Tervitus!
Vahelduseks klassikalist meelelahutust!
Pealkiri: Tuhkatriinu (Sergei Prokofjevi ballett kahes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 16.11.2012
Millal nähtud: 22.10.2016
Minu hinnang: 4/5
Vahelduseks klassikalist meelelahutust!
Pealkiri: Tuhkatriinu (Sergei Prokofjevi ballett kahes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 16.11.2012
Millal nähtud: 22.10.2016
Minu hinnang: 4/5
 |
| pilt opera.ee kodulehelt |
Kuigi, ma ei adu balletti tehnilisest poolest mitte mõhkugi ning selle tantsukunsti telgitagused on mulle võõrad, naudin ma südamest igati balletietendust. Ma ei pea teadma kuidas midagi on baastasemel konstrueeritud, et tulemust imetleda ning nähtavat ilu ja sellest tulenevaid emotsioone käed avatuna endasse haarata. Aastate jooksul olen kogenud erisuguse efektiga balleti etendusi, kuid kui tekib soov ennast unustada värvikirevasse, muinasjutulisse ja romantilisse pillerkaarde, milles ka värskendav kogus huumorit, siis on käesolev etendus just õige valik. Tegu on vitamiinipommiga, mis mõjub ergastavalt ja rõõmustavalt ning pani naeratama minu sees oleva kaunite lembelugude austaja.
Alustama peab kindlasti balletti visuaalsest paketist, mis oli tüki esilekerkivaim, meeldejäävaim ning iseloomulikum osa. Laval oli plahvatanud otsekui vikerkaar, sest värvide virr-varr, mis seda, kohati enam kohati vähem, kattis, oli magnetiline ning ülehoomav. Nähtavast oli väga hõlpsalt võimalik saada suhkru üledoosi -- äärmiselt teretulnud üledoosi, muidugi. Eriti neoonne ja värviküllane oli stseen Tuhkatriinu saatmisest ballile, milles figureerisid liblikad, haldjad, klounid ja igasugu muud silmisärastavad tegelased. Pilguröövija oli ka haldjast ristiema fuksiaroosa kleit. Lisades siia ka suures koguses unenäolikke seebimulle, mis enamgi veel aitasid kirevat ja muinasjutulist õhkkonda luua, siis oligi keskkond tüdrukulikuks võlumaailmaks ideaalne. Vastandumaks eelnevaga, oli Tuhkatriinu kodu aga kõike muud kui helde värvigamma poolest. Nimelt, leidus seal vaid musta, valget ja halli, seda kõike ka rangelt sümmeetriliselt, mis oli ilmselges kontrastis ülejäänuga ning andis mõista, kuidas see keskkond loo kangelannale mõjus -- kammitsev, üksluine ning hingetu. Visuaalselt nägi sebramuster aga efektne ning kihvt välja.
Kujunduse hulgas tuleb esile tuua ka riietust, eriti Tuhkatriinule iseloomulikke tagasihoidlikke ning malbeid, kuid liibuvaid, sädelevaid ja võluvalt silmitõmbavaid kleite. Tegu ei olnud teatraalsete tutu-seelikutega, ning vastupidiselt teiste karakterite nurgelistele kostüümidele, kandis neiu lihtsate lõigetega riietusi, mis mõjusid värskendavalt ning veetlevalt. Viimased tulid iseäranis esile romantiliste tantsude jooksul, kus Tuhkatriinu ja tema prints olid ka ootamatult sümpaatsed, ehedad ning nunnud koos. Neid kattis teismelisea esimese armastuse loor, mis tegi paari veidi kohmaka, punastamisrohke ja ootusi täis romansi äärmiselt armastusväärseks ja õhkamapanevaks. Tantsijate vahel oli ilmselge keemia ning neil ei olnud keeruline mängida üksteisse kõrvuni armunud noorukeid. Tõesti imelised oli paari tantsustseenid, mis enamjaolt paigutusid sulni tähise taeva taustale. Need üdini romantilised seigad andsid mõista, et tegu oli otsekui tähtede poolt kokkumääratud paariga, kes lõpuks ka ise tähtedena taevasse lendlesid. Viimane oli järjekordne maagiline stseen, kus tegelased hoidsid käes helendavaid lampe ning, muutes ülejäänud lava pimedaks, oli tunne, et tantsijad justkui haihtusid ja lõputus taevas jäid ringi hõljuma vaid neid esindavad valguskumad. Oli äärmiselt armas, kui paar istus taevast imetlema ning Tuhkatriinu asetas oma pea printsi õlale.
Kaks kasuõde ning võõrasema olid etenduses ka prominentsed figuurid, kelledele pühendati omajagu aega. Kraaklevad ja lapsikud õed ning nende omavahelised kähmlevad tantsud, millesse kaasati vastu tahtmist ka Tuhkatriinu, olid lõbusad ja koomilised. Tihti leiti endid üksteise peale hunnikusse heidetuna põrandal. Kolmiku soengu omapärasse kuulusid ka sarviklikud juustelahendused, mis pidid puust ette ja punaseks illustreerima, et kes on loos ikkagi need kurjamid. Vaatamata sellele, oli lõpp aga positiivse maiguga kõigile tegelastele ning lootusetuid pahalasi finaalis ripakile ei jäänud. Selline helgem ja kõrvalepõige tüüpilisest inetumast loo kulgemisest oli mulle igati meele järgi.
Üks nauditavamaid aspekte etenduses oli selle huumorikraad. Nalja sai pidevalt, vähemal või rohkemal määral, ning koomika omas romantika kõrval märkimisväärset osa. Suuresti vastutasid huumori eest Tuhkatriinu edevad kasuõed, kuid ka printsi kolm kamu hoolitsesid publiku naerutamise eest. Viimaste etteasted ballil ja iseäranis abi kingakese kaotanud kaunitari otsingutel pakkusid paraja portsu head tuju. Unustamatu oli rivi igasugu tegelinskeid, kes tempokalt ja uisapäisa printsi eest läbi jooksutati, proovimaks kinga. Grupp sisaldas muuseas väikest tüdrukut ning värvikat kombinatsiooni karust (inimene karvases karukostüümis) ja tema taltsutajast, kellel pidevalt pudel suu ees lonksu rüüpamas. Võttes arvesse eelnevat ja lisades siia värviküllase kesta ning klassikalise muinasloo, siis võib julgelt väita, et ka lastele pakub antud ballett hulganisti tähelepanu naelutavat.
Põhiliseks pärssivaks faktoriks balletis, mis takistas sel suurepärasele tasemele jõudmist, kuid samas mind niiväga ei torkinud, oli tõsiasi, et osati oli etenduse õhkkond liialt lapsik ja lihtsameelne. Mulle siiralt meeldis süütu ja selge maagiat pungil lähenemine koos igasugu võlumaailma tegelastega, kuid paar liblikat, üks-kaks haldjat oli tsipa liiast. Oleneb ka loomulikult sihtgrupist, lastele kindlasti läksid need lisad peale, täiskasvanuna oleksin oodanud suti tõsisemaid toone.
Lõpetuseks, arvestades seda, et tükk sobib ka lastele, panen vanematele südamele, et kuigi kiidan kahe käega heaks laste toomist klassikalise kunsti etendustele, tuleb tahes tahtmata arvesse võtta ka kõiki teisi vaatajaid ning tõsiasja, et publikus ei olda üksinda. Seda eriti õhtustel etendustel. Seekordne kogemus oli kohati lausa kohutav, sest minu kaaslase, kellele käesolev oli esimene ballett üldse, ja minu meeleolu vaikselt hävitas meie selja taga istuv grupp vanemaid ja nende lapsi. Keset etendust söömine ja lastele küpsiste pakkumine ei ole vastuvõetav, mänguasjadega mängimine keset vaatust ei ole aktsepteeritav ning samuti ei ole okei pidev mulisemine ja eesolevate toolide tahtlik või tahtmatu tagumine. Kahjuks ei suutnud vanemad oma lapsi korrale kutsuda ning ega nad eriti püüdnud ka. Võrdluseks, võin öelda, et etendust oli nautimas mitmeid lapsi, paljud ka mulle väga lähedal, kuid enda olemasolust ei tundud nad tungivalt, et peavad kogu saali pidevalt teavitama. Palun austage ka teiste vaatajate õigusi kenale balletikogemusele!
 |
| pilt opera.ee kodulehelt |
Kaks kasuõde ning võõrasema olid etenduses ka prominentsed figuurid, kelledele pühendati omajagu aega. Kraaklevad ja lapsikud õed ning nende omavahelised kähmlevad tantsud, millesse kaasati vastu tahtmist ka Tuhkatriinu, olid lõbusad ja koomilised. Tihti leiti endid üksteise peale hunnikusse heidetuna põrandal. Kolmiku soengu omapärasse kuulusid ka sarviklikud juustelahendused, mis pidid puust ette ja punaseks illustreerima, et kes on loos ikkagi need kurjamid. Vaatamata sellele, oli lõpp aga positiivse maiguga kõigile tegelastele ning lootusetuid pahalasi finaalis ripakile ei jäänud. Selline helgem ja kõrvalepõige tüüpilisest inetumast loo kulgemisest oli mulle igati meele järgi.
Üks nauditavamaid aspekte etenduses oli selle huumorikraad. Nalja sai pidevalt, vähemal või rohkemal määral, ning koomika omas romantika kõrval märkimisväärset osa. Suuresti vastutasid huumori eest Tuhkatriinu edevad kasuõed, kuid ka printsi kolm kamu hoolitsesid publiku naerutamise eest. Viimaste etteasted ballil ja iseäranis abi kingakese kaotanud kaunitari otsingutel pakkusid paraja portsu head tuju. Unustamatu oli rivi igasugu tegelinskeid, kes tempokalt ja uisapäisa printsi eest läbi jooksutati, proovimaks kinga. Grupp sisaldas muuseas väikest tüdrukut ning värvikat kombinatsiooni karust (inimene karvases karukostüümis) ja tema taltsutajast, kellel pidevalt pudel suu ees lonksu rüüpamas. Võttes arvesse eelnevat ja lisades siia värviküllase kesta ning klassikalise muinasloo, siis võib julgelt väita, et ka lastele pakub antud ballett hulganisti tähelepanu naelutavat.
 |
| pilt opera.ee kodulehelt |
Lõpetuseks, arvestades seda, et tükk sobib ka lastele, panen vanematele südamele, et kuigi kiidan kahe käega heaks laste toomist klassikalise kunsti etendustele, tuleb tahes tahtmata arvesse võtta ka kõiki teisi vaatajaid ning tõsiasja, et publikus ei olda üksinda. Seda eriti õhtustel etendustel. Seekordne kogemus oli kohati lausa kohutav, sest minu kaaslase, kellele käesolev oli esimene ballett üldse, ja minu meeleolu vaikselt hävitas meie selja taga istuv grupp vanemaid ja nende lapsi. Keset etendust söömine ja lastele küpsiste pakkumine ei ole vastuvõetav, mänguasjadega mängimine keset vaatust ei ole aktsepteeritav ning samuti ei ole okei pidev mulisemine ja eesolevate toolide tahtlik või tahtmatu tagumine. Kahjuks ei suutnud vanemad oma lapsi korrale kutsuda ning ega nad eriti püüdnud ka. Võrdluseks, võin öelda, et etendust oli nautimas mitmeid lapsi, paljud ka mulle väga lähedal, kuid enda olemasolust ei tundud nad tungivalt, et peavad kogu saali pidevalt teavitama. Palun austage ka teiste vaatajate õigusi kenale balletikogemusele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar