Seekord teatrist! Lavastuse "Lendas üle käopesa" arvustus.
Pealkiri: Lendas üle käopesa
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Eili Neuhaus
Näitlejad: Üllar Saaremäe, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets
Kestus: 2 h 40 min koos vaheajaga
Esietendus: 06. oktoober 2017
Millal nähtud: 06. oktoober 2017
Minu hinnang: 5/5
 |
| Foto: Rakvere Teater |
Sisu:
Tere tulemast vaimuhaiglasse! Hullumajja, kus patsiendid on tervemad, kui normaalsed inimesed ja kus terved inimesed on haigemad, kui vaimuhaiged! Kus süütutest saavad süüdlased ja süüdlastest kangelased. Kus võim põrkub vastu vabadust ja kus vabadus maksab kätte jõuga.
Ehk siis, tere tulemast Rakvere Teatri lavastusele "Lendas üle käopesa"!
Kirjutades Eili Nehausi lavastatud "Lendas üle käopesa" ei saa ma ei üle ega ümber samanimelisest raamatust (autoriks Ken Kesey) ja filmist (režissööriks Milos Forman). Mina nägin kõigepealt Jack Nicholsiga peaosas olevat 1975. aastal vändatud filmi 90ndate alguses, mis jättis minusse sügava ja unustamatu jälje ja millest ajendatuna lugesin seejärel Kesey kirjutatud raamatu läbi ja nüüd õnnestus esmakordselt näha teost ka teatrilaval. Antud lavastust on ka varem Eestis tehtud, Noorsooteatris ja aastaks oli siis 1985, kus peaosa mängis Tõnu Kark ja hiljem Tartu Vanemuises, kui McMurphyt kehastas Hannes Kaljujärv. Kumbagi mul kahjuks omal ajal näha ei õnnestunud.
Minu ootused lavastusele olid üpris kõrged ja õnneks on Rakvere Teater hakkama saanud esmajärgulise tükiga!
Lavastuse esimene vaatus toimub suhteliselt rõõmsatest toonides ja humoorikalt. Vaimuhaiglasse tuuakse sulist ja pätist Randle Patrick McMurphy, kes on lasknud ennast hulluks tembeldada, et pääseda järjekordsest sõidust sunnitööle või vanglasse. Koos McMurphy saabumisega hakkavad hullumajas toimuma asjad, mis on seal senini olnud vastuvõtmatud, kui mitte öelda hullumeelselt hulljulged. McMurphy hakkab vastu sealsele korrale ja reeglitele ning mis peamine, raviõele Mildred Ratchedile, kelle piitsa ja prääniku järgi on patsiendid senini vastu tahtmist tantsinud. McMurphy loob korrale trotsides ja vastu hakates kaaspatsientidele illusiooni valikuvõimalustest ning vabadusest ja toob õde Ratchedile kaasa tõelise peavalu.
 |
| Foto: Rakvere Teater |
Vähe sellest, et McMurphy saavutab kiiresti kaaspatsientide austuse, suudab ta patsiendid endaga kaasa mõtlema ja ka tegutsema panna ja McMurphy kasutab õde Ratchediga võideldes viimase enda paika pandud reegleid ja see ajab Ratchedi marru.
Ainukesena pakkus esimesele vaatusele tumedaid toone indiaanipealik Bromden, kelle monoloogid andsid aimu peagi saabuvast katastroofist. Bromdeni mõistukõned oma isaga olid sünged ja õõvastavad, viidates päris selgelt, mis vaimuhaiglas tegelikult sünnib, kuidas inimesed seal murtakse ja maatasa tallatakse võttes neilt viimasegi väärikuse. Just nii oli aastate jooksul juhtunud Bromdeniga.
Teine vaatus toimub märksa tõsisemas võtmes ja pinge kasvab, hoides vaatajat nagu noateral ning kulmineerub lõpuks jõuliselt ja emotsionaalselt. Õde Ratchedi meetodid lähevad järjest vastikumaks ja õelamaks, sest kuna tal McMurphyst jõud üle ei käi, siis võtab ta manipuleerides ette McMurphy sõbrad ja see saabki McMurphyle saatuslikuks.
"Lendas üle käopesa" on mitmekihiline lavastus, mis tegeleb pärsi raskete teemadega: vaimne vägivald, inimeste hirmud ja oma vabadusest loobumine oma hirmude tõttu. Enamus McMurphy uued vaimuhaigla sõbrad on seal oma vabast tahtest, sest ei saa oma igapäevaeluga ise hakkama ja vajavad teatuid piire ja vastandiks nendele on McMurphy, kes hakkab piirangutele ja reeglitele vastu nii vabaduses kui ka vaimuhaiglas.
Näitlejad ja rollid:
 |
| Foto: Rakvere Teater |
Üllar Saaremäe on minu silmis väga andekas näitleja ja McMurphy rolli sobis ta nagu valatult. Mulle tundus, et ta mängis McMurphyt lustides ja nautides olles oma mängus vaba ja särav ning tal õnnestus juba esimestest momentidest panna publiku endale kaasa elama. Teda oli terve lava täis ja McMurphy roll oli nagu tema jaoks loodud. Ülle Lichtfeldt õde Ratchedina jättis samuti suurepärase mulje ja pakkus lavapartnerina Saaremäele sama säravat vastumängu: manipuleeriv, naiselikult kütkestav, külm. Muljetavaldav oli ka Toomas Suuman pealik Bromdenina: suursugune, uhke, kange ja katkine. Juba tema hoiakus ja kehakeeles ja kohalolekus oli midagi vastupandamatult usutavat.
Öeldakse, et iga kett on täpselt nii tugev kui on tema nõrgim lüli ja seetõttu mulle meeldis, et terve trupp mängis ühtlaselt hästi ja huvitavalt. Kõik osatäitjad olid omal kohal ja moodustasid ühtse terviku. Pole ime, et lavastuse lõpus ootasid truppi ees kestvad kiiduavaldused ja neid kutsuti lavale tagasi veel mitmeid kordi.
Lemmikstseen:
Lemmikstseeniks on antud lavastuses hetk, kus Bromden, keda on peetud kurttummaks annab viimaks jõuliselt teada, et ta nii kuuleb kui ka räägib, tõstes oma käe hääletamiseks, et McMurphy ettepanekule toetust avaldada ja oma hääl anda. Võimas ja külmajudinaid tekitav moment lavastuses.
Kokkuvõte:
Suurepärane elamus! Tükki "Lendas üle käopesa" võiks kindlasti vaatama minna, sest see on minu arvates üks selle aasta parimaid ja ühtlasemaid lavastusi, kus nii peaosalised kui ka ülejäänud trupp teevad suurepärased rollid! Lugu ise on põnev ja kaasahaarav ja teatris veedetud minutid ja tunnid lendavad ulmeliselt kiiresti. Minge vaatama!
Info lavastuse ja tulevaste etenduste kohta leiate SIIT.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar