Teisipäev, 21. august 2018

Teater: "Vaimude tund Koidula tänavas"

Tervitus!

Ja veel teatrist!

Pealkiri: Vaimude tund Koidula tänavas
Teater: Draamateater
Lavastaja: Priit Pedajas
Osatäitjad: Tõnu Oja, Taavi Teplenkov ja Amanda Hermiine Künnapas (külalisena)
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 20.03.2017
Millal nähtud: 22.05.2018
Minu hinnang: 4/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
Sellele etendusele oli karm tunglemine ning võttis mitmeid kuid kuniks mul vedas ja tõelise defitsiit pileti sain. Seda, kahjuks, aga Draamateatri Maalisaali mitte Tammsaare muuseumisse, kuhu tükk passib kui rusikas silmaauku ning kus süžee aset leiab. Morjendada ma end sellest ei lasknud ning jäin rahule oma viimase rea äärekohaga niivõrd nõutud etendusele. Suunurgad kippusid aga veidi alla kui selgus, et katusealuses lämbes saalis puudus grammgi õhuliikumist, kuid taaskord, ei lasknud ma end sellest häirida, kuigi oli selgelt näha, et leemendavate nägudega näitlejatel sellest tulenevalt esinemine meelakkumine ei olnud. Kohalolijate õnneks, oli tükk ise niivõrd omanäoline, humoorikas ja mõnusalt südamlik ning saal sedavõrd õdusat õhkkonda pakkuv, et vähemalt mina ei lasknud end temperatuurist segada. Tõnu Oja aga askeldas vist tihemini kui tükk eeldas lavaalale asetuva aknaga.

Ma ei hakka väitma, et olen Anton Hansen Tammsaare loomingu austaja või Mati Unti teostega sina-peal, kuid need kaks äärmiselt erinevat isikut moodustasid kentsaka, kuid ootamatult kihvti duo, kes oma vastanduvate arvamuste ja olemuste poolest imehästi klappisid. Unt tõi elujõudu, irooniat ja nalja ning Tammsaare elutarkust, tasakaalukust ning soojust. Mõlemad täitsid aspekte teises, mis vajasid täiendamist ning tulemuseks oli tervik. Ma siiralt nautisin nende üksteisega otsekui võitlevat dialoogi, mis tegelikult oli sõbralik tögamine ning diskussioon kahe erineva vaatevinkli vahel. Huvitav, kas reaalne Unti ja Tammsaare kohtumine oleks pisutki samalaadse keemia loonud või jäi toimuv 100% Andrus Kivirähki kujutelmaks sellest vestlusest, mis kahe mehe elujoonte mitte kattumisest tulenevalt kunagi aset leida ei oleks saanud? Tekst igatahes voolas, sel oli sügavust ning vaatajale mõtlemisainet, ja seda kõike sai kuulata lihtsas keeles ja loomulikuna, ilma igasugu sunnitud maiguta. See ehedus sai veidi kannatada Kristi saabumisega, aga sellest edaspidi.

Võiks eeldada, et Tammsaare on tõsisem ja soliidsem mees, mida ta tükis ka oli, kellele naljatamine või kontrolli kaotamine ei ole omane, kuid dialoogis, milles huumoril oli naturaalne osa, suutis ka tema kaasa mängida. Unt, muidugi, muudkui pildus vaimukusi paremale ja vasakule, lõõpides iseäranis kaaslase üle, kuid Tammsaare ei võtnud vopse maal lamades, vaid andis ka enda poolt vastu. Viimast mitte sama teravalt ja otsekoheselt kui Unt, kuid sõnaaher ta juba ei olnud. Üks hetk suudab aga Unt Tammsaare järjepideva õrritamisega nii kaugele viia, et vaoshoitus on haihtunud ning Tammsaare juba tagasi ei hoia, et mida ja miks ta arvab. Mulle väga meeldis teksti mahalasus ja humoorikus, kus isegi kurblikud teemad ei paistnud nii masendavad ning alati võis loota Unti peale, et too tihkema õhkkonna mõne killuga lahustaks. Siinkohal võib isegi öelda, et tegu on otsekui heatujutükiga, mida vaatama minna kui vaja on tujule turgutust aga jalaga tagumikku naljad on liialt lihtlabased.

Otse loomulikult keerles kõik, nagu tihti kipub olema, armastuse ümber. Seda suuresti Tammsaare eraelul põhinevatest uskumustest abielust ja armastusest lähtudes, mis mõjutasid erinevat sorti kiindumuste loomist ja kujutamist "Tões ja Õiguses". Meeste diskussioon maise ning taevaliku armastuse ümber oli üllatavalt intrigeeriv ja sügav, haakudes tihedalt Tammsaare raamatu sarjaga. Unt oskas küsida just õigeid küsimusi ja vajutada vastavaid nuppe enda kaaslases, et ma imetlesin meeste kohati põrkuvaid ideoloogiaid ning aina ägenevat n-ö sõnadega ping-pongi mängu. Minu jaoks oli "Tõe ja Õiguse" esimesest osas läbi sumpamine õudus ning ma ei ole seda siiani lõpetanud. Ei kavatse ma seda ka kunagi teha, rääkimata siis mõne järje kätte võtmisest. Kahe kirjaniku tuline ning paeluv arutlus aga pani minus imepisikese huviseemne kasvama, et võib-olla leidub sarjas enamat kui mulle pisaraid silma ajavat venivillemist igavust.

Etenduse jooksul väidab Mati Unt, et keegi ei taha vaadata näidendit, kus kaks vana meest omavahel mulisevad. Siinkohal tahaksin protesteerida! Ning, seega, toodigi mängu Kristi, kes juhuslikult maja akna all seisma satub ning kirjanikeduo poolt sisse kutsutakse. Jah, ma mõistan, et noore koolitüdruku näol püütakse meeste poolt ruumi täitnud sisutihkust leevendada, tuua sisse tänapäevasust, lihtsust ja naiselikkust. Kuid minu silmis langes tüki tase kraadi võrra, sest teismeliseea armuvaludes vaevlev nutisõltlasest Kristi ja kaks intelligentset härrasmeest oma olemustelt ühele lavale ei passinud. Eelnevalt intrigeeriv vestlus armastuse üle muutus imalaks juraks, kus Kristi kutsuarmastus oli kui lomp kahe sügava ookeani vahel. "Aga ma ju armastan teda! Nuuks, nuuks! Miks ta mulle ei helista?!" Ma jälle mõistan, et tüdruku kaheldava väärtusega nutulaul pidavat meeste vaidluse maakeeli perspektiivi panema, kuid Kristi oma murega ei vedanud välja, lõi meeste muheda tasakaalu paigast ning mõjus kontekstis liialt primitiivselt. Kuulmas eelnevalt mehi rääkimas keerukatest maisest ja taevalikust armastusest, töötas Kristi oma elu-on-läbi-armastusega mulle vastukarva. Kuigi, ega ta vist kõige kirkam kriit ei olnud kui võõraste meeste kutsel võõrasse majja tatsas. Või olen ma ülearu paranoiline.

Märkimisväärne faktor tüki edukas toimimises ja meeldiva õhkkonna loomises ruumis oli Tõnu Oja ja Taavi Teplenkovi hea kapp kahe isevärki kirjaniku kehastamisel. Mõlemad suutsid endast mulje jätta kui autentsest Untist ja Tammsaarest, vähemalt näidendi kestvuse jooksul selle lummuses olles. Taavi, kelmika ja provotseeriva Mati Untina, oli eriline maiuspala vaatajale. Mehed vedasid oma etteastetega kaht Eesti kultuurimaailma tähtisikut hiilgavalt välja. Seega, ei ole üllatav, et tegu on kahtlemata ühe mu lemmikuma tükiga käesoleva aasta jooksul, kuigi ei puudunud ka vähem vaimustust tekitavad detailid. Vaatamata sellele, on etenduse väheste piletite üle käiv võitlus igati pingutust väärt!

Info lavastuse kohta Draamateatri kodulehelt:

Omal ajal lavastas Mati Unt Pärnus Koidula majamuuseumis näitemängu "Vaimude tund Jannseni tänaval", kus autori tahtel kohtusid Lydia Koidula ja Aino Kallas. Tundus tore mõte tuua nüüd omakorda ühte ruumi kokku Unt ja Tammsaare – kelle mõlema kodu asus juhuse tahtel Koidula tänaval. Aga kuna sellist lugu, kus kaks vanameest juttu ajavad, ei viitsi keegi vaadata, nagu väidab näidendis Mati Unt, siis koputab klassikute uksele ka koolitüdruk Kristi. Ja vaimude tund Koidula tänaval võib alata...

Andrus Kivirähk



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar