Tervitus!
Topeltülevaade ühest kõmulisemast Vene filmist 2017!
Pealkiri: Matilda
Topeltülevaade ühest kõmulisemast Vene filmist 2017!
Pealkiri: Matilda
Originaalpealkiri: Матильда
Režissöör: Aleksey Uchitel
Näitlejad: Danila Kozlovsky, Michalina Olszanska, Lars Eidinger, Luise Wolfram, Sergei Garmaš
Žanr: Ajalooline, romantika
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 27.10.2017
Nähtud: 04.11.2017
Liisi hinnang: 2/5
Inga hinnang: 2/5
Inga hinnang: 2/5
Mis meile ei meeldinud?
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Liis:
Selle saavutuse eest pean aplausi tegema! Niivõrd intrigeerivast, suursugusest ja põnevate sündmustega ajaloolisest perioodist ja tegelastest punnitati välja ühedimensioonilised, sisutühjad ning kauged karakterid. Toimumistest sai aga tüüpilise seebiooperi selgroo ning ka emotsionaalne tase jäi samalaadseks.
Kokkuvõttes, oli mul ükskõik kõigist osalistest ja nende tegemistest. Süžee oli pealiskaudne, lihtsustatud, emotsionaalse kaaluta, järjepidevuseta, veniv, puine, elutu -- ühesõnaga, mannetu.
Inga:
Pean tunnistama, et mu ootused filmile "Matilda" olid väga kõrged, sest vene kineastid teevad suurepäraseid eepilisi ajaloolisi filme. Kahjuks mu ootused ei täitunud, sest film ei tekitanud minus erilisi emotsioone ja pigem lugematul arvul küsimusi, millele vastuseid ei saanud. Mitte, et midagi oleks selles loos avatuks jäetud, aga ma lihtsalt ei saanud aru päris paljudest filmi aspektidest nii süžee puhul, näitlejatööde puhul kui ka tegelaskujude puhul. Kuna tegemist on konkreetsete ajalooliste isikutega, siis on filmi autorid arvatavasti proovinud teha lugu tõetruult, aga ta polnud üldse usutav, eriti Nkolai ja Matilda suhe, mis mõjus külmana. Mul ei tekkinud mingit sümpaatiat ei Nikolai, ei Matilda ega ka Aleksandra vastu.
Selle saavutuse eest pean aplausi tegema! Niivõrd intrigeerivast, suursugusest ja põnevate sündmustega ajaloolisest perioodist ja tegelastest punnitati välja ühedimensioonilised, sisutühjad ning kauged karakterid. Toimumistest sai aga tüüpilise seebiooperi selgroo ning ka emotsionaalne tase jäi samalaadseks.
Kokkuvõttes, oli mul ükskõik kõigist osalistest ja nende tegemistest. Süžee oli pealiskaudne, lihtsustatud, emotsionaalse kaaluta, järjepidevuseta, veniv, puine, elutu -- ühesõnaga, mannetu.
Inga:
Pean tunnistama, et mu ootused filmile "Matilda" olid väga kõrged, sest vene kineastid teevad suurepäraseid eepilisi ajaloolisi filme. Kahjuks mu ootused ei täitunud, sest film ei tekitanud minus erilisi emotsioone ja pigem lugematul arvul küsimusi, millele vastuseid ei saanud. Mitte, et midagi oleks selles loos avatuks jäetud, aga ma lihtsalt ei saanud aru päris paljudest filmi aspektidest nii süžee puhul, näitlejatööde puhul kui ka tegelaskujude puhul. Kuna tegemist on konkreetsete ajalooliste isikutega, siis on filmi autorid arvatavasti proovinud teha lugu tõetruult, aga ta polnud üldse usutav, eriti Nkolai ja Matilda suhe, mis mõjus külmana. Mul ei tekkinud mingit sümpaatiat ei Nikolai, ei Matilda ega ka Aleksandra vastu.
Liis:
Isegi Edwardi ja Bella tunded kumasid enam läbi kui Matilda ja Nikolai väidetavalt palav armastus. Lisaks, isegi Edwardi ja Bella armastuse tekkimise taustas ja kulgemises oli enam loogikat ja usutavust kui selle n-ö suhte vahel, mida film eksponeeris. Ma ei saanud aru, MIKS nad üksteist armastasid. Ma ei uskunud sõnagi nende lembelubadustest ja mulle ei suudetud veenvalt maha müüa, et neid kahte, vähemalt filmis, ühevarjundilist ning tuima isikut, seob legendaarne armastus, mille pärast mees kaalus ka troonist loobumist.
Mina nägin kahte teismelist, kelledest üks ei teadnud mida ta õige tahab ja ei soovinud vastutust, teine aga tahtis klammerduda unistuse ja kaitse pakkuja käe külge. Koos uskusid nad, et on armunud. Tegelikult aga oli nende vahel vaid kõige rohkem üksteise vastane praktiline vajadus, sealhulgas füüsilised rõõmud. Ja isegi seda arusaama saavutati pooletoobisena. Selle ülitähtsa keskse samba püstitamisel -- Matilda ja Nikolai suhe -- , film mitte ei koperdanud, vaid hävis täielikult. Veider oli ka Nikolai suhe oma tulevase naise Aleksandraga. Ajaloost on teada, et nad siiralt armastasid üksteist, kuid antud lugu tegi selle armastuse tulevase kujunemise äärmiselt ebaloogiliseks, sest nad kohe üldse ei paistnud klappivat. Iseenesest ei ole see aga kriitika, sest asi võis olla süžees, näitlejates või ei ole ka ebatavaline, kui kaks mitte sobivat inimest siiski üksteisesse kiinduda suudavad. Aleksandra puhul keskenduti ka tema kalduvusele igasugu selgeltnägemise võtetesse uskumisel, mida ta ka filmi põhjal Matilda peal kasutas.
Inga:
Minu kõige suuremaks probleemiks filmi juures oli see, et režissöör oli võtnud natuke liiga suure ampsu ja ei suutnud Nikolai ja Matilda lugu usutavaks teha.
Kui Nikolai ja Matilda reaalses elus kohtusid, oli Nikolai 21 aastat vana ja Matilda 17 ja nende suhe kestis natuke rohkem kui kolm aastat. Miks ma seda üldse mainin? Sellepärast, et näitlejad, kes Nikolaid ja Matildat kehastasid on reaalselt märksa vanemad. Lars Eidinger, kes mängis Nikolaid on 41-aastane ja Michalina Olszanska on 25 aastane.
Kummalgi, eriti Lars Eidingeril jäi puudu noore armastuse värskuse väljendamisest. Lars Eidinger on kahtlemata hea näitleja ja kindlasti ei olnud Matilda esimene naine, kelle läheduses Nikolai II oli viibinud, aga minu arvates ei suutnud Eidinger Nikolaid esitleda noore kirgliku armastajana, vaid pigem keskealise ja endast nooremasse naisesse armunud keskeakriisis mehena. Sellist, kellel on juba kuhjaga kogemusi ja kes on natuke väsinud, et etendada suurt ja õhkavat ja nooruslikku armumist ning kirge.Ta lihtsalt ei kandnud seda välja ja seetõttu ei suutnud ma ka ka nende suhtele kaasa elada. Ka ei suutnud Olszanska välja mängida ei võrgutavat noort naist ega ka ambitsioonikat tulevase tsaari esibaleriinist armukest. Mõlemad perspektiivid olid väga nõrgad mu arust. Luu oli, aga kontidel liha ei olnud.Kohe üldse ei olnud.
Ma arvan, et siin on süü ka süžeel ja sellel, et režissöör tahtis näidata nii Venemaa selleaegset ühiskonda koos teravate ajalooliste probleemidega, balletimaailma tagamaid ja veel kõike mida, selle asemel, et keskenduda ainult Matilda ja Nikolai ning hiljem Nikolai ja Alexandra suhtele. Lars Eidinger oli mu arvates kõikides stseenides, mis puudutasid Venema hetkeolukorda, poliitikat ja ühiskonda väga hea ja tõetruu ja loomulik, mis tegigi terve filmi ebaühtlaseks ja mitte just kõige meeldivamaks elamuseks.Lavastuse ja näitlejatööd olid ebaühtlased ja terviku tunnet filmist välja ei arenenud.
Peale selle ei mõista ma, miks ei valitud Nikolai rolli vene näitlejat. Venemaal on nii palju andekaid näitlejaid ja seetõttu on see mulle arusaamatu, et miks imporditi sisse saksa näitleja. Huvitav, kas vastutuse tõttu, mida selle rolli etendamine kaasa tõi? Et ei julgetud kasutada kohalikke näitlejaid?
Mis meile meeldis?
Isegi Edwardi ja Bella tunded kumasid enam läbi kui Matilda ja Nikolai väidetavalt palav armastus. Lisaks, isegi Edwardi ja Bella armastuse tekkimise taustas ja kulgemises oli enam loogikat ja usutavust kui selle n-ö suhte vahel, mida film eksponeeris. Ma ei saanud aru, MIKS nad üksteist armastasid. Ma ei uskunud sõnagi nende lembelubadustest ja mulle ei suudetud veenvalt maha müüa, et neid kahte, vähemalt filmis, ühevarjundilist ning tuima isikut, seob legendaarne armastus, mille pärast mees kaalus ka troonist loobumist.
Mina nägin kahte teismelist, kelledest üks ei teadnud mida ta õige tahab ja ei soovinud vastutust, teine aga tahtis klammerduda unistuse ja kaitse pakkuja käe külge. Koos uskusid nad, et on armunud. Tegelikult aga oli nende vahel vaid kõige rohkem üksteise vastane praktiline vajadus, sealhulgas füüsilised rõõmud. Ja isegi seda arusaama saavutati pooletoobisena. Selle ülitähtsa keskse samba püstitamisel -- Matilda ja Nikolai suhe -- , film mitte ei koperdanud, vaid hävis täielikult. Veider oli ka Nikolai suhe oma tulevase naise Aleksandraga. Ajaloost on teada, et nad siiralt armastasid üksteist, kuid antud lugu tegi selle armastuse tulevase kujunemise äärmiselt ebaloogiliseks, sest nad kohe üldse ei paistnud klappivat. Iseenesest ei ole see aga kriitika, sest asi võis olla süžees, näitlejates või ei ole ka ebatavaline, kui kaks mitte sobivat inimest siiski üksteisesse kiinduda suudavad. Aleksandra puhul keskenduti ka tema kalduvusele igasugu selgeltnägemise võtetesse uskumisel, mida ta ka filmi põhjal Matilda peal kasutas.
Inga:
Minu kõige suuremaks probleemiks filmi juures oli see, et režissöör oli võtnud natuke liiga suure ampsu ja ei suutnud Nikolai ja Matilda lugu usutavaks teha.
Kui Nikolai ja Matilda reaalses elus kohtusid, oli Nikolai 21 aastat vana ja Matilda 17 ja nende suhe kestis natuke rohkem kui kolm aastat. Miks ma seda üldse mainin? Sellepärast, et näitlejad, kes Nikolaid ja Matildat kehastasid on reaalselt märksa vanemad. Lars Eidinger, kes mängis Nikolaid on 41-aastane ja Michalina Olszanska on 25 aastane.
Kummalgi, eriti Lars Eidingeril jäi puudu noore armastuse värskuse väljendamisest. Lars Eidinger on kahtlemata hea näitleja ja kindlasti ei olnud Matilda esimene naine, kelle läheduses Nikolai II oli viibinud, aga minu arvates ei suutnud Eidinger Nikolaid esitleda noore kirgliku armastajana, vaid pigem keskealise ja endast nooremasse naisesse armunud keskeakriisis mehena. Sellist, kellel on juba kuhjaga kogemusi ja kes on natuke väsinud, et etendada suurt ja õhkavat ja nooruslikku armumist ning kirge.Ta lihtsalt ei kandnud seda välja ja seetõttu ei suutnud ma ka ka nende suhtele kaasa elada. Ka ei suutnud Olszanska välja mängida ei võrgutavat noort naist ega ka ambitsioonikat tulevase tsaari esibaleriinist armukest. Mõlemad perspektiivid olid väga nõrgad mu arust. Luu oli, aga kontidel liha ei olnud.Kohe üldse ei olnud.
Ma arvan, et siin on süü ka süžeel ja sellel, et režissöör tahtis näidata nii Venemaa selleaegset ühiskonda koos teravate ajalooliste probleemidega, balletimaailma tagamaid ja veel kõike mida, selle asemel, et keskenduda ainult Matilda ja Nikolai ning hiljem Nikolai ja Alexandra suhtele. Lars Eidinger oli mu arvates kõikides stseenides, mis puudutasid Venema hetkeolukorda, poliitikat ja ühiskonda väga hea ja tõetruu ja loomulik, mis tegigi terve filmi ebaühtlaseks ja mitte just kõige meeldivamaks elamuseks.Lavastuse ja näitlejatööd olid ebaühtlased ja terviku tunnet filmist välja ei arenenud.
Peale selle ei mõista ma, miks ei valitud Nikolai rolli vene näitlejat. Venemaal on nii palju andekaid näitlejaid ja seetõttu on see mulle arusaamatu, et miks imporditi sisse saksa näitleja. Huvitav, kas vastutuse tõttu, mida selle rolli etendamine kaasa tõi? Et ei julgetud kasutada kohalikke näitlejaid?
Mis meile meeldis?
Liis:
Lossid, ekstravagantsed ruumid ja nende kujundus, kostüümid, ajaloolised esemed -- loo ajastu melu ning sära suudeti aga enam-vähem autentsena tunduva ja rohkelt silmailu pakkuvana kinoekraanile edasi tuua. Film nägi visuaalselt glamuurne ja kaunis välja. Samuti, meeldisid mulle balleti sisaldavad stseenid, kus tantsijad olid graatsilised ja sirendavad. Ka näitlejad olid vähemalt pealiskaudselt igati oma rollidesse sobivad. Puhtalt väljanägemise poolest ei annaks ma linateosele vaid 0 punkti.
Inga:
Kui näitlejatööde juurde tagasi tulle, siis oli ka väga häid rolle filmis. Mulle oli väga sümpaatne Luise Wolfram printsess Aleksandrana, kes vaatamata Matilda pingutusteleja Nikolai otsustusvõimetusele ei andnud alla ja võitles oma koha eest Nikolai südames ja kogu Venemaal. Muidugi, ühiskond oli tollal teistsugune ja ega ka Aleksandral valikuid palju ei olnud, sest kui juba otsus on tehtud, et temast peab saama Nikolai abikaasa, siis pidi see ka nii juhtuma. Tema roll pani mind mõtlema sellele, et lahe oleks tulevikus vaadata Nikolai ja Aleksandra elu ja selle traagilist lõppu, sest olid nad ju koos harmoonilises ja usklikus abielus kuni mahalaskmiseni.
Mulle oli sümpaatne ka Danila Kozlovsky Vorotnsovina, kes tegi küll väikese, aga seeeest särava rolli. Ka vürst Andrei rollis olev Grigoriy Dobrygin oli hea ja võitis minu tähelepanu igas stseenis, kus ta osales.
Üldiselt öeldes, kõrvalrollide tegelased olid märksa mitmekihilisemad, põnevamad ja usutavamad kui peategelased, nii et filmi tugevus tugines suuresti nendele.
Filmi suureks plussiks oli muidugi ka selle maalilisus. Operaatoritöö oli super ja jättis sügava mulje. Nagu enne mainitud, siis oskavad vene kineastid teha eepilisi suurfilme ja ka selles osas ei pidanud ma pettuma. Fantastilised vaated nii paleedest, väljakutest, sisekujundusest, see kõik oli imelius. Tore oli filmis näha nii Mariinski teatrit, Uspenski katedraali, Talvepaleed, Hodõnka väljakut, Katariina paleed ja palju teisi olulisi ajaoloolisi kohti Peterburis ja Moskvas. Ka filmi kunstnikud ei olnud end tagasi hoidnud, sest kostüümidele oli väga palju panustatud. Imeilusad kleidid!
Kahjuks, ainult iluga seda filmi välja ei vedanud. Kui visuaalselt oli film tõesti kaunis, siis sisu oli minu arvates väga nõrk ja jättis mind täiesti külmaks Nikolai ja Matilda armuloo suhtes.
Lemmikstseen:
Kõige muljetavaldavam stseen oli Hodõnka väljakul toimuv kroonimisjärgne episood, kus Nikolai ronib sõjaväe poolt ehitatud pukki, et vaadata Hodõnka väljakul toimunud tragöödia tagajärgi. Hodõnka väljakul suri tuhandeid inimesi, kes olid tulnud kroonimispidustustest osa saama ja kus jagati lihtrahvale kingitusi. Näljas 100.000 pealise rahvamassi sees tallati surnuks tuhandeid inimesi ja kui Nikolai sellest teada sai, läks ta Hodõnka väljakule olukorda üle vaatama. Pukis seistes lastakse taustaks suursugust ilutulestikku Nikolai kroonimise auks. Selles stseenis oli midagi ettekuulutavalt õõvastavat, sest see oli sama traagiline, kui Vene tsaaririigi saatus.
Inga:
Kui näitlejatööde juurde tagasi tulle, siis oli ka väga häid rolle filmis. Mulle oli väga sümpaatne Luise Wolfram printsess Aleksandrana, kes vaatamata Matilda pingutusteleja Nikolai otsustusvõimetusele ei andnud alla ja võitles oma koha eest Nikolai südames ja kogu Venemaal. Muidugi, ühiskond oli tollal teistsugune ja ega ka Aleksandral valikuid palju ei olnud, sest kui juba otsus on tehtud, et temast peab saama Nikolai abikaasa, siis pidi see ka nii juhtuma. Tema roll pani mind mõtlema sellele, et lahe oleks tulevikus vaadata Nikolai ja Aleksandra elu ja selle traagilist lõppu, sest olid nad ju koos harmoonilises ja usklikus abielus kuni mahalaskmiseni.
Mulle oli sümpaatne ka Danila Kozlovsky Vorotnsovina, kes tegi küll väikese, aga seeeest särava rolli. Ka vürst Andrei rollis olev Grigoriy Dobrygin oli hea ja võitis minu tähelepanu igas stseenis, kus ta osales.
Üldiselt öeldes, kõrvalrollide tegelased olid märksa mitmekihilisemad, põnevamad ja usutavamad kui peategelased, nii et filmi tugevus tugines suuresti nendele.
Filmi suureks plussiks oli muidugi ka selle maalilisus. Operaatoritöö oli super ja jättis sügava mulje. Nagu enne mainitud, siis oskavad vene kineastid teha eepilisi suurfilme ja ka selles osas ei pidanud ma pettuma. Fantastilised vaated nii paleedest, väljakutest, sisekujundusest, see kõik oli imelius. Tore oli filmis näha nii Mariinski teatrit, Uspenski katedraali, Talvepaleed, Hodõnka väljakut, Katariina paleed ja palju teisi olulisi ajaoloolisi kohti Peterburis ja Moskvas. Ka filmi kunstnikud ei olnud end tagasi hoidnud, sest kostüümidele oli väga palju panustatud. Imeilusad kleidid!
Kahjuks, ainult iluga seda filmi välja ei vedanud. Kui visuaalselt oli film tõesti kaunis, siis sisu oli minu arvates väga nõrk ja jättis mind täiesti külmaks Nikolai ja Matilda armuloo suhtes.
Lemmikstseen:
Kõige muljetavaldavam stseen oli Hodõnka väljakul toimuv kroonimisjärgne episood, kus Nikolai ronib sõjaväe poolt ehitatud pukki, et vaadata Hodõnka väljakul toimunud tragöödia tagajärgi. Hodõnka väljakul suri tuhandeid inimesi, kes olid tulnud kroonimispidustustest osa saama ja kus jagati lihtrahvale kingitusi. Näljas 100.000 pealise rahvamassi sees tallati surnuks tuhandeid inimesi ja kui Nikolai sellest teada sai, läks ta Hodõnka väljakule olukorda üle vaatama. Pukis seistes lastakse taustaks suursugust ilutulestikku Nikolai kroonimise auks. Selles stseenis oli midagi ettekuulutavalt õõvastavat, sest see oli sama traagiline, kui Vene tsaaririigi saatus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar