Teater: "Ohtlikud suhted" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Ülevaade ühele ammu juba nähtud teatriülekandele!

Pealkiri: Ohtlikud suhted
Originaalpealkiri: Les Liaisons Dangereuses
Teater: London National Theatre LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 00 min
Millal nähtud: 28.01.2016
Minu hinnang: 5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Skandaalne romaan, millel tükk põhineb, jõudis avalikkuse ette vaid mõned aastad enne Suurt Prantsuse Revolutsiooni, andes meeleheitlikult märku, et midagi radikaalset oli vaja ette võtta, et kõrgklassi jalgu maa peale tagasi tuua. Aristokraadid elasid otsekui teises dimensioonis, kus igapäeva murede asemel ümbritses neid siidi, kulla ja karraga polsterdatud igavus, mida meeleheitlikult peletati võimumängudega. Nuppudeks laual olid emotsioonid, tunneteülene kontroll, imidž, šantaaž, petmine, valetamine, teesklemine, ihad, manipulatsioon, enesekesksus, jne. Võitis see, kes suutis enim elusid hävitada, hoidis rohkem kaarte käes või suutis hulganisti poleemikat ja halastamatut meelelahutust tekitada, ilma end ise keerisesse kaotades. Ühte sellist tormi veeklassis antud tükis lahataksegi, kahjuks aga tõmbab tuul seekord ka niiditõmbajad endaga kaasa ning tulemused on traagilised nii hiirtele kui kassidele.

pilt ntlive.nationaltheatre.org.uk kodulehelt

Kaks kõrgtasemelist mängumeistrit, huvijoonte ristumisel, otsustavad teha koostööd: Markiis de Merteuil tahab kättemaksu endisele armukesele, tolle tulevase süütu ja noore naise rikkumisel, ning vikont Valmont tahab sängi meelitada kombeka ja vaoshoitud Madame de Tourveli, õnnestumisel saaks ta boonusena ka oma n-ö kuriteokaaslasega voodirõõme maitsta. Siit saavadki alguse salasepitsused, mis peatselt kasvavad üle algatajate käte, sest etteaste teeb kõige vähem oodatud külaline: armastus. Toolile naelutavalt paeluv oli aga kogu seda armutut kemplemist ohutult kauguselt jälgida. Tegu oli brutaalse märuliga tegelaste tunnete tasandil, kus inimeste elusid purustati paremale ja vasakule. Seda kõike aga ülima viisakuse, väljapeetuse, elegantsi ning kõigest sellest läbi imbunud võltsuse katte läbi. Vastandumine välise ja ebaehtsalt siira ning inetu tegelikkuse vahel oli ekstreemne. Igal sõnal, heateol, žestil, pilgul ja tegevusel eksisteeris otsekui mündi teise poolena sellele vastupidine või tagamõttega reaalsus. Üks ühele millegi võtmine, ilma nägemata selle all olevaid kihte, sai mitmetele tegelastele saatuslikuks. Ka heamaitse piiriga oldi järjepidevalt noateral ning kohati oli jõhkralt häbitut ja piirideta intrigeerimist laval ebameeldiv jälgida, kuid nagu tegelasedki, pehmendati toimuvat rafineeritud ja nutikalt poeetilise kestaga.

Süžee kulgemine ning selle mitmed toimimisdetailid oli meisterlikult kokkukootud. Alates tempost kuni draamatikatasemeni, tegid kõik tihedat koostööd, et vaatajale pakkuda meelelahutust, mis oli küll vastumeelne kui mõni madalalaubaline tõsielusari, kuid samas niivõrd pilkunaelutavalt intrigeeriv ja maitsekas kui mõni kuulus kunstitöö. Detail, mis mulle tõesti muljet avaldas ja mida iseäranis mu kõrvad nautisid, oli teravmeelne, voolav ja lausa geniaalne tekst. Dialoog oli särtsakas, kirev ja peenelt koomiline. Iga sõna kõlas imeliselt, kuigi kui neile lähedamalt keskenduda oli teksti taga olevad mõtted aga ilust kaugel. Lugu omas ka õpetlikke momente ning huvitavaid paralleele, millest väljapaistvaim oli mõte, et kui vanasti võis olla valedesse kätesse sattuv kiri kõige hullem n-ö hävingukolle, siis tänapäeval on selleks pigem mõni foto. Kõige hämmastavam on aga see, et kui varem varjati taolisi kirju kiivalt ning põhiline ponnistus hõlmas jälgede mitte jätmist, siis praegu panevad inimesed vabatahtlikult oma kõige skandaalsemad fotod internetti üles.

pilt ntlive.nationaltheatre.org.uk kodulehelt

Kujunduses aitas iga detail laval luua just õiget õhkkonda ning toetas jätisepaari oma intriigide punumisel, laotades jõledustele kauni, pastellse ning šiki loori. Dekoratsioonid lähtusid 18. sajandi toonist ning peegeldasid vaid grammi võrra kõrgklassi tollesajandilist meeletut luksust, andes aga vaatajale asjaliku ettekujutuse ning tükile kohase tausta. Maast maani ulatuvad maalid, mahedad ja elegantselt hubased värvid, sensuaalne küünlavalgus ja lühtrid, klassikaline mööbel, võrratud kostüümid – kogu selle silmailu juures ei paistnud lavapeal toimuvad vulgaarsused esmapilgul isegi niiväga välja. Kamoflaaž paharettidele ja nende plaanidele oli ideaalne.

Vaatamata eelnevatele täiuslikkuseni viimistletud faktoritele, kandsid etendust täienisti enda õlgadel aga peategelased markiis de Merteuil, vikont Valmont ning, eraldi tegelasena, nendevaheline sõbralikult vaenulik võimuvõitlus. Mõlemad oli imposantsed karakterid, kuid lausa eraldi kategooriasse kuulub väärikas ja majesteetlik marikiis de Merteuil. Naine oli nagu võimas loodusjõud, kes suutis ümbritseva tolmukübekesegi enda pilli järgi tantsima panna ning tema nipsakust, siivutust ja küünilisust oli äärmiselt lõbus jälgida. Tegu ei olnud ka seletamatult pahatahtliku ja mugava lahendusena lihtsalt sellisena sündinud naisega, vaid talle anti ka võimalus enda sisemaailma publikule avada ning tagasihoidlik ta selles vallas ei olnud. Vaatajale anti võimalus kuulda miks ta selline oli, miks ta nii käitus ja miks ta arvas, et A ja O on oskus kuulata, näha tõde ning hoida suu kinni. Üks murrangulisemaid stseene oli aga n-ö mõrra kildudeks pragunemine nutmise näol. Naise langemist kõrgelt, vaatamata tema eelnevale armutule tegutsemisele, oli ränk vaadata, sest tegu oli tegelasega, keda samal ajal oli äärmiselt lihtne nii vihata kui imetleda. Janet McTeer oli rollis otsekui rusikas silmaauku -- võib-olla isegi kaks rusikat kahte silmaauku.

pilt ntlive.nationaltheatre.org.uk kodulehelt

Teiseks mõjukaks jõujooneks loos oli vikont Valmont, kes oli sarmikas hunt lambanahas. Teda mänginud Dominic West aga sihtis märklaual veidi mööda, kuna tegelane kukkus välja liialt macho, ennasttäis, dramaatiline ning isegi labane. Kuigi oli ilmselge, et ta nautis täiega sitapeaks olemise etteastet ja keeras vinti naudinguga üle, oleksin robustse ja varjamatult otsekohese lähenemise asemel eelistanud gentlemanlikku ja diskreetsemat joont, et karakter oleks rohkem salakavalam ning võrgutavam. Näiteks, oli mehe mentaliteedile igati omane kirjutada armukese tagumikul üleolevalt ja matslikult kirja, kuid seda oleks saanud teha kõvasti sensuaalsemalt kui nähtav bordellilaadse maitsega stseen. Kolmas n-ö peategelane, dünamiit markiis de Merteuili ja vikont Valmonti vahel, suutis aga järjepidevalt plahvatusi pakkuda, kulmineerudes mind pahviks löövas stseenis, kus mõlemad lõplikult sõtta läksid ning, kus naine kui tulepurskena karjus „War!“

Alati saab välja kraapida ka mõned miinused, ning isegi nii vaimustava tüki raames tooksin välja mind häirinud liialt kärmed armumised, mis tegid üles kerkinud suured tunded kohati pealiskaudseteks ja ebausutavateks. Seega, neid ümbritseva poleemika vähem efektiivseks. Samuti oli Madame de Tourvel, Elaine Cassidy kehastuses, tüki kontekstis liialt vesine ja õbluke. Pintsliotsaga värvi oleks karakteri hulgaliselt paeluvamaks muutnud.