Mai ja juuni etendusi (2): Tants, maalikunst ja muinasjutt

Tervitus!

Ja veel kaks etendust kevad/suvest!

Etendus: Maal, mis tantsib
Korraldaja: Goltsman Ballett
Asukoht: Helios Hall (Monet2Klimt)
Kestus: 0h 45 min
Millal nähtud: 16.05.2018

pilt ticketbest.ee kodulehelt

Olen mitu mitu korda külastanud Monet2Klimt kunstietendust, mis mõjub mulle oma võimsate visuaalide ja kauni muusikaga lõõgastavana ja ilumeelte desserdina. Paigutada sellesse lummava sisuga saali, maalidele ning muusikale lisaks, tantsu, tundub esmapilgul idee ootamatu, kuid peatselt igati loogiline ja loomulik jätk juba toimuvale. Juurde tuuakse veel üks kunstitasand. 

Klimt on minu jaoks veider, maagiline, omapärane, kiiksuga, hüpnotiseeriv, meelihaarav ning teistest maailmas. Samalaadset joont hoidsid ka tantsunumbrid, mis kunstniku maalid taustal esitamise ajal publikule ette jõudsid. Ma isegi ei nimetaks neid väga tantsudeks, pigem isegi performance'iks ning lihtsalt maalide õhkkonna füüsiliseks illustratsiooniks. 

Monet'i on minu jaoks kaunis, rahustav, lihtne, pehme, soe, looduskeskne ja meeldivalt esteetiline. Ka siin hoiti  füüsilisel tasandil sarnast teemat, kuigi oli mitmeid seiku, kus tantsupõrand oli tühi ning nautida sai vaid maale ja muusikat. Mitte, et sellest ei piisaks meeleheaks. Kõige enam üllatas mind aga Van Goghiga paigutatud repertuaar, kelle looming on minu jaoks tihti täitsa mööda või täpselt pihta. Siinkohal passisid ilusad ballettinumbrid veel sillerdava päikeseloojanguga või romantiliste kirsiõitega taustal ideaalselt. 45 minuti jooksul sai näha veel nii modernset tantsu kui ka paaristantsu.

Antud tantsulavastust soovitan aga pigem neile, kes on juba Monet2Klimt multimeedianäitust külastanud. Kui minna täitsa esimest korda ning püüda täisväärtuslikult hoomata ja nautida kõiki tasandeid -- maal, muusika ja tants -- siis läheb ettevõtmine sigrimigriks. Olles mitte võimeline keskenduma rohkem kui ühele või, maksimum, kahele kunstitasandile, võib efekt nõrgeneda, sest näha, tunda ja kogeda on tõesti hulganisti. Kui aga on näitust juba külastatud ning on soov järgmisele väisamisele veidi värskust ja uudsust juurde lisada, siis on interdistsiplinaarne "Maal, mis tantsib" perfektne edasiminek.

pilt ticketbest.ee kodulehelt

pilt ticketbest.ee kodulehelt

------------------------------------------------------

Pealkiri: Tuhkatriinu (Matthew Bourne'i tantsulavastus)
Teater: Sadler’s Wells Theatre (ülekanne Cinamon Kosmoses)
Kestus: 1h 50 min
Millal nähtud: 07.06.2018

pilet forumcinemas.ee kodulehelt

Olles Youtube'is näinud Matthew Bourne'i n-ö revolutsioonilist versiooni balletist "Luikede järv", kus luiged on hoopis mehed, ja siiralt nautinud seda teadatuntud lugu samas, kuid teisalt, täiesti uues kuues, teadsin juba automaatselt ette, et ka mehe omanäoline "Tuhkatriinu" leiab mu poolehoiu. Ma ei pidanud pettuma, etendus oli võrratu. Taas oli mul ülihea meel, et Kosmos võttis kavasse seda tükki suurel ekraanil näidata.

Käesolev versioon läbi leierdatud muinasjutust tõusis esile ning eristus originaalist mitmetel põhjustel. Värske ja, julgen öelda, geniaalse, uhiuue vahetuse oli teinud keskkond, kus loo kontekstiks seekord II Maailmasõja aegne Blitzi nimega tuntud pommitamise all kannatav London. Tuhkatriinu oli seekord ratastooli aheldatud sõjaveterani tütar, kelle kodus võimutses võõrasema ja viimase peolembelised lapsed. Printsi kingadesse paigutus sarmikas RAF (Royal Air Force) piloot, Harry, kes antud versioonis vist kannatas isegi enam kui kangelanna. Londoni kõrgseltskond ning rahvas elas ja pidutses edasi, isegi kui kontinendil lõõmas sõda, mis iga hetk saareriiki laienemas. Tuhkatriinu pere seadis end valmis Mayfairi praasnikule minekuks. Sinna leidis tee ka tulevane armastajapaar, esmalt siis eraldi. Pidu aga tabab pommirünnak ning glamuursest lokaalist saab hunnik puitu, kivi ja tuld. Häving ning järgnev kaos linnas olid sarnased Tuhkatriinu ballilt lahkumisele ning sellele järgnenud otsingule. Sisult nii erinevad, kuid samas nii lihtsasti paralleele võimaldavad. Segadus ning paanika linnas toodi hiilgavalt esile ning see pingeline keskkond tegi noore paari üksteise leidmise soovi veel meeleheitlikumalt tundeküllasemaks. Nad mitte ei tahtnud lihtsalt üksteist uuesti leida, vaid nad vajasid seda. Lõppkokkuvõttes, mitte ainult prints n-ö ei päästnud selles versioonis Tuhkatriinut, vaid ka viimane päästis printsi.

pilt forumcinemas.ee kodulehlt

Sõjaga kaasnevad ka haavad, traumad ja surmad ning etendus jäi ka siinkohal oma keskkonnale truuks. Mulle tohutult meeldis, et käesolev "prints" ei olnud üks veatu ideaal, mille poole jooksta, vaid ta oli tavaline mees, kes kannatas, kuid kelle teele sattus leevendus ning tervenemine armastuse näol. Pole saladus, et posttraumaatiline stressihäire lokkas II Maailmasõja ajal, kuid seda ei diagnoosita, võtud tõsiselt ega ravitud vastavalt. Pöörates tähelepanu kõigi nende sõdurite ning sõjakoldes kannatanute emotsionaalsetele läbielamistele, piinleb ka Tuhkatriinu nägus piloot PTSH all. Esimene kohtumine ei olnud neil ka peol, vaid mees satub meeltesegaduses naise koduuksele, kus viimane teist rahustab ja lohutab. Saatus viib nad aga lahku ning järgmine kohtumine on juba šikil peol. Pea ümber side ning pidevas kimbatuses, otsib mees oma kallimat üle kogu linna. Kohates prostituute kui niisama kähmlejaid, ning originaalmuinasjutule vastupidiselt, ei soovi keegi teda aidata. Tulemuseks on hoopis läbipeksmine. Mehe teekond kulmineerub haiglas elektriravil, mis mõjus kui ebameeldiv šokk ka vaatajale.

Oma kogu olemuselt on etendus süngem ja tõsisem kui klassikaline Disney "Tuhkatriinu". Seevastu, aga kaalukam, sügavam ning tihedakoelisem. Samuti, lähevad tegelased vaatajale enam korda, sest kannatus kutsub ju kaasaelajaid ja kaasatundjaid. Tänu realistlikumale keskkonnale ei olnud teada-tuntud muinasjutt seekord ka nii imal ja võlts. Kuigi maagiat oli omajagu, näiteks haldja asemel glamuurses valges ülikonnas ja valgete juustega, astus üles meessoost ingel, kes armastajaid pidevalt õigele suunale juhatas. Suhe paari vahel läks mul antud versioonis enam korda ning nende esimesest pilgust tekkiv side ja külgetõmme oli usutav ning väga romantiline. Koheselt oli aru saada, et tegu oli hingesugulastega, mida toetas kahe tegelase omavaheline keemia, kehakeel ning pilgud -- kiitus tantsijatele autentse lembeõhkkonna loomisel! Nende loo tegigi iseäranis romantiliseks traagiline keskkond ning paari läbielamised. Seda enam rahuldust pakkuv oli reis rongiga päikeseloojangusse etenduse lõpp-punktina.

pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Tegu oli tantsulavastusega ning mainimata ei saa jätta ka hiilgavaid etteasteid ning tantsunumbreid. Koreograafia oli meeldejääv, omanägu, värske ja töötas süžeega koos ning süžee jaoks. Üleliia lihtsalt kauneid tantse silmailuks ette ei tulnud, vaid igal etteastel oli eesmärk ning funktsioon loos. Minu erilisteks lemmikuteks olid kolm numbrit. Esimene neist oli Tuhkatriinu duett oma kujuteldava printsiga, keda algselt mängis rullikutel mannekeennukk. Üks hetk hakkas naise kujutusvõime mõjuma ja nukk muutus ka reaalselt inimesest printsiks. Viimane jäi aga edasi nurgeliste ja jäikade liigutustega nukulikult kulgema. Tegu oli vahva, lõbusa ja vallatu tantsuga. 

Minu teine lemmik oli kombinatsioon erinevatest etteastetest n-ö ballil, tipnedes keskse paari omavahelise esmase duetiga. Inimeste virr-varr ning üksteisele uudistavaid ja igatsevaid pilke viskavad Tuhkatriinu ja tema piloot, samal ajal kui võõrasema meest agaralt ise taga ajas, lõi tempoka ja meeleoluka pildi uhkest peost. Naer enne ohtralt nuttu. Väikesed detailid nagu naise populaarsus meeste seas ja seda illustreeriv tants, kus Tuhkatriinuga keerutas jalga reas lausa mitu innukat meest korraga, aitasid luua leidlikke ja lahedaid alternatiive klassikalistele tantsusammudele. Ka peoseltskonna peatselt järgnev purju jäämine ja selles tulenev uisapäisa hooletu tantsustiil oli uudne ja põnev looarendus. Kolmandaks meeldejäävaimaks etteasteks oli piloodi ja Tuhkatriinu emotsionaalne järelm koosveedetud ööle sumedas magamistoas. Vat see oli üks intiimne, tundeline ja seksikas tants. Mees oma maikas ja traksidega pükstes ning naine napis negližees, moodustasid imekauni paari koos võrratu koreograafiaga. 

Kahtlemata on tegu ühe mu lemmikuma versiooniga teadatuntud Tuhkatriinu loost. Etendus ei kopeerinud seda mida juba sadu kordi on tehtud, vaid võttis lähtematerjali ja lõi midagi uut ja huvitavat. Ja sügavalt meeldejäävalt. Ilus muinasjutt, seekord siis realistlikus ja intensiivses kuues, mis mõjusid originaalile kui külm elustav dušš. Palun veel Matthew Bourne'i etenduste ülekandeid! Tal on ju veel mitmeid etendusi pakkuda, nagu "Uinuv kaunitar", "The Red Shoes", "Nutcracker!", "The Car Man" ja muidugi kuulus "Luikede järv" jpm.