Külastus: Lyon - Prantsusmaa (1)

Tervitus!

Miks Lyon? Miks mitte Pariis? Mida on üldse Lyonis teha? Seda küsimust olen liiga palju kuulnud seoses suvereisi sihtkoha valikuga. Selline tunne tekkis, et kas Prantsusmaa ongi ainult selle pealinn, kus olen muide käinud ja mis mulle pettumise valmistas. Ja teiseks, kui mitte reisida turismi top paikadesse, siis on paljud segaduses. Miks minna Lyoni, kui võib minna Londonisse, Barcelonasse, Rooma, Berliini, Viini, jne. Mõtte reisida linnapuhkuseks Prantsusmaa suuruselt kolmandasse riiki sain Helsingis olles Lyonis töötava kolleegi poolt, koos buffeelaua järjekorras oodates. Ta jumaldas oma kodulinna ja siit hakkaski idee idanema. Lyon? Miks mitte!

vaade Airbnb korteri kanast jõele Saone; pilt D.R.

Lennudraama: Sihtkohta jõudmiseks ja tagasi koju saamiseks oli vaja sõita nelja lennukiga ning kõigi nendega oli häda. Lennujaama jõudes tuli valjuhäälditest info, et lend lükkus kaks tundi edasi. Väidetavalt lendas lind mootorisse. Okei, elasime reisikaaslasega üle, kuigi ühendava lennuga oli kindel, et läheks kiireks. Asi aga venis ja venis ning lõpuks maandusime Frankfurtis täpselt sel kellaajal, mil meie järgmine lend lahkus. Otse loomulikult meid ei oodatud minutitki. Suurem osa rahvast jäi oma ühenduslennukitest maha. Okei, polnud hullu, tuli oodata vaid oma neli tundi järgmist lendu Lyoni õhtul kell üheksa. Leidsime toreda söögikoha, kus sai veiniga tuju üleval hoitud. Sihtkohta saabusime öösel ning meie lennujaama ekspressrongile ostetud piletid läksid raisku. Ja, takso arve oli 80 eurot! Jah, 80 eurot. Taksojuht oli seltsiv ja lobisev ning olime lihtsalt õnnelikud, et lõpuks kohale jõudsime. Kuigi muret valmistas ka Airbnb kaudu broneeritud korteri võtmete saamine, sest omanik ei arvestanud, et me jõuame alles öösel. Õnneks organiseeris ta võtmed üle tee baari, et me need sealt kellegi Baptiste'i käest üles korjaksime.

Tagasi koju sõitmiseks lennujaama jõudes, saime taas rõõmusõnumi, nimelt lükkus lend  kaks tundi edasi. Väidetavalt oli vaja lennuk välja vahetada ja siis lisaks pardameeskond. Noh, mis siis ikka, istusime ja lõime aega surnuks, kuid asi venis ja venis ning plaanist päev Frankfurtis veeta tuli suu puhtaks pühkida, sest linna ja siis uuesti lennujaama tagasi Tallinna lennule jõudmisega oleks kiireks läinud. Samas, ei jäänud me seekord lennust maha nagu palju kaaslased, kelledega me Lufthansa teenusepunktide järjekorras vestlesime. Eriti tundsime kaasa neile, kes jäid USA lendudest ja muudest kaugetest sihtkohtades maha. Oli ka neid, kes kohe hotelli suunati, sest sel päeval enam rohkem spetsiifilisse sihtkohta lende minemas ei olnud. Meie aga otsisime üles oma juba tuttava söögikoha ja lõime taas oma neli tundi surnuks. Kojulend, omakorda, lükkus ka veidi edasi, sissepääsu värava süsteem läks tuksi, lennuk vahetus, seega oli kohamuutuseid, ja mida kõike veel. Olime oma puhkuse reisist juba pea kaks päeva ainult minnes ja tulles Frankfurdi lennujaamas veetnud, seega olime natuke väsinud ja tundlikud. Tipuks oli lennutäis koorilauljaid, kes suurem osa lennust üle kogu parda laulu leelotasid ja juubeldasid. See ei olnud tõesti asi mida ma see hetk kuulda tahtsin. Kui mu sõbranna Lufthansale kirjutas ja kogu tralli pärast kaebas, anti vastuses mõista, et vingumiseks pole põhjust. No, jah.

Palace Bellecour; pilt D.R.

Lyon City Card: Tahtsime kohalolekul transpordi kasutamise ning külastused mugavamaks teha ning hankisime endale Lyon City Cardi. Kunagi ammu Viinis käies sai ostetud Vienna Passi, millega sai nii paljut näha ja kogeda ning raha kokkuhoid oli märkimisväärne -- seega, sai ka seekord city cardi poolt otsustatud. Nelja päeva kaart maksis internetist ostetuna 49.90 eurot. Kiirelt ja mugavalt saadeti ostukinnitus, pärast Paypal vahendusel maksmist, mu e-maile. Kaart hõlmas kogu transporti linnas (tramm, buss ja metroo) ning tasuta või soodustusega pääsu põhilistesse vaatamisväärsustesse ja üritustele linnas, nt mitmed muuseumid, ekskursioonid, teater, ooper. Kui eesmärk on näha vaid paari kohta ning liikuda on plaan jalgsi, siis ei tasu kaart ära, kuid meile võimaldas mitme koha päevas külastamine ning transpordi kasutamine raha kokkuhoidu. Kaarti kasutada oli imelihtne, transpordis oli vaja seda vaid viibata (nt maalausesse metroosse sisenedes või trammis validaatori vastu). Muide, ühistransport oli Lyonis väga puhas, kenasti korras ja uudse välimusega. Muuseumites ja muudes kohtades tuli kaarti ainult kassas näidata ja sissepääs oli tagatud. Kaardid sai e-mailie saadetud kinnituse näitamisel kätte Lyoni kesklinna turismipunktist Place Bellecouris. Link: https://en.lyoncitycard.com/

Rhônexpress: Tuli välja, et ainuke mõistlik viis kesklinnast lennujaama jõuda (Lyon-Saint Exupéry Airport), ja vastupidi, oli kasutada ekspressrongi, mis vaid seda marsruuti sõitis. Muidugi, kui ei olnud soov taas 80 eurot taksole kulutada. Sõit oli keskmiselt 29 minutit ja väisas rada rongijaama (Lyon Part-Dieu) ning lennujaamaga vahel. Olenevalt kellajast, sõidab rong kas iga 15 minuti või 30 minuti järele. Hind on aga väidetavalt ka kohalikele natuke krõbe: edasi-tagasi 26.20 eurot. Link: https://www.rhonexpress.fr/en

Rhone jõgi; pilt D.R.

Majutus Airbnbga: Valisime seekord hotelli asemel Airbnb, kuigi seda otsust sai hiljem veidi kahetsetud. Mõtlesime ka natuke priisata ning valisime pakutavast keskmisest kallima katusekorteri Saône jõe kaldal vaatega otse kõrgendikul paiknevale Basilica Notre-Dame de Fourvière'ile ning otsese juurdepääsuga Passerelle du Palais de Justice sillale. Tegu oli vana majaga, kuid mis arvatavasti nii asukoha kui selle retrohõngulisuse pärast kõrges hinnas on. Väiksesse sisehoovi, mis oli lageda taeva all, sai tänavalt vanaaegsest uksest. Hoovi keskel paiknes lift, mis tasa ja targu viiendale ja viimasele korrusele viis. Apartment ise oli kui stuudio korter erinevate ristirästi läbikäimist võimaldavate ruumidega ning nagiseva vanaaegse parkettpõrandaga. Sisustus oli kaasaegne, kuid veidi päevinäinud olekuga.

Oma eesmärgi ta aga täitis, peale ühe õnnetu tõsiasja. Nimelt, olime Lyonis väidetavalt kõige kuumemal perioodil ning korteris, olles ju vana maja, puudus igasugune konditsioneer. Meil oli vaid kaks pisikest ventilaatorit, mis meid kahjuks edutult jahutama pidid. Et õhk veidigi liiguks oli vaja hoida aknad lahti, mis võimaldasid küll imelist vaadet, kuid seda lärmakale tänavale. Kohe akna all oli üks popp väliskokteilibaar. Valikus oli vaikus või hapnik. Otsustatud sai hapniku kasuks, sest õnneks olid mul kõrvatropid kaasas, mida öösiti kõrvu surusin. Kuigi korter oli iseloomuga ja kihvt, oleks antud kuumusele olnud rohkem abiks hotellituba, mis oleks omanud konditsioneeri. Õppetund sellest jutust: alati tuleb majutuse valikul mõelda ka ilmale, pole mõtet olla korteris südatalvel, kui pole kütet, või siis, nagu meie, vintage korteris kuumuse ajal ilma konditsioneerita.

Palais de Justice sild öösel; pilt D.R.

Kuumus: Eestis sai juba ägatud kuumuse üle, kuid Lyonis tõsteti taset ning kodune paistis kõrvutades vägagi talutav. Varjus oli 37 kraadi ja päikese käes kõvasti rohkem. See oli sõna otseses mõttes saun. Ma lausa tundsin kuidas kuuma vood mulle vastu huugasid nagu keegi viskaks pidevalt leili. Päike oli intensiivne ja pidev, üksikute pisipilvedega. Ma kasutasin nelja päevaga ära pool pudelit oma päikesekaitse spreist. Liikuda tuli soovitavalt varjust varju, seda muidugi, kui varje teele jäi, mida tihti ette ei tulnud. Koht, kus leevendust sai, oli Rhône'i jõe ääres, kus jahutav tuul oli tugev ja rohkemgi kui teretulnud. Selline kuumus oli meile, kui külma ja tuulega, harjunud eestlastele omamoodi katsumus.

Le Petit Casino ja shopping: Kas see on kasiino? Ei, see on kohalik toidupood! Esimese asjana ei osanudki kohe sinna sisse põigata, kuid meie korteri tänaval asuvast La Petit Casinost sai kodupood. Valik oli suht nadi, sest koht oli tilluke, kuid maitsva ning pohmelli mitte tekitava (!) kuskil viie eurose valge veini me igal õhtul seal kätte saime küll. Ostlejatele Lyonis kohti väheks ei jää. Kesklinna osa kubiseb butiikidest ning kõiksugu nodi ja riidebrändidest, mis on teada ja mis täitsa uued. Riidepoode oli igale maitsele ja igas variandis. Hinnaklass, nii vähe kui sai nendega tutvutud, kippus olema natuke kõrge, kuid ega muud brändibutiikidest oodata ei olegi. Otsa ei põrganud me ühelegi suuremale kaubamajale või shoppingukeskusele, kuid eks neid seal ka leidub, kuigi fookus on raudselt väikeesinduskauplustel. Ilusaid asju, mida oleks täitsa võinud osta, kui hind ei oleks hingele haiget teinud, oli vaateakendest näha ohtralt! Toiduhinnad olid päris sarnased Eestiga, samamoodi, välisöögikohtade hinnad. Näiteks, mojito kokteil maksis orienteeruvalt sama mida kodus.

Lyoni vanalinn; pilt D.R.

Inglise keel?: Me ei saanud vastupidiselt populaarsele arvamusele kordagi sõimata, molli või nipsakuste osaliseks kui kohalike poole inglise keeles pöördusime. Kui läheneda viisakalt, siis saime kõik vajadused inglise keelega kaetud ning aetud. Kohalike poodide, turistiasutuste, jne esindajate võõrkeeleoskus oli üllatavalt soliidsel tasemel. Isegi postkontoris sai inglise keelega hakkama. Äärmiselt hädavajalik on aga elementaarne austus kohalike vastu, ehk siis, tasub kindlasti endale selgeks teha prantsuse keele baassõnavara: bonjour, bonsoir, merci, pardon ja au revoir.

Kuulus Lyoni köök: Mul pole sellest vähimatki aimu, sest sellise kuumaga on söök tõesti viimane asi meelel ning ega ta eriti sisse lähe ka. Peaasi, et täidetud veepudel käepärast oli ning kõrvaltänava Le Petit Casinost kerge kehakinnitus ostetud. Sai tehtud teadlikke söögikoha valikuid ja külastatud kiireks söögipausiks kette, mis on teatud ja tuntud, nagu näiteks Starbucks ja Hard Rock Cafe. Eks need laisad ja vähese põnevuse faktoriga kohad olid, kuid vähemalt oli teada mida pakutakse ja ei olnud vaja nuputada meeletus koguses toidukohtade hulgast just selle õige valimise üle. Eriline gurmaan ma ei ole, seega ei ole ka kahju, et n-ö autentseid Lyoni toite maitsta ei õnnestunud.

Järgmises postituses Lyonist kirjutan rohkem mida Lyonis teha, näha, kuhu minna, milline on linn ja miks mulle Lyon kui linnareisisihtkoht tohutult meeldis!