Teater: NuQ Treff 2017 "Kõhurääkijate kongress", "Vaadates õhu liikumist", "Keskkond" ja "Savist võetud"

Tervitus!

Minu kurvastuseks toimub üks omanäolisemaid ning põnevamaid festivale, NuQ Treff, nüüdsest üle aasta. 2018. mais/juunis seda ei toimunud. Tuletamaks meelde kui ägedaid etendusi seal võib kohata ning ettevalmistuseks 2019. aasta Treffile, siis tegin kokkuvõtted paarist kogemusest eelmise aasta ülilahedast repertuaarist.

Pealkiri: Kõhurääkijate kongress
Esitaja: Gisele Vienne, Dennis Cooper, Puppentheater Halle (Saksamaa)
Kestus: 2h 00 min
Millal nähtud: 03.06.2017

pilt nuku.ee kodulehelt

Treff annab ainulaadse võimaluse nautida etenduse liike ning eripäraste oskustega artiste, keda Eestis naljalt niisama ei ette ei tule. Kõhurääkijad on kindlasti ühed kuulsamaid neist mainitud iseäralikest talentidest, keda meie lavadel iga päev ei kohta. Tahtsin seega juba põhimõtte pärast nende festivali etteaste ära näha, kuigi tahes tahtmata on nad mulle alati veidi kõhedust tekitavad. Etenduse tooniks ja sisuks ei valitud aga antud žanri viljelejate tüüpsuunda -- lustakas ja humoorikas lasteetendus -- vaid kogeda sai psühholoogiliselt rasket, sügavat ning isegi sünget pilguheitu kõhurääkijate hingemaailma.

Kõiksugu karvased ja sulelised kõhurääkidad kogunevad iga-aastasele kongressile Ameerikas. Seltskond on kirev, hõlmates isikuid ühest spektri otsast teise. Kuigi kõik näisid esimesest pilguheitest teatud kraadini ekstsentrilised, algas kohtumine ju süütult, nagu võiks eeldada, et ühiste omapäraste huvidega inimeste iga-aastane kohtumine võiks minna. Oli neid, kes hoidsid omaette, oli viisakaid, oli okkalisemaid, oli neid, kes kippusid olema ülevoolavad, oli vanu tuttavaid ja igasugu kombinatsioone veel. Kuulda sai small-talki ning tutvuti, millega keegi on viimasest kohtumisest saadik tegelenud ning kuhu jõudnud. Üheksa kõhurääkijat oma käeotsa paigutatavate enese pikendustena nukkude näol istusid laval üksteise kõrval toolidel, näod publiku poole. Tekkis tunne nagu vaataja oleks osa kongressist või siis tahtmatu pealtvaataja nende vestlustele. Selline paigutus pani tähelepanust, mis publikule osaks sai, toolis natuke nihelema. Või mõjus see ainult minule nii, sest istusin esimeses reas. Olgu kuidas oli, tundsin end olevat vahetus kontaktis kõhurääkijate ning nende, kas nunnude, veidrate, eimidagiütlevate või lausa eemalepeletavate, nukkudega.

Aga nagu pea iga peoga, kipub alguse viisakas stabiilsus käest minema, eriti kui mängu tuleb alkohol või kui vanad vimmad, hõõrumised või ebakindlused esile kerkivad. Ja küll nende tegelinskite sisud olid juba sügavad, põhjatult sügavad, täis traumasid, saladusi, hirme, kadedust ja mida kõike veel. Kõhurääkijad kohe kindlasti antud etenduses ei süvendanud arusaama kui veidrikest ja rõõmsameelsetest artistidest, kel lihtsalt omapärane hobi, mida ignorantsena pealiskaudselt võiks eeldada. Tükk pigem lõi kuvandi, et kõhurääkijad põgenevad, kas enda või maailma eest oma nukkude taha peitu, ning viimased on kui kaitserüü, kas oleviku, mineviku või tuleviku eest. Nukud olid otsekui kas isikute versioonid endist, kes nad olla tahaksid või ei taha. Etenduse kulgedes, tuli välja, et igal ühel neist oli oma, kas kerge kiiks või kompleksne trauma. Asi läks üks hetk päris masendavaks ning kombinatsioon lõbusatest nukkudes ja nende kohati üdini õnnetutest inimpartneritest tekitas kentsaka õhkkonna saali.

Mulle meeldis ka fakt, et jäin peaaegu uskuma, et need tegelased ning nende poolt avaldatu oli päris ning mitte väljamõeldud dialoog -- või oli ikka? Kohati olin veendunud, et tegu ei olnud etendusega vaid reaalses elus pilguheitega kongressile ja seal toimuvale nagu jutusaade, mis üks hetk käest läheb. Kokkuvõttes, originaalne, silmi avardav ning meelde sööbiv!

------------------------------------------------

Pealkiri: Savist võetud
Esitaja: Thalias Kompagnons (Saksamaa)
Kestus: 0h 35 min
Millal nähtud: 03.06.2017

pilt nuku.ee kodulehelt

Taaskord istusin keset nublusid ja nende vanemaid, et osa saada esmajoones lastele mõeldud etendusest, kuid mis mind kui täiskasvanut ka piisavalt intrigeeris, et kohale meelitada. Publiku ees oli mees ja käntsakas lamedaks silutud savi. Koheselt aga hakkas see savi saama järjepidevat hagu selle kujutusvõimerikka ning lohakalt osava mehe käes, selle sisutiheda pooletunni jooksul. Igasugu kujud, milled mees pidevalt valmis vorpis, ei olnud just perfektsete mõõtude, külgede ja väljanägemisega -- otse vastupidi. Pigem oli etteastes pilkuhoidev see, kuidas kord sündis kamakast söök, siis äkki printsess, järgmisena õunastruudel, ootamatult koletis, üllatuseks aiake, nüüd jõgi ja mida kõike veel. Üleminekud olid sundimatud ja kärmed. Loodud kujutused aga kiired tulema ja seejärel vaevatult moonduma millekski hoopis muuks. Lahe oli nuputada, et mis nüüd küll kerkib ja siis üks hetk -- heureka! -- see on ju loss. 

Kogu etteaste kattis mees kaootilise, savi olemust peegeldava, ühelt teemalt teisele hüppava, muinasjutuga, olles ise selline pisut kasimatu ning onu Raivolikult soe ja vahva jutuvestja. Mulle väga sümpatiseeris kui mugavalt mees ennast lastega tundis, kui ühel lainel ta nendega tundus olevat ja kui armsalt ta nendega suhtles. Seda nii enne etenduse algust, kui selle jooksul ja ka pärast. Ilmselgelt oli suhtumine vastastikune, sest mitmed lapsed jäid pärast etendust küsimusi esitama, niisama vadistama ja savi uudistama. Lapsed oli väga agarad suhtlema, küsima ja vastama -- seda ka inglise keeles!

------------------------------------------

Pealkiri: Vaadates õhu liikumist
Esitaja: L’Insolite Mecanique (Prantsusmaa)
Kestus: 0h 35 min
Millal nähtud: 02.06.2017

pilt nuku.ee kodulehelt

Antud etenduse vastu on mul veidi vastakad tunded. Esiteks, mis mulle tohutult meeldis selle maagiline, salapärane ja ootusärevusest rõkkav õhkkond, mis kogu etteaste jooksul saalis ringles. Publik lubati ühtse grupina pimedasse ruumi, kus üks haaval liiguti erinevate esituspaikade juurde kui need samm-sammult publikule ja kohtvalgusele avaldati. Iga peatuse juurde kuulus ühe kihvti mehaaniliselt liikuva masinavärgist jubina või eluka ellu äratamine. Küll olid need rohmakad ja liikusid loiult mööda maad, siis jälle olid need kerged ja liuglevad, liikudes mööda nööri õhus. Teisi sai vänta ringeldes tegutsema panna või auruga kärmelt keerlema sundida. Kõike seda saatis sisule ja metallist tegelinskitele passiv krapsakas elav muusika. Ning, mis põhiline, kogu toimuvaga käis lisaks kaasas ka tekst -- prantsuse keelne tihe ja pidev jutt.

Lava taga sai endale võtta etenduse n-ö kava või siis kuuldava tõlke lehe, millel olid pildid lavamehaanika objektidest. Esimesena kirjas on ka palve olla ruumi sisenedes ja seal liikudes ettevaatlik ning kõndida ainult mööda maas olevat joont, sest elukad on ootamatult haprad ja mõnele peale astudes, on show läbi. Järgnes kaks A4 lehte eesti keelset juttu, seletamaks lahti, mida etenduse ajal pidevalt näitlejanna poolt võõrkeeles vadistatakse. See tekst andis ka aimuse lahtirulluva toonist -- krutskeid täis, lustakas ning veidi veider!

Kuuldavas oli tegu otsekui tagasivaatega vanema tüdruku poolt mälestustesse lapsepõlves, kus sisu ei tundu alati realistlik ja seostatud, kuid on omane rikka kujutusvõimega ning seiklushimulisele põngerjale. Tüdruku jutuvada sisaldab tema püüdlusi lendama õppida, ema ujuma õppimise saagat, ülevaadet pesupäevast, õdede-vendade üles lugemist ja hulgaliselt muud mis pähe torkas. Seda kõike raamis, lisades dimensioone, ringi ukerdavad masinad, mis sobival hetkel, kas näitlejanna või muul nutikal viisil ellu äratatati. Lemmikuks jäi mul aga kõige vähem põnevam neist, mis oli ka vast kõige vähem konstruktormasina mõõtu. Nimelt oli õhus ühest otsast teise tõmmatud krussis traat ning selle kõrval küünalt lükates, moodustas keerdus traat seinale varjuna arusaadava ja loetava prantsuse keelse teksti.

Kõike eelnevat arvesse võttes, valmistas mulle etendus veidi pettumuse. Ma ei teadnud mida ma nii väga ootasin, ilmselgelt midagi hämmastavamat ning enam ohooo-momente, kuid ma ei vaimustunud nähtust. Kõik oli kihvt ja meeldejääv, kuid tegu ei olnud antud Treffil minu lemmikuma visuaalteatriga, mida mõnes mõttes eeldasin, sest kiiremini müüdi piletid välja just antud etendusele. See muidugi ei tohiks olla millegi aluseks, kuid selline mulje mulle jäi. Siiski, oli tegu vahva kogemusega!

------------------------------------------

Pealkiri: Keskkond
Esitaja: Renaud Herbin (Prantsusmaa)
Keskkond: 0h 30 min
Millal nähtud: 03.06.2017

pilt nuku.ee kodulehelt

Publik palutakse hämarasse saali, mille ühes nurgas on kahetasandiline metallist silinderjas neljale sambale toetav n-ö lava. Publik paigutab end ümber riistapuu maha istuma või kaugemale seisma. Nukukunstnik ronib ülesse, teisele tasandile. Publiku silmapiirile jääb esimene tasand, millel tundub olevat nagu sile kiht märga musta liiva. Teiselt tasandilt hõljub alla nööridega juhitav luukerelik, kulunud ja õnnetu näiv nukk. Ülejäänud pool tundi püüab nukk välja pääseda sellest lämmatavast mustast august, mis tundub nagu kaev ning millest on lõppkokkuvõttes võimatu pääseda. Ja nii see elukurnatud ja võitlusest tühjaks imetud nukk sinna musta liiva kihi alla vajub ja upub. 

Ma pole ammu enam midagi nüüd trööstitut näinud, mis ei jäta grammigi ruumi ühelegi valguskiirele. Peegeldades tänapäeva ängistavat, julma ja endasse uputavat maailma, ühiskonda ning pidevaid muresid ja füüsilist ning hingelist hävingut, ei ole kellelgi pääsu. Eemaldades roosad prillid ning pilgu pidevatelt tähelepanu eemale tõmbavatelt manipulatsiooni vahenditelt mis elu ümbritsevad, siis tundus nähtav liiga reaalne, et seda sümboolse interpretatsioonina mitte tõena võtta. Mulle mõjus etteaste väsitavalt ning morjendavalt, kuid samas õigetele teemadele mõtteid suunavalt. Samuti, ei saa mainimata jätta etteaste meisterlikkust ja iseäranis nukunäitleja oskuslikust nii vähesega nii paljut välja näidata ning nukku nii hingestavalt tegutsema panna, seda kasvõi mõne tillukese liigutusega. Pärast seda etendust oli mul vaja sooja teed ning tükki kooki, milled ka koheselt endale hankisin!