Kino: "Mortdecai"

Tere head lugejad!

Käisin kinos vaatamas filmi Mortdecai. Siin on arvustus.

Pealkiri: Mortdecai
Režissöör/Lavastaja: David Koepp
Stsenaristid: Eric Aronson, Kyril Bonfiglioli
Tootjad: Huayi Brothers Media, Infinitum Nihil, Mad Chance Productions, OddLot Entertainment
Levitaja: ACME Film Eesti
Kestvus: 1 h 46 min
Žanr: Komöödia, Action
Osades: Johnny Depp, Ewan McGregor, Gwyneth Paltrow, Paul Bettany
Kinodes alates: 23.01.2015
Nähtud: 24.01.2015
Minu hinnang: 2/5

Ütleks kohe alguses ära, et see film oli nagu avangardne palagan. Või vabandust, Johnny Depp'ilik avangardne palagan koos teiste väga heade näitlejatega.

Film räägib kunstikaupmehest ja sahkerdajast Charlie Mortdecai'st (Johnny Depp), kes värvatakse MI5 poolt leidma haruldast ja väärtuslikku varastatut maali, mille tagaküljel on oletatavasti koodid natside kullaga täidetud pangakontole. Charlie Mortdecai puutub oma pööraste seikluste käigus kokku küll Briti MI5 agendi Martlandiga (Ewan McGregor), kes on sügavalt armunud Mortdecai abikaasasse Johannasse (Gwyneth Paltrow), küll tigedate vene maffioosode ja ilusate ahvatlevate naistega, et leida kadumaläinud aare. Mortdecai kaaslane on tema truu teenija Jock (Paul Bettany), kes sangarlikult päästab Mortdecai igast võimalikust ja võimatust situatsioonist.

Mortdecai oli pehmelt öeldes sisutu ja tühja täis. Visuaalselt oli ta kaunis ja rikkalik - nii värvide kui ka animatsioonide poolest, aga sisu  ei olnud, Nalja oli palju, aga saalist väljudes ja filmile mõeldes ei tulnud ükski nendest enam meelde peale vuntsinaljade ja oksereflekside, aga ka see viimane tüütas peale esimest korda ära.

Ma olen Johnny Depp'i suur austaja. Ta on väga andekas näitleja, aga minu arvates oli Mortdecai nagu kaasaegne Jack Sparrow, ainult, et vuntsid olid teistsugused ja juuksed lühemad ja mõõga asemel oli tal käes elegantne kepp. Tundus nagu ta poleks oma piraadirollist välja tulnudki. Ma väga tahaks teda näha mingis sügavamas draamafilmis, kus tuleksid uuesti esile tema oskused ja talent.

Mind pani imestama, kuidas ühes nii mittemidagiütlevas filmis saavad kaasa teha nii suurepärased näitlejad nagu on seda Ewan McGregor, Gwyneth Paltrow, Olivia Munn ja Paul Bettany.

Film oli minu jaoks pettumus, sest ta oli tühi ja sisutu. Ainuke asi, mis selle päästab ja mille eest ta kaks punkti saab on see, et kõrvalosatäitjad suutsid midagigi oma rollidest välja võtta ja vaatajale pakkuda ja see, et visuaalselt ja kunstiliselt oli film ilus. Operaatoritöö oli hea. Kõik muu - ajaraiskamine.

Ilusaid filmielamusi!

Kino: "'71" ja DocPoint 2015 "Elevandi unenägu"

Tervitus!

Seekord üks ülevaade alles kinno jõudnud filmist ning kokkuvõte selle aasta DocPoint filmifestivalil nähtust.

Pealkiri: '71

Originaalpealkiri: '71

Režišöör: Yann Demange

Näitlejad: Jack O'Connell, Sean Harris, Sam Harris, Richard Dormer, Sam Hazeldine

Kestus: 1h 39 min

Žanr: Sõda, action, draama

Kinodes alates: 30.01.2015

Nähtud: 30.01.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Tahtsin seda filmi vaatama minna juba PÖFFil, kuid ajaliselt ei mänginud kuidagi välja. Nüüd aga sai see lõpuks ikkagi ära nähtud ning lubatud närvikõdi, järjepidev pinge ja äärmiselt haarav sisu olid igati olemas. Samuti oli tegu ootamatult siirana tunduva pildi loomisest antud konfliktist. Nii tegelased, õhkkond, olukord ning nähtu oli vaatajani toodud ilustamata, katsutavana, inimlikuna ja see kooslus mõjus võimsalt ja brutaalselt just tänu oma lihtsusele. Kui ikka kellelegi lasti kuul pähe siis oli pilt õõvastav, kui lähiplaanis fokuseeriti haavade kinniõmblemisele, siis oli nähtu ebameeldivalt reaalne, publiku eest ei varjatud midagi, kui tahes kole see reaalsus ka ei olnud.

Film ise räägib noorest ja värskelt ametis sõjaväelasest Gary Hook’ist (Jack O’Connell), kes saadetakse Iirimaale 1971. aasta Belfasti rahutuste ajal korda hoidma. Tavapärasena näiv missioon ohtlikku piirkonda väljub aga ootamatult kontrolli alt ning äkiliste ja kiiresti eskaleeruvate sekelduste keskel avastab reamees end aga tahtmatult mahajäätuna oma kaaslastest. Ees on ootamas üks keeruline ja tema senise elu raskemaid öösid, kus olukorrast elusana välja tulemine ei ole kaugeltki kindel.

Ütlust “oota ootamatut” võib pidada filmi motoks. Just see teadmatus ja üllatusmomendid olid, mis osavalt hoidsid mu tähelepanu ning panid kahtlema tegelaste tegelikes huvides, filmi õnnelikus lõpus ja mõttes, et film järgib tüüpsüžeeliini. Värvikust ja pinget lisas teadmine, et tegelastel oli varjatud motiivid ning midagi ennustada või eelnevalt välja lugeda oli pea võimatu enne kui midagi reaalselt juhtus, mis ühte või teist arvamust jäädavalt muutis. Liitlane ei pruugi olla tegelikult liitlane ja lõppkokkuvõttes võib hoopis vaenlane olla see, kelle peale saab loota ning, kes tegelikult teevad, abistavad ja võimaldavad seda, mis oleks liitlaste igati loogiline kohustus. Vaatamata kesksele konfliktile protestantide ja katoliiklaste vahel ning ühtede nimetamine vaenlasteks ja teiste sõpradeks, suutis film arusaama heast ja halvast ning õieti ning kurjalt käitumist täielikult sassi ajada. Keegi ei olnud üleni valge ega must ning nii heaks kui halvaks tituleeritud võisid käituda vastupidiselt. Pean ka veel mainima, et mulle väga meeldis kuidas tavaelu ja konfliktiseisukorda kõrvuti eksiseerivalt esitleti, näiteks kuidas üks hetk aitab tegelane oma õel kodutöid teha ja teisel tormab uksest välja, et vaest inglast otsima ja tapma minna. Eksinud reamehele ei olnud pea ühtegi tõeliselt turvalist kohta ning selle pinge kruttimise kulminatsioon oli päris närvesööv, tulvil üllatusmomente ning lihtsalt äärmiselt põnev.

Veidi häiriva asjaoluna võib välja tuua segadust tegelaste hulgas just selle hallil alal olemise pärast. Kohati oli keeruline aru saa, et mis ajendil keegi niimoodi käitub või kes on mis poolel või mis on kellegi tegelik eesmärk, kas juhtumiste taga on mingid varjatud asjaolud jne. Samas saab seda kõike teisest küljest vaadata kui filmi ühte võlu, miski ei ole otse välja öeldud, kuigi kõik visuaalsed räpasused toodi kõhklematult publiku ette, ning keegi pole see kes näib või kes ta teoorias peaks olema.

Kahtlemata oli mu lemmik tegelaseks noor poiss Billy, kes koheselt valmis tupikus inglast abistama. Tema stseenid oli nii kõhedad kui koomilised, hirmsad sellepärast, et poiss oli laps, kuid mõistis ja isegi nautis kogu seda kaost ja vägivalda, mis tema ümber toimus, ning vaimukas selles mõttes, et ta rääkis, käitus ning pidas ennast üleval kui täiskasvanu, hoidmata tagasi roppusi, otsekohesust, ülbust ja teadmist, mis positsioonil ta asetseb. Peategelane Gary oli sõjalises olukorras kui vastsündinud, teadmata mida teha, kabuhirmunud, segaduses, liikudes edasi puhtalt ellujäämisinstinktil, samas mitte unustamast käituda inimlikult ning heatahtlikult keerulistel hetkedel ning samuti ei kõhelnud ta ka tegutseda kui selleks oli vajadust, võttes vastu ka otsuseid, mis olid talle ideaalis vastumeelt, näiteks mõjus väga kurvalt, kuid südantsoojendavalt kui Gary ühe vaenlase oli sunnitud tapma ning viimase kätt hoidis, kui see oma lõplikud hingetõmbed tegi.

Lemmik stseen: Billy meestele kohta kätte näitamas.

Lemmik tsitaat: "Sa ei tea? Nüüd ma olen kõike kuulnud."

Kokkuvõttes: Sõjafilm, mis tegelikult ei olegi nagu igapäevane sõjafilm. Haarav nagu hea põnevik, emotsionaalne nagu hea draama. 

--------------------------------------

Pealkiri: Elevandi unenägu

Originaalpealkiri: Elephant's Dream

Režišöör: Kristof Bilsen

Kestus: 1h 12 min

Žanr: Dokumentaalfilm

Nähtud: 30.01.2015

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Kui aus olla siis läksin antud dokumentaali vaatama vaid sellepärast, et mul oli paar tundi surnuks lüüa ning variant sobis suurepäraselt mu ajavahemikku, kuigi sisu ise mind niiväga ei paelunud.

Veidi üle tunni aja kestnud linateose keskmes on kolm isikut, kelle elu ringleb Kongo pealinna Kinshasa riiklike asutuste ümber: postimaja, tuletõrje staap ja rongijaam. Postimajas puhub tuul ning suurema osa ajast istutakse, vaadatakse ringi ja oodatakse oma tööaja lõppu. Tuletõrjes on elavam ja tihedam seltskond, kuid murekohaks on mahapõlenud staap ja mitte korrektsed tingimused edukaks tuletõrjeks. Rongijaamas on rongid niivõrd harv nähtus, et kui lõpuks üks sinna ikkagi ära eksib, on see lausa suursündmus, töötajad aga veedavad aega lihtsalt istudes, tukkudes, puhates, lauldes ja omavahel vesteldes. Kõik nad ootavad midagi paremat, edasiminekut, veidigi riigi huvi olukorra parandamise vastu ning kuigi mingil tasemel muutused toimuvad, on need vaid tilgad merre ning olukord on väga nutune. Alla andmine ja olukorraga leppimine on paratamatu.

Antud dokumentaali tempo oli väga loid ning monotoonne ja ega tegelikult midagi väga ei toiminudki, et sisule erksust ja põnevust lisada ja ei pidanudki. Vaatajani jõudsid stseenid kolme asutuse ja töötaja igapäevatööst, mis suuresti hõlmasid vaid niisama istumist ning pseudo probleemidega tegelemist. Seega peegeldas filmi väline kest ja ka pealkiri selle sisu ideaalselt, mis oligi ju eesmärk. Kuigi tuletõrje pandi vastamisi ka ohtlike ja kärmet reageeringut vajavate situatsioonidega, ei võtnud neid isegi tavalised pealtvaatajad tõsiselt ning ilma viimaste sekkumisteta oleks tagajärg allapoole arvestust. Kas liigutati kiiremini või mitte, oli tulemus kolmes paigas põhimõtteliselt ikka sama. Nähtuga üheaegselt oli ka kuulata kolme põhi isiku mõtteid, arusaami ning kirjeldusi olukorrast, mis andsid veidi värvi muidu hallile ja venivale sisule. Ootasin ja lootsin, et nähtu lõppeks veidigi positiivsemal noodil, mis mõnes mõttes ühe rongi saabumisega ka tõeks sai, ja mingi valgusekiir tunnelilõpus oleks paista, kuid nii kuidas film algas, sedasi ka lõppes, flegmaatiliselt, üksluiselt, paigal seistes ja paratamatusele alla andes.

Mis mulle aga kõige rohkem imponeeris oli see, et vaatamata masendavale olukorrale ei olnud teosel kõikehõlmav negatiivne ja heietav toon. Kuigi kesksed tegelased rääkisid avameelselt probleemidest ja põhi murekohtades, ei tundunud see mulle kui vingumisena. Seis oli nagu ta oli, kes andis omalt poolt rohkem, et muutused saaksid võimalikuks, kes vähem või üldse mitte, kuid vaatamata sellele ei joostud, kiirustatud ega rabeletud - mis tuleb see tuleb. 

Kinkeloosi võitja!

Tere ilusat päeva!

Korraldasime jaanuaris oma lugejatele kinkeloosi, kus sai võita kinkekaardi Eesti Draamateatrisse. Täna loosisime välja võitja!

Eesti Draamateatri 32€ kinkekaardi võitjaks osutus:

Inga P.

Palju õnne!!!!

Oleme võitjaga ühedust võtnud!

Aitäh kõikidele osalejatele!

Kino: "Saint Laurent. Stiil - see olen mina"

Tervitus!

Seekord sai vaatamas käidu palju kiidetud Prantsusmaa poolt esitatud valikut parima võõrkeelse Oscari kandidaatide hulka. Nagu aga teame, valituks ta kahjuks ei osutunud.

Pealkiri: Saint Laurent. Stiil - see olen mina

Originaalpealkiri: Saint Laurent

Režišöör: Bertrand Bonello

Näitlejad: Gaspard Ulliel, Léa Seydoux, Jérémie Renier, Louis Garrel

Kestus: 2h 30 min

Žanr: Draama, biograafia

Kinodes alates: 23.01.2015

Nähtud: 28.01.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt kinokosmos.ee kodulehelt

Ma ei ole suur biograafiate austaja ning seda eriti kinolinal. Üldiselt jääb mulle tunne, et suur osa eriti lähiajal elanud inimeste elulugudest hõlmavad narkootikume, alkoholismi, masendust, seksuaalset kuritarvitamist, muid sõltuvusi jne. Ja kui aus olla, isik võib olla ükskõik kui kuulus, andekas, imetlusväärne, tark ja edukas, aga mulle lihtsalt ei valmista mingit lõbu jälgida kellegi allakäiku ja seda pea kogu filmi jooksul. Tööalaselt või muudel rinnetel võib ju suurepäraselt minna, kuid kui eraelu koosneb ainult tõsistest probleemides ja just sellel on fookus, siis ma eelistaks põgeneda reaalsuse ja päriselu eest ning vaadata kellegi biograafiat helgemalt poolelt, rõhuga õnnestumistel ning ilusatel hetkedel.

Antud versioon (2014 aasta alguses jõudis kinodesse ka teine samateemaline film) Yves Saint Laurent’i eluloost keskendub aastatele 1967-1976 ning sellesse perioodi mahuvad peale karjääri edukamate aastate ka lahkuminek pikaajalisest kallimast, armumine halbade eluviiside lausa etaloniks tunduvasse Jacques’se, langemine narkootikumide ja alkoholi sõltuvuse mülkasse, loomekriisid, kohtumine muusa Betty Catroux’i ja kauaaegse sõbra ja töökaaslase Loulou de Falaise’ga, haiglaravi sõltuvuste ja psühholoogiliste probleemide tarbeks, mitmed märkimisväärsed moeshowd, jne.

Film illustreerib värvikalt, otsekoheselt, säästmata vaatajat räpasest poolest, et mis tegelikult oli moemaja ja sealse stiiligeeniuse taga ehk mis toimus telgitagustes. Kui aus olla, siis mida rohkem ma mõnikord näen seda vähem tahan teada ja mõnikord ei taha üldse midagi teada, ignorantsus on kohati õndsus. Kaunite riiete, glamuuri, külluse, stiili ja triumfide varjus on pilt aga eriti nukker ja vastupidine säravale ning veatule välisele kestale. Yves Saint Laurent muudkui töötab, kuid inspiratsioon ei ole alati kerge tulema ning vaatamata sellele, et tema ümber on hulganisti inimesi, kes temast siiralt hoolivad ja keda ka tema ülikõrgelt hindab, jätab pidev pinge, stress ja ületöötamine oma jälje. Üks lihtsamaid vastupanu teed minekuid sellises jõuetus ja viletsas seisus on pöördumine kergete nii öelda abivahendite poole nagu igasugu ravimid, sealt edasi on aga juba lihtne tõsta taset ja jõuda narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamise tasemele. Ei möödu palju aega, kui haige ja sõltuvuste küüsis hing hakkab rikkuma ka suhteid ja ähvardab hävitada kogu saavutatu. Eksimine valesse seltskonda ei aita ka kohe üldse mustast august välja rabelemisele kaasa. Siinkohal ei hoidnud film tagasi, et võimalikult detailselt ning realistlikult demonstreerida moekunstniku madalamaid hetki.

Film ise, julgen väita, oli puhas kunst, see oli tuntavalt ja iseenesestmõistetavalt, kui arvestada käsitletud teemat, stiilne, kõik kaadrid olid läbimõeldud, alustades kostüümidest ja kaamera fookusest kuni ruumide sisustuseni ning loodava õhkkonnani. Vaatamata sellele, et ma ei naudi elu pahupoole pikaajalist jälgimist, pean tunnistama, et filmis oli suurepärane tasakaal koleda ja ilusa, piire kompiva ja tagasihoidliku vahel ning vaatamata tõsistele teemadele, ei mõjunud nähtu labaselt, odavalt ning äärmiselt ebameeldivalt. Ma arvan, et sisuliselt ei olnudki võimlik üle võlli minna, sest kõik tundus ja nägi välja lihtsalt niivõrd vaevatu, pehme, suurepäraselt kokku pandud ja stiilne. Eraldi pean veel välja tooma muusikavaliku, mis minu meelest hiilgavalt lõi meeleolu, andis stseenidele värvi ja tõsidust ning oli ideaalselt valitud vastavalt situatsioonidele. Kuulda oli nii klassikat, diskot ja muud sobilikku ning olukordadega klappivat taustamuusikat. Mulle meeldis ka veidi kaootiline ajakulgemine, sest antud film ei kasutanud lineaarset ajakäsitlust vaid hüpati edasi ning tagasi erinevates ajahetkedes filmis keskendatud ajavahemikus.

Euroopa filmid ei ole niivõrd nn tabude piirides kinni kui seda on Ameerika filmid ning kui viimase populaarsetes linateostes ikka paljast rinda või, nii üliharva kui seda võib ette tulla, näidatakse ka mehi täies uhkuses, siis tekitab see rohkem hämmingut, sest filmide vanusereitinguid järgitakse karmilt ning mida kõrgem see on seda vähem on inimesi, kes saaksid seda vaatama minna ja seega sissetulek kahaneb. Antud filmis oli aga näha täies hiilguses mehi, nii peategelasi kui ka muid, üleni katmata naisi ning see oli täiesti normaalne arvestades konteksti. Tegu ei ole nii sisu kui visuaalselt poolelt vaadatuna noortele mõeldud filmiga, sest tegelikult ei häbeneta midagi ega hoita tagasi, kuid seda kõike siiski minemata üle hea maitse piiride.

Kui näitlejatest rääkida, siis olen meeldivalt üllatunud, et sellisest ilusast moosipoisist, nagu Gaspard Ulliel oli, kui esimest korda teda filmides märkasin, on täitsa asja saanud ning seda veel tagasihoidlikult öeldes. Mulle ääretult meeldis kuidas ta Yves Saint Laurent'i kehastas, võtmesõnadeks oli habras, andekas, viisakas, leebe, tasane, tagasihoidlik, väljapeetud ning kui lisada siia ka maneerid, pilk, kehakeel ja hääletoon, siis oligi loodud vaimustav versioon kuulsast moeloojast.

Lemmik tsitaat: "Kas lähme põõsasse?"

Lemmik stseen: Moeetendused.

Kokkuvõttes: Kuigi mulle tegelikult filmi sisu ja selle keskpunt üldse ei imponeerinud, mis on muidugi mu enda eelistus, siis tegelikult objektiivselt vaadatuna oli tegu kiiduväärt ja võrratu eluloo ekraniseeringuga. Kuna film ise oli ka äärmiselt hästi kokkupandud ning detailid tähelepanelikult läbimõeldud, siis ei oska ma muud teha, kui soojalt soovitada filmi kõigile, kes veidigi mõtlevad, kas minna vaatama või mitte. Ikka minna!

Teater: "Eesriie avaneb!"

Tervitus!

Tallinnast väljapool asuvatesse teatritesse ma tihti ei satu ning seega püüan ikka usinalt ära kasutada võimalusi huvipakkuvaid tükke külalisetendustena näha. Taas kord tekkis selline võimalus.

Pealkiri: Eesriie avaneb!

Teater: Ugala (Salme Kultuurikeskus)

Kestus: 2h 10 min

Lavastaja: Madis Kalmet

Osades: Kadri Lepp, Marika Palm, Terje Pennie (külalisena), Luule Komissarov, Vilma Luik

Esietendus: 20.09.2014

Millal nähtud: 23.01.2015

Minu hinnang: 3/5

pilt ugala.ee kodulehelt

Olen tähele pannud, et üliharva, kui lähen teatrisse komöödiat vaatama, saan ma ka kõhutäie naerda. Üldiselt muigan paar korda ja võib-olla isegi näitan hambaid, kuid kaugemale asi kahjuks ei kulge. Mind on väga keeruline naerma ajada, eriti teatris ning kohati ei saa ma isegi aru, mis on siis see niivõrd erakordne või itsitust vääriv, mis mulle tõeliselt nalja teeb ja positiivse reaktsiooni teenib. Mu ootused antud etendusele olid aga kõrged, sest lubatul oli hulganisti potentsiaali, peale selle, on lõbusad situatsioonikomöödiad alati teretulnud.

Viis väga erinevat naist, nii välimuselt, iseloomult, eesmärkidelt ning käitumiselt, pärivad teatri, mehelt kellega nad olid kõik erinevat moodi seotud: tütar, tööandja, ema jne. Kuna kõigil on ühesugune osa saadud päranduses, siis on nad sunnitud koostööd tegema kui tahavad, et mahajäätud, tolmu mattunud ja räämas teatrist asja saaks ning hiilgeajad tagasi tuleks. Konflikte aga ei tekita ainuüksi niiväga teravad suhted naiste endi vahel, kui totrad olukorrad ning puhas ebaõnn.

Esimesena pean mainima etenduse vaieldamatut tähte, Luule Komissarovit vanaema Betty rollis. Tegu oli sellise otsekohese, veidi hajameelse, ootamatult käituva ning üllatuslikke, kuid koomilisi fraase ütleva, veidi segaduses vanadaamiga, kelle puhul ma kohati ei olnud kindel kas ta tõesti ei saanud järjepidevalt aru, mis tema ümber toimus või oli ta viiest naisest tegelikult kõige tähelepanelikum. See monotoonne toon, tühi pilk ja jäik kehahoiak olid edu võtmeks, miks kõik mis tema suust tuli, oli puhas kuld. Ka käitumine, näiteks lambist karu kostüümi selga tõmbamine, keset trenni aukartust äratavaid aeroobika liigutuste tegemine jne - tädi oli lihtsalt lahe ja kõva mutt! Iga stseen, kus ta laval oli röövis ta mu pilgu, mõttega, et millega vanamemm nüüd hakkama saab ning just need väiksed nüansid tema tegutsemises ja kehakeeles lisasid omakorda vürtsi, näiteks kiri seljal, "staff" asemel oli "stuff." Humoorikalt unustamatu esitus!

Teistest osalistest jäi silma Pam'i ja Sharon'i tegelaskujud. Esimese kehastamisega sai kenasti hakkama Terje Pennie, olles naine, kes on pelglik kõige uue ning teistsuguse suhtes ja kellel on raske lasta minevikul minna, kuid samas olles keegi, kes vajadusel teeb mida tarvis ning ei vea alt. Marika Palm Sharon'ina omas just õiget annust hooletust, tibilikkust, pealiskaudsust ning entusiasmi. Ma oleks ülihea meelega ka viimase kaaslase Steve'i ära näinud, kuid võib-olla ongi parem, et mees jäi siiski salapäraseks, kuigi roll oli tal etenduses märkimisväärne ja seda just huumori valdkonnas.

Mulle väga meeldis kuidas publik kaasati lõbusal ja vaimukal viisil laval toimuvasse. Kui teater lõpuks oma uksed avas, oli esietenduse publikuks saalis olev rahvas, nähtu oli kui etendus etenduses. Samuti oli loto kihvt idee, eriti kuna osavalt kasutati taas ära ka publikut selles koomilises stseenis. Loos endas hindasin ma väga, et ei mindud libedale teele ning puudus selline tülikas, väsitav ja igavesti veniv kisklemine naiste vahel, vaid kõik suutsid oma probleemid ja kompleksid kõrvale panna ning ühise eesmärgi nimel koostööd teha, kõik möödapanekud, äpardused ning läbielatud sekeldused tõid naisi üksnes üksteisele lähemale. Samuti ei läinud lugu väga emotsionaalseks ja halamiseks, seega saavutati suurepärane tasakaal huumori, tundliku poole, tegelaste arenduse ja süžee vahel.

Vaatamata kõigele märkimisväärsele ja positiivsele jäi tükist midagi puudu. Kuidagi väheks jäi kõigest, nii nalju, humoorikaid olukordi, ebaõnnestumisi, kordaminekuid jne. Kõik aspektid oli kenasti esindatud ja toimisid koostöös edukalt, kuid algsed kogused olid liiga pisukesed, kui vaadata etendust kui tervikut. Näiteks igas mainitus kategoorias saavutati ütleme, et 6-7 punkti 7 punkti skaalal, kogu etenduse kõrgeim tulemus oli aga 10. Seega, kehvasti ei tehtud midagi, oma gruppides venitati välja maksimum, kuid kui ülemmäär oli igas kategoorias juba iseenesest väike võrreldes tüki endaga, siis ei saanud ka etendus 10 punkti 10st kuidagi täidetud.

Mõned meeldejäävaimad pärlid etenduselt:

"Menopaus!," "Talle on okse otsaette kirjutatud," "Realiseerimisetähtaeg on neil 2049," "Karvane saun," "Ta võib tunde kaubelda, kuid lõpuks varastab ta ikka selle asja ära," "Ta nägi oma kirstus väga terve välja," "Kas nüüd on juba hilja keegi teine leida?," " Ta lendab vorsti lõhna peale kohale" jne.

Kokkuvõttes: Kergeks ja kiireks meelelahutuseks on tegu suurepärase valikuga, vaimukad olukorrad ja dialoog on täitsa olemas. Elu mõtet ei tasu siit aga otsida ning kuna enamustel vast ei ole nii karmid tingimused tõesti naerma ajava huumori suhtes, siis eeldan, et paljudele on antud etendus just õige lõbusaks ja naeru näis õhtuks.

Teater: "NO53 Kadunud sõbra juhtum"

Tere!

Harrastuskriitikud käisid koos vaatamas NO53 etendust "Kadunud sõbra juhtum." Siin on arvustus:

Pealkiri: Kadunud sõbra juhtum
Teater: NO99, NO53
Kestvus: 2 h ilma vaheajata
Žanr: Draama, Komöödia
Lavastaja: Juhan Ulfsak
Dramaturg: Taavi Eelmaa
Osades: Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Lauri Lagle
Esietendus: 18 jaanuar 2014
Käisime vaatamas: 14. jaanuar 2015
Hinnang: 5/5

Foto: NO99 kodulehelt, fotograaf Kulla Laas

Teate ju küll seda tuntud eesti kirjanduslikku lauset Oskar Lutsu Kevadest, et "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud"? Mina alustaks seda arvustust nii, et "Kui Inga Liisiga teatrisaalist lahkus, siis etendus ei olnud veel lõppenud". Ärge saage minust valesti aru, ma vaatasin etenduse lõpuni, aga minu peas elas see kujuteldav maailm edasi. Nagu haruldane unenägu, mis mällu sööbib ja sealt kuidagi lahkuda ei taha.

Alustagem siis algusest.

Põhjuseks, miks ma seda etendust vaatama läksin, oli etenduse pealkiri. Nagu öeldakse, ei saa raamatut hinnata tema kaante järgi ja sama käib ka etenduste kohta. "Kadunud sõbra juhtum" pealkiri viitab sellele, et etendus on sõprusest. Kindlasti on, aga ta on ka palju enamat.

"Kadunud sõbra juhtum" oli üks pöörane etendus. Lavastuse esimesed 15 minutit te viibite kinos, kus eesriie on veel ees ja seal näidatakse filmi sellest, kuidas etenduse tegelased valmistavad ette kohtumist kaevuritega. Nad sõidavad kuskile masendavasse paika ja masendavasse hotelli, kus nad planeerivad oma vestlust ja küsimusi kaevuritele. Pärast maaalusesse kaevandusse saabumist satub vaataja nagu õudusunenäkku, ühe tegelase kõige suurem hirm saab teoks: nad eksivad kaevanduses ja äkitselt ümbritseb neid ainult pilkane pimedus.

Eesriie avaneb. Natuke jube on. Ja te oletegi uneäos. Või õigemini etendusel, kus laval toimuv on nagu unenägu. Stseenid vahetuvad, osatäitjad ikka otsivad midagi. Kellegi sõber on kadunud, Kellegi armastus on kadunud. Kellegi koer on kellegi teise naine. Keegi kaotab kruvi ära. Keegi otsib ikka veel kadunud sõpra.

Keset etendust taban end mõttelt, et millest see etendus siis tegelikult räägib. Kusjuures, väga terava ja ääretult vaimuka dialoogiga räägib. Etendus ei leia vastust küsimusele, et kuhu keegi kadunud on. Ta jätab need küsimused lahtiseks. Seetõttu mõtlen ka mina teatrist väljudes veel etendusele, see käib minuga ka jupp aega pärast teatrist lahkumist kaasas.

Väga huvitav tükk oli. Tekst ja dialoog olid fenomenaalselt ja teravalt vaimukad ja ma pean tunnistama, et ma naersin pisarateni. Samas oli natuke kurb ja pidulikult paatoslik ka, sest kadunud sõpra otsides peatuti ka muudel igavlikulistel teemadel ja käidi hingesoppide salajastes kohtades häbematult piilumas.

Näitlejatest. Sünergia oli võimas! Gert Raudsepa ja Rasmus Kaljujärve duo Vikont Raineri ja Von Orlockina oli dramaatiliselt veenev ja lavaliselt tasakaalustav. Mirtel Pohla oli maailma nunnuim Ramses ja veenvalt veetlev Liisi. Marika Vaariku Vikontess oli rahustav ja tema mängitud Uurija pooleldi hullumeelne. I-le pani täpi Lauri Lagle Kaevuri rolliga, kes oli nii hirmutav kui ka armas. Seda viimast eriti intervjuud andes ja publikut kõvasti naerutades.

Lemmikstseen: Intervjuu kaevuriga.

Lavakujundus oli lihtne ja geniaalne ja mis oleks otsekui välja võetud sheakespeare'likust või vanagooti maailmast ja see oli kombineeritud modernsete videoklippide ja -tehnikaga. Eriefektid ja heliefektid panid nii mõnegi inimese võpatama.

Kokkuvõttes:
Taavi Eelmaa dramaturgina ja Juhan Ulfsak lavastajana on ühe tõeliselt laheda vägitükiga hakkama saanud. Tegemist oli sürreaalselt unenäoliku tegelikkusega, mis pani naerma, tekitas küsimusi ja pani mõtlema. Selline teater mulle väga meeldib! Kohe kahju, et sattusime seda ühele viimasele etendusele vaatama!

Häid elamusi!

Kino: "Isamees"

Tervitus!

Ülevaade kinorindelt!

Pealkiri: Isamees

Originaalpealkiri: The Wedding Ringer

Režišöör: Jeremy Garelick

Näitlejad: Kevin Hart, Josh Gad, Kaley Cuoco-Sweeting, Olivia Thirlby

Kestus: 1h 41 min

Žanr: Komöödia

Kinodes alates: 16.01.2015

Nähtud: 17.01.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

No mida ikka oodata totrast, ropust, jalaga tagumikku naljadega meestele suunatud komöödiast? Ikka just sedasama ootadki ja suure tõenäosusega saadki. Vahetevahel juhtub aga nii, et kas tähtede seis on õige või midagi on valesti läinud (loe: kogemata hästi läinud) ning välja tuleb tegelikult päris lõbus, vaimukas ja nauditav film. Otse loomulikult ei ole tegu kaugeltki asjaliku või isegi niiväga kiiduväärt filmiga, kuid ma ei kahetse üldsegi, et seda vaatama sai mindud ning tulemuseks oli poolteist tundi itsitamist ja hea tuju.

Mitte just kõige atraktiivsem ja suhteliselt nohiklik Doug on abiellumas naisega, keda tema sõnul temasugune mitte kunagi endale tavaolukorras ei saaks ning seega oleks väga häbiväärne kui pruut avastaks, et mehel ei ole ühtegi sõpra, kes võtaks üle isamehe kohustused. Siinkohal tulebki mängu professionaalne isamehe teenuse pakkuja Jimmy, ning õige summa eest saab tellida täit paketti, kuhu kuuluvad pulmas osalemise, kõne ja muu kõrval veel lisasõprade leidmine, poissmeeste õhtu, perega kohtumine ja teised jooksvad ülesanded. Kuigi kahe mehe suhe on puhtalt tööalane, hakkab tahes tahtmata koosveedetud aja ja igast lolluste ja äparduste üleelamisel tekkima tõeline sõprussuhet meenutav side.

Piinlikest olukordadest, ootamatutest nurjumistest, äärepealt vahelejäämistest ja äärmuslikest vahenditest antud filmis puudust küll ei olnud, samas aga ei ületanud ropud naljad taluvuse piiri ja ei muutunud vastikuks või üleliialdatuks, välja arvatud stseen koeraga, mis oli mulle päris ebamugav. Muidugi oli filmis piisavalt klišeesid ja kokkuvõttes ei olnud tegu üldse mitte originaalse sisuga, kuid vaatamata kõigele olid naljad sundimatud, loomulikud, lihtsad ja ajasid siiralt naerma, ükskõik kui poliitiliselt ebakorrektsed, arulagedad ja napakad nad siis lõpuks ei olnud.

Mulle meeldis filmi juures, ka selle südamlik alatoon, mida kohati oli raske kogu lolluste ja tobeduste juures märgata. Rõhk oli aga ilmselgelt Jimmy ja Doug'i areneval sõprusel ning selle loomulikku ja vaevatut kulgemist oli tore jälgida. Samas aga jäi mulle veidi arusaamatuks miks just viimane Jimmy suhtumist lähedastesse inimestesse muutma pani, sest vaatamata sellele, et Doug oli heatahtlik luuser, ma ei usu, et kõikide teiste peiude seast, kelle heaks Jimmy oli töötanud, ei leidunud kedagi kellega ta suurepäraselt läbi oleks saanud. Tegelastena olid mõlemad suhteliselt sümpaatsed ning neile oli kerge kaasa elada. Kevin Hart Jimmy'na (võis siis Bic Mitchum'ina - nimi mille Doug välja mõtles) oli vaimukas, lojaalne, soe ja äärmiselt andeks oma alal päästes hädas peigmehi ning kuigi Doug'i kehastav Josh Gad oli veidi puine ja igav, moodustasid mõlemad koos vaimustava team'i ning koostöö laabus libedalt.

Teistest tegelastest jäi väga eredalt meelde latiinost pulmakorraldaja, kellega seoses oli üks väga ootamatu, kuid lõbus üllatus filmil varuks. Samuti oli Jimmy poolt kokku aetud Doug'i uute sõprade bande rohkemgi kui värvikas ja humoorikas, täis igasugu kahtlaseid kujusid. "Lost" sarjast tuntud Jorge Garcia (Hurley) sai ka lõpus kultussarjale oma tsitaadiga noogutuse tehtud.

Lemmik stseen: Kui poissmeeste õhtul politsei peo auto kinni peab.

Lemmik tsitaat: "Miks Põhja-Dakotast?" - "Kas sa tead kedagi Põhja-Dakotast?"

Kokkuvõttes: Kui tahad oma aju ja mured kino ukse taha jätta ja lihtsalt lõkerdada ning isegi mitte piinlikust tunda, et selliste nõmeduste üle naerad, siis on see film just õige valik. Midagi kustumatut, asjalikku, mõtlemapanevat, originaalset sellest filmist oodata ei maksa.