Ja siit tulevad viimased ülevaated PÖFFilt 2016. Arvestades, et november ja PÖFF 2017 ei ole enam kaugel, siis on vast hea mõte hakata vaikselt end taas filmifestivali lainele nihutama.
Pealkiri: Teli ja Toli
Originaalpealkiri: Тэли и Толи
Režissöör: Aleksandr Amirov
Kõikide raskekaaluliste väärtfilmide hulgast on mul hea meel ka mõni lihtsakoelisem romantika ja komöödia sugemetega draama leida. Eriti kui süžeed läbivad teemad, mis peegeldavad igavesi või aktuaalseid konflikte läbi seeditava tavainimese tasandilise vahendaja. Tulemus oli maalähedane, sümpaatne ning õhkkonna ja suhtumise poolest õrnalt Šuriku seikluseid (iseäranis "Kaukaasia vangi") meenutav. Lugu keerles kahe küla ümber, mida eraldas jõgi. Ühel pool asus Toli, mis asus Venemaal ja teisel pool Teli, mis asus Gruusias. Külaelanikud olid generatsioone üksteisega naaberlikult sõpradena läbi saanud ning nii ääremaile riikide vahelised kõikehõlmavad probleemid ei küündinud. Kuniks üks hetk aga ulatusid.
Vaatamata kõrgematele loorina kogu tegevust katvatele poliitilistele konfliktidele, elavad külaelanikud edasi nii nagu nemad õigeks, traditsiooniliseks ja mõistuspäraseks peavad. Ainukesed, kes püüavad inetut reaalsust inimeste argipäeva punnitada on piirivalvurid jõge ületava silla erinevates otsades (ja humoorikalt otsekui valesse filmi ära eksinud tankid). Otse loomulikult kukuvad nad haledalt ja koomiliselt läbi, sest olgem ausad, on ka nemad sisimas oma kaaslaste mentaliteediga ning tegelikult ju, vähemalt tööposti, kamraadid. Teravad teemad aga jäävad ülejäänud süžee juures tagaplaanile ning keskseks jooneks on Romeo ja Julialik lembelugu noorukite vahel vastaskülades. Siin film aga komistas, sest mulle küll meeldis paari suures pildis sümboolne suhe ja sellest tulenevad tegelastevahelised läbisaamised -- kuid oli see vast alles üks tuim ning särtsuta romantika! Isegi täiesti eikuskilt ilmuv ja mitte midagi asjalikku pakkuv armukolmnurk ei puhunud sellele elu sisse. Ma ei tea, kas ma ka toimunud n-ö röövimisse eriti heakskiitvalt suhtun. Traditsioon traditsiooniks aga kui üks papp-poster krabab ja näppab ära teise papp-postri, siis ei ole toimuv mitte ainult inimlikul tasandil vale, vaid ka ääretult mage. "Kaukaasia vangi" Niina vähemalt tegi kõigil meestoladel tagumikud tuliseks. Ta oli mu kangelane! Käesoleva filmi Romeo aga oli niivõrd otsustusvõimetu ja suhtlemisvaegusega tohlakas, et ma unistasin, et näitsik põgeneb sellest ahistavast killakolla küla trallist ja suundub laia maailma. Tema tulevik selle süldilaua ja pitsi taga kõike eluoluga seotut arutleva seltskonnaga tundus tume, vähemalt minu silmis.
Oli selle armulooga kuidas oli, kuid film ise oli üldiselt soliidselt soe ja maitsekalt humoorikas, klassikaliselt lustakas ning diskreetselt terav.
------------------------------
Riik: Venemaa
Programm: Panoraam
Kestus: 1h 17 min
Millal nähtud: 25.11.2016
Minu hinnang: 3/5
 |
| pilt piletilevi.ee kodulehelt |
Vaatamata kõrgematele loorina kogu tegevust katvatele poliitilistele konfliktidele, elavad külaelanikud edasi nii nagu nemad õigeks, traditsiooniliseks ja mõistuspäraseks peavad. Ainukesed, kes püüavad inetut reaalsust inimeste argipäeva punnitada on piirivalvurid jõge ületava silla erinevates otsades (ja humoorikalt otsekui valesse filmi ära eksinud tankid). Otse loomulikult kukuvad nad haledalt ja koomiliselt läbi, sest olgem ausad, on ka nemad sisimas oma kaaslaste mentaliteediga ning tegelikult ju, vähemalt tööposti, kamraadid. Teravad teemad aga jäävad ülejäänud süžee juures tagaplaanile ning keskseks jooneks on Romeo ja Julialik lembelugu noorukite vahel vastaskülades. Siin film aga komistas, sest mulle küll meeldis paari suures pildis sümboolne suhe ja sellest tulenevad tegelastevahelised läbisaamised -- kuid oli see vast alles üks tuim ning särtsuta romantika! Isegi täiesti eikuskilt ilmuv ja mitte midagi asjalikku pakkuv armukolmnurk ei puhunud sellele elu sisse. Ma ei tea, kas ma ka toimunud n-ö röövimisse eriti heakskiitvalt suhtun. Traditsioon traditsiooniks aga kui üks papp-poster krabab ja näppab ära teise papp-postri, siis ei ole toimuv mitte ainult inimlikul tasandil vale, vaid ka ääretult mage. "Kaukaasia vangi" Niina vähemalt tegi kõigil meestoladel tagumikud tuliseks. Ta oli mu kangelane! Käesoleva filmi Romeo aga oli niivõrd otsustusvõimetu ja suhtlemisvaegusega tohlakas, et ma unistasin, et näitsik põgeneb sellest ahistavast killakolla küla trallist ja suundub laia maailma. Tema tulevik selle süldilaua ja pitsi taga kõike eluoluga seotut arutleva seltskonnaga tundus tume, vähemalt minu silmis.
Oli selle armulooga kuidas oli, kuid film ise oli üldiselt soliidselt soe ja maitsekalt humoorikas, klassikaliselt lustakas ning diskreetselt terav.
------------------------------
Pealkiri: Sinu nimi...
Originaalpealkiri: Kimi no na wa
Režissöör: Makoto Shinkai
Riik: Jaapan
Programm: Erilinastused
Kestus: 1h 46 min
Millal nähtud: 18.11.2016
Minu hinnang: 4/5
Vaatan juba aastakümneid animesid, alates sellest kui läänemaailmas nende buum toimus ning ka veidi varem isegi väga varases lapsepõlves. Olen aus, minu jaoks käesolev ohtralt kiitust teeninud film vasika vaimustust ei tekitanud. Mingis formaadis, mingid osad, mingid süžeeliinid, mingid karakterid, mingid detailid, mingis koosluses olen juba varem animemaailmas kohanud. Jah, võib-olla just a-b-c-d-e-f-g kooslust ei ole just selles järjestuses kohanud, kuid kindlast on mu silmade eest läbi käinud a-b-c-g-i-f-d. Ma saan küll hinnata uut kompotti ja teen seda päris kõrgelt, kuid siiski, oli mul kuklas pidevalt tunne, et olen midagi sarnast juba mitmeid kord varem näinud. Võib-olla oli asi ka selles, et see tuletas mulle salaja, kuid jõuliselt oma õhustikuga meelde režissööri teist animed "5 Centimeters Per Second", mis on ka ülipopulaarne, kuid minu jaoks veniv nagu tatt ja puhas piin.
Taki ja Mitsuha on teismelised, kellest viimane elab maal ühes Jaapani mägikülas ja esimene Tokyos. Üks hommik ärgates avastavad nad, et on öö jooksul mingi ime läbi kehad vahetanud. Veider olukord muudkui kordub ning paar hakkab üksteisega kommunikeeruma, et teise elu võõras kehas olemise ajal lihtsamaks muuta. Vaikselt abistataks ka teineteist igasugu isiklike muredega. Kaua selline libe liuglemine kesta ei saa ning peatselt hakkab selguma veel imelikumaid detaile, nagu tõsiasi, et poisi ja tüdruku reaalsust lahutab kolm aastat, ning, et nende kentsakal sidemel võib olla palju sügavam põhjus. Esialgsest kergekoelisest ja muretu õhkkonnaga tiinekaanimest sai äkitselt katastrooflugu?!
