Taas pisikesed kiirülevaated kinost!
Pealkiri: Seitse vaprat
Originaalpealkiri: The Magnificent Seven
Režissöör: Antoine Fuqua
Režissöör: Antoine Fuqua
Näitlejad: Denzel Washington, Chris Pratt, Haley Bennett, Ethan Hawke, Vincent D'Onofrio,
Peter Sarsgaard, Byung-hun Lee, Martin Sensmeier, Manuel Garcia-Rulfo, Luke Grimes
Peter Sarsgaard, Byung-hun Lee, Martin Sensmeier, Manuel Garcia-Rulfo, Luke Grimes
Žanr: Action, vestern
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 23.09.2016
Nähtud: 24.09.2016
Minu hinnang: 3.5/5
Jah, ma olen teadlik, et seda filmi on juba mitmeid kordi uuslavastatud ning väidetavalt iga kord tase kehvemini võrreldes originaaliga, milleks on Akira Kurozawa “Seitse samuraid.” Olen isegi selle süžeelisi animesid näinud ehk siis võrdlemismaterjali on küllaga. Vaatamata sellele ning vingumisele, et miks lörtsida, edul ligu lasta või muudmoodi duubeldada juba tehtut, nautisin mina filmi täiel rinnal. Tegu on igati soliidse ajuvaba vestern meelelahutusega, milles hulgaliselt madinat, koloriidseid tegelasi, omajagu huumorit ning emotsionaalset laengut.
Üks hea asi: Ma tõesti naudin n-ö allajääjate lugusid, kus kamp õnnetukesi trambitakse mutta ja, kas nad ise või siis teiste abil, tõusevad tuhast ja teevad kurikaeladele tuule alla. Antud film on otsekui sellise süžee etalon. Taoline loo kulgemine on äärmiselt rahuldust pakkuv, kuna loogilist mõtlemist kasutades on ilmselge, et head võidutsevad. Mulle meeldis, et sellelt ühefookuseliselt kättemaksu, karistuse või oma maa tagasivõtmise teelt ei kaldutud eemale, ei üleliigse romantikaga või muudmoodi kõrvalsüžeeliinidele nõjutades. Siht oli selge, jäigalt ühesuunaline ja sellel püsiti järjekindlalt. Samuti oli nähtav minu silmis nii realistlik, kui see on Hollywoodi vesternis üldse võimalik, ehk siis ei pääsenud seitse seitsmest ega ka rõhutud külarahvas terve nahaga või isegi eluga.
Üks halb asi: Kuigi seitsme vapra valikus oldi arvesse võetud pea kõiki poliitilise korrektsuse reegleid, muserdas mind tõsiasi, et mõned neist jäid alakasutatuks või olid lihtsalt n-ö kvoodi täitmiseks mingi teatud taustaga, ilma et nende osatähtsus ja olemus märkimisväärset rolli mängiks. Näiteks, hispaanlane ja indiaanlane oli peamised, kellede tegelaskujudele ma oleks veidi rohkem liha luudele oodanud. Samas, saan ju aru, et kahetunnisesse linateosesse ei saagi punnitada sisse kõikide tegelaste elulugusid ning see ei ole ka alati otstarbekas ega täida loo kulgemise vajadusi. Ja loomulikult, kui jagad ekraani selliste gigantidega nagu Denzel Washington ja viimase aja pop poiss Chris Pratt, siis tuleb tahes tahtmata arvestada, et enamus tähelepanu paigutatakse ikka suurte nimedega näitlejate taha, vaatamata nende tegelaskujude tegelikele vajadustele ja potentsiaalile.
------------------------------------------------
Pealkiri: Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Üks hea asi: Ma tõesti naudin n-ö allajääjate lugusid, kus kamp õnnetukesi trambitakse mutta ja, kas nad ise või siis teiste abil, tõusevad tuhast ja teevad kurikaeladele tuule alla. Antud film on otsekui sellise süžee etalon. Taoline loo kulgemine on äärmiselt rahuldust pakkuv, kuna loogilist mõtlemist kasutades on ilmselge, et head võidutsevad. Mulle meeldis, et sellelt ühefookuseliselt kättemaksu, karistuse või oma maa tagasivõtmise teelt ei kaldutud eemale, ei üleliigse romantikaga või muudmoodi kõrvalsüžeeliinidele nõjutades. Siht oli selge, jäigalt ühesuunaline ja sellel püsiti järjekindlalt. Samuti oli nähtav minu silmis nii realistlik, kui see on Hollywoodi vesternis üldse võimalik, ehk siis ei pääsenud seitse seitsmest ega ka rõhutud külarahvas terve nahaga või isegi eluga.
Üks halb asi: Kuigi seitsme vapra valikus oldi arvesse võetud pea kõiki poliitilise korrektsuse reegleid, muserdas mind tõsiasi, et mõned neist jäid alakasutatuks või olid lihtsalt n-ö kvoodi täitmiseks mingi teatud taustaga, ilma et nende osatähtsus ja olemus märkimisväärset rolli mängiks. Näiteks, hispaanlane ja indiaanlane oli peamised, kellede tegelaskujudele ma oleks veidi rohkem liha luudele oodanud. Samas, saan ju aru, et kahetunnisesse linateosesse ei saagi punnitada sisse kõikide tegelaste elulugusid ning see ei ole ka alati otstarbekas ega täida loo kulgemise vajadusi. Ja loomulikult, kui jagad ekraani selliste gigantidega nagu Denzel Washington ja viimase aja pop poiss Chris Pratt, siis tuleb tahes tahtmata arvestada, et enamus tähelepanu paigutatakse ikka suurte nimedega näitlejate taha, vaatamata nende tegelaskujude tegelikele vajadustele ja potentsiaalile.
------------------------------------------------
Pealkiri: Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele
Režissöör: Tim Burton
Näitlejad: Asa Butterfield, Eva Green, Samuel L. Jackson, Judy Dench, Ella Purnell
Žanr: Seiklus, fantaasia
Kestus: 2h 07 min
Kinodes alates: 30.09.2016
Nähtud: 01.10.2016
Minu hinnang: 3/5
Ma püüan juba mitu aastat edutult kätte võtta raamatut millel käesolev film põhineb. No ei saa ma kuidagi selle lainele, kuid siinkohal olengi väga tänulik, et mulle poolele teele vastu tuleb loo filmiversioon, mis võimaldab kompaktselt ja visuaalselt raamatuga tutvuda. Ja, olles selle kohtumise nüüd ära teinud, võib-olla on isegi hea, et ma raamatu lugemise peale märkimisväärselt palju aega ei kulutanud. Muidugi, ei ole film kunagi sama kui raamat ning tihti jääb ekraaniversioon kindlalt alla originaalile, kuid siiski, üldise arusaama peaks kätte saama küll. Igatahes, süžee oli veidi kulunud ja juba varem nähtud, kuid seal oli ka värskeid elemente, tegelased jäid hetkel veel pealiskaudseteks, kuid potentsiaali oli küllaga, kurjamid olid liialt klišeelikult laialivalguvad, kuid tegid oma töö ära adekvaatselt, ehk teisisõnu, film oli okei, ei midagi ülearu esiletõusvat, kuid rahuldav meelelahutus igatahes.
Palun ennast mitte lasta petta ka kohati lapselikust ja värvikast pakendist -- tegu ei ole lastele mõeldud filmiga. Näiteks, meeldis kurikaeladele alla kugistada ebaharilike laste silmi ning neid nn gurmee stseene tuleb ette omajagu. Visuaalsest rääkides, tekitavad Tim Burtoni visioonid mus tavaliselt äärmuslikke reaktsioone, kas meeldib väga või kohe üldse mitte ei lähe peale. Antud filmi puhul olid valikud veidi ootamatud, sest eeldasin süngemat üldpilti ja lähenemist, kuid erksad ja rikkalikud värvid ning energiarikas ja elav visuaalne lähenemine toimis siinkohal tegelikult päris kiiduväärselt.
Üks hea asi: Eva Green Miss Peregrinina oli suurepärane näitlejavalik. Ma ei ole kursis tegelase raamatuversiooniga või üldse kuidagiviisi, kuid vähemalt kinolinal tundus tema hoiak ja olemus olevat pesueht Miss Peregrine, just nagu ta võiks ka tegelikult olla. Naine oli krapsakas, asjalik ja ainult positiivses mõttes ebaharilik.
Üks halb asi: Asa Butterfield on mulle päris mitmes rollis muljet avaldanud, kuid antud osas jäi ta üllatavalt lahjaks. Suur osa süüst selles oli ka tegelasel keda ta kehastas. Jake ei olnudki otsekui päris karakter, vaid vahend tutvustamaks ebaharilikke lapsi, nende elu ja maailma. Ta käis ringi, nägi, küsis küsimusi, oli uudishimulik, lasi ennast ringi tassida, uuris ja puuris, kuid ma tundsin, et ta ei olnud täienisti aktiivne tegur antud loos. Jah, lõpus sai ka tema veidi auru sisse, kuid peategelasena oli ta äärmiselt ilmetu, mis aga omakorda võimendas kõigi teiste tegelaste olemusi halli hiirekese Jake'i kõrval.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Palun ennast mitte lasta petta ka kohati lapselikust ja värvikast pakendist -- tegu ei ole lastele mõeldud filmiga. Näiteks, meeldis kurikaeladele alla kugistada ebaharilike laste silmi ning neid nn gurmee stseene tuleb ette omajagu. Visuaalsest rääkides, tekitavad Tim Burtoni visioonid mus tavaliselt äärmuslikke reaktsioone, kas meeldib väga või kohe üldse mitte ei lähe peale. Antud filmi puhul olid valikud veidi ootamatud, sest eeldasin süngemat üldpilti ja lähenemist, kuid erksad ja rikkalikud värvid ning energiarikas ja elav visuaalne lähenemine toimis siinkohal tegelikult päris kiiduväärselt.
Üks hea asi: Eva Green Miss Peregrinina oli suurepärane näitlejavalik. Ma ei ole kursis tegelase raamatuversiooniga või üldse kuidagiviisi, kuid vähemalt kinolinal tundus tema hoiak ja olemus olevat pesueht Miss Peregrine, just nagu ta võiks ka tegelikult olla. Naine oli krapsakas, asjalik ja ainult positiivses mõttes ebaharilik.
Üks halb asi: Asa Butterfield on mulle päris mitmes rollis muljet avaldanud, kuid antud osas jäi ta üllatavalt lahjaks. Suur osa süüst selles oli ka tegelasel keda ta kehastas. Jake ei olnudki otsekui päris karakter, vaid vahend tutvustamaks ebaharilikke lapsi, nende elu ja maailma. Ta käis ringi, nägi, küsis küsimusi, oli uudishimulik, lasi ennast ringi tassida, uuris ja puuris, kuid ma tundsin, et ta ei olnud täienisti aktiivne tegur antud loos. Jah, lõpus sai ka tema veidi auru sisse, kuid peategelasena oli ta äärmiselt ilmetu, mis aga omakorda võimendas kõigi teiste tegelaste olemusi halli hiirekese Jake'i kõrval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar