Ja uuesti kinost!
Pealkiri: Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus
Originaalpealkiri: Hymyilevä mies
Režissöör: Juho Kuosmanen
Näitlejad: Jarkko Lahti, Oona Airola, Eero Milonoff
Žanr: Draama, komöödia
Kestus: 1h 32 min
Kinodes alates: 08.12.2016
Nähtud: 15.12.2016
Minu hinnang: 3.5/5
Ma ei teagi miks ma seda filmi otsustasin vaatama minna ja eks ma vähese entusiasmi tõttu sellest ka ülemäära vaimustusse ei sattunud. Vaatamata sellele ning, lähenedes nähtavale objektiivselt, oli kahtlemata tegu silmatorkava ja omanäolise linateos, mis kindlasti ei ole aga igaühele maitse järgi. Teisalt, ei saa eitada, et selles on omajagu sarmi tänu mentaliteedile: lihtsuses peitub võlu. Võib ka väita, et tegu on heatujufilmiga, mis küll käsitleb keerulisemat laadi taustateemasid, kuid samas ei muutu hetkekski liialt raskeks ega võta end, tundub lausa, et mitte tsipagi tõsiselt.
Peategelane, Olli, oli väljaspool poksiringi üpris tossike, kuid vähemalt siiras, heatahtlik ja sümpaatne tossike. Tema treener, kes püüdis kogu meistrivõistluste üritust koos hoida ning passiivset, ja veel hullem, armunud Ollit kantseldada, oli minu jaoks pigem aga filmi staar ning see, kes tuimavõitu loosse veidigi energiat ja särtsu tõi. Eeldasin ka, et tegu on enamasti komöödiaga, kuid vaatamata mõnedele eriti nutikalt humoorikatele seikadele, oli film siiski veider kombinatsioon dokumentaalist, romantikast, spordifilmist ja ajaloolisest tõsielu draamast, milles siis esines ka koomilisi detaile. Viimase puhul oli tegu kohmaka huumoriga ehk siis naljakas oli jälgida tõsiste nägudega mehi olemas ülitõsised, kuid kukkudes selles olukordade kentsakuse tõttu igati läbi. Näiteks, kui treener pidi sponsoritelt paluma, et ta pisike tütar saaks nende tualetti kasutada ning Olli jäik demonstratiivne poksiliigutuste tegemine kaamerale. Vastavalt huumori tüübile, milleks oli kuiv huumor, võib välja tuua ka minu põhilise pretensiooni filmiga seoses: mis parata, minu jaoks oli lugu ise ka kuiv! Siiski, oli üllitis piisavalt mõnus meelelahutus ja omapäraste elementide tõttu igati tähelepanuväärt.
 |
| pilt kinosoprus.ee kodulehelt |
Peategelane, Olli, oli väljaspool poksiringi üpris tossike, kuid vähemalt siiras, heatahtlik ja sümpaatne tossike. Tema treener, kes püüdis kogu meistrivõistluste üritust koos hoida ning passiivset, ja veel hullem, armunud Ollit kantseldada, oli minu jaoks pigem aga filmi staar ning see, kes tuimavõitu loosse veidigi energiat ja särtsu tõi. Eeldasin ka, et tegu on enamasti komöödiaga, kuid vaatamata mõnedele eriti nutikalt humoorikatele seikadele, oli film siiski veider kombinatsioon dokumentaalist, romantikast, spordifilmist ja ajaloolisest tõsielu draamast, milles siis esines ka koomilisi detaile. Viimase puhul oli tegu kohmaka huumoriga ehk siis naljakas oli jälgida tõsiste nägudega mehi olemas ülitõsised, kuid kukkudes selles olukordade kentsakuse tõttu igati läbi. Näiteks, kui treener pidi sponsoritelt paluma, et ta pisike tütar saaks nende tualetti kasutada ning Olli jäik demonstratiivne poksiliigutuste tegemine kaamerale. Vastavalt huumori tüübile, milleks oli kuiv huumor, võib välja tuua ka minu põhilise pretensiooni filmiga seoses: mis parata, minu jaoks oli lugu ise ka kuiv! Siiski, oli üllitis piisavalt mõnus meelelahutus ja omapäraste elementide tõttu igati tähelepanuväärt.
-----------------------------------------------------
Pealkiri: Laula
Originaalpealkiri: Sing
Režissöör: Garth Jennings
Žanr: Animatsioon, komöödia, kogupere
Pealkiri: Laula
Originaalpealkiri: Sing
Režissöör: Garth Jennings
Žanr: Animatsioon, komöödia, kogupere
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 23.12.2016
Nähtud: 17.12.2016
Minu hinnang: 2/5
Ma teadsin ette, et mulle kohe üldse see animafilm ei sümpatiseeri. Kasvõi tõsiasi, et mul on villanud söögi alla ja söögi peale näidatavatest lauluvõistlustest (kas tõesti laulime on tänapäeval ainuke kõnelemist väärt anne!?), oleks pidanud mulle vihjama, et targem oleks kino mitte külastada. Millegipärast sattusin ikkagi seda vaatama, võib-olla alateadvusliku lootusega, et mu suhtumine laulusaadetesse suudetakse ümber pöörata. No, otse loomulikult aga ei suudetud!
Mul ei olegi multika kohta konkreetselt midagi rängalt negatiivset öelda: animatsioon oli okei, tempo oli hea, süžee kulges kenasti, muusika oli mõnus, loo moraalid adekvaatsed, sõnumid selged, tegelastega kerge samastuda, jne. Teisalt, oli tegu piinapingilaadselt mageda ja vaimuvaese animaga. Iga viimanegi detail oli ettenähtav ning ka tegelased oli klišeehunnikud, alustades ärritavalt tagasihoidlikust, kuid võimsa lauluhäälega elevandist kuni pahura rikkurini, kes lõpuks leebub ja päeva päästab. Tegu oli ka pigem üksluise draamaga kui lõbusalt päikeselise komöödiaga, nimelt ei naernud saalis vist keegi kordagi. Okei, ühe tüüpilise peerunalja peale vist paar turtsatust tõusis esile. Huumor oli minu silmis null, pigem miinustes. Loomulikult ei pea animafilmid alati ilgelt naljakad olema, kuid neid laulunumbreid ja tantsuetteasteid võin ma ka jäljendajate poolt Youtube’ist või eelnevalt mainitud miljonist lauluvõistluselt vaadata. Loo sõnumit leian ma igast eneseabi raamatust ning isegi visuaalselt saaksin vingema ja meeldejäävama kogemuse vaadates uuesti sarnase tausta kontseptsiooniga “Zootropolist.” Oleks siis keskendatud kasvõi enam originaalmuusikale, tegu ju ikkagi muusikalilaadse looga, kuid pea kogu repertuaar koosnes paladest Katy Perry, Taylor Swifti, Lady Gaga ja teiste sellelaadsete artistide sulest. Vaevutu, mugav ja ülimalt ebaoriginaalne! Ehk teisisõnu, haltuura, lihtsalt papi kokkukraapimiseks võimalikult vähese kreatiivse panusega multikas.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Mul ei olegi multika kohta konkreetselt midagi rängalt negatiivset öelda: animatsioon oli okei, tempo oli hea, süžee kulges kenasti, muusika oli mõnus, loo moraalid adekvaatsed, sõnumid selged, tegelastega kerge samastuda, jne. Teisalt, oli tegu piinapingilaadselt mageda ja vaimuvaese animaga. Iga viimanegi detail oli ettenähtav ning ka tegelased oli klišeehunnikud, alustades ärritavalt tagasihoidlikust, kuid võimsa lauluhäälega elevandist kuni pahura rikkurini, kes lõpuks leebub ja päeva päästab. Tegu oli ka pigem üksluise draamaga kui lõbusalt päikeselise komöödiaga, nimelt ei naernud saalis vist keegi kordagi. Okei, ühe tüüpilise peerunalja peale vist paar turtsatust tõusis esile. Huumor oli minu silmis null, pigem miinustes. Loomulikult ei pea animafilmid alati ilgelt naljakad olema, kuid neid laulunumbreid ja tantsuetteasteid võin ma ka jäljendajate poolt Youtube’ist või eelnevalt mainitud miljonist lauluvõistluselt vaadata. Loo sõnumit leian ma igast eneseabi raamatust ning isegi visuaalselt saaksin vingema ja meeldejäävama kogemuse vaadates uuesti sarnase tausta kontseptsiooniga “Zootropolist.” Oleks siis keskendatud kasvõi enam originaalmuusikale, tegu ju ikkagi muusikalilaadse looga, kuid pea kogu repertuaar koosnes paladest Katy Perry, Taylor Swifti, Lady Gaga ja teiste sellelaadsete artistide sulest. Vaevutu, mugav ja ülimalt ebaoriginaalne! Ehk teisisõnu, haltuura, lihtsalt papi kokkukraapimiseks võimalikult vähese kreatiivse panusega multikas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar