Raamat: Lastekate eri "Detektiiv Pepu", "Lumivalge ja Roosipuna" ja "Varastatud oranž jalgratas"

Tervitus!

Seekord mõned lasteraamatud.

Pealkiri: Lumivalge ja Roosipuna
Autor: Emily Winfield Martin
Kirjastus: Postimees Kirjastus
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 3.5/5

Kes teab vendade Grimmide muinasjuttu “Lumivalge ja Roosipuna”? Ei, see ei ole jätk Lumivalgekesele või eellugu Okasroosikesele. See on täitsa eraldi jalgadel asetsev muinasjutt kahest ões, kellest üks on valgete juustega ja siniste silmadega ning teine mustade juuste ja kenasti punetavate põskedega. Nad elavad koos oma emaga metsas küll vaesuses, kuid kodus täis armastust. Üks õhtu satub nende ukse taha kobistama karu, kes soovib külma talve eest varju. Õed lubavad elukale ulualust ning peatselt läheb mesikäpp tänulikult taas oma teed. Siis kohtuvad tüdrukud ühe väikse vastiku vanamehega, keda nad mitu korda täbaratest olukordadest välja aitavad. Päkapiku moodi toriseja, aga karule vastupidiselt, ei näita neile grammigi tänulikkust või alandlikkust. Viimast korda pahura venniksega kohtudes, on seal ka mürakas metsaott ise, kes mehele üks-null teeb. Loom muutub printsiks ja tuleb välja, et paharet oli noormehele needuse peale pannud. Lumivalge saab endale abiellumiseks karu-printsi ja Roosipuna tolle venna. Ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult siiani… Mulle on alati see muinasjutt meeldinud, rohkemgi veel kui paljud hulga armastatumad ja populaarsemad sõsarlood. Kohe kui sellenimelist raamatut nägin, krapsasin selle oma ostukorvi. Ümbertõlgendus algsest jutust oli märkimisväärselt teistsugusem, kui oleksin soovinud, kuid omajagu kujutusvõime rohke, armas ning suurepärane lugemine lastele on lugu seekord igatahes. Enamgi kui originaal.

Mis siis uues versioonis teisiti oli? Taaskord on keskmeks kaks samanimelist õde. Iseloomud on aga seekord vastupidised. Lumivalge on julge ja temperamentne, Roosipuna aga vaikne ning asjalik. Originaalis oli vastupidi. Samuti, on õed seekord nooremad ning, sellest lähtudes, ei ole raamatus tilkagi armulugu või võlutud printse. Vähemalt õdedele mitte. Neiude vanemate lembelugu aga on palju prominentsemas positsioonis. Nimelt on karunahas needuse all kannatav hoopis pereisa, kes jäljetult kaob, tänu millele peab pere oma aadlikele passivast elamisest väiksesse hädisesse majakesse keset metsa kolima. Pere jaoks on see tragöödia ning kõik elavad seda erinevalt üle. Ema tõmbub endasse ja ei ole enam see, kes ta varem oli, Lumivalge muutub vihaseks ja laseb ebaõiglusel ja kadedusel tihti pead tõsta ning Roosipuna püüab teisi aidates oma kaotusega vaikselt toime tulla. Suur osa loost leiab aset metsas, kus tüdrukud ringi seiklevad, igasugu huvitavatesse või ohtlikesse olukordadesse satuvad ning sõpru leiavad. Nt seenekasvatajate pere võsuke, kleenuke, Ivo. Ja, muidugi, kohtuvad nad väikse kärsitu vanamehega, keda igast elukad püüavad ära röövida ja talle otsa peale teha. Tüdrukud tulevad appi, nagu alati, kuid papi reaktsioon on sama, mis algses muinasjutus. Sõim ja tänamatus. Õdede roll on üldiselt palju dünaamilisem, nende tegutsemine on aktiivsem ja nad on julgemad ning hakkajamad. Ka on needus laiahaardelisem ning see ei taba ainult laste isa, vaid mitmeid teisi. Jube väike kääbus omakorda on hulga õelam ja ahnem. Üks asi aga ei muutu vast kunagi, selleks on lõpp. Ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult siiani…

Uusversioon oli suunatud lastele ning kohaldatud enam just nende vajadustele ja tasemele. Olgem ausad, Grimmide muinasjutud ei olnud sisult kuigi laste sõbralikud, eriti tänapäeva mudilastele, kellede juturaamatutes ei tahaks eriti näha kuidas Tuhkatriinu õed endal kannad maha lõikavad, et kingake jalga mahuks ja muud brutaalsused, ekstreemsused ning õudused, mida originaallugudes võib tihti ette tulla. Käesolev raamat on, vastupidiselt, mõnus meelelahutus mõnele põnnile. Kuigi ka seal leidub natuke tõsisemaid seiku (nt kitsekese ja kana ära söömine). Täiskasvanu pilguga vaadates, oli süžee natuke laialivalguv, hekseldatud ja ei voolanud alati sujuvalt. Samuti, tundsin ikkagi printsidest puudust, kuid lasteraamatuna oli ta tõesti imetore. Iseäranis tänu illustratsioonidele, mis olid ilusad, soojad ja värvikad. Mõni lehekülg sisaldas ainult pilti, mõnikord isegi oli joonistus üle kahe lehe. Piltide lisamaine annab alati selle ekstra tõuke, et loetuga oleks kergem kontakti leida, kaasa elada ning tegevusi ja tegelasi visualiseerida. Eriti kuna joonistused olid tõesti hästi armsad ja kenad.

Kokkuvõttes, soovitan soojalt lastele õhtuseks ettelugemiseks ja täiskasvanutele tutvumiseks alternatiivse versiooniga muinasjutust, mida paljud ilmtingimata ei tea.

--------------------------------

Pealkiri: Detektiiv Pepu
Autor: Troll
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4.5/5

See on hämmastav, kui veidraid ja kiiksuga, kuid uskumatult kihvte ja unikaalseid asju jaapanlased välja suudavad mõelda. Olles nende kultuuriga natuke rohkem sina-peal, julgen ma seda väita. Ma millegipärast ei näe, et nt keegi Eestis otsustaks luua lastekrimi karakteri kelle nägu on suur ja roosa taguots ning panna ta geniaalse detektiivi rolli. Kui mulle ei oleks öeldud, et ta tuleneb Jaapanist ja peaksin arvama, siis just sinna maale ma sellise tegelase sünnikoha paigutakski. Lugu on interaktiive, vaimukas, originaalne, dünaamiline ning lihtsalt vinge. Oma poole tunniga on võimalik see algusest lõpuni läbi käia, kuid emotsioon, mis jääb õhku on muhe ja mõnus. Vot seda raamatut mitte ainult ma ei julgeks entusiastlikult, vaid lausa suruks õhinaga mõnele tsipagi nutikamale lapsele peale. Kõik ei pruugi selles peituvast absurdsusest ja irooniast aru saada ning idee mehest, kelle näoks on pepu, võib vuih-vastumeelne olla, kuid proovida tasub vast isegi ükskõik millisele lapsele seda ette pannes. Ma olen ilmselgelt sellest lookesest vaimustuses. Midagi teistsugust. Midagi lahedat. Midagi meeldejäävat.

Tundub, et tegu on Pepu ja tema assistendi, Brauni, esimene juhtumiga ning on põhjust oodata jätku või lausa jätke. Seekord lahendatakse kaks müsteeriumit: Proua Violeta maguskartulite aarde otsing ning maiuspala kadumise küsimus. Täiskasvanule on, loomulikult, selge mis juhtus ja kes millega hakkama sai, kuid lastele pakutakse, mulle tundub, just parajal tasemel stimulatsiooni ja vihjeid, et nad suudaksid olukorrad ise lahendada. Pepu aitab pidevalt kaasa mõelda ning kohati tõstatab ja avaldab saladusi samm sammult, et pisem lugeja jõuaks kaasa mõelda. Kes tähelepanelik, peaks suutma lood ilusti lahti mõtestada. Et lahenduskäike veel lõbusamaks teha, laste mõtlemist tööle ärgitada ning tähelepanu ja põnevust hoida, siis leidub raamatus ka toredaid otsingumõistatusi, labürindi läbimisi ning muid nuputamismänge. Minu isiklik lemmik oli: leia pildilt kolm peput. Kõik need kõrval ülesanded olid orgaaniliselt lugudesse pikitud ning tegid rännaku eriti ägedaks.

Kõik eelnev aga kahvatub ühe fakti kõrval. Nimelt, kuidas karistab Pepu pahalasi pärast nende paljastamist? No oleks pidanud ju piisavalt tark olema, et üks ja üks kokku panna, kuid seda enam oli üllatusrõõm suur. Mida teevad pepud? See oli samaaegselt totakas, kuid, arvestades ülejäänud konteksti, igati asjakohane ja koomiline. Igatahes, minu poolt aplaus ja kiitus. Tõesti vahva lugemine oli! Soovitan soojalt mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele.

------------------------------------

Pealkiri: Varastatud oranž jalgratas
Autor: Mika Keränen
Kirjastus: Jutulind
Ilmumisaasta: 2008
Minu hinnang: 3/5

Mõned aastad tagasi nägin ära filmi "Supilinna salaselts", kuid muud kokkupuuteid mul antud raamatusarjaga puudusid. Linateos oli tore ja kerge meelelahutus nii lastele ja täiskasvanutele ning mulle see omajagu täitsa passis. Puhta juhuslikult sattud mu kätte Mari ja tema sõprade esimene seiklus raamatu formaadis ning, olles lastekirjanduse lainel, sai see ühe õhtuga läbi ludistatud. Ma mõistan igati, miks sari on mudilaste südamed võitnud, kuid minule jäi lugu kuidagi lahjaks. Jah, ma tõden, et antud sihtgrupile mõeldud lugemine ei peagi olema märkimisväärselt sisukas ja detailne, kuid mingi x-faktor jäi minu silmis eeskord leidmata, kuigi tegu on armsa ja lustaka suveseiklusega. Samas, kuna tegu on esimese osaga, siis on õnneks veel hulgaliselt arenguruumi järgmistes väljalasetes raamatu maailma arendada ning ka minusuguse vingatsi poolehoid võita. Tundub, aga et, olles leidnud tee mitmekordselt teatrilavale, suurele ekraanile ning igatpidi laste ja noorte teadvuses olles, on sari selle millegi erilise juba ammu leidnud ning särab järjekindlalt. Ka minu poolehoiuta.

Mis mulle loo juures peale läks ning mis selle sümpaatseks teeb on asukoht. Tegevus toimub Tartus, Supilinnas. Tegu on kodukootud kontseptsiooniga selle kõige positiivsemas tähenduses. Lugedes on tunne, et tõesti loed päris kohast, mida autor tunneb seest ja väljast, mida kirjeldatakse piisavalt detailselt ning mida on, tänu sellele, äärmiselt lihtne visualiseerida. Supilinn on suhteliselt väiksel territooriumil, seega on imekerge neid erinevaid mainitud tänavaid, käänakuid, poode ja maju ette kujutada. Üllatavalt, ma ei ole ise kunagi sinna kanti sattunud, kuid autor tekitas piisavalt huvi, et tollesse õdusasse ja huvitavasse piirkonda mingi hetk enda sammud suunata. Äratundmisrõõmu leidub kindlasti hulgi. Raamat tuletas mulle eredalt meelde minu enda lapsepõlve Harkus teiste jõmpsikatega igast totakaid, kuid vahvaid ettevõtmisi korda viimas. Meeldis mulle, lisaks, väga loodava salaseltsi sõpruskonna kujunemislugu, mis ei olnud algusest peale just roosiline. Poisid versus tüdrukud. Peatselt leiti ühine eesmärk ja keel ning koos pandi punkt rattavarastamise ärile. Kiitus autorile, et ta ei teinud lapsi üleliia nutikaks või nende tegemisi ebausutavaks, aga ei alahinnanud ka neid. Tihtipeale olen märganud, et täiskasvanud kirjutavad noori selliselt nagu nende mõtlemine oleks juba 18+ või isegi 30+. Kahjuks, ei ole sel juhul tulemus alati realistlik.

Muide, kas järgmistes osades Reilika kolib või kaob muudmoodi pildilt? Ma ei mäleta sellenimelist tegelast filmist. Ma ei suuda meelde tuletada ekraniseeringus ka Matit. Minu meelest, vaieldamatult, kogu raamatu staari. Ma siiralt loodan, et kutsuga edaspidi midagi ei juhtu ning filmis ei astunud koer sellepärast üles, et loomadega on keeruline võtteid teha.

Püüan tulevikus kunagi kindlasti järgmised osad sarjast käsile võtta, kuid arvestades kui lõputu juba minu to-read-list on, siis kes küll teab, millal selleni jõuan. Kokkuvõttes, nunnu raamat, lahe ja igati autentne asupaik, muhedad tegelased (Mati!!!), kuid midagi jäi minu jaoks puudu. Ja ma ei teagi, mis see "midagi" täpsemalt on. Siiski, ei ole keeruline aru saada, miks sari laste hulgas suurt populaarsust naudib. Mul on ka kahju sellest, ei käinud kunagi ühtegi Draamateatri etendust vaatamas, kus Mari ja tema sõprade lood keskmes. Oleks ikka pidanud end ikka kokku võtma. Midagi visuaalselt näha on mõnikord efektiivsem kui millegi kohta lugeda, et ennast kaasa haarata lasta.