Teater (online): "Kodumaa karjed" ja "CATS"

Tervitus!

Ja taaskord online etendustest.

Pealkiri: Kodumaa karjed
Teater: NO99
Salvestatud: 18.08.2015
Link: https://jupiter.err.ee/1608170653/kodumaa-karjed
Minu hinnang: 3.5/5

Minu jaoks oli NO99 looming alati liialt kaootiline ja aktiivselt etteantud raame kompiv, et ma suudaks seda nautida nagu minu silmis tuleb teatrist rõõmu tunda. Kunst spetsiifiliste seisukohtade pärast, mitte niiväga meelelahutuse nimel. Õige või vale arusaama (?), vähemalt selline mulje mulle kumama jäi. Korra elus külastasin nende teatrimaja, kui see veel eksisteeris, ning ma ei tunne, et ma millestki endale passivast väga ilma oleks jäänud. Seega, ma ei teagi, miks võtsin ette antud etenduse. Ju siis oli teatrinälg suur, aga asutused ise veel suletud. Välja tuli see, et ma olin täitsa võimeline nähtud nautima, vaatamata mu eelhoiakule. Siiski, ei pannud tükk mind taga igatsema veel võimalusi NO99 näidendeid kaeda. Mingid asjad ei käi lihtsalt kokku -- nt mina ja üli uuenduslik teater -- ja käesolev etteaste läks mulle peale paljuski tänu sellele, et mul ei olnud varasemast üledoosi selle teatri teiste väljalasete nägemisest tulenevalt. Andke mulle ikka pigem klassikat -- ühe etenduse keskpunkt peab asuma seal, ümberringne on teretulnud end igatpidi ümber vormima.

Etenduse kontseptsioon oli päris intrigeeriv ja köitev. Üks mees esindab tervet Eesti rahvast ning erinevaid hääli, mida indiviidid sealt massist on viimaste aastakümnete jooksul eriti eredalt välja hüüdnud. Mõnikord on hääl konkreetse isikuga seotud, mõnikord väljendab laiema kogukonna mentaliteeti ja emotsioone. Laval seisab üksik mees, kes lihtsalt räägib. Teemade ampluaa oli lai, kuigi pinnale jäi poliitika, sport ning venelased versus eestlased. Mainitud sai Eurovisiooni võit, Õnne 13, Herman Simm, geibaarid (miks ei ole ühtegi Pärnus?!), Estonia uppumine, pronksiöö, ostan-müün kuulutused, sundüürnikud, laulupidu, majoneesi Kundla, popmuusika, Bonnie Tyleri kontsert, Sõõrumaa, enesetapud, õllejoomise lembus, pankade põhja käimine, noorte väljavool riigist ja mida kõik veel. Põnev oli tõdeda, et mida pidas autor enda vaatevinklist lähtudes nendeks seikadeks, mis Eestis toimuvat just tabavalt ja asjakohaselt kokku võtavad. Poliitika on kuidagi loomulik teema, sest see annab fooni riigi toimimisele makro tasandist mikro tasandile. Välja toodi Ansipi seemnete söömine ja fooliummütsid ning "Sellises kriisis ma elada tahaksingi!", Ojuland versus vaesus, Edgari pildi tulistamine, Jürgen Ligi "Ära kaaguta!" ning, muidugi, Lennart Meri. Professionaalne sport on aga midagi, mis minu silmis on alati natuke ülehinnatud. Eriti arvestades, mis enamuste meie kangelastega on tänaseks juhtunud ja mis välja tulnud. Kas tõesti on kõikide murede ja rõõmude kõrval just see valdkond, mis kõnetab ja kaasab nii suurel mahul Eestimaad ja selle elanikke? Ju siis, sest märkimisväärset tähelepanu läks Värnikule, Šmigunile, Veerpalule, Salumäele ning spordikommentaatorite väljaütlemiste järgi matkimisele (mis olid üpris muhedad, iseenesest).

Kindlasti suutis etteaste minu tähelepanu naelutada, sest püüdsin pingsalt kaasa mõelda ja arvata ära, et mis teemast räägitakse, keda tehakse järgi või kas ma tean öeldud tsitaati või fraasi või, lausa, laulu. Ka tuletati mulle meelde mitmeid lõbusaid juhtumisi, mis juba ammu meelest läinud. Kui Best B4 pala "Ma armastan luuserit" sai ette loetud, siis olin alguses segaduses, et, huvitav, mis luuletusega on tegu. Nii tuttav. Vot, kuidas on võimalik mõtted sassi ajada kui midagi teadatuntut esitada teistsuguse pakendiga. Minu nooruspõlves oli see eriti kuum hittlaul. Ma arvan, et päris paljudele viidetele ma üldsegi pihta ei saanud, kuid selline nuputamismäng koos mälu turgutamisega oli hea lisategevus tükki vaadates ja näitleja meisterlikkust jälgides. Minu lemmik seik oli aga riburada pidi välja hõikamine, et kes ja mis kõik Tallinnasse või Eestisse tuleb, küll Michael Jackson, Madonna, Paris Hilton, noroviirus ja H&M. Ja lahkub, nt Marilyn Jurman, kapital, Obama, Fazer ja kümneid tuhandeid eestlasi. Kenasti stereotüüpselt passiv oli tüki algus ja lõpp. Avapauguks oli mitmekordselt korrutatud mantra, et kui raske Eestis küll on olla. Lõppes aga tõdemusega, et Eesti on ilus. Lihtne, aga efektiine, kompaktne ning mõtlema panev.

Jaak Prints oli, loomulikult, suurepärane neid sadu erinevaid isiksusi ning teemasid ühte isiksusse imedes ja välja paisates. Oli näha, et see nõudis temalt tohutut energiat ning pingutust. Mees oli üks hetk peaaegu ligumärg. Vast ei aidanud ka intensiivne rambivalgus näos. Tulemus oli aga seda väärt. Kuigi mulle jäid mõned teemad ja põhijooned arusaamatuks -- ma ei oleks nende kaasamisega sel tasandil nõustunud -- ning puudu jäi rohkelt võimalikku alternatiivset asjakohast materjali, oli tegu siiski autori nägemusega, et mis oli ja on tähtis, mis vormib ja vormis Eestit ja selle elanikke ning, mis on väärt hoida meie mälusoppides sügaval. Huvitav algatus oleks, et iga inimene looks enda versiooni kodumaa karjetest. Nii palju kui on inimesi oleks vast erinevaid kombinatsioone ja nägemusi. Ma ei olnud küll päri antud tüki iga valikuga, kuid vähemalt oli tasakaal paigas tõsise ja humoorika, kurva ja rõõmsa, ilusa ja inetu vahel. Alati hindan kõrgelt seda, kui ei hakata üleliia pilama, mõnitama või alandama riiki ja selle rahvast. Sellist suhtumist on kuidagi eriti intensiivselt viimasel ajal mulle silma jäänud. Eriti kunstis. Vajalik on balanss. Mitte ükski asi ei ole üdini hea või üdini halb. Kokkuvõttes oli nähtu tihke, sisukas ning suurepärane ajalootund. Mitte täienisti objektiivne, kuid mitte ülemäära subjektiivne.

-------------------------------------------

Pealkiri: CATS
Salvestatud: 1998
Link: https://www.facebook.com/showsmustgoon
Minu hinnang: 3/5

Mis asi see veel selline oli? Oeh, Andrew Lloyd Webber ja mina ei kapi kohe üldse, kohe absoluutselt mitte. Objektiivselt suudan võib-olla aduda, et miks tema loomingut niivõrd ohtralt imetletakse, kuid subjektiivselt ei sobi see grammigi minu maitsele. Ehk siis, on tegu järgmise muusikaliga tema sulest, mis mind enda kukalt kratsima pani ja silmi pööritama. Kuna antud etendus on üks väheseid, mida ma veel näinud ei olnud, siis ei kergitanud ma väga ka ootusi. Kuid sellist palagani ma ei osanud ette näha. Mis oli siis tegelikult selle sisu? Terve etendus koosneb sellest, et tutvustatakse erinevaid kasse, lauldakse, tantsitakse ja lõpuks läheb üks neist taevasse. Ja oligi kõik. See oli nagu reklaametendus kasside varjupaiga kasside kohta kiisuvõtust huvitatutele. Äkki soovite laiska kassi? Äkki soovite prisket kassi? Äkki soovite ulakat kassi? Aga äkki lausa võlukassi? Oot oot -- äkki just seda see metafooride keeles tegelikult oligi?! Kasside turundusaktsioon! Ja see, kes lõpus n-ö lahkus, saigi oma päris koju?

Kui aus olla, siis oli nähtu omamoodi paeluv ja tähelepanu haarav. Aga seda just visuaalsest küljest. Ülimalt eksentrilise, ekshibitsionismliku, värvikireva, lärmaka ja provokatiivse modernse tantsuetendusena, mis kombineeritud lauludega, on ta kahtlemata üks ainulaadsemaid, mis niivõrd laia levikuga tavapubliku hulgas on tuntud. Oma osa on kindlasti ka 80ndatel, mil ta esietendus. Arvestades selle kümnendi õhkkonda ning imidžit, on muusikal justkui oma ajastut peegeldav lapseke alates silmapaistvatest kostüümidest, lõpetades kummalise kontseptsiooniga. Koos pisikese jäägiga 70ndate diskosärast. Oma erksuse, veidruse, koloriidsuse ja üle võlli mentaliteediga sobib ta sinna nagu rusikas silmaauku. Võib-olla oleks ma etendust kõrgemalt hinnanud, kui oleksin seda väljatulemise ajal kaenud (kuigi ma polnud siis veel sündinudki)? Siiski, minu jaoks on tulemus liialt sigrimigri ja lihtsakoeline, kaks vastandit koos. Kassid, keda tutvustati, olid tegelikult päris ägedad ning, vastavalt nurriku eripärale, olid nende etteasted meeleolukad ja hoogsad. Või siis kurblikud ning melanhoolsed. Viimaste hulka kuulus nt ätist teatrikass ning kunagine populaarne glamuuritarist kiisu, kes nüüd oli ebasoosingusse langenud pärast parimate aastate möödumist. Maailmakuulsat "Memory" laulu esitab ka just see vanasid häid aegu taga igatsev kassidaam. Siinkohal peab mainima, et see pala on tõesti kaunis ja võimas. Ning tegi mind lausa härdaks. Ülejäänud lood, aga mitte nii väga. Energilisemad etteasted tegid raudtee kass, üleannetute kasside duo, võlukass ning isegi sõda koertega toodi publikuni. Lisaks, sai oma osa salapärane kriminaalset eluviisi viljelev kõuts, kelle roll jäi natuke poolküpseks ja eesmärgid segaseks.

Mis mulle aga üllataval kombel väga peale läks olid pilguheited, õpetussõnad ja tähelepanekud reaalsete kasside hingeellu. Rum Tum Tuggeri laul tõi esile hulgalt selliseid tüüpilisi käitumismustreid või kiikse, nt annad seda, tahan teist, koguaeg olen valel pool ust, jne. Täitsa kümnesse! Ja, nagu laulust välja tuli, ei ole alati seal mingeid põhjuseid taga, lihtsalt kiisu otsustab nii, ja nii ongi. Viimases grupi etteastes loeti publikule sõnad peale, et kuidas tuleb kassidega suhelda, kuidas neid tuleb austada ning milliseid meelehäid nad on ära teeninud. Nt ära kõneta kassi enne, kui kass sind kõnetab, kaaviar on väikseks eineks väga hea valik, ja palju muud. Nagu legendaarne fraas Chalice'i laulust ütleb: "Ori anna krõbinaid, muidu lasen sussid täis". Sellised muhedad ja koomilised lisad ülbetelt neljajalgsetelt, kes arvavad, et on maailma nabad, oli tõesti vahvad. Lõppkokkuvõttes, aga, ei sattunud ma etendusest vaimustusse. Seal leidus kihvte aspekte ja, kahtlemata, oli produktsioon tipp-klass, kuid lugu ise jäi natuke lahjaks, süžee oli suhteliselt olematu ning visuaalsele poolele lootma jääda minu puhul ei ole piisav.