Veidike kinorindelt!
Pealkiri: Käsilased
Originaalpealkiri: Minions
Režišöör: Kyle Balde, Pierre Coffin
Kestus: 1h 30 min
Žanr: Perefilm, animatsioon
Kinodes alates: 03.07.2015
Nähtud: 16.07.2015
Minu hinnang: 2.5/5
 |
| pilt solariskino.ee kodulehelt |
Ma tean, et need väiksed kollased kapslid on üliarmastatud, ülijumaldatud, ülikõrgelt hinnatud, nad pidavat olema vaimukad, nunnud, omapärased, erilised ja nii nii lahedad ning ilmselgelt on viga minus, sest ma pole ammu enam nii tüütuid animatsioonikangelasi kohanud... Jah, käsilaste haibiga mina kaasa läinud ei ole ning kuigi saan aru, miks nad võisid nii suurt poolehoidu leida, hakkab mind vaikselt häirima kuidas neid mu nina ette muudkui söögi alla ja söögi peale topitakse.
Tegelased on ju tegelikult geniaalselt loodud... geniaalselt müügiks muidugi. Lisades siia tipptasemel turunduse ning ongi tohutult vaevavaba lihtsate ja keeruliste detailideta olendid kaisumänguasjadeks teha, maiustuste pakenditele panna, vorpida vihikuid, võtmehoidjaid, kotte ja kõikvõimalikku muud träni. Kui teised näevad neis nunnusid väiksed väänikuid, siis mina näen neis puhast müügi jackpoti. Müüa müüa müüa on ilmselge eesmärk, film tundus otsekui lisameedium mille läbi rohkem nänni inimestele pähe määrida (no kuidas siis emme ja issi ei osta oma kallile võsukesele seda minioni mänguasja). Ma ei ole loomulikult naiivne arvamaks, et film on loodud puhtsüdamlikult toomaks lastele rõõmu ja raha on vastik ning ootamatu kõrvalefekt, kuid kaua pole ma kohanud filmi, milles selle rahaahnus niivõrd selgelt välja joonistub. See oli lausa käega katsutav ja äärmiselt efektiivne.
Loomulikult oli väliselt tegu lõbusa, vaimuka ja toreda lapsiku meelelahutusega nii noortele kui vanadele, kuid kuigi saal pidevalt lõkerdas, muigasin mina vaid kuskil viis korda ja tõelist naeru ei meelitatud mult kordagi välja. Kapslite tekitatud huumor, mis sisaldas suuresti nende kentsakat hispaania keele sarnast kõne, banaaninalju, kohmakaid ja ootamatuid möödapanekuid kolme tola ja nende hõimlaste poolt, ei saavutanud minuga eeldatud tulemust. Kogesin enamasti jalagatagumikku, suvalisi ja klišee nalju. Igasugu kirjud ja sulelised kõrvaltegelased aga olid kohati päris vaimukad, näiteks kurjamite perekond oli ootamatult koomiline.
Tegelaste kontseptsioon ja loo idee oli iseenesest ju originaalne ja täis potentsiaali. Tulemuseks olid aga olendid keda mina suudan taluda vaid väikestes doosides ning ka filmi lugu ise takerdus klišeede rägastikku, kuigi leidus ka piisavalt lagendikke. Näiteks, pean tunnistama, et kõige pisem käsilane Bob oli üllatuslikult armas ja tema kiindumus oma karusse ja rotti ning entusiasm tekitasid mus omajagu heldimust.
Eestikeelne pealelugemine oli seekord ka komplimenti väärt, mulle päris meeldis kuidas jutt voolas, oli selge ja arusaadav ning sobis nähtuga kokku, mitte ei tundunud kui eraldiseisev kohmakas osa filmist, mis on tihti eesti keelde dubleeritud animafilmide miinus.
Sisust: Käsilased on eraldi liik, kes maal eksisteerinud aegade algusest ning kellede tunnuseks on soov järgida kõige kurjemat pahalast, keda leidub. Oma lojaalsuse ja hakkajaliku iseloomu juures on nad kahjuks aga ka omajagu saamatud, mõtlematud ning eluohtlikud oma käskijale. Läbi ajaloo on nad teeninud Türannosaurus Rexi, Draculat, Napoleoni ja teisi, kuid alati suudavad nad kõik kihva keerata. Olles sattunud olukorda, kus neil puudub keegi keda järgida ning masenduse süvenedes, otsustavad kolm tegusat käsilast reisida Ameerikasse, et leida tippude tipp kurjamite hulgast. Iseenesest mõistetavalt satuvad nad meeletustesse sekeldustesse.
Lemmik tsitaat: "Kas tead, kes see on?" "La Cucaracha?" "See on kuninganna."
Lemmik stseen: Iga stseen Bobi ja tema karu ning rotiga.
Kokkuvõttes: Ma mõistan miks paljud käsilastest nii vaimustuses on, kuid minu jaoks ei ole nad kollased, vaid pigem rohelised dollari kujulised elukad. Film on kahtlemata omajagu lõbus ja kohati isegi kihvt, kuid minu jäädavat poolehoidu ei suudetud võita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar