enne etenduse algust küsisin sõbranna käest, et kas Eestil on veel Olümpial medalilootusi lisaks vehklejatele. Jutt arenes ning selline kibestunud inimene nagu ma olen, ütlesin kaaslasele, et "tänapäeval ei ole tähtis kui hea sportlane sa oled, vaid kui hea on sinu isiklik keemik." Ülekohtune ning ebaõiglane väide, kuid jälgides kuidas professionaalset sporti doping ikkagi tohutult mustab ja mainet määrib ning meie kunagised kangelased langevad kui postid, siis tekib kohati tunne, et kas keegi üldse on puhas?! Muidugi on ning ega igaks alas doping midagi juurde ei panustagi, kuid kurb on ikka vaadata professionaalse spordi allakäiku. Vähemalt selle reputatsiooni, m
ille mõju all kannatavad ka ausad tegijad. Ja täitsa juhuslikult, polnud meil kummalgi tegelikult suuremat aimugi, millest konkreetne tükk räägib. Jah, ühest ujujast, kuid vahi meie üllatust, kui keskseks teemaks osutus just seesama dopingu konflikt ning miks, kuidas ja mis tagajärgedega üks sportlane võtab selle kaaluka otsuse vastu ning kavatseb lisa buusti ammutada just droogidest.

Paul on suurepäraste tulemuste põhjal järgmisel võistlusel kvalifitseerumas Olümpiale ning tema vend, ühtlasi ka jurist, püüab juba ette võtta sellest viimast. Brändidiilid, rahavoogude nende suunas jooksma panemine ning tähelepanu, et helge tulev kindlustada mõlemale mehele. Kui Pauli ujumisklubi kaaslane jääb vahele dopinguainetega, on vanem vend mures, sest situatsioon võib halba varju heita ka Paulile. Viimase treener on aga veendunud, et annab vastavatele instantsidele juhtunust teada. Loo puänt toimus juba esimese poole tunni sees, mis mind omajagu üllatas. Nimelt annab sõnaaher tippujuja emotsioonitult üks hetk oma vennale teada, et keelatud ained olid hoopis tema omad ning ta valetas, et need kuuluvad kellelegi teisele. Kui juba enne toimus pealiskaudse all tihe võitlus kahe erineva moraalilise vaate vahel, treeneri ja vanema venna poolt, siis nüüd keerati kõik peapeale ning see pidev üles-alla jätkus kuni etenduse lõpuni. Mängus on palju enamat kui lihtsalt ujumine. Tegelikult on ujumine ise täitsa tähtsusetu. Põhiline mille üle konflikt keerles on see, mida kõigil osapooltel on Pauli edukast tulemusest võita ja mida kaotada, kui ta Olümpiale ei saa. Just need inimlikud emotsioonid nagu auahnus, rahaahnus, kasuhimu, ülistamine, kindlustunne, armastus, egoism, panevad kõik tükis olevad neli tegelast liikuma. Mõned ühte suunda, mõned teise ja vahetus. 

Psühholoogiliselt vaadatuna on tegu suurepärase inimtegevuse ja motivaatorite jälgimisuuringu võimalusega. Mis paneb kellegi tegutsema? Miks rikutakse reegleid? Kuidas muutub moraalne tegelane amoraalseks ja vastupidi? Mis on need nupud, mida vajutada, et saada ühte või teist reaktsiooni või tulemust? Ja üks äärmiselt põnev mõttekäik: Kas doping on üldse vajalik või piisab sellest, et sportlane vaid usub, et tal on lisavunk sees ning tulemused on samad? Mulle see viimane eriti imponeeris ja etenduses visatakse see idee õhku. Loomulikult oli selline valik ka mugav narratiivselt, et anda Paulile veel ikkagi võimalus tagasi pöörata, puhtamalt lehel alustada ning loobuda seekord Olümpiast. Selleks hetkeks aga olid lumepall liialt suureks veerenud ning haaranud kaasa inimesed ümber mehe, kes teda enam peatama ei lubanud. Kõigil oli liialt palju kaotada tõe väljatulemisest või Pauli loobumisest. Ja niimoodi vist allakäigu tee algabki? Kui saladusega on seotud ülearu palju huvisid eri nurkadest, siis segadust lahti harutada on võimatu ning algabki teekond täis valesid, petmist ning peitmist. Kes teab, kas lõpp on kõigile osapooltele helge ja varjatu ei pääse kunagi päevavalgele või on finaaliks krahh. Igatahes, moraalse ja inimnõrkuste aspektide mõistatamise kohalt on süžee äärmiselt köitev. 

Miks siis ikkagi otsustas paljulubav sportlane minna libedale teele? Inimesena saan ma temast liigagi hästi aru ning elan kaasa. Nimelt, mida teha, kui oled alati veidi allapoole seda maagilist piiri. Annad endast pidevalt parima, kuid vaim, keha, võimed, anne, kõik eelnevad või ükskõik kuidas seda nimetada, ei lase sul asutada seda ekstra sammu, et muutuda "heast" järgmisel tasemel "suurepäraseks". Mis kasu on olla lihtsalt "hea" millesgi ning alati teada, et teised on paremad. Ja siis antakse sulle võlurohi, mis aitab kõik takistused eest kiskuda ning tee on valla järgmisele astmele. Kiusatus oleks meeletu. Lahendus ju nii lihtne ja käepärast. Ehk siis, on igapidi mõistetav, miks antakse järele. Saan Paulist aru ja adun dilemmat. Mõistan, et tema elu ei ole olnud meelakkumine ning ujumine on siiani ainuke viis kuidas ta on saanud ennast natukegi kehtestada ja teisi ennast tõsiselt võtma panna. Pole Olümpiat, pole tulevikku. Paul ei paistnud küll eriti intelligentne (nt kuidas ta antidopingureegleid absurdselt enda kasuks lahti mõtestas), pigem oli tegu lihtsa mehega, kel lihtsad soovid ja vajadused. Samas, oli ta ambitsioonikas ning piisavalt tark mõistmaks, et tal on vaja midagi erakordset, et neid tavapäraseid eluplaane oma kallimaga reaalsuseks teha. Tal oli siht ja ta töötas see pidevalt silmapiiril. No jah, eks ta ikka soovis olla, lisaks, imetletud, tähtis ning kadestatud -- kõike seda, mida edukas ujumiskarjäär võimaldas. Teadis ta ka kuidas silma paista, mis oli põhjus pea keha pikkuseks tätoveeringuks, et teda ikka vees nähtaks ja teisteks eristataks. Auahnust leidus Paulis küllaga. Aga pigem sellist lihtsameelset auahnust. Doping oli ju vaid viis kuidas talle teiste tegijatega võrdsemad võimalused anda. See on ju täitsa aus! Vähemalt Pauli meelest.

Ma oleksin oodanud tsipa konkreetsemat lõppu, et kuidas siis nüüd edasi. See hukatusele määratud rongisõit algas, kuid etendus oli vaid selle esimene peatus. Kuigi selline kompaktne, kärme ja kohe asja juurde etenduse pikkus ja formaat mulle väga meeldisid. Samas, muutis see süžee veidi monotoonseks, vähemalt pealiskaudselt. Kuigi Pauli vend kippus liialt monolooge pidama ja emotsioone ülekeema laskma, mis tema tegelaskuju juurde muidugi passis, oli noorem seevastu napisõnaline ja selge. Nad olid omamoodi vastandid, mida oli huvitav tõdeda ja analüüsida. Kui alguses mulle treener sümpatiseeris, siis etenduse lõpuks, ei olnud ma temast enam vaimustuses ning tundus, et ainuke tegelane, kellel oli süda õiges kohas, oli Pauli kallim. Kuigi viimane ise tekitas minus vastakaid tundeid, kord olin tema poolt, kord ma ei olnud. Mõista teda oli vaevatu, minu poolehoid võita aga raske. Pean tunnistama, et mul on keeruline täienisti nautida ja kiita mõnda tükki, kus tegelased on suuresti ebameeldivad ning isegi tüütud. Näitlemisoskuste poolest olid kõik neli, kes laval üles astusid, igatpidi tasemel ja tabasid enda tegelaskujusid üpris õnnestunult. Iga üks neist oli omaette karakter ning kohati tundus, et vastandumist eri tasanditel, eri teemadel, koos eri temperamentidega oli hulgi. Päris intrigeeriv dünaamika ja iseloomude mäng rullus lahti, kus tegelased põrkusid pidevalt üksteise vastu ning leidsid ootamatult jälle omavahel ühisosasid. 

Mainima peab, lisaks, lava, milleks oli seekord imitatsioon basseinist, mis ei olnud sügav, mida kattis veekindel materjal ning õrn kiht vett ennast. Kloorilõhna, minu kurvastuseks, liiga palju tunda ei olnud, mis oleks keskkonna veel rohkem autentsemaks teinud. Kuigi, mu nina vist haistis selle olemasolu. Olin alateadlikult pidevalt pinges, et ega keegi käna seal libedal ei pane. Eriti kuna päris mitu korda olid tegelased palja jalu. Kas ei ole valus kui sellisel pinnal kukkuda ja maadelda? Ebameeldiv nägi välja igatahes. Ja ei saa ka üle ega ümber tõsiasjast, et Tõnis Niinemets oli kogu tüki vältel kitsastes ujumispükstes. Kas tal külm ei olnud? Kas ta hoidis kõhtu koguaeg sees? Kui palju peab treenima, et sellist vormi saavutada? Kas tätoveering oli päris? Kuidas lähenevad näitlejad rolli, mis eeldab, et nad on põhimõtteliselt kogu etendus paljad kui (peaaegu) porgandid? Respekt talle igatahes selles eest.

Kokkuvõttes, hetkel väga asjakohane näidend, mis pakub kaasa mõtlemiseks hulgaliselt igasugu konflikte, kuid mis jääb natuke pidurduma tegelaste vastumeelsuse taseme ja ebamäärasusega. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar