Esmaspäev, 6. november 2017

Kontsert: Sting

Tervitus!

Ülevaade septembris toimunud maailmastaari kontserdilt!

Esineja: Sting
Toimumiskoht: Saku Suurhall
Millal nähtud: 29.09.2017


pilt sakusuurhall.ee kodulehelt

Ma ei ole paadunud Stingi fänn, kuid on teatud artistid, keda tunnen, et pean elu jooksul ära nägema, ning tema oli kindlasti üks nimekirja tipus olijaid.

Piletisaaga: Pileti saamine oli aga juba omaette jagelemine. Nimelt otsustasin pileti osta siis kui kõik istekohad olid juba välja müüdud. Igati mu enda süü, et jokutasin, kuid kuna pikalt ei teadnud, kas üks teine ülitähtis üritus toimub samal päeval, jäi hankimine liialt viimasele momendile. Kahjuks, ei tule mulle kõne allagi võtta osa kontserdist kus pean massi sisse pressituna seisma (isiklik põhimõte). Tundus, et kontserdile minek jääb ära. Siis aga tuli kuskil augustis otsekui õhust ports istekohti teisele tasandile müüki ning enam ma ei mökutanud ühe endale krabamisega.

Punktuaalne: Ma hindan ülikõrgelt kui artistid alustavad ja lõpetavad kellaaegadel, mis on ametlikult ürituse kohta välja kommunikeeritud. Mitte teadmine millal avapauk toimub ja orienteeruvalt kui kaua midagi kestab, tekitab mus ärritust ning on ka minu arvates artisti poolt publiku mitterespekteerimise märk. Kohe kui kell sai 20.00, mis oli reklaamitud kui soojendusesineja alguspunkt, tuli lavale Sting ise, et oma poeg Joe Sumner ühiselt esitatud lauluvärssidega viimase soolo etteasteks sisse juhatada. Lisades ka kohustusliku tervituse, et tore on taas Tallinnas olla ning kiites oma poja suurepärast eesti keele oskust (mida noorem ka agaralt demonstreeris: "eesti keel on nii raske!"), lahkus vanameister sama kiirelt lavalt kui tuli ning andis teatepulga üle soojendusesinejale. Rahvas tundus Stingi äkilisest ja ootamatust väljailmumisest nii varakult veidi jahmunud ning koomiline oli jälgida kuidas suured hulgad rahvast veel joogi/söögi järjekordades konutasid või üldse kohale veel ei olnud jõudnud. Saal täitus saginaga kiiresti. Samuti, toimus kontserdi lõppe enam vähem siis kui lubati ehk siis umbes 22.30. 

Eelmäng: Mul pole vähimatki aimu Joe Sumneri loomingust või tegutsemisest, kuid sümpaatse ja kuskil pooletunnise etteaste vältel jõudsin järeldusele, et tegu on väga Stingi moodi nii muusikalt, häälelt kui olekult mehega, kes oli otsekui energilisem, värskem ja toorem versioon oma isast. Lemmik lauluks oli kindlasti nunnu "Jelly Bean" mida mees väidetavalt oma lastele pidevalt laulab. 

Repertuaar: Enda setiks astus Sting ametlikult lavale kuskil 10 minutit enne kaheksat ning seda looga, mis ei ole just minu kõrvus tuntud, kuid koheselt järgnes ka juba tuttavam "If I Ever Lose My Faith In You". Üllatusena, sai legendaarne "Englishman in New York" lauldud iseäranis varakult, viienda loona. Vahelduva eduga minule vähemtuntud lugudega vaheldumisi kõlasid kõik meistri loomingupärlid: "Fields of Gold", "Shape of My Heart". "Fragile" ja "Desert Rose". Kuskil pool repertuaarist või isegi rohkem olid The Police palad. Oli laule, mis said ka erimixide esituse osaliseks nagu näiteks "Roxanne", et juba miljon korda äraleierdatud lugu värske ja põnevana publiku ette uues kuues tuua. Olin äärmiselt rahul, et enamuses esitati vaid Stingi enda või tema kunagise bändi tuntud lugusid, sest olgem ausad, andunud fännid (oma iidolit esimest korda live’is nähes) ning eriti tavakuulaja just seda tahabki. Võib-olla mulle isegi läheks tema uuem looming või vähemtuntumad lood peale, kuid see ei ole muusika mille eest oleksin nõus maksma 70 eurot (mida ma maksin). Jah, laulja enda päriselus nägemine on kõva sõna, kuid mina vähemalt, külastan kontserte ikka kuuldava poole pärast. 

Vanameister: Põhimõtteliselt, seisis meister kogu kontsert mikrofoni ees ühel kohal, ühes poosis ja kuruttis oma kitarri. Ei mingit trilli-tralli, ei mingit rahva ees kekutamist. Mees, tema kitarr ja see hääl. Stingil on üks neist häältest mille igalt poolt ära tunned ning live’is seda kuulda oli ikka fenomenaalne. See on nii stabiilne, mahe ja isikupärane, et mõjus ääretult usaldusväärse ja meeldivana. Ta oli ka üpris sõnaaher ning pärast tervituslauseid ja lõpusõnu, ei tegelenud ta grammigi publikuga mulisemisega. Tema eest kõneles tema muusika -- muid vahendeid kontakti saamiseks rahvaga ning nende ülekütmiseks mehel vaja ei olnud. Ka ei otsinud ta aktiivselt väljaspool muusikat publikuga kontakti, vastupidiselt tema tantsutüdrukutele (loe: kahele taustalauljale), kellele töö oli delegeeritud ja kes entusiastlikult inimesi kaasa plaksutama ergutasid, kaasa laulsid ning energiliselt ringi kalpsasid. Muide, üks taustalaulja oli soojendusesineja Joe Sumner. Selles suhtes erines ta isast kõvasti, samal ajal kui noorem kaasa jämmis, oli vanem nagu vana rahu ise. Igatahes, tegi Sting igati soliidse härrasmeheliku etteaste ja ma arvan, et mida publik ootas, seda ta ka sai. 

The Police: Lootsin, et kontsert poeks mulle enam naha alla ja tekitaks kananahka ning änksi tunnet, kuid minu pea hakkas muusika taktis nõksuma ja surin tuli sisse alles kuuenda loo juures kui kuulsin esimesi takte loost "Every Little Thing She Does is Magic". Mulle meeldivad Stingi enda lood, kuid mind tõmbasid kontserdil tuntavalt enam käima konkreetsed The Police palad, mis on lihtsalt vingemad kui kõik muu. "Message in a Bottle", "So Lonely" ja "Every Little Thing She Does is Magic" – neid ei saanud oma mõju poolest mulle mitte millegi muu esitatavaga võrrelda! Puhas klassika, särtsakas ning kihvt! Olin natuke õnnetu, et esitamisele ei tulnud "Don’t Stand So Close to Me". Äreleierdatud "Every Breath You Take" pole mus kunagi erilist vaimustusreaktsiooni tekitanud ja ei teinud seda ka kahjuks live’is. 

Bänd: Iseloomustavaks sõnaks oli "perekond" -- Sting koos pojaga, kes oli üks taustalaulja, ning isa ja laps olid ka kaks kitarristi. Väidetavalt oli tegu laulja poolt strateegiliste otsustega. Viimased said ka heldelt kitarrisoolosid, et oma oskusi demonstreerida. Üllatavalt mitmeid, eriti vahvaid ning energiast pakatavaid etteasteid sai ette võtta ka tunduvalt pisem ja krapsakam kahest taustalauljast. Seda kõike laval liueldes ja samaaegselt oma pisikesel akordionil publikut kuumaks küttes ning klahve kärmelt krõbistades. Mulle meeldis, et Sting ei olnud oma lavapartneritele fookuse jagamisel üldsegi kitsi.

Täismaja: Kontsert oli välja müüdud ning ma ei ole Saku Suurhallis kunagi 100% väljamüüdud üritust kohanud. See oli huvitav kogemus, sest tavaliselt on saal siiski vähemal või rohkemal määral tühi ning tegu on ju niigi laiema maailma mõistes pisema kontserdimajaga. Otse loomulikult oli õhkkond inimeste rohkuse tõttu võimsam ja mastaapsem, peegeldades laval olevat maailmastaari ja vastupidi -- efekt oli äärmiselt mõnus! Siiski, suutis Eesti publik taaskord omajagu reserveeritust näidata, vähemalt mõni aeg alguse. Teisalt, mulle meeldib, et näiteks istekohtade hulgas ei leidunud liialt agaraid kaaskuulajaid, kes vehiksid, kaasa kisaksid ja muudmoodi tõmbleksid ning püsti kargaksid nii, et teised rahulikumat joont viljelevad külastajad, ei saaks segamatult showd nautida. Mul on siiani meeles kuidas Ed Sheerani kontserdil olin sunnitud ees olevate chickide pärast püsti seisma ja enda vaatevälja blokkivate peade ja käte eest pidevalt end manööverdama (mul oli ostetud istekoht, mida ma vast paar minutit sain soojendada kuniks olin sunnitud lava nägemiseks selle vakantseks jätma). Seda, et publik kaasa ei laulaks kui vaja ning plaksutaks kui selleks üles kutsutakse, ei juhtunud, lihtsalt veidi rohkem oli vaja aega enne kui inimesed üles soojeneksid. Rahvas tundus kontserti aga siiralt nautivat!

Kojusõit: Kartsin, et ei mahu bussile või pean igavesti mind mahutavat ühissõidukit ootama või pressitakse mind pannkoogiks või mida kõike veel. Tegelikult, läks kõik äärmiselt libedalt, vähemalt minul. Rahvast muudkui vooris niigi kitsikusse bussipeatusesse, kus suure hulga ruumi sõid ära teeehitustööd. Mingi hetk seisis rahvas juba autoteel, sest ei olnud lihtsalt mujal võimalik olla. Minu õnneks avas kümne minuti pärast saabuv buss uksed otse mu nina ees ja lipsasingi end sisse. Minuga koos tegi seda ka tublilt kaks kord rohkem rahvast kui muidu tavapärasel tipptunnil ning kohti enda sissepressimiseks leiti nii teiste süles, kõõludes käetorude peal küll istudes küll rippudes, ja kõik muud ökonoomsed ning loovad variandid lisaks. Seltskond oli aga lõbus ning jõudsin järeldusele, et iga kontserdi kohustuslik osa peaks olema ka ühistranspordi sõit koju, sest inimesed olid heas tujus, tegid nalja, suhtlesid omavahel ("Kas keegi tahab maha minna?" - kui vastus oli jah, siis vooris pool bussi tühjaks, et üks välja lasta, ja siis ronisid kõik jälle nagu silgud rivis sisse), rahvas oli kontserdijärgses ülimas meeleolus ja ühisürituse külastuse ühtsustunne pani mindki kõrvale vaatama sellest, et olin pressitud vastu bussikülge ilma võimaluseta kuskilt kinni hoida, mis pani mu tasakaalu tõsise väljakutse ette. Parim nali ühe reisikaaslase suust, mis mind siiani itsitama paneb, toimus kuskil Endlas kui puupüsti täis buss peatuse tegi ning seal sisenemist üks elegantne daam ootas, kellele muidugi grammigi ruumi ei leidunud, kuid kes sai järgmise kutse osaliseks: "Tulge julgelt sisse proua!"




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar