Esmaspäev, 5. juuli 2021

Kino: "Kiired ja vihased 9", "Paljutõotav noor naine" ja "Palgamõrvari naise ihukaitsja"

Tervitus!

Pärast kinode avamist olen lausa kolm korda juba neid külastanud. Oh, kus ma olen ikka kinost puudust tundud! 


Pealkiri: Palgamõrvari naise ihukaitsja
Originaalpealkiri: The Hitman's Wife's Bodyguard
Režissöör: Patrick Hughes
Näitlejad: Ryan Reynolds, Samuel L. Jackson, Salma Hayek, Antonio Banderas, Morgan Freeman
Kinodes alates: 18.06.2021
Millal nähtud: 19.06.2021
Minu hinnang: 1.5/5

Kui nii meeleheitlikult punnitada ja punnitada ja punnitada, et oleks naljakas, siis ei tule pepust lõpuks lõbusat peeru, vaid välja libiseb hoopis törts fekaali. Oi, kuidas see film püüdis olla krapsakas, äge ja humoorikas, tulemus ei sisaldanud aga ühtki neist. Esiteks, pidev karjumine ei tee midagi krapsakaks, pidev ropendamine ei tee midagi humoorikaks ning pidev peategelase mõnitamine ei tee midagi ägedaks. Mis juhtub, aga on, et kõik need omadused vormivad filmi tüütuks, labaseks ning kriipivalt valjuks. Mul oli siiralt kahju Ryan Reynoldsi tegelaskujust, keda lihtsalt pidevalt maha tambiti, keegi ei austanud teda, keegi ei tahtnud teda ning see pidev alandamine oli tõesti häiriv juba. Kas see pidi olema vaimukas? Võib-olla mõne sadisti arvates, kuid piir ületati minu silmis juba filmi keskpaigaks, kui mitte varem. Pea kõik tegelased olid ebasümpaatsed (ja miks seda Bostoni venda ja tema Šoti tõlkijat üldse nii suures koguses vaja ole, et süžeed sogaseks ajada?) ning isegi tossike Ryan Reynolds oli liiga möku. Mees! Võta end kokku! Sa oled ju äss kätšivend. Näita ülejäänud nõmedikele koht kätte! Aga ei... Ja see metsik ropendamine, mis nagu järjepidev okse eriti Samuel L. Jacksoni ja Salma Hayeki suust välja paiskus. See oli rõve. Kuigi pidi vist "teravalt" humoorikas olema. No vabandage, oleks nad vähemalt natuke koloriidsemat sõnavara kasutanud. Röögiti vaid paari igavat roppust. No ei läinud mulle selline lame kombo peale, mis põhimõtteliselt keerles ümber ühe tegelase kiusamise. Kiusamine ei ole okei! Ka täiskasvanute hulgas. Enamgi veel ei ole see naljakas. No ei ole!

Positiivsena tooksin välja, et Salma Hayek on ikka võrratult kaunis naine ning, vaatamata sellele vastikule suuvärgile, oli ta karmi muti rollis päris värvikas ja kihvt. Richard E. Granti lühi etteaste oli ka üpris lõbus. Sellise intrigeeriva, kuid veidralt meeldiva detailina tooksin välja, et ma poleks vist kunagi arvanud, et minu silmad näevad aega kui Hollywoodi filmide kurikaelaks ei olegi mõni Lähis-Ida, Slaavi (eriti Vene taustaga) või Asiaadist tüüp või bande. Seekord oli tegelastel vastaseks... Kreeka ja mingi Kreeka magnaat (vist algselt Mehhikost pärit, muidugi). Jah, rahval on võimas minevik, kuid mulle ei tule esimese valikuna silme ette just kreeklased kui mõelda, et kes võiksid olla uued tuuled terroristide rindel. Nemad tuletavad pigem meelde randa, oliiviõli ja logelemist. Seega, ma aplodeerin filmitegijaid, et nad sissetallatud rajast välja astusid ning midagi uut ja põnevat tüüpiliste pahalaste ridadesse pakkusid. Nagu Antonio Banderase (!?) kehastatud pea kurjam oma missiooniks võtnud oli, peab Kreeka taas oma antiigiperioodi maailma liidripositsiooni taastama! Väärt eesmärk... Kuigi filmi kontekstis täitsa lambikas. Ja ma ei saanudki lõpuni aru, et mis värk Kreekal EUga oli, et nad mässasid ja Antonio pidi kõiki nottima hakkama. Kas Kreeka ei tahtnud oma hiilgellaenu tagasi maksta? Huvitav, huvitav.


-------------------------------------------------

Pealkiri: Kiired ja vihased 9
Originaalpealkiri: F9
Režissöör: Justin Lin
Näitlejad: Vin Diesel, Michelle Rodriguez, John Cena, Jordana Brewster, Tyrese Gibson
Kinodes alates: 25.06.2021
Millal nähtud: 26.06.2021
Minu hinnang: 1.5/5

Jah, ma tean, et see kiirete autode sari ei ole just kvaliteedi poolest tuntud, pigem kvantiteedi (palju igasugu sõidumasinaid, palju totrusi, palju muskleid ja palju kasutamist sõna "family"), kuid sellel on oma sarm -- ajuvaba sarm, muidugi. Lustakas ja igatpidi meelt lahutav on vaadata kuidas eirates kõiki füüsika ja tegelikult isegi muid loodusseadusi heidetakse vaataja ette tohutul hulgal pahvatusi, kokkupõrkeid, rusikahoope ja mida kõike veel, tehakse kurikaeladele üks-null ja head alati võidavad, tähistades koos õlle ja koduaia piknikuga. Kõlab nagu universaalne eduka kerge märulifilmi valem. Mida on siis kasutatud juba ühest filmist teise, ühest filmist teise, ja jälle ühest filmist teise, tõstes loogika ja reaalsuse puudumise taseme järk järgult taevani. Seekord tundsin, et ma ei suutnud enam huumoriga seda napakust võtta. Ma ei olnud võimeline seda sõgeust kaasaelava muigega jälgima. Üheksas osa oli see üks tilk, mis klaasi vett üle ajama sundis. Ma ei teagi väga miks just see osa, kuid ma lihtsalt ei nautinud nähtut enam. Süžee, tegelased ja kogu kontseptsioon muutus üleöö vastumeelseks, kulunuks ja igavaks. 

Võib-olla oli asi selles, et äkitselt ilmus välja Vin Dieseli tegelaskuju, Domi, kaua kadunud vend. Vend, keda keegi siiani maininud ei olnud, iseäranis peresse vasikavaimustusega suhtuv Dom. Või, et ammu surnud Han äkitselt elusa ja tervena kohale lendas. Viimane otsus nullis mitmes eelnevas filmis tema kaotusest tuleneva emotsionaalse kaalu. Ime, et nad Paul Walkerit eriefektidega tagasi ei toonud. Kuigi natuke imelik oli, et nad temast rääkisid nagu näitleja tegelaskuju, Brian, oleks veel elus. See ei jätnud aga loomulikku muljet ning mõjus järjekordse ebaloogilisusena: miks ei tulnud Brian neile appi? See, et ta lapsehoidjat mängis ei suutnud mind veenda tema kohalolu puudumises. Tore oli tõdeda, et nad seekord ka ise nalja heitsid selle üle, et keegi kunagi viga ei saa ning ükskõik kui absurdsest olukorrast tullakse puhaste riiete ja kriimudeta näolapiga välja. Samas, selle võlu oligi see, et nad varem sellele tähelepanu ei pööranud ning lihtsalt lasid edasi. Teema kõnetamine tegi kogu olukorra veel ebarealistlikumaks ning võltsiks. No tipp oli, muidugi, autoga kosmosesse sõitmine, rõhudes, et füüsika on paigas ja numbrid klapivad. Kui iga loru sellepõhjal atmosfääri kihutaks, siis oleks meil taevas autosid täis. Üks hetk ma lihtsalt hakkasin naerma kui neid kahte, maakera taustal, hõljumas nägin. See tundus ekstra tobe. Ja see megamagnet. Kuidas on võimalik, et magnet tõmbab endasse just ainult neid metalseid objekte, mida tegelased tahavad ja jätab rahule need, mida ei ole vaja? Oeh.

Positiivsest küljest. Tore oli näha Tbilisi tänavaid ja Helen Mirrenit. Kõik muu ei haaranud mind seekord, kahjuks, 200 km/h kaasa nagu tavaliselt. Kurb.


-----------------------------------------------------


Pealkiri: Paljutõotav noor naine
Originaalpealkiri: Promising Young Woman
Režissöör: Emerald Fennell
Näitlejad: Carey Mulligan, Bo Burnham, Clancy Brown, Jennifer Coolidge
Kinodes alates: 28.05.2021
Millal nähtud: 12.06.2021
Minu hinnang: 4.5/5

Kas pole mitte super tunne, kui lähed vaatama filmi, millest sa väga midagi erilist ette ei tea, kuid mis ületab olematud ootused lausa mitmekordselt? Antud linateos šokeeris, ajas naerma, tegi kurvaks, tegi vihaseks, pani tundma rahulolu ja õiglust, pani tundma lootusetust ja tülgastust. Ja tegi seda kõike veidralt esteetilises ja omanäoliselt kauni kinematograafiaga pakendis. Tegu oli otsekui sünge reaalsuse nägemisega kummalisest kõverpeeglist. Või vastupidi. Film oli intrigeeriv kombo thrillerist, komöödiast, romantikafilmist, draamast ja krimist. Kõik need elemendid klappisid ning tulemus oli terviklik ja orgaaniline. See on hämmastav kui ebamoraalsed võivad olla inimesed, keda nähakse nt ametist tulenevalt moraalsetena. Ja vastupidi. Samuti, inimesed võivad alati üllatada, nii positiivselt kui negatiivselt. Inimesed võivad siiralt kahetseda ja seda tegelikkuses tõestada. Inimesed võivad ebasiiralt kahetseda, valedel põhjustel, nt et midagi saada või kui teema puudutab neid isiklikult. Põhimõtteliselt, pealtnäha eeskujulikud inimesed võivad olla koletised ja need, kes viimaste arvates teevad koletuslikke tegusid, võivad sisemiselt olla pühakud. Huvitav on jätkuvalt tõdeda, et ühte ja sama olukorda nähakse vastavalt enda huvidele, soovidele, arusaamadele ning egole kategooriliselt erinevalt. Ilma mingite süümepiinadeta. Kas "ei" on "jah", kas "ei" on "ei", kas "jah" on "jah" -- kas olematu vastus on "jah" või on "ei"? Mõtlemis- ja arutlusainet leidus miljoni euro eest.

Põhimõtteliselt, ma ei taha väga palju filmist öelda ja pigem ärgitan seda nägema ilma ootusteta. Teada on vaja, et Carey Mulligan on korraga kaunis kui tagasihoidlikult võimas oma rollis. Vaatamata koledustele on filmi ilus vaadata ning taustal tasub tähele pannu igasugu sümboleid ja viiteid (nt voodi peats kui inglitiivad peategelase selja taga). Põhjatut emotsionaalset sügavust koos suurepärase dialoogiga leidub igas stseenis. Garanteerin, et süžee ja keskse delikaatse teema käsitlemine ei jäta ühtegi vaatajat külmaks ning tegu on hädavajaliku, isikupärase, nutika ning meeldesööbiva linateosega, mis paneb, loodetavasti, elu üle järele mõtlema. Või siis soodustab alati olukordi teise nurga alt vaatama ja mõtlema mitte nii lineaarselt ning klappidega silmadel. Soosib empaatiat ja arusaamist, eriti ebameeldivates ja keeruliste olukordades. Ja veel, mulle tohutult meeldis filmi lõpp! Ning julge otsus, mis selleni viis. Isegi kui pettumus oli alguses suur, suudeti mind üllatada ning rahulolevana saalist lahkuma panna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar