Teater: "Põhiküsimus"

Tervitus!

Ja uuesti teatrist!

Pealkiri: Põhiküsimus
Teater: Draamateater
Lavastaja: Hendrik Toompere
Näitlejad: Marta Laan, Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Liis Haab (külalisena) või Britta Soll, Taavi Teplenkov, Hendrik Toompere, Inga Salurand, Liisa Pulk (külalisena), Katariina Ratasepp (külalisena) või Amanda Hermiine Künnapas
Kestus: 2h 25 min
Esietendus: 31.01.2015
Millal nähtud: 13.05.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Kui tuua esile tükki, mida mul oli raske eri põhjustel seedida, siis võib kindlasti mainida antud näidendit kuulsa Tom Stoppardi sulest. Paigutades keskseks teemaks nn põhiküsimuse, kas inimesed on isekad või on neis siiski teatud headus sisemise moraalikompassi näol ning kas meie käitumist juhib evolutsioon ja bioloogia või siis midagi kõrgemat, näiteks hing või lausa jumal. Kas eneseohverdus on isetu või peitub selle taga konkreetne kasusaamise eesmärk -- mis iganes vormis see siis ka ei esineks? Kas teened mida me teistele teeme on tingimusteta või ootame instinktiivselt igalt heateolt midagi tagasi, ükskõik siis mil viisil? Kas kõigel mida teeme on oma enesekeskne tagamõte, kas teadlik või alateadlik? Kas iga heategu saab hüvitatud ja iga isekas tegu karistatud kellegi/millegi kõrgema poolt? Kas me käitume meelega vastu enda põhimõtteid või ühiskonna moraali, sest teame, et tulemuseks on midagi mida ihkame -- armsama kiindumus, kolleegide austus, maine parandus, karjäärispurt, jne? Kas headus on lihtsalt mask mida kanname, et maailma silmis meeldiv välja näha? Eelneva ja rohkemagi konfliktse ja intrigeeriva ümber keerleb käesolev etendus.

Idee oli ju paljulubav, kuid mind häirisid tüki ekstreemsed seisukohad. Keskendudes vaid äärmustele, ei olnud süžee kergesti vastuvõetav või realistlik minule kui kahe jalga maas inimesele. Must-valge, ehk siis, arusaam, et inimesed on ikkagi sisemiselt head või siis, vastupidi, inimesed on üdini enesekesksed. Esimest varianti esindas näiteks peategelane, Hilary, ja, teist, naise teadlasest õppejõud. Minu silmis peaks paigutama küsimuse suuremasse pilti ning tõde jääb alati kuskile keskele. Inimese olemuse paika panevad faktorid on relatiivsed ning neid on kõiksuguseid, alates keskkonnast ja lõpetades geenidega. Minu silmis ei saa olla isik kategooriliselt ainult üks või teine -- võib ju juhtida, et ollakse mõlemat, näiteks 50/50. Teisalt, ei ole ma ka mingisugune teadlane või professor ja lähtun oma arvamuses vaid enda tähelepanekutest ja arusaamadest. Siiski, mulle käis vastukarva keskse konflikti üksluine käsitlemine. Lisaks sellele, käis vaikne sõda ka teiste vastanduvate teemade vahel, näiteks tunded versus faktid, teadvus versus bioloogia, usk versus teadus, mateeria versus emotsioonid -- loomulikult olid kõik komponendid omakorda omavahel seotud. Ma ei saanud ka mitte tähele panemata jätta, et isekad kippusid olema mehed ja ennastsalgavad just naised -- või siis esitati esimest kui mehelikku omadust ja teist kui naiselikku, mis on ju ebaaus.

Peale eelneva, ei võitnud minu poolehoidu ka tegelased, iseäranis Hilary. Naine oli mõnes mõttes huvitav paradoks -- teadlane, kes peaks lähtuma tõestatud faktidest, kuid kes uskus millegisse kõrgemasse, palvetas oma kunagise äraantud tütre eest ning oli lihtsalt ülearu heatahtlik ja siiras inimene. Loomulikult, võib keegi olla kõike eelnevat korraga ja see ei ole ka tegelikult probleem. Naine oli lihtsalt niivõrd pühaklik, et ma ei suutnud teda tõsiselt võtta ning raske oli temast hoolida, kuna tema särasilmne heietamine pigem ärritas. Üleüldse, ei suutnud keegi tegelastest minu meelepära saavutada ning jäädi kaugeteks, arusaamatuteks, tüütuteks või üksluiseteks. Enim energiat suutis lavale tuua Hilary teadlasest õppejõud, Spike, kes kuigi küüniline, egoistlik ja näide eelpool mainitud teisest ekstreemsusest, suutis vähemalt näida usutav ja elav. Ülejäänud tegelased jäid võltsile ja tehislikule tasandile. Ja siinkohal ei ole süü näitlejatel, pigem tükk ise oli sellised papist süžees kindla ühe eesmärgiga karakterid loonud.

Kes ootab etendusele minnes õhinal vastust nn põhiküsimusele, siis seda ootama võib jäädagi. Vastust ei tule või siis jäetakse otsus vaatajale endale otsustamiseks, olgu siis seda ükskõik mille põhjal -- nähtud tüki või enda elukogemuste. Ma loomulikult ei eeldanudki lusikaga sissesöödetavat lahendit, kuid midagi konkreetsemat oleksin oodanud küll. Selle asemel sisaldas tükk hulgaliselt monolooge, intensiivseid argumente ning kohati robotlikult teaduslikku teksti, mis tundus kui teadusartikli lugemine koos faktide ning põhjenduste loopimisega, mitte meelelahutus. Mõnest roosamanna naistekast pärit adopteerimise süžeeliin ja selle kulgemispunkt ajas, lisaks, silmi pööritama ning mõjus ekstra kunstlikult ning sunnitult. Loomulikult, on äärmiselt teretulnud sisutihedad ja sügavad näidendid, kuid antud lugu oli küll sisutihe ja sügav, kuid ka emotsioonitu, kuiv ja kuidagi eluvõõralt loid. Tükk punnitas ja punnitas olemaks kõrge lennuga ja äärmiselt intelligentne, kuid mind nähtu ülemäära aktiivselt ei kõnetanud. Ju siis ei ole ma teadlase tüüpi või siis on peas funktsioneerivaid rakukesi liialt vähe, et antud tüki asjalikkust täisväärtuslikult mõista ja hinnata.

Nüüd räägin ma endale aga natuke vastu, sest vaatamata mu kriitikale leidus osa minust, mis nautis sisukat filosofeerimist, arutlusi, monolooge ja ohtralt teadusžargooni. Isegi kui mu silmis niiväga kuhugi välja ei jõutud. Põnev oli näha tegelasi urgitsemas, kahtlemas, lootmas, püüdmas, askeldamas, pettumas ja maailma muuta soovimas kitsas ning konkurentsirohkes teadusmaailmas. Teadusraha eest võitlesid kõik; maailma muutvat teadusavastust eri motiividel tahtsid teha kõik. Kindlasti viskas tükk õhku hulganisti mõtlemisainet, võis panna enda uskumustes kahtlema ning diskuteerimismaterjali vähesuse üle, millest hiljem teatrikaaslasega arutleda, kurta ei saanud. Siiski, minu jaoks oli antud näidend eri põhjustel rohkemal või vähemal määral möödapanek ja head kontakti ma nähtuga saavutada ei suutnud. See muidugi ei tähenda, et kellelgi teisel seda sidet "nagu naksti!" ei võiks tekkida!