Vaatamata sellele, et tundsin mitmeid kordi deja vu-d ning sellised romantikahõngulised Jaapani kooliõpilaste kergelt fantaasia elementidega animed, mulle just naljalt peale ei lähe, siis tegelikult ju nautisin nähtut. Üks hetk hakkas asi venima ning mõningad koperdamised olid pinge optimaalses kruttimises ja süžee emotsionaalselt toimivas ülesehituses (lõpus tüütult palju tõuse ja langusi), kuid siiski, kordan, oli tulemus igati tipp-topp. Ma ei nimetaks seda animed üheks viimaste aastate parimaks, mis väidet tuleb üpris usinalt ette, kuid kahtlemata on see kõrgemas kategoorias. Animatsioon oli elav ja terav. Muusika tüüpiline ja tore Jpop (Jaapani pop). Tegelased olid meeldivad ja kaasaelamist ergutavad. Mulle meeldis ka hea tasakaal huumori, ängi ning draama vahel. Ootamatud keerdkäigud süžees olid igati efektsed, orgaanilised ja emotsionaalsed. Ka lõpul ei õnnestunud mind tavapäraselt taolistele animedele üdini ärritada. Samuti tuli ette põnevaid pilguheiteid Jaapani spetsiifilistesse kultuuriomapäradesse, mida ma oma koguka animepagasi hulgas ei olnud veel kohanud (näiteks, eriline viis sake tegemiseks), kuid ka juba kõriauguni nähtud elemente nagu punane saatusepael, mis tähendab, et kaks isikut on jumalate poolt seotud, kas siis armastajatena või tähtsate isikutena teineteise elus.
 |
| pilt piletilevi.ee kodulehelt |
Vaatan juba aastakümneid animesid, alates sellest kui läänemaailmas nende buum toimus ning ka veidi varem isegi väga varases lapsepõlves. Olen aus, minu jaoks käesolev ohtralt kiitust teeninud film vasika vaimustust ei tekitanud. Mingis formaadis, mingid osad, mingid süžeeliinid, mingid karakterid, mingid detailid, mingis koosluses olen juba varem animemaailmas kohanud. Jah, võib-olla just a-b-c-d-e-f-g kooslust ei ole just selles järjestuses kohanud, kuid kindlast on mu silmade eest läbi käinud a-b-c-g-i-f-d. Ma saan küll hinnata uut kompotti ja teen seda päris kõrgelt, kuid siiski, oli mul kuklas pidevalt tunne, et olen midagi sarnast juba mitmeid kord varem näinud. Võib-olla oli asi ka selles, et see tuletas mulle salaja, kuid jõuliselt oma õhustikuga meelde režissööri teist animed "5 Centimeters Per Second", mis on ka ülipopulaarne, kuid minu jaoks veniv nagu tatt ja puhas piin.
Taki ja Mitsuha on teismelised, kellest viimane elab maal ühes Jaapani mägikülas ja esimene Tokyos. Üks hommik ärgates avastavad nad, et on öö jooksul mingi ime läbi kehad vahetanud. Veider olukord muudkui kordub ning paar hakkab üksteisega kommunikeeruma, et teise elu võõras kehas olemise ajal lihtsamaks muuta. Vaikselt abistataks ka teineteist igasugu isiklike muredega. Kaua selline libe liuglemine kesta ei saa ning peatselt hakkab selguma veel imelikumaid detaile, nagu tõsiasi, et poisi ja tüdruku reaalsust lahutab kolm aastat, ning, et nende kentsakal sidemel võib olla palju sügavam põhjus. Esialgsest kergekoelisest ja muretu õhkkonnaga tiinekaanimest sai äkitselt katastrooflugu?!
Vaatamata sellele, et tundsin mitmeid kordi deja vu-d ning sellised romantikahõngulised Jaapani kooliõpilaste kergelt fantaasia elementidega animed, mulle just naljalt peale ei lähe, siis tegelikult ju nautisin nähtut. Üks hetk hakkas asi venima ning mõningad koperdamised olid pinge optimaalses kruttimises ja süžee emotsionaalselt toimivas ülesehituses (lõpus tüütult palju tõuse ja langusi), kuid siiski, kordan, oli tulemus igati tipp-topp. Ma ei nimetaks seda animed üheks viimaste aastate parimaks, mis väidet tuleb üpris usinalt ette, kuid kahtlemata on see kõrgemas kategoorias. Animatsioon oli elav ja terav. Muusika tüüpiline ja tore Jpop (Jaapani pop). Tegelased olid meeldivad ja kaasaelamist ergutavad. Mulle meeldis ka hea tasakaal huumori, ängi ning draama vahel. Ootamatud keerdkäigud süžees olid igati efektsed, orgaanilised ja emotsionaalsed. Ka lõpul ei õnnestunud mind tavapäraselt taolistele animedele üdini ärritada. Samuti tuli ette põnevaid pilguheiteid Jaapani spetsiifilistesse kultuuriomapäradesse, mida ma oma koguka animepagasi hulgas ei olnud veel kohanud (näiteks, eriline viis sake tegemiseks), kuid ka juba kõriauguni nähtud elemente nagu punane saatusepael, mis tähendab, et kaks isikut on jumalate poolt seotud, kas siis armastajatena või tähtsate isikutena teineteise elus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar