Teisipäev, 21. november 2017

Kino: PÖFF 2017 (1) "Tantsuakadeemia", "Stalini surm" ja "Õnnistatud maa"

Tervitus!

Esimesed ülevaates PÖFFilt 2017!

Päev 1 -- 17.11.2017

Pealkiri: Tantsuakadeemia

Originaalpealkiri: Dance Academy: The Movie
Riik: Austraalia, Saksamaa
Programm: JF Noortefilmid
Kestus: 1h 41 min
Minu hinnang: 2.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Linastub veel 22.11 kell 18.00 Apollo Kino Solarises!

Ma ei oska tantsida ja võib-olla sellepärast ma hea meelega tantsufilme vaatangi, kuigi muud peale silmailu nad üldiselt mulle ei paku. Samuti, kipuvad nad olema suhteliselt pealiskaudsed, klišeedest pungil, labidaga harjutamiskaadreid pakkuvad, universaalse süžeemustriga ning serveerivad kaasa elamiseks üksluiseid tegelasi, kellede maailmas ei ole tihtipeale mitte midagi muud peale tantsu -- tegelasi, kes elavad vaid ühe asja nimel ning kelledega ma sellest tulenevalt ei ole võimeline kontakti saavutama. Ma ei mõista inimesi, kes on nõus vähiga uuesti silmitsi seisma või üldse jalutuks jääma ainult sellepärast, et saaks taas publiku ees hüpata. Ilmselgelt ei ole mind hammustanud kirglik tantsupisik. Aga, noh, ilus on ju neid stiilseid, osavaid ja/või emotsionaalseid tantsunumbreid kaugelt vaadata ning väike draama lisab vaid vürtsi vahele, et nähtav ei muutuks tavapäraseks tehniliseks jalakeerutamise etenduseks.

Mulle ei meeldinud kuidas peaaegu juhuslikult oli peategelasel igal pool ees ootamas keegi keda ta tundis või kes teda toetas, kuidas tema boyfriend oli rollis raisatud kui ilmetu ootav moosipoiss, kuidas otse loomulikult oli temas algselt potentsiaali saada maailma tasemel baleriiniks, kuidas romantika oli puine ja sunnitud, kuidas lõpus peab peategelane valima tundeküllases kulminatsioonis tantsu/edu ja sõprade/suhete vahel, lisaks siis kõigele muule tüüpilisele, mille poolest tantsufilmid just ei hiilga ja on omamoodi kurikuulsad.

Mulle aga meeldis, et peategelane pidi reaalselt end uuesti üles töötama, edu ei tulnud sõrmenipsu järel, tagasilööke oli rohkem kui võite, tegu ei olnud algaja tantsijaga karjääritrepil number üks vaid tegu oli kogemustega baleriiniga, peategelase vigastuse alateadvuslik seletus, lõpu ootamatu Heureka! moment (äkki end sandiks tantsimine ei olegi ainuke valik!), lisaks siis veel igasugu detaile ning ka iseenesestmõistetav -- kenad tantsunumbrid.

Tegu oli tüüpilise ja ei kuidagi eriliselt esile tõusva aga siiski igati soliidse tiinekadraamaga.



---------------------------------------------------

Pealkiri: Stalini surm
Originaalpealkiri: The Death of Stalin
Riik: Prantsusmaa, Suurbritannia, Belgia
Programm: Panoraam
Kestus: 1h 47 min
Minu hinnang: 4.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Linastub veel 02.12 kell 17.30 Coca-Cola Plazas!

See oli nüüd küll taevaste vägede poolt õnnistaud liit: must komöödia ja Stalini surma järgne võimuvõitlus. Koosluse eest annaksin lausa maksimumpunktid. Imetlusväärne oli kui absurdselt seda farssi esitleti ja kui tõepäraselt. Niiväga, et kohati ei olnud keeruline end petta ja arvata, et tegu on dokumentaalfilmiga. Juba ainuüksi kaameratöö ja töötlus jätsid äärmiselt realistliku mulje -- või nagu vaataks teatri lavastust. Veidike tuletas see mulle meelde ka kunagist lapsepõlve lemmikut Briti komöödiasarja "Allo, allo".


Ma ei ole kaugeltki täienisti kursis filmi päriselus eksisteerinud ajalooliste isikutega, kuid nii palju kui ma tegelikult ka adun, siis tundus, et hiilgavalt toodi välja kõik tolleaegsed võtmeisikud, nende kiiksud, maneerid ning iseloomud -- loomulikult teatud liialdustega... või siis mitte? See periood ja toimuv oli niivõrd absurdne, et ma tegelikult isegi ei kahtleks kui kõik toimus enam-vähem nii nagu film kujutles. Mind väga huvitaks kuidas hindaksid suurel ekraanil nähtavaid karaktereid ja sündmusi minust kaks eelnevat generatsiooni, kelledel lähedasem kokkupuutepunkt selle ajastuga. Lugu toodi vaatajani detailirohke, usutava, samas ka sünge ja tülgastavana -- ei hoitud tagasi tapmiste, vägistamiste ja noa selgelöömistega, kuigi päris verd ja kehaosade lendamist aktiivselt ei näidatud. Võimuvaakumit esitleti kui parteitegelaste pidevat üksteise ületrumpamist, usaldamatuse lokkamist ja ärakasutamist. Seda tehti varjamatu avameelsuse ja häbematusega. Tabu ei olnud midagi, iseäranis, kuna neile isikutele endile ei olnud midagi püha.

Mis aga seda jaburat ja julma mängu sidus oli orgaaniline huumor, mis ei tundunud punnitatud või võlts ning mis sobis ideaalselt kontekstiga ja oli tõesti naljakas. Läks aga veidi aega kuniks ma soojenesin ja konkreetse huumori lainele end paigutusin, kuid peatselt olin igati avatud sellele tohuvabaohule, mis ekraanil toimus. Must huumor ei ole aga igaühe jaoks, eriti kui käsitletav teema on nii delikaatne ja eestlastele kodulähedane, kuid siinkohal see toimis ning ei keskendunud kellegi haavamisele. Pigem oli fookuses kui ajuvaba mööduv tegelikult oli ning nähtav modifitseeriti otsekui õppetunniks, et mitte kunagi ei tohi enam sellist katastroofiliselt õudset olukorda sündida lasta. 

Tooksin välja ka mõned meeldejäävad pärlid: Molotov ja Hruštšov sebimas vandenõud Beria vastu WC-s koos pideva vee tõmbamisega nöörist, et pealt ei kuulataks, Molotovi halekoomiline suhtumine naisesse, Vassili ja hokimeeskond, Jason Isaacs ülevoolava ja ekstravagantse sõjaväe juhi Žukovina -- eriti tema tutvustus, kus mees viskas oma keebi graatsiliselt ja aegluubis seljast -- , Žukov klohmimas Vassilit ja öeldes "olen seda koguaeg teha tahtnud", Hruštšov kirstuäärist valimas -- sirge või kroogitud -- , näiliselt üksmeelsed hääletamised (sõna "üksmeelne" on mulle võtnud nüüd uue tähenduse), mökust Malenkov oma eesmärgiga teha foto just täpselt selle sama tüdrukuga, kes oli kurikuulsal fotol Staliniga, jne jne. Ma võikski neid loetlema jääda!

P.S Näitlejatöö oli lausa vaimustav!



--------------------------------------------------

Pealkiri: Õnnistatud maa
Originaalpealkiri: God's Own Country
Riik: Suurbritannia
Programm: Screen International kriitikute valik
Kestus: 1h 44 min
Minu hinnang: 3.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Linastub veel 26.12 kell 19.15 Apollo Kino Solarises!

Pikaajaline fokuseerimine tallekese nülgimisele, ebaõnnestunult sündinud vasika halastushukkamine, lambukeste sündimised inimese poolt üsast välja tõmbamisel -- need ei ole just detailid mida ootaksin ühest lembeloost, isegi äärmiselt realistlikust ja ilustamata lembeloost. Lisaks veel sai näha ohtralt pori, paljaid pepusid, pissimist, peppu tonksimist, pilvist ilma ning ka eespool paiknevaid p-tähega kehaosasid. Õnneks ei unustatud publikut kostitada vahelduseks ka kaunite kaadritega Inglismaa võrratust loodusest. 

Filmi keskmes on noormees, kes on lõksus tsivilisatsiooni ääremail olevas perefarmis, mille 24/7 kohustused on ta sunnitud võtma enda õlule kuna isa on invaliid ning vanaema ei jõua ka kõigega tegeleda. Johnny on positsioonis, kus ta peab enda soovid ja tahtmised kõrvale heitma ning pühendama end talule ja selle loomadele. Lohutust otsib ta pubidest, teiste poistega tualetis juhu vahekorras olemisest ning alkoholist, millega ta ei suuda enam piiri pidada. Tegu on aheldatud ja ilmselgelt õnnetu mehega. Abikätena kutsutakse farmi aga rumeenlane, Gheorghe, kellega vaikselt, kuid järjekindlalt tekib Johnnyl nii füüsiline kui emotsionaalne side. Kas välismaalane suudab Johhny üksikusse ning isoleeritud ellu ja pidevasse halli argipäeva (ja kaadritesse, milles vist erksad värvid ei eksisteeri) veidi päikest ja lohutust tuua? No, otse loomulikult suudab!

Tegu on samasoo suhtel põhineva süžeega, kuid gay liinil toimuv romantika ei ole ainuke, mida filmil on pakkuda. Dialoogi on hõredalt ning üldse ei ole nähtus suurt kaalu sõnadel. Kõik toimib ja toetub tegelaste kehakeelele ja ilmetele. Viimased olid kõnekad, saja rea dialoogi eest ja tõid esile karakterite hinge ning emotsioonid, ilma, et oleks vaja silpigi paotada. Iseäranis Johnny suutis oma näomiimika ja pilkudega olla ekstra haavatav, lapselik ja õnnetu -- nagu avatud raamat. Mulle ka imponeeris, et reegel -- kõik gay suhted suurel ekraanil peavad lõppema õnnetult, et neil oleks kaal ja neid tõsiselt võetaks -- pühiti vaevatult kõrvale kui tülikas kärbes. Film sisaldas tüüpilisi armlugude süžeevõtteid, nagu suur lahutav tüli ning suur žest kallima tagasivõtmiseks, kuid linateose üldine morn, tõetruu ja varjamatult otsekohene ilma võlts klantskihita lähenemine ei lasknud sel langeda imaluse või ebasiiruse võrku. Kondikava, olgem aga ausad, ei olnud midagi värsket oma žanri vallas. Vaatevinkel oli see, mis nähtava silmapaistvaks tegi.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar