neljapäev, 6. oktoober 2016

Kino: "Polaarpoiss"

Tervitus!

Väike tagasivaade kevadisele kodumaisele filmile!

Pealkiri: Polaarpoiss
Režissöör: Anu Aun
Näitlejad: Jaanika Arum, Roland Laos, Kaspar Velberg, Ülle Kaljuste, Mirtel Pohla, Henrik Kalmet, Jaan Rekkor, Ene Järvis, Ivo Uukkivi
Žanr: Draama
Kestus: 1h 37 min
Kinodes alates: 13.05.2016
Nähtud: 14.05.2016
Minu hinnang: 2.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

Antud film pani mind mõtlema, kuid ma ei ole veendunud, et seda ilmtingimata otsast lõpuni positiivses võtmes. Juba loo kondikava tekitas mus tõrkeid ning déjà vu-d. Ehk siis, äärmiselt lihtsustatud keeles, keerles süžee ümber vaese vääritimõistetud haige rikka tüdruku ning kuti, kes laseb end oma hormoonide reageeringul tüdrukule, põhja viia. Tegu oli äärmiselt väsitava ja frustratsiooni tekitava kombinatsiooniga, mida erinevates versioonides on nähtud söögi alla ja söögi peale. Suudan ka tõdeda, et selline arusaam on vaid minu oma ja kindlasti näevad teised vaatajad kondikava minust erinevalt, no näiteks, et Hanna hoopis inspireeris Mattiast ja, et Hanna oli süüdimatu ohver, jne.

Teoorias, kui tungivalt mu iseloomule vastu minnes punnitada, võin ma isegi kahe teismelise käitumisest aru saada ning mitte niivõrd kriitiline olla, kuid minu jaoks on filmi tähelepanu väärivate teemade kõrval oluline ka karakteritega samastumine, nende sümpaatsus, nende karisma või midagigi, mis paneb mind neile pöidlaid hoidma ja kaasa elama, vaatamata sellele, kas on tegu siis kangelaste või kurjamitega. Hanna ja Mattias kaldusid pigem ebameeldivate tegelaste poolele ning nende loo jälgimine nõudis mult kannatust ja enese uskumuste allasurumist palju rohkemates kogustes, kui üks film seda peaks tahtma. Teisisõnu, ei tekitanud nähtu mus valdavalt meeldivaid emotsioone ja kaasamõtlemist, vaid kurnas. Samamoodi ei liigutanud mind lembeliin, kuid samas usun, et on palju noori, keda see sügavalt puudutas.

Meie hektiline elu, ärevus, kiire tempo ja igast nurgast surutavad nõudmised on tõesti ühiskonnas halvavaks probleemiks, kuid mul oli äärmiselt keeruline Hannale tema mina-keskse käitumise pärast täienisti kaasa tunda. Ma suudan suurepäraselt teadvustada, et tüdruk oli haige, kuid sellise kaliibriga vastutustundetus, hoolimatus kellele haiget tehakse, kriminaalne ja enda elu ning teisi ohustav käitumine, ning mina ja maailm mentaliteet, mida ka Mattias teeslusikatäiega viljeles, olid mulle raske seedida ning mõjusid paarile kaasaelamisel intensiivselt vastu karva. Vaatamata sellele, meeldis mulle aga filmi lõpp, mis ei olnud päikeseline või masendav, vaid suutis luua rahuldava kombinatsiooni mõlemast ning olla nii positiivne kui negatiivne, olenevalt kust otsast vaadata, või siis hoopis hea või halva noodiga mõlemale peategelasele.

Nõrgavõitu süžee kulgemine tegi veidraid valikuid, mis kohati tundusid toimivat, kuid teisalt olid kaheldava väärtusega. Näiteks muutus alanud armulugu peatselt õudussugemetega psühholoogiliseks thrilleriks. Selline suund tuli mitte kuskilt ja oli sunnitud maiguga. Selle liini süvenedes aga kaalus see üle algse romantika -- mul hakkas väga põnev! Samas aga, kas tõesti pannakse tänapäeval inimesed konkreetse diagnoosita ja vaid mõnel arvamusel põhinedes hullumajja? Ja otse ninapidi kokku ohtlike psüühiliselt haigetega? Ning kui patsientide hulgas toimub kallaletung, siis karistatakse seda, kes on ohver ja esitabki just minu küsimuse: “Miks on pandud mind ühte ruumi ohtlike inimestega?” Siiski, läksid mulle hullumaja tegelased ja tegemised väga peale ning läila romantika asemel oli nähtu pinev ja kaasahaarav. Lisaks sellele leidus ka värvikaid tegelasi, kes omajagu särtsu lisasid. Loomulikult oli sellel osal filmist magusalt irooniline toon, mis mulle väga meeldis, sest asutusse sattus just Mattias. Tegu oli otsekui šokivangistusega, mis poisi mõistuse koju aitas tuua.

Peab aga ka ütlema, et olgu kuidas mu frustratsioonidega süžee ja tegelaste suhtes oli, leian vaid kiidusõnu näitlemisele ja tehnilisele teostusele. Eriti muljetavaldav oli Jaanika Arumi ülesastumine Hannana. Näitlejanna suutis edasi tuua katkise, usutava ja hapra tüdruku, seda vaevatult ja loomulikuna näivalt. Film ise nägi ka dünaamiline ja nooruslik välja. Samuti pean mainima, et teemadevalik, mida käsitleti, oli väga tänuväärne, ja seda just nende aktuaalsuse ja plahvatusohtlikkuse poolest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar