Teisipäev, 18. oktoober 2016

Külastus: Põgenemistoad – uus pop trend! Soovitused, tähelepaneku ja mõttemõlgutused amatöörilt

Tervitus!

Seekord räägin enda kogemustest põgenemistubades!

------------------------------------------

pilt escaperoom.com kodulehelt
Põgenemisruumid lendasid suure plahvatusega areenile ning nüüd on võimatu neist mööda vaadata. Samuti leidub seesuguseid kohti, kus ennast intellektuaalselt proovile panna, kui seeni pärast vihma, mis on minumeelest äärmiselt tervitatav nähtus. Inimesed ei istu enam arvutite taga ega lahenda igasugu keerulisi olukordi eemalseisvatena, vaid teevad seda nüüd reaalajas, reaalses keskkonnas ja ennast füüsiliselt igati rakendades. Minu silmis on põgenemisruumid samm edasi interneti ja arvuti keskse mängumaailma pakutavast. Seda ka tunduvalt positiivses suunas.

Tekkinud on lausa semi-professionaalsed grupid, kes rändavadki eri riikides ringi, panevad ennast igasugu tubades proovile ning püüavad muuseas konkreetsete ruumide ajarekordeid murda. Seda tihtipeale ilma ühegi vihjeta, mis on minu silmis juba tase omaette. Sellest üleilmsest fenomenist tulenevalt on tekkinud ka rahvusvahelised frantsiisid, mis pakuvadi riikidevaheliselt kõnealuseid teenuseid. Ja kui juba laienetakse, siis tähendab, et minekut on, ja seda ilmselgelt märkimisväärselt. Seega, kui veel ei ole jõutud katsetada, siis viimane aeg oleks uuest trendist prooviks üks amps võtta!


pilt exitroom.ee kodulehelt
Miks minna?
Põgenemistoad annavad mängijale võimaluse endale väljakutse esitada ning kellele siis ei meeldi igasugu mõtlemismänge lahendada (teeskleme, et kõigile ikka meeldib). Eriti kui tegevus väljub mõtetemaailmast konkreetsesse füüsilisse keskkonda, kus teemale vastav õhkkond ja väljanägemine. Nagu ports 4D sudokusid ja muid ajuväänajaid või siis saab põgusalt ette kujutada, mis tunne on olla vangist põgenev pätt või muumia aarde jahil olev arheoloog. Virtuaalreaalsus ja arvutimängud on üks asi, kuid hoopis teise elamuse saab teades, et tagumik ei ole diivanil ning olukord on mänguline, kuid reaalne.

Tegu on ka kihvti seltskonnamänguga, mis on suurepärane vaheldus kuskil kohvikus istumisele või vähemalt asjalik eelnev tegevus, sest pärast on kohe eriti palju muljetada. Tegu on laheda sotsiaalse tegevusega, mis toob välja sõpruskonna dünaamika, omavahelised suhted ning aitab kambavaimu edendada (või siis lõhkuda, kui grupis on liialt põrkuvad iseloomud). Arvestades ka seda, et nii palju kui on inimesi on ka eelistusi, siis ei ole ühe toa mõistatused kõik ühte suunda, vaid iga üks grupist saab ennast suure tõenäosusega tõestada, seda endale meelepärase probleemitüübi lahti harutamisel. Samuti leidub kindlasti ka eri eelistustele sobiv teemaruum.


pilt exitroom.ee kodulehelt: Hull doktor
Kindlasti aitab teematoa läbimine ka n-ö kastist väljaspool mõtlemise, tähelepanelikkuse, loogilise mõtlemise, seoste leidmise ja eri nurkade märkamise oskuste arendamist. Tähtis on siin mainida, et juba kogutud teadmised ei pruugi igas ruumis üheselt toimida ning vaja on ennast ümber seadistada, juurde õppida ja teise nurga alt vaatamist harjutada. Iga tuba võimaldab mõnda külge endast edasi arendada või uut vaatevinklit avastada -- mandumine ja rutiinsus on ei ole altid tekkima. Loomulikult, seda juhul kui kümneid ja kümneid tubasid pidevalt ei külastata. Ikka võivad aga suureneval kogemusepagasil põhinedes tekkida ettevõtmist lihtsustavad mustrid, strateegiad ning lähenemised, kuid hästi tehtud tuba pakub alati midagi värsket ja väljakutsuvat.

Hoiatus! Hasart on kerge tekkima ehk siis kui juba üks edu maitse on suus, siis tahaks kohe ka järgmises toas eduelamust korrata. See võidurõõmus ja enesehinnangut upitav elamus, mida kogeb hetkel kui uksest enne tunni täitumist välja saab, on üürike, kuid võimas tunne.


pilt exitroom.ee kodulehelt: Protseduurid
Kuidas ma tean mida ruumis teha?
Kohale oleks mõttekas tulla kuskil 15 minutit enne broneeritud kella, mis annab piisava aja, et gruppi oleks võimalik instrueerida kõigest vajalikust, et endale ruumist põgenemise vahendid leida ja mõistatused lahendada. Seletatakse lahti põhireegleid, antakse teada mida võib ja mida ei või teha, ning tutvustatakse näiteks ka kuidas lukud toimivad. Kõik ülejäänu jääb aga grupi enda nuputada. Enne sisenemist võetakse ära ka kõik abivahendid ja märsid.

Tasemed:
Esiteks, tuleb arvestada sellega, et kõik ruumid on eri raskuse tasemetega ning, kui väga enesekindel endas ei olda, siis pigem võiks alustada lihtsamatest tubadest. Loomulikult, võib enesele kõrgematasemelise väljakutse esitada, kuid pigem on mõttekas alustada redeli allpool ja siis sellest ühest korrast lähtudes otsustada, kas järgmine katsumus võiks olla juba veidi keerulisem või tunduvalt väljakutsuvam. Näiteks, on lihtsamad toad Exit Roomi Dracula ja Pommituba ning Escape Roomi Muumia. Komplitseeritumad aga Exit Roomi Hull doktor ja Escape Roomi Abandoned Factory ja Prison Break. Escape Roomil on raskustasemed kenasti ka viiest üheni iga ruumi juures välja toodud (viis on kõige keerulisem, üks on kõige hõlpsam). 

Tunnistan, et siinkohal räägib puhtalt minu enda kogemus, sest naiivse ja kõrvade tagant märjana, broneerisin oma sünnipäevaks Abandoned Factory mulle ja viiele sõbrannale. Vaid üks meist omas kübetki kogemust ning pole vaja vast mainidagi, et me põrusime haledalt. Vaid see üks suutis ennast koheselt õigele lainele viia ning ettevõtmisele konstruktiivsemalt kaasa mõelda. Läbi kukkusime me, esiteks, sellepärast, et meil puudus kogemus ja me ei teadnud mida oodata või kuidas käituda ja aega arvestada ning, teiseks, ilmselgelt käis see tuba meile üle jõu. Me isegi ei jõudnud pommini! Piinlik, kuid väga õpetlik, eriti tulevastes põgenemisruumide kogemustes. Üldiselt võib ka seda öelda, et Escape Roomi toad kipuvad olema enam pingutust vajavad kui Exit Roomi pakutav.


pilt escaperoom.com kodulehelt: Prison Break
Vihjed, kui jääte jänni:
Ühes teematoas on vaja lahendada erinevaid n-ö puslesid, mõned suuremahulisemad, teised minimaalsed, ühed füüsilisemat laadi, teised pigem mõtlemist vajavad, mõned üks ühele lihtsad, teised üpris segased ning raskesti tuvastatavad. Ehk siis, nõuavad pead murdmist igasugu tüüpi probleemid ning üldiselt peab kõik toimuma kindlas järjekorras. Siinkohal ei tasu aga muretseda, sest üks lahendus viib teiseni ning enamjaolt on järjekord tehtud selliseks, et reaalselt ei olegi võimalik sellest kindlast ülesandejadalt kõrvale põigelda ja hüpata näiteks esimeselt neljandale mõistatusele või siis muu kombinatsioon. See aga tähendab ka seda, et kui konkreetsele probleemile jääd toppama ning ei leia vastust, mis võib täitsa vabalt juhtuda, siis ei ole võimalik ka üldiselt põgenemisega edasi minna. Aeg aga tiksub. Siinkohal tuleb abiks walkie-talkie, mis igasse ruumi kaasa antakse ning mille vahendusel on võimalik ühendust võtta personaliga, kes siis vihjeid andes püüab põgenejatele karku pakkuda, et nad ise ennast lisainfoga suudaksid tupikseisust lahti rabeleda. Tuleb aga arvesse võtta, et vihjeid kohe nõuda ei saa, tavaliselt saab neid paluda alles kuskil 10-15 minuti möödumisel. Enda kogemusest lähtudes, soovitan siiski vihjevõimalusi kasutada. Seda, muidugi, mitte liiga kergekäeliselt, kuid tuleb arvestada sellega, et aeg jookseb, ning kui see juba eriti intensiivselt pigistab, siis on arukam küsida vihjet, selle asemel, et joosta ringi nagu peata kana ja kuskil tupikus jännata. Ajaraisk ei ole mõttekas, eriti kui seda on niigi napilt! Samas aga on olukordi, kus ajaraisku ei saa kuidagi leevendada, näiteks kui uks avaneb teatud aja tagant või pannes vale koodi, siis iga kord blokeeritakse uus võimalus aina kauemaks.

Kuidas pääsemisele läheneda?
Tuleb kahjuks tõdeda, et loogiline mõtlemine alati ei aita. Enda kogemusel põhinedes täheldan, et vead tulevad sisse pigem tähelepanematusest või lohakusest. Palju asju tuleb lihtsalt üles leida. Võtmesõnaks on otsimine, tuulamine ja kobamine. Kõik kohad ja esemed tuleb läbi käia – pusletükk võib end peita kõige ebatõenäolisemas kohas. Silmad tuleb lahti hoida ja oma ümbrust märgata. Esemeid ja paiku võiks läbi vaadata kasvõi topelt, näiteks, üks vaatab enne ja siis teine kontrollib. Iga detail on paigutatud põhjusega, välja arvatud juhul, kui see on lisatud, et tähelepanu eemale tõmmata mõnelt tegelikult tähtsalt detaililt, mida tuleb ka omajagu ette. Seega, kindluse mõttes, võiks kõike proovida ja lähemalt tutvust teha. Ka ei tasu üle mõelda ja olukorda enda jaoks keeruliseks teha. Kui on vaja näiteks neljanumbrilist koodi, siis alati ei saa seda mingite komplitseeritud matemaatiliste tehete käigus, vaid tihtipeale ongi leitud neli numbrit vajalik kood. 

Tiimitöö on kohati hädavajalikum, kohati tagaplaanil olevam märksõna --  olenevalt olukorrast. Kiirelt tuleb katta palju pinda ning seda saab teha just siis kui kõik keskenduvad eri paikadele või tegevustele. Kogemus aga ütleb, et kontroll on vajalik, sest ollakse hooletud. Teisalt, on hullem tegevusplaan mida võtta, kui kõik teevad igat asja koos ja kui keegi midagi avab või uurib, siis teised vaatavad suud ammuli pealt, et mida ta nüüd ikka seal askeldab. Koostöö peaks olema laiahaardelisem ja läbimõeldum, ringi joosta ei ole mõtet uisapäisa. Samas tean väga hästi, et ratsionaalsus ja praktilisus on varmad kaduma kohe kui grupp uksest sisse lastakse.


pilt extiroom.ee kodulehelt: KGB
Mitmekesi minna tasuks?
Exit Roomis on soovitatav grupisuurus 2-4 ja Escape Roomis 2-6. Loomulikult, oleneb kõik konkreetsest toast, kuid minu arusaam ütleb, et mida väiksem arv inimesi grupis, seda libedamalt sooritamine läheb ja mugavam on osalistel. Teatud ruumid on suhteliselt pisikesed ning kui seal olla kui silgud karbis, siis on raskendatud kärme ja asjalik tegutsemine. Ehk siis, üle nelja inimesega ma isiklikult ei näe, et väga produktiivselt suudetakse põgenemismängu mängida. Pigem tekitab suurem inimeste hulk segadust ja rabistamist. Kõik toad peale ühe, olen läbinud kahe kaaslasega ehk siis kolmese grupiga ning juba siis on mõnes kitsamas ruumis tunne, et liialt palju inimesi on kokku topitud. Samas aga, näiteks Escape Roomis, selgub hind vastavalt inimeste arvule ja mida rohkem teid on, seda odavam hind per nase tuleb. Kui eesmärk ei ole aga hind, vaid pigem kogemus, siis soovitan mõelda kompaktsema grupi peale. Samuti, võib rohke arvukusega mängijaskonnal olla õhuprobleem, mis meil täitsa ühes toas ette tuli. Muidugi, oli sel korral tegu suve ja sooja ilmaga ning suure hulga inimeste ringi sagimine sõi hapnikku. Siiski, ei olnud selline mass rahvast otstarbekas ja vähendas kasutegurit.


pilt exitroom.ee kodulehelt
Kas see on õudne?
Millegipärast küsitakse mu käest just seda, et kas toas olla oli õudne, stressirohke või muudmoodi paanikat tekitav ning, kuigi mul olid ka endal enne esimest kogemust eelarvamused, ei pea ma põgenemistuba üldsegi mitte emotsionaalselt tasakaalust väljaviivaks. Jah, pinge on, väike stress ja ärevus ka, aga pigem just sellepärast, et soov on pääseda õigeaegselt välja ning, et ei kukuks läbi. Ma ei näe põhjust, miks peaks paanikasse minema või üldse endast märkimisväärselt välja, kuid inimesed on erinevad ja surve mõjub kõigile omamoodi. Seega, näiteks nähvamist, väikest sõnakismat või üleliialdavat käitumist võib ette tulla küll. Samuti, olid väidetavalt paar mängurit keset mängu soovinud peatada Dracula ruumist põgenemise, sest see oli liialt hirmus. Ma tunnistan, et seal konkreetses ruumis tõepoolest oli üks hetk, mis mind sõbrannade taha peitu pugema sundis, kuid lõppkokkuvõttes oli see kihvt, sest efektid ja lahendused toas mõjust tõepäraselt ja aitasid luua ruumiteemale vastava meeleolu. Kui kogemus ei oleks grammigi realistlik, siis ei võtaks mängija ju pääsemist niiväga tõsiselt. Ka olen paar korda kiljatanud kui ikka ust avades midagi välja kukub jne, kuid ei midagi õudset ega kaugeltki talumatut. Kus ma aga arvan, et nutma võin puhkeda oleks Exit Roomi üritus Õuduste ÖÖ, kus päris näitlejad kogemusele lisatasandi võimaldavad. Mingit hullu äkki selja taha ilmumas või surnut üles tõusmas mina vist küll välja ei kannataks. Teisalt, ei sunni ju keegi minema Õuduste ÖÖle.


pilt escaperoom.com kodulehelt: The Mummy
Mida näppida ja mida mitte:
Ükskõik millises põgenemistoas kehtib reegel, et kui peab kasutama jõudu või midagi ei toimi lihtsalt, siis ei ole ilmselgelt seda vaja teha ning ei olda õigel teel. Midagi katki teha ei tohi! Näiteks, jäi mul sõpradega esimene katse KGB tuba proovida ära, sest eelnev grupp olevat lõhkunud midagi, mis oli ruumi toimimisele oluline. Viga ei saadudki parandatud ning KGB tuba jäi tookord proovimata. Suured tänud siinkohal professionaalsele personalile, kes meid lõbustasid ja meiega tegelesid kuniks teine tuba mängimiseks võimaldati. Ehk siis, moraal sellest jutust: pole vaja laamendada ja lõhkuda! Kui midagi ei tööta, siis ta ei peagi töötama. Kuigi, olen tähele pannud, et mõnikord on ikkagi vaja veidi jõudu, et numbriluku numbreid õigesse positsiooni saada, kas sellepärast, et neid on juba nii palju kulutatud ja nad liiguvad raskelt või, näiteks Muumia ruumis, on nende vahel liiva ja väike ports jõudu tuleb kasuks. Samuti, on ruumides teatud esemetel, eriti elektriga seotud asjadel, mängutoa logod, märgid või kleeplint, mis viitab sellele, et need ei kuulu teematoa osade hulka ning neid näppida ei ole vaja või lausa ei tohi. Need viited on ka kasulikud, sest näitavad selgelt ära, mis vajab lähemalt uurimist ning, mis ei puutu kuidagi lahenduste leidmise juurde.


pilt exitroom.ee kodulehelt: Pommituba
Erinevad lukud ja takistused:
Põgenemistuppa minnes tuleb arvestada seda, et ustav ja kõikvõimas nutitelefon tuleb jätta ukse taha lukus kappi, koos kõigi muude kodinatega. Mitte midagi peale iseenda ei tohi ruumi kaasa võtta. Pääsemise abivahendiks on vaid hallid ajurakud, mitte internet. Põhitakistused on aga erinevad lukud, mis eraldavad mängijat järgmisest pusletükist või võtmest välisuksele. Erinevates ruumides on kasutusel eri sorti lukud, näiteks numbrilukud, kuhu on vaja leida mingi hulk numbreid ja need õiges järjekorras positsioneerida. Siis leidub tähtlukke ehk siis, mingid tähed on vaja sõna moodustamiseks ja luku avamiseks õigesse järjekorda panna. Samuti sai kokku puututud ka veidra suunalukuga, kus sisestada tuleb suunad -- lükata keskel olevat liikuvat osa üles, alla, paremale, vasakule -- õiges järjekorras ja suunas ning siis lukk avaneb. 

Lukkude puhul saab vahetevahel ka n-ö sohki tehtud, nimelt leitud on näiteks kolm numbrit aga üks on puudu, sel juhul on mõnikord isegi arukam lihtsalt eri numbrid puudu olevas lahtris läbi proovida ja saabki luku lahti. Kasutusel on ka kõiksugu võtmeid. Kohtab nii vanaaegseid sorte, kui ka tänapäevaseid ukseavajaid. Takistused võivad olla ka seinad, sest esialgsest ruumist võib olla peatselt suundumine järgmisesse ruumi, mis avaneb salajasi teid pidi ning mille olemasolust esmapilgul ei olnud aimugi, kuniks vihjed sinna suunasid.


pilt escaperoom.com kodulehelt: Slaughter House
Kaua see kestab?
Igas teematoas on aega täpselt 1 tund, et ennast välja nuputada. Mõnes ruumis, olen märganud, et ajakulgemisega aitab kursis olla digitaalne kell seinal, liivakell või mõnes ruumis ei ole ma üldse midagi märganud. Hea mõte on seega kui kellelgi grupist on vähemalt käekell. Aeg aga on väga tähtis faktor ning sellel tuleb jooksvalt pilku hoida, et seda targalt kasutada ja mitte viita mõttetule tegutsemisele. Aega on ka tark arvestada seoses vihjete küsimisega, eriti juhul kui seda on vähe ja loogilisem oleks abi paluda. Kindlasti tekib hasart ja gigantsed ootused on varmad tekkima kui sulle antakse teada, et konkreetse ruumi rekordi purustamiseks tuleb sealt põgeneda näiteks 20 minuti jooksul ja auhinnaks on šampus. Tuleb aga arvesse võtta, et need kes ruumiläbimise kibekäbeda ajaga on sooritanud, on tihtipeale need poolprofessionaalid, keda mainisin, ning ei tasu kodulinna maratoni kogemusega Olümpiamängudel võistelda. Loomulikult, ei tasu ennast alahinnata, kuid liialt ei ole kasulik ka endale pinget peale suruda.

Üldisemad murekohad:
Tegu on väga laheda ja aktiivse meelelahutusega, milles mina näen aga üht eriti suurt miinust. Muidugi, ei ole kõik nii agarad külastajad kui minu mängijakamp, kuid kui sattuda hasarti siis on tihedad väisamised kerged tulema. Siit tuleneb aga probleem: ruume läbitakse kiiremini kui neid juurde võib tekkida. Kahte korda ju sama tuba lahendama ei minda ning mingi hetk on kõik ennast ammendanud. Uue ruumi tekitama on aga kallis. Arvestades aga seda, et taolisi võimalusepakkujaid tekib kärmelt ja palju, siis hetkel vast puudust kannatama ei pea, kuid see on reaalne variant ikkagi. Samuti, on paljude suure buumina esile kerkinud nähtustega tihti nii, et need suikuvad sama kiirelt või kaovad vaikselt varjusurma. Loodetavasti aga jätkub põgenemistubade trend pikaks ajaks.

Samuti on tähtis tõdeda, et põgenemisruume võib olla küll jalga segada, kuid tõesti silmapaistvaid nii ideelt, teostuselt kui välimuselt ei pruugi niivõrd suurel hulgal olla. Eriti esiletõusvalt selgub kontrast siis, kui tekib oskus okeil ja tõesti viimase peal ruumil vahet teha. Selleks soovitaksin ikkagi vähemalt kahte katsetada, sest kui üks vaimustama ei pane, võib seda vabalt teha teine. Erinevus kahe reaktsiooni vahel võib olla lahendamist vajavate mõistatuste isikuga sobivusel või hulga primitiivsematel faktoritel nagu valgustus või helid. Kindel on aga see, et üllatusmomendid ning kõikvõimalikku sorti pusled on suurteks pussideks. Ei ole ju põnev, kui kogu tuba põhineb vaid millegite otsimisel või matemaatilistel mõistatustel -- kõikvõimalikud halli ajuollust aktiveerivad variandid ja kombinatsioonid on edu võti.


pilt exitroom.ee kodulehelt: Dracula
Ka inglise keel on tähtis! 
Kuna põgenemistoad on popid ka turistide või kohalike välismaalaste hulgas, siis tuleb arvestada seda, et enamasti on ühes ruumis leitav tekst ingliskeelne. Mitmes erinevas keeles ühe ja seesama kirjutatu pärsiks autentsust ning näiks veider. Seega, peaks vähemalt üks grupist olema sina-peal ingliskeelega. Eriti vajalik on see Escape Roomis, mis on osa frantsiisist ning kogu kupatus ongi loodud juba selles keeles ehk siis eesti keelt seal naljalt ei kohta. Exit Room ei ole aga nii kategooriliselt ingliskeelne, kuid selle fakti peale lootma jääda ei tohiks.

Minu lemmik ruum:
Enim on mulle siiani meeldinud Dracula ja KGB. Viimane oma autentsuse ja ebamugava, kuid mõjuva stardipaugu poolest, ning esimene oma laheda, veidi kõheda, õhkkonna ja lisaefektide poolest.

Olen hetkeseisuga läbinud järgmised teematoad:
Escape Room: Abandoned Factory (ebaõnnestus), The Mummy (õnnestus)
Exit Room: Dracula (õnnestus), Protseduurid (õnnestus), KGB (õnnestus)

Praktiline info:
Hind (üks teematuba): Exit Roomis T-N kuni kell 14.30 on hind 45 EUR, alates kell 16.00 on hind 65 EUR. Samuti on hind 65 EUR kõikidel aegadel R-P. Escape Roomis oleneb hind mängijate arvust: 2 mängijat on 45 EUR, 3-4 mängijat on 60 EUR, 5-6 mängijat on 75 EUR.

Asukoht: Exit Room - Weizenbergi 9 (Dracula, Pommituba), Tatari 54 (Hull doktor, Protseduurid, KGB). Escape Room - Lootsi 8.

Soodustus: Exit Roomis saab pärast külastust -10 EUR kupongi, mida saab kasutada järgmisel külastusel, muidugi juhul kui külastus toimub järgneva kuskil kuu aja jooksul.

Riietus: Mugavus on põhiline. Eeldada, aga et jubedalt on vaja teha füüsilist tööd, näiteks roomata, ronida jne, ei pea paika. Minul ei olnud ühes toas probleemi olla ka kleidi ja kingadega ning ka teistes oleks sellise riietusega ilusti hakkama saanud. Muumia toas olid mu baleriinad küll täis liivapuru, kuid mis sa ikka selle vastu teha saad. See ei häirinud mind üldse.

Fotomälestus: Exit Roomis tehakse grupist polaroid, mis läheb Facebooki ja millele saab mängijate nimed tag-ida. Foto enda saab grupp kaasa. Escape Roomis läheb foto otse Facebooki, kuhu saavad külastajad siis enda nimed tag-ida.

Teisi põgenemistubasid: RealityGame, LockUp, Adventure RoomsCCCP Põgenemistoad, Roomscape, Secret House, Castle Escape, Escaper, RoomEscape

Hea ülevaate Tallinnas pakutavatest põgenemistubadest saab ka kokkuvõtlikult nowescape lehelt.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar