Lõpuks nägin ära ka kauaoodatud värske operetti.
Pealkiri: Tsirkusprintsess (Imre Kálmáni operett kahes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 35 min
Esietendus: 03.01.2015
Millal nähtud: 29.05.2015
Minu hinnang: 3/5
Ütlen kohe ära, et kahjuks olid mu ootused, lootused ja kannatamatus tükki näha niivõrd kõrgele roninud, et otse loomulikult pidin sellepärast nähtus mingil määral pettuma. Ilmselgelt ei tasu ennast liialt õhinasse viia ja üles keerata, sest rahulolematus on garanteeritud, eriti kuna siiralt nautisin "Silvat" ja veidi vähem, kuid piisavalt, "Savoy Balli." Eeldused olid seega ju igati olemas ja ootusärevus õigustatud.
Sisust: Lesestunud ning tohutult rikas vürstinna Fedora Palinska ei kavatsegi uuesti abiellida ning lükkab mehi tagasi nii paremale kui vasakule. Üks ninanipsu saanud kosilane ei kavatse aga olukorraga leppida ning haub kättemaksu. Mees palkab salapärase tsirkuseartisti Mister X-i aristokraadiks maskeerununa naist võrgutama ja kui naine saab teada, et on armunud tavalisse mehesse on naise tuntav alandus sama, mis kosilasel ning mees saabi ihaldatud kättemaksu. Mister X aga ei ole see, kellena ta pealtnäha paistab ning ta varjab julma mängu drastiliselt muutvaid saladusi.
Kui ma üldiselt nähtule lähenen, siis anti mulle täpselt seda mida tellisin:
Järgides truult operettidele omast maagilist süžeekulgemise valemit, oli tegu klassikalise, nii sisult ja väljanägemiselt, lisaga antud žanri. Nautida sai korralikku naistekat, ääreni täis intriige, sepitsusi, saladusi, romeo-ja-julialikke lembetundeid ning kõrgseltskonna/aristokraatide glamuuri. Kuigi samm sammult lõpmatuseni sissetallatud mudelitpidi jälgival lool on omad voorused - turvaline, usaldusväärne ja kindlapeale minek - võib mingi hetk mustrist kõrvalekalduvate ootamatute pöörete mitte eksisteerimine ning puäntide puudus lõpptulemuse veidi kahvatuks muuta. Antud etenduses tunnengi, et kuigi olen kaks kätt poolt silmade ja kõrvadega sisseõgima tüüpilisi operettide armulugusid, tundsin, et seekord olid puudu sellest millestki erilisest, paeluvast ja/või särtsakast.
Liialt oli koonerdatud vaimukuste puistamisega ning kuna minu jaoks on eduka operetti üks peamisi hindamiskriteeriume mahlaka, kerge ning asjakohase huumor olemasolu, siis antud aspektis jäädi kesiseks. Loomulikult leidus koomilisi seiku, dialoogi ning olukordi, kuid need ei trumbanud üle näiteks "Silva" repertuaari selles osas. Kuna huumoriga oli nagu oli, siis kohati tundus ka romantiline osa tänu sellele tükis veidi puine. Etenduse teise paari jaoks oli väheldane koomiline element aga päästvaks faktoriks. Säravaima tähe positsioon naljakuses aga kuulus Andero Ermeli tegelaskuju Toni väärikale ja võimukale mammale Carla Schlumbergerile.
Mainitud teine kõrvalarmastajate paar (Toni ja Mabel) oli kahjuks värvitu ning jäi kaugeks ja kiretuks. Samuti olid nad veidi tüütud, ühedimensioonilised, mittevajaliku ja peapaarilt ning huvitavamatelt süžeeliinidelt räigelt tähelepanu röövivad ning nende stseenid tundusid kui etendust peatavate pausidena mitte sobimaks kokku ümberringi toimuvaga. Nende kahvatuse panen aga pelgalt sisu ja karakterite loomingu süüks kui näitlejate puuduseks.
Peamise paari konflikt ja romanss oli otsekui "Vaprad ja ilusad" ning "Ka rikkad nutavad" seebikast, aga ma ei saa nuriseda, sest seda ma just ootasingi ja pidasin üheks nauditavaks aspektiks. Armastab-ei-armasta, kuristikena laiuvad takistused, nahaalsed kaikaid kodarasse heitvad kosilase, uhkus ja klassivahed, alandavad valed ja ohtlikud saladuse, jne - suurepärane meelelahutus ju! Kahjuks, tundsin, et kohati toimus Fedora ja Mister X-i vahel liialt vähe edasiminekut ning puudus piisavalt võimalusi tunnete ja keema arendamiseks. Mulle paistis, et nad ei tundud üksteist ikka päriselt nii sügavalt kui kaks inimest antud etenduse lõpphetkeks võiksid tunda. Siiski, nad olid omapärane paar, iseärase proovikiviga ning mulle meeldis, et vahelduseks seisis naine kõrgemal positsioonil kui mees ning ei peljanud külmalt meestele korvi anda ja iseseisev ning ainuüksi enda eest vastutav olla. Aga jah, rohkem suhte arendust ja stseene oleks Fedorat ja Mister X-i palju kaasaelamist soodustavaks ja sümpaatsemaks muutnud. Siinkohal pean ära mainima aga ka Janne Ševtšenko, keda iga kord laval nähes imetlen: kaunis, andekas ja tugeva pilketõmbava kohalolekuga. Pole vaja mainida, et ka seekord ei oodanud mind pettumus.
Etenduse dekoratsioonid olid suhteliselt tagasihoidlikud aga efektiivsed, pealtnähtava minimaalse panuse-maksimaalse tulemuse tasakaal oli kiiduväärt. Samuti meeldisid mulle tsirkuse artistid ning avaldasid muljet välisega: kostüümid, grimm ja erisus. Samas jäi nende füüsiline etteaste veidi tagasihoidlikuks, oleks lootnud rohkem trikke ja tsirkuse melu ja pöörasust kogeda, kuid üldiselt jäin tsirkuse poolega etenduses rahule.
Kogu arvustus on siiani üldiselt negatiivne olnud ja olen toonud esile detaile, mis mulle ei mõjunud ning mis ei täitnud potentsiaali. Ilmselt ei ole tegu mind kõnetava operetiga ning on igati normaalne, et on neid mis tekitavad vaimustust, kuid leidub ka neid, mis teatud põhjustel vankumatut poolehoidu mus leida ei suuda. Samas pean ka välja tooma, et põhi rõhk mu arvamuse loomisel on etenduse sisul ja nähtud karakteritel, mitte näitlejatel ja meeskonnal. Algmaterjal jäi seekord minu jaoks lihtsalt nõrgaks. Kui nüüd üldiselt tükile objektiivse pilguga peale vaadata siis tegelikult oli tegu ikkagi nauditava armastuslooga, millel oli kaunis muusika. Siinkohal toon eriti välja Mister X-i pisarakiskujast depressiivse emotsionaalse soolo, mis isegi mulle hinge puges ja Andres Kösteri poolt esitatuna tohutult liigutavalt mõjus.
Kokkuvõttes: Seekord ei olnud tegu operetiga, mis mind suudaks üdini võluda. Tegu oli kiiduväärt lisaga antud žanri, kuid võrreldes teiste kogemustega, ei suudetud mind edukalt ära rääkida. Kõik elemendid, mis operetist teevad opereti ning on kordamineku aluseks, on aga kahtlemata esindatud ning meelelahutuslik õhtu on garanteeritud. Igaühele aga oma.
 |
| pilt opera.ee kodulehelt |
Ütlen kohe ära, et kahjuks olid mu ootused, lootused ja kannatamatus tükki näha niivõrd kõrgele roninud, et otse loomulikult pidin sellepärast nähtus mingil määral pettuma. Ilmselgelt ei tasu ennast liialt õhinasse viia ja üles keerata, sest rahulolematus on garanteeritud, eriti kuna siiralt nautisin "Silvat" ja veidi vähem, kuid piisavalt, "Savoy Balli." Eeldused olid seega ju igati olemas ja ootusärevus õigustatud.
Sisust: Lesestunud ning tohutult rikas vürstinna Fedora Palinska ei kavatsegi uuesti abiellida ning lükkab mehi tagasi nii paremale kui vasakule. Üks ninanipsu saanud kosilane ei kavatse aga olukorraga leppida ning haub kättemaksu. Mees palkab salapärase tsirkuseartisti Mister X-i aristokraadiks maskeerununa naist võrgutama ja kui naine saab teada, et on armunud tavalisse mehesse on naise tuntav alandus sama, mis kosilasel ning mees saabi ihaldatud kättemaksu. Mister X aga ei ole see, kellena ta pealtnäha paistab ning ta varjab julma mängu drastiliselt muutvaid saladusi.
Kui ma üldiselt nähtule lähenen, siis anti mulle täpselt seda mida tellisin:
Järgides truult operettidele omast maagilist süžeekulgemise valemit, oli tegu klassikalise, nii sisult ja väljanägemiselt, lisaga antud žanri. Nautida sai korralikku naistekat, ääreni täis intriige, sepitsusi, saladusi, romeo-ja-julialikke lembetundeid ning kõrgseltskonna/aristokraatide glamuuri. Kuigi samm sammult lõpmatuseni sissetallatud mudelitpidi jälgival lool on omad voorused - turvaline, usaldusväärne ja kindlapeale minek - võib mingi hetk mustrist kõrvalekalduvate ootamatute pöörete mitte eksisteerimine ning puäntide puudus lõpptulemuse veidi kahvatuks muuta. Antud etenduses tunnengi, et kuigi olen kaks kätt poolt silmade ja kõrvadega sisseõgima tüüpilisi operettide armulugusid, tundsin, et seekord olid puudu sellest millestki erilisest, paeluvast ja/või särtsakast.
Liialt oli koonerdatud vaimukuste puistamisega ning kuna minu jaoks on eduka operetti üks peamisi hindamiskriteeriume mahlaka, kerge ning asjakohase huumor olemasolu, siis antud aspektis jäädi kesiseks. Loomulikult leidus koomilisi seiku, dialoogi ning olukordi, kuid need ei trumbanud üle näiteks "Silva" repertuaari selles osas. Kuna huumoriga oli nagu oli, siis kohati tundus ka romantiline osa tänu sellele tükis veidi puine. Etenduse teise paari jaoks oli väheldane koomiline element aga päästvaks faktoriks. Säravaima tähe positsioon naljakuses aga kuulus Andero Ermeli tegelaskuju Toni väärikale ja võimukale mammale Carla Schlumbergerile.
Mainitud teine kõrvalarmastajate paar (Toni ja Mabel) oli kahjuks värvitu ning jäi kaugeks ja kiretuks. Samuti olid nad veidi tüütud, ühedimensioonilised, mittevajaliku ja peapaarilt ning huvitavamatelt süžeeliinidelt räigelt tähelepanu röövivad ning nende stseenid tundusid kui etendust peatavate pausidena mitte sobimaks kokku ümberringi toimuvaga. Nende kahvatuse panen aga pelgalt sisu ja karakterite loomingu süüks kui näitlejate puuduseks.
Peamise paari konflikt ja romanss oli otsekui "Vaprad ja ilusad" ning "Ka rikkad nutavad" seebikast, aga ma ei saa nuriseda, sest seda ma just ootasingi ja pidasin üheks nauditavaks aspektiks. Armastab-ei-armasta, kuristikena laiuvad takistused, nahaalsed kaikaid kodarasse heitvad kosilase, uhkus ja klassivahed, alandavad valed ja ohtlikud saladuse, jne - suurepärane meelelahutus ju! Kahjuks, tundsin, et kohati toimus Fedora ja Mister X-i vahel liialt vähe edasiminekut ning puudus piisavalt võimalusi tunnete ja keema arendamiseks. Mulle paistis, et nad ei tundud üksteist ikka päriselt nii sügavalt kui kaks inimest antud etenduse lõpphetkeks võiksid tunda. Siiski, nad olid omapärane paar, iseärase proovikiviga ning mulle meeldis, et vahelduseks seisis naine kõrgemal positsioonil kui mees ning ei peljanud külmalt meestele korvi anda ja iseseisev ning ainuüksi enda eest vastutav olla. Aga jah, rohkem suhte arendust ja stseene oleks Fedorat ja Mister X-i palju kaasaelamist soodustavaks ja sümpaatsemaks muutnud. Siinkohal pean ära mainima aga ka Janne Ševtšenko, keda iga kord laval nähes imetlen: kaunis, andekas ja tugeva pilketõmbava kohalolekuga. Pole vaja mainida, et ka seekord ei oodanud mind pettumus.
Etenduse dekoratsioonid olid suhteliselt tagasihoidlikud aga efektiivsed, pealtnähtava minimaalse panuse-maksimaalse tulemuse tasakaal oli kiiduväärt. Samuti meeldisid mulle tsirkuse artistid ning avaldasid muljet välisega: kostüümid, grimm ja erisus. Samas jäi nende füüsiline etteaste veidi tagasihoidlikuks, oleks lootnud rohkem trikke ja tsirkuse melu ja pöörasust kogeda, kuid üldiselt jäin tsirkuse poolega etenduses rahule.
Kogu arvustus on siiani üldiselt negatiivne olnud ja olen toonud esile detaile, mis mulle ei mõjunud ning mis ei täitnud potentsiaali. Ilmselt ei ole tegu mind kõnetava operetiga ning on igati normaalne, et on neid mis tekitavad vaimustust, kuid leidub ka neid, mis teatud põhjustel vankumatut poolehoidu mus leida ei suuda. Samas pean ka välja tooma, et põhi rõhk mu arvamuse loomisel on etenduse sisul ja nähtud karakteritel, mitte näitlejatel ja meeskonnal. Algmaterjal jäi seekord minu jaoks lihtsalt nõrgaks. Kui nüüd üldiselt tükile objektiivse pilguga peale vaadata siis tegelikult oli tegu ikkagi nauditava armastuslooga, millel oli kaunis muusika. Siinkohal toon eriti välja Mister X-i pisarakiskujast depressiivse emotsionaalse soolo, mis isegi mulle hinge puges ja Andres Kösteri poolt esitatuna tohutult liigutavalt mõjus.
Kokkuvõttes: Seekord ei olnud tegu operetiga, mis mind suudaks üdini võluda. Tegu oli kiiduväärt lisaga antud žanri, kuid võrreldes teiste kogemustega, ei suudetud mind edukalt ära rääkida. Kõik elemendid, mis operetist teevad opereti ning on kordamineku aluseks, on aga kahtlemata esindatud ning meelelahutuslik õhtu on garanteeritud. Igaühele aga oma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar