Kolmapäev, 28. juuli 2021

Raamat: Ajaloo eri "Jaapan läbi aegade" ja "Vana-Rooma kuriteod"

Tervitus!

Ja taaskord raamatute maailmast.

Pealkiri: Jaapan läbi aegade
Autor: Olaf-Mihkel Klaassen
Kirjastus: Argo
Ilmumisaasta: 2008
Minu hinnang: 2.5/5

Mul on raamaturiiulitel hulk Jaapaniteemalist lugemist, alates teetseremooniast kuni Jaapani ajalooni välja. Millegipärast on see riik mulle alati ekstra salapärane, põnev ja eksootiline näinud. Samas, ei ole ma ühtegi neist mitmetest raamatutest veel kätte võtnud, et neisse süveneda. Üks õhtu aga haaras käsi just antud teose, mis on tegelikult suurepärane sissejuhatus või epiloog kõikidesse teistesse selleteemalistesse raamatutesse sukeldumiseks. Tean tegelikult Jaapanist üpris palju, sest olen õppinud jaapani keelt lausa kolm aastat (mul on isegi A2 tase käes) ning olen siit ja sealt saadud teadmiste kohalt selle kultuuri, ajaloo ja inimeste olemusega niivõrd kuivõrd sina-peal. Nende teadmiste kogumine on olnud kaootiline, seega, on asjakohane ametlikult rohkema ning mõtestatuma info koondamist alustada just käesoleva ülevaatliku teosega. Kohe kindlasti saab sellest soliidse kokkuvõtte eri teemadest ja aspektidest saareriigi ja selle inimeste kohta. Kui hästi aga on info struktureeritud, esitatud ning teemavalikud ise, siis see on pigem maitse ja prioriteetide küsimus. Minu jaoks jäid valikud kohati vajaka või mõjusid seosetult või puudulikult. Esines isegi lohakust (kas Taist on saanud Tailand?).

Kakskümmend sisupeatükki käsitlevad teemasid nagu mütoloogia, ajaloo periodiseerimine, ajaarvamine, seisus, ajaloolised kirjalikud allikad, usundid eri perioodidel, haridus, jne. Põgusalt keskendutakse ka kultuurile, nt maalikunst, skulptuur, teater, sport. Ma tundsin, et sain väga põhjaliku ülevaate just Jaapani usundite ajaloost, fookusega shintol ja budismil. Ning kuidas just need on vorminud Jaapani ühiskonda ning arusaama maailmast. Põnev peatükk oli mütoloogiast, millest ma natuke teadsin ja suutsin tuttavat kohata, kuid mis mulle kindlasti sellest valdkonnast terviklikuma ülevaate andis. Maailma loomine on vast igas religioonis pehmelt öelda veider ja omanäoline, kuid Jaapani jumalused on omaette klass. Eriti lõbus oli Amaterasu, keda koopast välja meelitati strippi tantsides, mille peale too naerma hakkas ja välja oli nõus vupsama. Huvitav oli tutvustus jaapanlaste etnogeneesist, millele ma pole varem mõelnud. Minu arusaam Jaapanist enne Teist maailmasõda on pilt suhteliselt isoleeritud riigist ja rahvast, kes otsekui teistest saarestiku ümberringsetest inimestest täiesti eraldi eksistentsi tekkinud. Siiski, ei ole nad nii unikaalsed kui pealtnäha paistavad. Nende geneetika moodustab kolm gruppi: ainud, malai-polüneesia hõimud ja protojaapanlased. Iseäranis intrigeeriv seltskond on ainud, kes on saarestiku vanim elanikkond ning nad eksisteerivad siiani kui iidsed pärismaalased. Natuke koomiline fakt nende kohta on see, et neid kirjeldatakse kui tohutult karvaseid. Tsiteerides teadlasi raamatust: "Karvkate kehal: rikkalik, vähekarvast ainu meest on raske leida".

Detailse, kuigi samas kuiva, kokkuvõtte sai poliitikast pärast feodaalsüsteemi lõppu ja pärast Teist maailmasõda. Mis parteid, kuidas on tekkinud, arenenud, kadunud ja tõusnud. Iseäranis asjalik oli lugeda sellest, et mis viis ikkagi riigi sõtta naabrite vastu ja hiljem Saksamaa liitlasena USAga katastrofaalselt lõppenud konflikti. Nt minu kooli ajalootunnis uskus õpetaja, et just Jaapani rünnak Manžuuriale oli Teise maailmasõja algus, mitte Poola vastu minek. Jaapani agressiivne ja ennast paremaks pidav lähenemine 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses on intrigeeriv eskalatsioon, mis kohati jättis mulje kui peata kanata rapsimine, kus keegi ei vastuta ja ega adu tehtut. Teisalt, loomulik kulminatsioon ning langemine, mis algas intensiivse rahvusliku enesetunde süvenemisega. Kõigest sellest saab, õnneks, erapooletult lugeda antud teosest. Delikaatse poliitilise ajaloo juures oleksin aga väga tahtnud lugeda ka konkreetselt Jaapani ja tema naabrite suhete kulgemisest läbi aegade. Eelkõige Hiinaga, mis on riiki tohutult mõjutanud (nt kanjide kirjasüsteemi eeskuju, budismi levik) ning kellele, mulle võib-olla pelgalt tundus, et Teise maailmasõja laastamistöödega sooviti osati lihtsalt lõpuks "ära teha", "peale jääda" ja näidata "kes on tegelikult parem". Neid suhteid küll puudutati, kuid oleksin tervitanud ühte eraldi peatükki.

Kellele pakub Jaapan huvi ja soovib saada kiire ülevaate baasi, siis selle raamat igati võimaldab. Samas, võib häirida teose referaatlik lähenemine ning esitlusformaat. Kohati on tunne, et loen kellegi erinevatest kohtadest kokku kogutud märkmeid, mitte sidusat raamatut. Ja selline refereering tegelikult teos oligi, millele eessõnas viitas ka autor ise. Kirjutatu koondab endas põhimõtteliselt kokkvõtet konkreetsetest teemadest teiste mitmete autorite teoste põhjal. Teisalt, selline hakitus iseenesest ju toimis ja aitas loetavat mõtestada, kategoriseerida ja jälgida. Oleksin siiski eelistanud pigem kirjanduslikumat ning sidusamat stiili, aga eks see ole taas maitse küsimus. Kuigi sain asjaliku ülevaate usunditest ja nendest sotti saamine on, kahtlemata, Jaapani kultuuri mõistmise aluseks, oli seda mingi hetk liiast. Eriti peatükk uususunditest, mis oli küll silmi avardav (issake, kui palju neil neid on ja kui palju järgijaid), kuid selle asemel oleks lootnud süvitsi minemist teemadesse nagu Jaapani perekond, suhted, kombed, toit, majandus, keel, jne. Aga, noh, ega kõike kompaktse ülevaate käigus ei olegi võimalik puudutada. Järg kuluks siinkohal ära: "Jaapan läbi aegade. Osa 2".


----------------------------------

Pealkiri: Vana-Rooma kuriteod
Autor: Jerry Toner
Kirjastus: Tammerraamat
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

Ainuke mõte, mis mul pärast lugemist pähe kummitama jäi oli, et must miljon tänu selle eest, et sündisin praegusesse ajajärku, mitte Vana-Roomasse. Põhimõtteliselt, ükskõik kes sa selles impeeriumis, ükskõik mis perioodil olid, tegelikult ei olnud mitte keegi kaitstud kuritegevuse eri vormide eest. Jah, kraad ja spekter väärtegusid, mille ohvriks võisid langeda tõusis proportsioonis sellega mis klassist sa olid ning kui rikas, kuid ka eliit ning kasvõi keisrid ise ei suutnud olla hoitud nt vägivaldse surma eest. Sama on tegelikult tõsi tänapäeval -- kellelgi pole üdini ohutu -- , kuid saame ikkagi toetuda seadustele ja riiklikele kaitse intstantsidele kui midagi peaks juhtuma (teoorias vähemalt). Vana-Roomas oli tohutult seaduseid ning niivõrd kuivõrd erinevaid viise kuidas õiglust, tuge ja kompensatsiooni saavutada, kuid tõenäosus saada rahuldavat tulemust oli suhteliselt olematu. Isegi neile, kel mammonat oli priisata. Kui sa just asju enda kätesse ei võtnud ning pöördunud nt needuste poole abiks (mis oli äärmisel põnev alapeatükk, eriti needuste "poeetilise" sõnastuse pärast). 

Ka praegu lokkab ebaõiglus ning kaitsekilp kuritegevusele võrdub rahakoti paksusega, mõnes riigis vähem, mõnes riigis rohkem, aga sellist lootusetust enda olukorrale õiglane lahendus leida nagu Vana-Roomas, nt sõjakuritegudes, seda on psühholoogiliselt raske seedida. Või isegi tõsiasja, et mis neile õiglane ja õiglus, oli minu silmis üpris mööda minu arusaamast neist definitsioonidest. Samas, veider oli lugedes mitte mõelda selle üle, et rohkem kui 1500 aastat hiljem (pärast Lääne-Rooma langust) ning teatud maailmajagudes ei ole Vana-Roomalikust ebavõrdusest ning kahjust kuigi kaugele edasi arenetud. Ehk siis, äkki peaksin oma esimese lause ümber parafraseerime: mul on hea meel, et olen sündinud praeguses ajas n-ö arenenud lääne maailmas.

Raamat on jagatud kaheksaks peatükiks, mis kõik käsitlevad erinevat kuriteo liiki või sarnaseid teemasid. Nt "Väikevargustest ulatuslike riisumisteni", "Pettused, võltsingud ja riiklik korruptsioon", "Kuriteod jumalate vastu", "Seks, joomine ja õigimine -- kuriteod moraali vastu", jne. Teos oli struktureeritud otsekui kohtuistung, kus esmalt esitatakse proloogina peatükk "Süüdistus" ja kui kõik pahateod on letti laotud, siis tehakse epiloogina "Kohtuotsus", kas riik on süüdi või mitte. Autor rõhutab alatihti, et loetut ja tohutult näiteid tuleb võtta väikse skeptilisusega ning panna nad konteksti, mida me alati ei pruugi mõista. Nimelt, olid ajaloo ülesmärkijatel omad agendad (nt mitte sattuda kaasaja keisriga pahuksisse), piiratud vaade lähtuvalt klassist (autorid olid tavaliselt kõrgkihist), näited kajastasid pigem ekstreemsusi ning võisid olla liialdatud või isegi valed (et luua fooni, kiita keisrit, moraalitseda, õpetada, vm), tegu oli peene sarkasmiga (nt keisrit kiites teda hoopis ridadevahelt kritiseerides) või autoritel ei olnud halli aimugi või vähimatki huvi korrektselt kajastada nt talupoegade muresid (kes moodustas umbes 95% impeeriumi elanikkonnast). Allikad, millest Vana-Rooma kuritegudest infot saadi ei olnud objektiivsed ning keeruline on siiski saada adekvaatselt pilti, et milline oli olukord tegelikult. 

Samas, pole põhjust kahelda, et seis oli päris karm ja nutune, olenemata, kes sa impeeriumi eri nurkades ei pruukinud olla. Loomulikult, olid hierarhia madalaimal orjad, kes, põhimõtteliselt, ei olnud enam inimesed, vaid asjad, ning kes oma meeleheites seisusest pääseda olid päris agarad kuritegude toimepanejad. Nt peeti üheks jubedaimaks neist isanda mõrvamist orja poolt -- ei omanud tähtsust, kui jõledalt viimast aga koheldi, et see drastiline samm ette võtta. Ka kristlased oli usinad kannatajad ning tagakiusatavad, kes hilisemas perioodis aga ise veel hullemateks käsuandjateks ning moraalitsejateks said. Nt lõi kristlus veel sügavama hierarhilise kihistumise ühiskonnas (uuristades kuristikku tulevase feodaalajastu talupoegade ja eliidi vahel), karmimad karistused, bürokraatia ja hullemini lokkava korruptsiooni kui eales varem. Lisaks, kristlusega tekkisid klikid, mis tundus mulle kui eelkäijad nt jalgpallihuligaanide kampadele. Positiivsena, aga hakati seksuaalkuritegevusse tunduvalt tõsisemalt suhtuma. Naisedki said tunda kahte spektri eri otsa enda positsioonil ning ei olnud tihtipeale paremas rollis kui orjad. Nt ei tohtinud mees vägistatud naist abielurikkumises süüdistada, mis on üpris progressiivne selle perioodi kohta, kuid, teisalt, oli vägistamine kui mehe või siis meessoost perepea au riivamine ning just see faktor paigutas teo kuritegude hulka, mitte tõsiasi, et naine oli ohver ja kannatas. 

Humoorikate seikadena tooksin välja vargused ning kui keeruline oli oma vara kaitsta, isegi kui olid rikas. Majad ei olnud just tugevast materjalist, ehk siis, kui pätid ei saanud varandusele ligi, sest seda kaitsesid orjad, koerad, paksud uksed ja lukud (puidust, mis just eriti turvalisust ei pakkunud), siis löödi maja seina auk ja napsati saak ikkagi minema. Kõige efektiivsem oli oma väärtuslikud esemed positsioneerida maja keskele kaevatud keldrisse. Kui juhtus aga hullem ja vargad pistsid putku, siis mida sai ohver teha? Nagu autor ütleb: "Tavaliselt mitte midagi." Selline huvitav paradoks oli ka orjade varastamine, mida võis ette tulla nagu teiste "esemete" puhul. Kui aga ori põgenes, siis varastasid need orjad end ise. Nad ei olnud ainult isanda eest minema jooksjad, vaid lisaks, vargad. Vana-Rooma loogika on lõbus loogika. Teisalt, nt sõdade, vallutustega ja mässudega kaasnevaid kuritegusid oli üpris ebameeldiv lugeda. See tase brutaalsust, mis sai omaks paljudele rahvastele või isegi roomlastele endile, oli ekstreemne. Või terroripoliitika tagajärjed kui võimul oli selleks võimalikult ebapädevaimad, julmemad ning kõlvatumad keisrid.

Eriti nigelaks läksid aga lood kui keiser oli lausa kurjuse kehastus, nt Nero, rikkudes nii palju seaduseid kui võimalik ning hoides kõiki hirmuvalitsuse all. Reetmine, kuulujuttude põhjal süüdi mõistmine, hirm rahvahulkade kogunemise eest, armuandmine kui manipulatsiooni relv, mässude julm mahasurumine, hullumeelsus, vägivaldsus ja palju muud toredat oli enamuste n-ö kehvade keisrite põhirepertuaaris. Vastukaaluks, leidus Augustuse tüüpi riigipeasid, kes püüdsid järgida seadust ning seda edasi arendada, et luua turvalisem ja korralikum ühiskond. Minu "lemmik" oli aga alaealine Elagabalus, kes nautis kaarikujuhtide, näitlejate ja gladiaatorite seltskonda ning paigutas neid tähtsatele positsioonidele. Ta esindas kõige kõlvatumat ja vääritumat käitumist ning teda peetakse hullemaks keisriks kui isegi nt Caliguat.

Kokkuvõttes, mulle raamat täitsa meeldis. Selles oli hulgaliselt detaile, näiteid illustreerimaks eri olukordi ning vaateid teatud tõsiasjadele erinevatest perspektiividest. Tegu on sisutiheda teosega, kus lugeja ette visatakse väga palju, korraga ning kiirelt. Samaaegselt, oli raamatut aga kerge lugeda ning tekst jooksis ladusalt. See oli informatiivne, kuid ei liialdanud võõrsõnadega või komplitseeritud kirjeldustega ega muutnud loetavat kuivaks. Raamat kubiseb igasugu põnevatest, masendavatest, lõbusatest ning üllatavatest faktidest, mida ma kõiki esile tuua ei jõudnudki, kuid enam põhjust on, seega, teistel teos kätte võtta ja ise teada saada, et kui kõlvatu see Vana-Rooma siis ikkagi oli. Nokkiva faktorina tooksin välja, et kirjavigu jäi mu silme ette omajagu ning vast oleks toimetaja võinud teksti üks kord veel üle vaadata (tagakaanel on lausa üks möödapanek), kuid mul on hea meel, et selline raamat tõlkimisele võeti ning, et seda eesti keeles lugeda saab. Olen agar inglise keeles lugeja, kuid ajaloolisi ja teaduslikke teoseid eelistan läbi töötada pigem emakeeles.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar