Ja jälle kinost!
Pealkiri: Fantastilised elukad ja kust neid leida
Originaalpealkiri: Fantastic Beasts and Where to Find Them
Režissöör: David Yates
Näitlejad: Eddie Redmayne, Colin Farrell, Katherine Waterston, Ezra Miller, Dan Fogler
Žanr: Seiklus, fantaasia
Kestus: 2h 13 min
Kinodes alates: 18.11.2016
Nähtud: 22.11.2016
Minu hinnang: 2.5/5
Head asja tuleb ikka lüpsta ja lüpsta kuni järel ainult parkunud nahk ja pilpad (ja vaatajatel tühjad rahakotid). Just seda mentaliteeti antud film viljelebki ning just sellega ka oma eksistentsi õigustab. Püüdmata muide teeseldagi nagu oleks muudel eesmärkidel ellu äratatud. Väidetavalt on seda ootamas ka neli järge ning kui need on sama elutud ning mannetud varjud Harry Potteri lugudest, siis jäi see küll minu jaoks viimaseks kokkupuuteks selle "uue" ja "värske" vaatega võrratusse võlumaailma.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Ilmselgelt oli rõhk nostalgia seoste loomisel originaallugudega ning selle põhjal rahva kinno meelitamisel. Ka mind viis see tõsiasi saali, kuid kahjuks ei ole süžee toimumismaailm ainuüksi vastutav kaasahaarava ning kvaliteetse loo eest. Samuti ei ole publiku oimetuks löömine igasugu visuaalsete efektidega alustalaks ühele erakordsele filmile. Kuigi üllitis püüab igatpidi matkida Harry lugude eripära ja sarmi, ei õnnestu selle taasloomine just nende kahe detaili peale liialt toetumise tõttu. Lisaks oli kaikaks kodarais nõrk süžee ning sellest tulenevad vaegused. Loo kulgemine oli ebaühtlane, tempo konarlik, ebaloogilisi detaile oli mitmeid, stseenide ja tegemiste üleminekud ei olnud sujuvad, tegelased käitusid vastavalt sellele mida lugu vajas, mitte vastavalt iseloomudele, süžee tarbeks suruti silmad kinni ilmselgetele prohmakatele ja ebakõladele ning hulgaliselt leidus mugavaid lahendusi (neist suurim: lõpp hea kõik hea ehk lõpp hea liiga hea). Nähtav ei võimaldanud pooltki seda mida üks tavapärane Harry film pakkus ning raske oli uskuda, et J.K. Rowlingu enda käsi oli käsikirja kribamisel sees. Ja loomulikult peab ka mainima üllatusetteastet ehk puänti, mis pani mind ärritusest oigama -- ta kohe üldse ei klappinud kontekstiga. Kuidas võis eelneva, igati asjaliku ja intrigeeriva etteaste, vahetada tüütult kentsaka vastu ja seda kõike vaid paari sekundiga?
Kõik ei olnud aga õnneks täitsa tume ja kole ning teatud detailidega ei sõidetudki rappa. Leidus piisavat, mis tasakaalustas läbikukkunud aspekte. Eddie Redmayne Newtina võitis minu poolehoiu. Temas oli just parajas koguses kohmakust, veidrust ja sümpaatsust, et filmi kanda ja talle vaevatult kaasa elada. Samuti suutis Colin Farrell oma kahtlaste eesmärkidega karakterisse tuua moraalset hägusust ja põnevust. Naistest jäi silma Alison Sudol ülimesise ja meeldivalt sinisilmse kaunitar Queenie'na. Kuigi, käpardist pagar Kowalski (Dan Fogler) pakkus parajas annuse koomikat, oli tema tegelaskuju siiski sunnitud maitsega ja otsekui süžeesse jõuga juurde poogitud, sest võlumaailmas peab ju olema ikkagi ka üks Mugust tegelane, sest kellega siis vaataja ennast muidu samastab. Keeruline oli ka eriefektides märkimisväärseid vigu leida ning Newti fantastilised elukad olid kas vahvad, imearmsad, võimsalt lahedad või haruldaselt omapärased. Tema kohvrimaailmas toimuv oli kordades põnevam kui ülejäänu välismaailmas. Ka ei tasu alahinnata originaalsarja keskkonna taasavastamisrõõmu, seda küll teises ajastus ja riigis, kuid siiski olin sellest tulenevalt teatud kraadini õhinas kogu filmi vältel. See entusiasm muutus vaikselt, kuid järjekindlalt leigemaks, kuid eksisteeris alalhoidvalt jätkuvalt.
--------------------------------------------
Pealkiri: Teispoolsus 5
Pealkiri: Teispoolsus 5
Originaalpealkiri: Underworld: Blood Wars 5
Režissöör: Anna Foerster
Näitlejad: Kate Beckinsale, Theo James, Charles Dance, Lara Pulver, Tobias Menzies
Žanr: Fantaasia, action
Kestus: 1h 30 min
Kinodes alates: 02.12.2016
Nähtud: 07.12.2016
Minu hinnang: 2/5
Mul tuli tahtmine vaadata ühte ajuvaba fantaasiasugemetega märulit ning otsekui tellitult, pakkus kino "Underworld" sarja viiendat filmi. Kuigi esimesed kaks olid omas žanris päris adekvaatsed linateosed, siis peale nende, olen ma siiralt üllatunud, et jõutud on juba lausa viienda osani. Kui isegi tikutulega mitte otsida kvaliteeti, siis on mul ikkagi hämmeldus, et sari siiani hingitseb, kuid ju siis on ka teistel peale minu vahetevahel vajadus kiirtoidukino järgi. Viimast see tõesti aga pakub – rasvast nõretav, n-ö kräppi täis suur amps ebatervislikku hamburgerit, mis annab hetkelise rahulduse, kuid samas paneb enda otsust hiljem häbenema ka.
 |
| pild imdb.com kodulehelt |
Vaene Selene saab film filmi järel muudkui tümitada ja taaskord ei lasta tal rahus ühtegi hingetõmmet teha, sest küll tahetakse tema verd, oskusi või niisama maha nottida, siis tema tütart, siis kaua kadunud kallimat jne. Kui aus olla, siis mind lihtsalt väsitas see pidev tagaajamine ja aina uue kurikaela areenile kerkimine selles sarjas juba ära. Ka vastne järg ei paku mitte midagi uut ja üllatavat, vaid annab naisele mõned värskemad võimed, kamud ja triibud juustesse, kuid baastasandil on tegu ühe ja seesama filmiga juba mitmendat korda järjest – seda muidugi lahjendatud versioonina. Lugu oli ka väga katkendlik koos järjepidevuse probleemidega ja ei voolanud üldse, mis tugevasti segas nähtaval end kaasa tirida lasta. Tegelased olid samuti suhteliselt ühedimensioonilised ning süžee ei võimaldanud kellelegi märkimisväärset arengut. Samas, ega viimane olegi sarja tugevaim külg. Ei puudunud ka süžeeaugud ja igasugu muud mugavad lahendused, ebaloogilisused ja ootamatud, otsekui kellegi tagumist välja tõmmatud, päevavalgele tulnud saladused. Viimastest tekitas iseäranis üks lõpupoole esile kerkinud tõde mus nördimust – jah, selge, lugu püüab olla kole ja karm, kuid oli siis tõesti vaja Selene’ile veel üks obadus anda? Nagu ma ütlesin, väsitas mind loo sellesuunaline kalle juba varasemates osades ära.
Teisalt, kole ja karm tõesti, kuid sarja sünge ja morjendav toon on ka üks selle pluss-punkte, mis annab kesisele loole vähemalt efektse, iseloomuliku ja pisivigasid peitva tausta. Realistlikum ja verisem versioon "Videviku" vampiiride ja libahuntide konfliktist on ka tegelikult igati õnnestunud kontseptsioon. Kahjuks aga suutis konkreetne film minna liialt üle tõsiseltvõetavuse piiri ja see tekitas kohati vastupidist efekti ehk siis oli toimuv pigem koomiline kui hirmus (nt esimesel osal seda kõrvalnähtust ei tekkinud ning tasakaal oli kenasti action, õuduse ja fantaasia žanrite vahel paigas -- puudus kentsakalt naljakas varjund). Otse loomulikult oli ka Kate Beckinsale oma ülikitsas liibuvas kombekas kõva tagumikutuliseks tegija ning sobis rolli nagu valatult. Külmaks ei jätnud mind ka Theo James, kuid seda puhtalt pealiskaudsetel põhjustel, nimelt oli ta üks papp-postrist tegelane, kuid ma valetaksin kui ütleks, et teda jälgida ei olnud suur rõõm. Viimase isa kehastanud Charles Dance suutis vast olla ka kõige koloriidsem tegelane. Arvestades niivõrd kesist süžeed, oli film endale liiga asjaliku näitlejaskonna suutnud meelitanud, mis kahjuks lõpp-produkti hävingust päästa ei suutnud. Samas aga on maailmas vaja ka aju puhkerežiimile panemist võimaldavat märulmeelelahutust, sest nagu mainitud, kuigi nutsin paari pisaraga kaotatud pooltteist tundi taga, olin ma saalis istudes kiiretoidulaadse laksu saanuna oma paar tundi küll päris häppi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar