Kino: "Wind River"

Tervitus!

Kiire ülevaade kinorindelt!

Pealkiri: Wind River

Originaalpealkiri: Wind River

Režissöör: Taylor Sheridan

Näitlejad: Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Graham Greene, Jon Bernthal

Žanr: Krimi, thriller

Kestus: 1h 50 min

Kinodes alates: 04.08.2017

Nähtud: 05.08.2017

Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

- Sügav ja emotsionaalne: Üks põhijooneks filmis oli lein ja kurbus seoses lähedase kaotusega, iseäranis lapse kaotusega. Kuidas pered, emad ja isad selle valuga elasid ja kas seda oli võimalik üldse enam eluks nimetada. Fookus oli kahel isa, kellede mõlema tütred surid. Üks veidi aega tagasi, kuid teise tütre mõrv on lahendamiseks süžee keskpunktiks. Pole tähtis, kas see juhtus mõned päevad või aasta tagasi, on mõlemad mehed sisemiselt inimvared. Lapse kaotused on neile ekstreemselt rõhuvalt mõjunud. Eluga püütakse edasi minna, kuid vaid päeva üleelamine tundub jõupingutusena. Nad lihtsalt eksisteerivad ning see piin ja tühjus väljendus filmis hiilgavalt. Mulle tohutult meeldis kahe mehe omavaheline side ja eriti liigutav oli viimane stseen tegelaste vahel, kus mõlemad üksteist ainuüksi koos istumisega lohutavad.

- Külm ja kõle: Ameerika põliselanike eluolu piirimail asuvasse reservaati sunnituna tegi mind äärmiselt kurvaks ja jõuetuks. Nende elutingimusi ümbritsesid lumi, jää, tühjus ja lootusetus. Seda toodi ka meisterlikult esile, alustades noorte narkoprobleemidega ja lõpetades vanemate depressioonidega. Sellisest loo toimumispaigast tulenevalt oli filmi üldine toon üpris raskesti seeditav. Samas, oli aga tegu originaalse ja silmapaistva keskkonnaga tundeküllaseks, kuid muserdavaks krimi thrilleriks.

- Krimi: Loo keskmes on noor ja kena põlisameeriklannast tüdruk, kes mõrvati keset laiuvat lumemaastikku. Süžee aga ei keerelnud ainuüksi selle tapatöö ümber ja seega ei saa filmi nimetada puhtalt klassikaliseks mõrvamüsteeriumiks. Viimane pani paika kondikava, kuid tegelikult olid fookuses kuriteo uurijate ja surnud tüdruku pereliikmete tunded ning tegutsemised pärast juhtunut, mis omakorda tõid päevavalgele nende endi mineviku ja valupunktid. Mõrv oli impulss, mis pani aluse filmi tegelikule sisule – erineva sügavuse ja põhjusega hingelised haavad. Mulle meeldis ka, et kahe peategelase, kogenematu noore FBI agendi ja kohaliku jäljeküti, vaheline koostöö oli delikaatselt lahendatud, muutumata nii lühikese aja jooksul liialt lähedaseks või imalaks. Samas, aga tundsin ma selgelt nendevahelist usaldust ja vajadust üksteise järele.