Teater: "Surnud hinged" ja "Kes kardab Virginia Woolfi?"

Tervitus!

Seekord lühiülevaated kahest suurepärasest Linnateatri lavastusest, mida nägin juba mõni aeg tagasi, kuid mille mõttemõlgutusi pole jõudnud veel kirja panna.

Pealkiri: Surnud hinged

Teater: Linnateater

Kestus: 2h 40 min

Lavastaja: Hendrik Toompere

Osades: Priit Võigemast, Andres Raag, Rain Simmul, Piret Kalda, Kristjan Üksküla, Anne Reemann, Margus Tabor, Allan Noormets, Kalju Orro, Evelin Võigemast, Elisabet Reinsalu

Esietendus: 15.11.2014

Millal nähtud: 06.02.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Antud etendus kubiseb inimiseloomu tumedast poolest. Esindatud on ahnus, kadedus, saamahimu, enesekesksus, ignorantsus, koonerlus, arulagedus ning hulgaliselt teisi kaugeltki mitte veetlevaid omadusi. Tegu on äärmiselt ausa, otsekohese ning kriitilise vaatega ühiskonnale, mis mitte ainult ei kehtinud teoses esindatud perioodil vaid on igati päevakajane ka nüüdisajal.

Pealtnäha viisakas, asjalik ning meeldiv gentleman liigub mööda provintse ringi ning tal on väga omapärane pakkumine kõigile maaomanikele, kellede territooriumitele kuuluvad ka talupojad: müüa talle kõik hinged, kes eelmisel rahvaloendusel olid veel elus, kuid nüüdseks on siit ilmast lahkunud. Põhjused selliseks pealtnäha ajuvabaks tehinguks jäävad esialgu müsteeriumiks. See on aga üks etendust läbiv küsimus, mis teatud mõttes saab teatrisaalis vastuse, kuid mitte lusikaga otse suhtu toidetuna. Etendus koosneb suures plaanis eraldiseisvatest lookestest, mida omavahel ühendab peategelane Tšitšikov. Tegu on otsekui punktist punkti reisiga, kus igas seigas ollakse vastamisi inimiseloomu eri varjuküljega. Loo struktuur tuletas mulle vägisi meelde lugusid nagu "Jussikese 7 sõpra" või muinasjutte, kus tuleb läbida rida katsumusi enne kui eemärk eespool sillerdab. Kuigi selline formaat lubab üllatusi, pidevat värskust ning põnevuse vähest langust, peab miinusena välja tooma veidi hakitud tervikpildi ning side ühendamaks kõiki neid lugusid oma süsteemi Päikesega (ehk miks on neid hingi vaja) jääb kohati hapraks.

Iga viimne kui tegelane, kes lavale jõudis oli geniaalselt näideldud ning suurepäraselt kokkupandud pakett. Esindades endas ükshaaval kõike, mis ühiskonnas on valesti, oli tegu ilmselgelt karikatuuridega, samas aga suudan ma vaevata sellelaadseid inimesi ka päris elus ette kujutada. Nad ei mõjunud niivõrd ekstreemselt või võltsilt, kui eeldada, ning kuigi mindi ilmselgelt ülevõlli, olid tegelased rohkem koomilised, kuid absurdsed. Samas ei suutnud ma neid täienisti tõsiselt võtta ning nii mõnigi muutus lühikese kokkupuute põhjal omajagu tüütuks või häirivaks. Ringijooksev müügi- või, siinkohal, ostumees, Tšišikov, jättis enim reaalse isiku mulje, vastupidiselt teiste enam ilukirjanduslike tegelaste olemustega. Igatahes, oli tegu nii heas kui halvas võtmes unustamatute karakteritega.

Tahes tahtmata tuli mulle tükki vaadates meelde ajalootund ja seik Eesti ajaloost, kus talupoegi võis osta, müüa ja vahetada. Olles mõisnike lükata ja tõmmata, illustreeris lugu suurepäraselt kuidas talupoeg ja tema hing oli lihtsalt vahend, milleks siis iganes, oma peremeestele. Tükis olid kauplemiste keskpunktis olevad hinged kui anonüümsed asjakesed näiteks otsekui poes müügiletil. Vaatamata oma koomilisele välisele kestale, koosnes sisu otsast lõpuni mädaneva ühiskonna mängudest.

Tegelastest oleks aus esile tuua iga viimsetki ühte, kuid läbi valu pean ikkagi valikut aja kokkuhoiuks kärpima. Loomulikult sai salapäraselt rahutu ja sümpaatselt närvilise etteastega hakkama Priit Võigemast peategelasena. Huvitav oli jälgida karakteri teekonda, esialgu ebakindlast ja veidi kobast suure tahtmise ja salajase eesmärgiga ringirändajast, kelle enesekindlus, pärast iga järgmist tema poolt nutikat kaubale jõudmist, aina kasvab. Samas saadab teda vaataja vaatevinklist vaid üks küsimus: mis on ta tegelik eesmärk? Pean ka mainima, et vestlused tema ja moraalitute, rohkemal või vähemal määral, inimrämpsuga, olid meelelahutuse, sõnaosavuse ja üksteise ületrumpamise tipptase. Kaks tuulepeast enesekeskset ülitibi, Evelin Võigemasti ja Elisabet Reinsalu kehastuses, andsid võimaluse jälgida tolle aja kahe eriti blondi ja omaarust ülevinge chicki mõttevälgatusi. Nende prantsuse keele oskus oli eriti osav (loe: igati puudulik), need belle femmed ja mon dieud kõlasid äärmiselt puiselt ning seega, koomiliselt. Meeldis ka Anne Reemanni "ei taha ja vaja, kuid kui tean, et teine tahab ja asi võib väärtuslik olla, siis ei anna" mesimagus vastik moor. Üks kõrgpunkte oli ka Piret Kalda grandioosse tagumiku ja juhmi ilmega prouana, kellel kohe kindlasti puhus üleval vaid tuul -- kui sedagi. Võiksingi kiidulauluga jätkata, sest näitlejatöö oli antud tükis tõesti fenomenaalne, kuid paragraaf on niigi pikk juba!

Kokkuvõttes: Kuigi loo kulgemisega oli mul mõneti probleeme, tasub antud näidendit juba ainuüksi näitlejatöö pärast vaatama minna ning lisaks antakse võimalus naerda või nutta selle üle, kui põhjavajunud meie ühiskond ikka on. Vahet ei ole, et tegevusaeg ei ole tänapäev, sest tegelikkuses ei ole midagi muutunud.

---------------------------------------------

Pealkiri: Kes kardab Virginia Woolfi?
Teater: Linnateater
Kestus: 3h 45 min
Lavastaja: Mladen Kiselov
Osades: Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Argo Aadli, Kristiina-Hortensia Port (külalisena)
Esietendus: 23.01.2010
Millal nähtud: 2014
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Esiteks pean välja tooma detailset, tõepärast ning asjakohast õhkkonda loovat ja igati teatrikogemust toetavat ning võimendavat etenduse toimumispaika. Puudus lava, puudus konkreetne piir publiku ja tegelaste vahel, puudus klassikaline lavakujundus. Linnateatri kammersaal oli kujundatud nurgast nurgani elutoaks, kogu oma träniga, milles põimusid erinevatesse paikadesse asetatud istekohad publikule ning söögilauad, diivanid, toolid ja muu, mida kasutasid oma tegemistes näitlejad. Kus algas etendus ja kus vaatajaskond, oli kohati nii osavalt peidetud ja piir hägustatud, et minu jaoks oli see kahtlemata esimene taoline ning ühtlasi ka erakordne kogemus. Ma reaalselt tundsin ennast osana näidendist, istumas sealsamas elutoas nagu kolmas külaline ruumis. Äärmiselt autentne!

Tükk on intensiivne, nii sisult, tempolt, rünnakutelt, lahingutelt... näidendi näol on tegu kahe isiku omavahelise sõjaga, mis võimaldab pilgu suletud uste taha ning illustreerib kuidas pealtnäha täitsa tavalised inimesed käituvad pinge või rambivalguse alla panduna ekstreemselt ja pinge eskaleerub kulutulena üle käte kontrollimatuks suurpõlenguks. Kogu etenduse aeg toimub meeletu psühholoogiline ajude peedistamine peategelasest abielupaari Georgei ja Martha vahel, mis näitab kui julmad, ennast ja kõike ümberringset hävitavad võivad olla inimesed, kes tegelikult üksteist kunagi või ikka veel armastavad. Armastus ja viha on aga ühe ja sama mündi erinev külg. Sõnadel on võim ning psühholoogiline vägivald ja tundevalu on vahel ka hullem kui füüsiline. Tükis käib mastaapne ja kõrgema pilotaaži sõnasõda.

Kõige hullem on aga tõsiasi, et lisaks üksteisest mängukannide tegemisele ja üksteisele kaikaid kodaratesse viskamise kõrval, kaasatakse ja põrmustatakse ka kõik teised käeulatusse sattuvad pahaaimamatud, siinkohal siis, noor abielupaar, Nick ja Honey. Viimaseid nakatatakse mürgipisikuga ning vaikselt võetakse üle võõrustajate enese ja teiste hävitajalikud kombed. Külalised tiritakse otsekui konfliktiga mitteseotud naaberriikidena kahe suurriigi omavahelisesse julma sõjakeerisesse. Kogu inetuse valguses on Georgeil ja Marthal aga üllatuslikult funktsioneeriv suhe, või siis on korrektsem öelda, sõltuvussuhe, nad ei saa koos ega ka ilma üksteiseta. Nad ei ole võimelised valust, pettumusest, tüdimusest ja solvumisest tulvil suhtest lihtsalt lahti öelda.

Vaatajana oled sa, tänu ruumilisele lahendusele, justkui sõja keskmes ja kuigi, jääd teatud mõttes selle hävingulainest puutumata, haaratakse ka sind kaasa sellele tundekarusellile. Publiku hulgas olemisel on veel üks märkimisväärne eelis, puudub oht saada niivõrd meeletuid emotsionaalseid kahjustusi nagu kahele rebaseurgu eksinud jänkule osaks sai.

Alkohol ja ülevoolavad ekstreemsed emotsioonid tekitavad erinevate tegelaste poolt jutustatud lugudesse segadust ning panevad kahtlema nende väidetes -- kas öeldud on tõde või manipuleerivad valed, mis väljamõeldud üksteisele ja lähedastele haiget tegemiseks või siis ka enda kaitseks, otsekui loodud kookon. Tõde selgub aga kiht kihi järel ning selle paljastamise kõrval rebitakse alasti ka endid. 

Kokkuvõttes: Julmade inimeste julmad mängud. Neli tegelast ja elutuba. Hiilgav näitlejatöö (Andrus Vaarik ja Epp Eespäev olid fenomenaalsed), tõeline emotsionaalne laadung ning pidev pilvelõhkujakõrgune pinge.

Näitus: "Teetaimi laiast maailmast" Tallinna Botaanikaaias

Tervitus!

Täna sattusin botaanikaaeda, sest meeletu teejoojana on mu kohustus külastada teenäitust.

Näitus: Teetaimi laiast maailmast
Näituse kestus: 7-15. november 2015
Aadress: Kloostrimetsa tee 52 Tallinn
Koduleht: http://tallinnbotanicgarden.org/
Hind: Täispilet 5 EUR (sissepääs kogu botaanikaaiale)

kibuvits

Olen agar teejooja juba üle kümne aasta ning iga päev kulistan sisse mitu tassi teed. Muud joogid nagu kohvid, latted, kakaod jne, ei ole mulle kunagi imponeerinud ning enda teada olen elus vaid kaks korda kohvi joonud -- olukorra sunnil. Eriti meeldivad mulle rohelised ja Eesti taimeteed. Ühed suurimad lemmikuid on piparmünt ja nurmenukk. Teed joon ilma igasugu lisanditeta ning just suhkru puudumine võimaldab tee maitset eriti intensiivselt tunda ja joodavast rohkem kasu saada. Rohkest teeaustusest tingituna, seadsin sammud kiiremas korras botaanikaaeda, kui nägin tutvustavat intervjuud Terevisioonis.

Näitus paigutus ühte ruumi ning viiele suurele lauale, millele oli paigutatud, vastavalt kategooriale, osi päris taimedest ning lehed ülevaatliku infoga iga teetaime kohta. Viimastelt võis leida teksti muuhulgas, vastavalt vajadusele, taime konkreetsest toimest, nimede tähendusest, kasutusviisidest, töötlemisviisidest, kasvupiirkondadest, kasulikkusest ning muid põnevaid fakte. Näiteks sain teada, et matcha tees on kümme korda rohkem c-vitamiini kui teistes rohelistes teedes, et saada täieulatuslikku kasu valge tee keha vabade radikaalide sidumise omadustest peab seda jooma 1,5 liitrit päevas ja hibiskuse tee joomine vähendab vähi tekkimist 60-90%. Samuti jagasid enamus teesid üldjoontes kindlaid sarnaseid toimeid inimesele, näiteks olid populaarsed rahustav, seedimist soodustav, söögiisu vähendav, külmetuse vastane, köha vastane, kolesterooli alandav, suhkrutaset alandav ja valu leevendav mõju.

matcha tee

Liikidest leidus laudadel: rohelised teed, taimeteed, punased teed, mustad teed, valged teed, mate teed, ravimteed ja veel palju muud. Iga informatsiooni jutu juures oli loomulikult ka osa, suuresti kuivatatud kujul, taimest, oks, lehed või muu, taime vili või siis taim ise. Näha võis näiteks jasmiini  ja piprapuud. Eksootilistema teede juures oli pandud pakk vastavat teed, lisaks ka kasutusvalmis illustreeriv teepuru, näiteks matcha või mate teede juures.

jasmiin

Eraldi oli välja toodud ka igasugu tee lisandid, näiteks ingver (koos taimega), kardemon, jm. Ka kõikvõimalikud suhkrud said tutvustava ülevaate: fariinsuhkur, puuviljasuhkur, roosuhkur jne. Mu kaaslasele avaldas enim muljet päris hingav ja elav teeseen, mida ta väidetavalt nooruspõlves pidevalt kasutas. Viimane nägi mitte just esteetiline välja, kuid ära kunagi hinda raamatut kaante järgi, sest kasutegur seenel on ikka märkimisväärne. Näitusel oli võimalik osta ka erinevaid teesid ning isegi ostsin paar pakki rohelist sorti.

Negatiivne poolena tooksin välja, et oleksin oodanud rohkem kasvavaid teetaimi näha, mitte vaid oksi või lehti, kuid samas oli näitus piisavalt informatiivne, laiahaardega ja hariv, et minu jaoks oli külastus igati õpetlik ja nauditav.

 

(üleval: teeseen, ingveritaim ja kaneelipuu)

Siin mõned pildid ka ülejäänud botaanikaaia kasvuhoonetest. Eks vast kunagi kevadel sinna sattudes, kui taimed täies hiilguses, teen vast ka pikema postituse: 

 

(üleval: kaktuste kasvuhoone ja rosmariin)

(üleval: aaloe ja palmitüvi)

kaktus

katkus ehk minu arvates tumba (väga valus tumba)

Jaapani ja Hiina aed

Sünnipäev: Liisi möödunud aasta TOP 5 lavastust ja filmi

Tervitus!

Täna tutvustan ma oma eelmise blogiaasta suurimaid lemmikuid nii teatrist kui kinost!

TOP 5 lavastust:

5. "Tsaar Saltaan" (VAT Teater): Tohutult nutikalt igasugu ebatavaliste ja ootamatute vahenditega kujutusvõimerikkalt ja osavalt kokkupandud muinasjutt minu lapsepõlvest. Nostalgiat ja meelelahutust hulganisti!

4. "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" (Nukuteater): Südamlik, õpetlik ja kaasahaarav lugu erinevustest, eneseületusest ning oma koha leidmisest, leppimisest ja perekonnasidemetest. Leidlikud lavalahendused, osavalt näideldud ja köitvalt jutustatud emotsionaalne tükk, kus põimuvad krimilugu ning suhete draama. Pealtnäha lihtsakoeline, kuid tegelikult väga sügav ja kaasamõtlemist soodustav lugu nii lastele kui täiskasvanutele. Soovitan soojalt lugeda ka samanimelist raamatut, millel antud näidend põhineb.

3. "Masohhisti pihtimus" (VAT Teater): Äärmiselt jabur, ülevõlli ning detailne ja selge peegelpilt meie tänapäeva ühiskonnast läbi absurdse huumori. Tükk ei tunne piinlikkust ega tunnista piire otsekohesuse ja koleda tõe ees, mille üle päriselus ei tea kas nutta või naerda. Antud etenduse ajal kindlasti tuleb aga just naerda ja seda kõht kõveras.

2. "Joobnud" (Theatrum): Joodikud siin, joodikud seal, joodikud iga nurga peal -- antud näidendi moto. Tegelikult ei saa ma väita, et kõik tegelased kohe kindlasti joodikud olid, kuid etenduses tuuakse esile just need seigad nende elus, kus ollakse rohkem või vähem vintis. Hiilgavate etteastetega, kohati ärritav ja arulage, teisalt sügavmõtteline ja elutarkust täis, koomiline kompott eri lugudest eri tegelastega eri tasemel purjus astmetega. Igati originaalne ja nauditav tükk.

1. "Medea" (Rahvusooper Estonia): Balletile järgnev ovatsioon peaks ütlema kõik ning siinkohal pani meeletu ja pea lõpmatu aplaus ja kiiduhüüd etendusele hinnangu ja asjakohase punkti. Emotsionaalne, kaasahaarav, visuaalselt hiilgav, oivalise muusika, ajatu legendi looga ning vaimustavate tantsunumbritega. Kahtlemata minu eelmise aasta eredaim teatrikogemus!

pilt opera.ee kodulehelt

-------------------------------------------

TOP 5 filmi:

5. "Spioon": Kahtlemata eelmise aasta suurim üllataja. Ma ei julgenudki oodata, et film ei sisalda ainult kaalunalju ning muid jalaga-tagumikku tüüpi vaimukusi, vaid tõepoolest ajas mind siiralt lausa hirnuma, sest koomika parimaid palu tulistati mu suunas lakkamatult otsekui automaatrelvast. Filmi tipptegija oli kindlasti Jason Statham, kes, üllatus-üllatus, oli tohutult vaimukas oma tõsiduses enda tüüp action kangelaste rolle peaaegu kui parodeerides.

4. "Kingsman: Salateenistus": Tohutult lõbus spioonifilm ja minu jaoks miljon korda meeltlahutavam, omapärasem ja sümpaatsem alternatiiv James Bondile. Tüüpiline underdog lugu, millel vinti keeratud üle kohe mitu ringi ning kus pisisulist tänavapoisist peategelane, tema gentlemanist mentor ja totakas ebarealistlik kurjam, loovab laheda koosluse suurepäraseks ja esirindlikuks eksemplariks spioonifilmide kategoorias.

3. "Mad Max: Raevu tee": Nii, mis siis antud filmis õige toimus? Sõideti, teised ajasid neid taga, pöörati kord vasakule ja paremale, peatuti korraks... Ei tundu just pulssi kõrgustesse ajava põnevusega, kuid vaatamata lihtsale alguspunktile ja kondikavale, oli tegu aasta ühe omanäolisema filmiga ja tõeliselt suurepärase meelelahutusega. Lisaks nägi film esimesest kaadrist kuni viimaseni igas oma detailis äärmiselt lahe välja.

2. "Veealune maailm 3D" IMAX: See film oli kõik, mida ootan, et üks vaimustav IMAX dokumentaali seanss võiks olla. Hariv, visuaalselt tipp-tasemel ning lihtsalt äärmiselt positiivne ja kihvt elamus.

1. "Tuhkatriinu": No mis muu võiks siis olla minu jaoks number üks, kui mitte kõige armsam, maagilisem, värvilisem ja igati nunnum muinasjutufilm mida näinud viimaste aastate jooksul. Nüüd jääb üle vaid oodata 2017 välja tulevat filmiversiooni kaunitarist ja koletisest.

pilt superkinod.ee koduelehelt

Sünnipäev: Sünnipäevakuu plaanid.

Tere head lugejad!

Kuna täna on meie sünnpäev, siis kirjutan ka väikese ülevaate, et mida novembrikuu jooksul oodata.

Esimese sünnipäeva postitusena tuli välja väike tagasivaade meie esimesele aastale numbrites. Juhul, kui olete huvitatud meie statistikast, siis seda postitust saab lugeda SIIT.

Aga mis siis veel tulekul?

Kõigepealt on tulemas nii Liisi kui ka minu meie esimese aasta topid: 5 top filmi ja 5 top etendust. Teeme eraldi postitused, sest muidu veniks see üks postitus päris pikaks. Me ootame väga, et teiega oma esimese blogiaasta lemmikuid jagada!

Siis vaatame ka tulevikku, et millised on meie oodatumad lavastused ja filmid sel hooajal. Järjekordselt tuleb kaks eraldi postitust, sest ehkki kohati meie maitsed kattuvad, siis on meil kummalgi kindlasti omad eelistused nii žanrite kui ka lavastajate kui ka teatrite osas. Ja ma usun, et võib juhtuda ka seda, et Liis on võib-olla näinud juba seda, mida mina veel ei ole ja vastupidi, nii et meie ootused ja huvid erinevad.

Siis peame sünnipäeva puhul maha mõned arutelud, kus võtame ette sellised teemad nagu teatrilavastuste kavad ja nende kujundused, sellest, kuidas saada noori ooperisse, mida tähendab üksi teatri ja kino külastamine, mida tähendab kinoetikett ja palju muud.

Kindlasti jagame ka oma mõtteid ja kogemusi esimese blogiaasta kohta, et mida me oleme õppinud, milliseid naljakaid juhtumeid oleme kogenud selle aasta jooksul.

Kõigele sellele pikime vahele ka kinkeloose ja kui kõik läheb hästi ja plaanipäraselt, siis tuleb meile blogisse novembrikuus ka külalisi.

Jääge meiega!

Kino: "Veripunane mäetipp"

Tervitus!

Vahelduseks ka kinost!

Pealkiri: Veripunane mäetipp
Originaalpealkiri: Crimson Peak
Režišöör: Guillermo del Toro
Kestus: 1h 59 min
Näitlejad: Tom Hiddleston, Mia Wasikowska, Jessica Chastain, Charlie Hunnam
Žanr: Õudus, romantika
Kinodes alates: 16.10.2015
Nähtud: 17.10.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Omal ajal ülikoolis kirjanduse kursustel sai põhjalikult arutletud ja lahti harutatud gooti romantika romaane žanri rohkem või vähem väljapaistvate näidete põhjal nagu "Jane Eyre," Angela Carteri lühilugu "Verine kamber," mis on tõlgendus muinasjutust "Sinihabe," ning ka žanrist inspiratsiooni saanud film "Klaver" (The Piano, 1993). Mäletan, et kribasin kokku isegi pika essee antud sub-žanri kohta. Kuna kinolinale jõuab taolisi tõupuhtaid filme üliharva, siis loomulikult olin huvitatud meelde tuletamast aegu Bakalaureuse kraadi klassiruumis. Lisaks rääkis selle linateose kasuks potentsiaalirikas näitlejaskond, lubadus olla visuaalselt hiilgav ning, arvestades seda, et režišööri varasem üllitis "Paani labürint" (2006) on üks kaunimaid, muljetavaldavamaid ning meeldejäävamaid linateoseid mida ma eal näinud, külvas antud film lootust, et valmis on tehtud midagi märkimisväärset. Mis aga kipub juhtuma kui ennast õhinast üles keerata? Kõrge kukkumine teeb haiget.

Esimese asjana tuleb märkida, et minu visuaalsele küljele pandud ootused said täidetud ja enamgi veel. Kogu film, väiksemast detailist kuni üldise pildini, nägi hingematvalt ilus välja. Stiilne, groteskselt ja kõhedalt kaunis, värvikas, detailirohke ning puhas kunst. Kostüümid olid elegantsed, ajakohased ja ekstravagantsed. Värvide valik ja valgustus oli geniaalselt kokkupandud ning värvikombinatsioonid nagu valge ja punane oma kontrastis olid äärmiselt efektiivsed -- valge lumi ja punane savimuda, filmi postril nähtav valge kleit ja punane riietus seljas kahel vastanduval naisel -- üks noor, süütu ja ingellik, teine salapärane, ohtlik ja ettearvamatu. Kõige krooniks oli mõisamaja veripunasel mäetipul, mis tõepooltest, nagu filmi reklaamlaused lubasid, elas, hingas ja mäletas. See vanaaegne, lagunev maja oli võrratult ehtne, suursugune, kurjakuulutav ning, alustades selle kõhedatest keldritest kuni kulunud katuseni, leidus seal müstilisust, ohtu kui ka lunastust. Mulle tekitas see mõtteid, et just selline, kui viies tagasi oma hiilgeaegadesse, Sinihabeme loss just välja nägigi.

Tahes tahtmata tõmbasin oma peas paralleele antud loo üldise kondikava ning Sinihabeme muinasjutu vahel. Tänu sellele ning loogilisele mõtlemisele, ei võimaldanud antud lugu mulle eriti üllatusi. Ma ei tahaks hakata niiväga teiste filmikogemust rikkuma, kuid loo nüansid, tegelaste eesmärgid, saatused ja omavahelised suhted on väga lihtsalt tuletatavad. Siia on ka koer maetud, sest filmi kõige märkimisväärsemaks komistuskiviks oli selle sisu. Visuaalselt imeliselt hunnitu, oli tegu otsekui uhke kommikarbiga, mille seest leidus vaid paar tavalist marmelaadikommi. Sisu jäi hõredaks, üllatusvabaks ja ei suutnud ennast vinnata samale tasandile välimuse ja ootustega. Samuti lisati filmi igasugu põnevaid detaile ning looniite, mis edasiarendamisel, oleksid andnud kihte ja põnevust, kuid potentsiaal jäi kompamata. Ainuüksi hoone ise oli niivõrd intrigeeriv ning ajaloost pungil, kuid jäi kohati vaid iluasjakeseks. Näiteks oli mõisakeldrites leiduv äärmiselt huvitav, kuid sealset kasutati vaid põgusalt millegi muu vahendamiseks. Ka filmi kulminatsioon jäi nõrgaks, pinge oli kõrgustesse krutitud, kuid lõpuks oli õhupall juba nii tühjaks jooksnud, et sealt kostus vaid vaikne susin. Väeti lõpp -- ilus oma koledas kauniduses, kuid hädine.

Eeldasin filmist suuremal hulgal üleloomulikke elemente ning vastavat kummitusmaja õhkkonda, kuid tegelikkuses jäi antud aspekt suhteliselt pealiskaudseks ja harvaks. Tegelikkuses jättis teos rohkem ajaloolise slasheri ja õudus-thrilleri mulje. Ma isegi niiväga selle muutuse üle ei vingu, sest kontekstis see toimis ning nii palju kui paranormaalsust esines, siis need seigad olid väga mõjusad ja hirmujudinaid tekitavad. Peitsin end pidevalt oma salli taha.

Näitlejaskonnas saavad kiita naised ning laita mehed. Jessica Chastain Lucille'ina oli hiilgav Tom Hiddlestoni kõheda õena. Kalk, julm, hirmuäratav ja segane -- need pilgud, kehakeel ja ootamatud emotsioonipursked -- milline suurepärane vaoshoitus koos sees pulbitseva viha ja tundemölluga! Mia Wasikowska Edithina oli agar, avatud ja tüdrukulik -- ideaalne vastand Jessica Chastaini karakterile. Samas aga ärritas mind omajagu ka tema liigne naiivsus, kärme armumine, vähene küsimuste esitamine kahtlaste asjaolude korral ning pime usaldus. Teisalt aga on gooti romaanides olevad naiskangelased tihtipeale veel hullemad.

Mehed jäid lahjaks. Charlie Hunnam on küll paipoisilikult nägus, kuid ta oli otsekui tüüpiline vahend ja igav üldine kangelane lisatud lihtsalt selleks, et päästa neiu koletise küüsist. Tom Hiddleston sai hakkama kõige valusam pettumusega. Jah, teoorias oli ta ideaalne salapärase ja kütkestava hurmuri kehastamiseks ning tõestusmaterjal, et ta suudab suurepäraselt antikangelasi ja kurjameid mängida on olemas Loki näol. Siiski, jäi temas puudu domineerivust, metsikust, isekust, halba ennetavat ning võimukat käitumist, et edukalt kehastada gooti romaani kaheldava kuulsusega võrgutajat. Ta oli liialt haavatav ning kuigi teatud kraadini tänu sellele sümpaatne, ootasin ma midagi robustsemat.

Kokkuvõttes: Igatpidi õilsatel eesmärkidel ja õigete komponentidega loodud film, kuid kui keskenduda liialt välisele jääb kesta sisu hõredaks. Samas aga soovitan seda vaadata kasvõi ainult selle muljetavaldava pakendi pärast.

Sünnipäev: Palju õnne, Harrastuskriitikud! Esimene aasta numbrites!

Tere head sõbrad!

Natuke rohkem, kui aasta tagasi, tuli mu kaasblogija Liis minu juurde jutuga, et me võiks alustada eestikeelset blogi. Kuna oleme Liisiga mitu aastat koos kirjutanud inglise keeles raamatuarvustusi ja artikleid kirjanduse kohta, pidades edukalt rahvusvahelist raamatublogi "Me and Reading", siis mõtlesime, et võiks kätt proovida ka eestikeelse blogiga, mis oleks suunatud just Eestis toimuvale. Pärast mõningaid arutelusid otsustasime, et meie uus blogi saab olema teistsuguse vaatenurga ja perspektiiviga: nimelt soovisime mõlemad kirjutada ka teatrist, kinost, kontserditest, muuseumitest, kunstist. Nii sündiski idee luua kultuuriblogi, mis kajastaks kõike ülaltoodut.

Esimese postituse tegime septembris 2015 ja aktiivselt hakkasime kirjutama siis, kui meie kolleeg Iren andis meie blogile ka nime - Harrastuskriitikud. Täna, 1. novembril, pidades oma esimese aasta sünnipäeva, on sobiv aeg vaadata natuke tagasi ja teha kokkuvõtteid.

Niisiis, esimene aasta numbrites!

Aasta jooksul oleme me kirjutanud kokku 183 postitust, mis ühes kalendriaastas tähendab seda, et igal teisel päeval oleme oma lugejatele ühe postituse teinud. See teeb nädalas keskmiselt 3,6 postitust. Kokku on esimese aasta jooksul meie Harrastuskriitikute blogi vaadatud 24.630 korral, mis teeb 365 päeva kohta 68 klikki. Muidugi, esimesel kolmel kuul oli neid klikke päris vähe, sest meid ju ei teatud. Vaatajaskond hakkas suurenema siis, kui käivitasime ka oma Facebooki lehe, mis toimus 19. detsembril 2014. Praegu vaadatakse meie blogi keskmisel 130 korda päevas, nii et igapäevane klikkide arv läheb tõusvas trendis! Muidugi sõltub see sellest, et millest me kirjutame ja kui tihti me postitame.

Kui vaadata, meie siiani kõige populaarsemaid postitusi, siis praeguse seisuga on kõige loetum postitus filmiarvustus; Kino: "Nullpunkt", mida on vaadatud 688 korral. Teisel kohal on teatriarvustus: "Etendus: Billy Elliott", mida on vaadatud 687 korral ja kolmandal kohal võib praegu leida samuti teatriarvustuse: "Teater: Dorian Gray portree NUKUs", mida on loetud 497 korral.

Harrastuskriitikud on ilmselgelt eesti blogi, sest kui vaadata meie blogi lugejaskonda, siis on Eesti meie blogi külastanud riikidest esimesel kohal. Eestist on meie blogi külastatud 17.465 korral. Teisel kohal on USA, kust meid on külastatud 3.986 korral ja kolmanda koha võtab enda alla Saksamaa 434 külastusega. Riikide hulgas, kust meid külastatud on, on Ka Singapur (4), Soome (5), Venemaa (6) ja nendel tuleb riburidamisi järgi ka teisi Euroopa riike. Päris huvitav oleks teada, kas tegemist on välismaal elavate eestlastega, kes tunnevad huvi Eestis toimuva vastu või satuvad inimesed nendest riikidest meile puhtjuhuslikult.

Enamjaolt on meieni jõutud Google ja Facebooki kaudu, aga meieni on jõutud ka läbi teatrite ja teiste teatri- ja filmiblogide kaudu, kes on meid oma lemmikute sisse lisanud. Siinjuures tahaks tänada VAT Teatrit ja teatriblogi yksainus.blogspot.com. Suur aitäh, et meie blogipostitusi nii aktiivselt olete jaganud!

Kui nüüd vaadata, mis tüüpi postitusi me oleme kõige rohkem oleme teinud, siis oleme kirjutanud kõige rohkem kino- ja teatriarvustusi.

Kokkuvõttes, meie esimene aasta on olnud edukas. Meie blogi loetakse ja meie Facebooki lehekülge külastatakse samuti igapäevaselt. Praegu on meil Facebookis 150 järgijat ja päris huvitav saab olema, kuidas kõik ülaltoodud juba järgmisel aastal välja näevad!

Suur aitäh kõikidele meie lugejatele, sõpradele, toetajatele, teatritele, kinodele, näitlejatele, kunstnikele, muuseumidele, artistidele, et te meiega olete ja meie blogi loete!

Suur kummardus teile!

Teatritunnid NUKUs: Nukuliike tutvustav ekskursioon täiskasvanutele!

NUKU teater on sel hooajal organiseerinud ühe tänuväärse sündmustesarja: Teatritunnid NUKUs. Esimene üritus toimus neljapäeval, 29. oktoobril NUKU muuseumis ja selle raames oli huvilistel võimalus tutvuda erinevate nukuliikidega.

Üritus: Nukuliike tutvustav ekskursioon täiskasvanutele
Koht: NUKU muuseum
Kuupäev: 29. oktoober 2015
Minu hinnang: 5/5

Malvinaga

Kõigepealt alustaks sellest, et mul on hirmus hea meel, et ma otsustasin minna! Väga arendav, huvitav ja lõbus oli ja seda päris mitmetel põhjustel.

Esiteks, kuna ma olen aktiivne teatrihuviline, kes satub erinevate teatrite etendustele vähemalt kaks-kolm-neli korda kuus ja juhtub, et ka tihedamini, siis on mind alati huvitanud teatrite telgitagused ja ka teatriga seonduvad üritused, mis annavad mulle, kui teatris käijale teistsuguse, laiema perspektiivi ja lisateadmisi teatri kohta.

Juss lavastusest "Jussikese seitse sõpra".

Nukuliike tutvustav ekskursioon kindlasti laiendas minu silmaringi nukkude ajaloo, liikide ja nende kasutuse kohta. Siinjuures tahan juba ette tänada NUKU muuseumi juhatajat Maria Uski ja muuseumi juhendajaid Gerli Mägi ja Iti Niinemetsa, kes mitte ainult ei omanud teoreetilisi teadmisi nukkude kohta, vaid omasid ka praktilisi kogemusi küll lavastamise, kunstilise kujundamise kui ka muuseumi ajaloo kohta. Minu arust on vahva, et selline ürituste sari on ette võetud! Igati tänuväärne minu arvates.

Teiseks, õhtusel ajal NUKU muuseumis koos väikese seltskonnaga liikuda on omamoodi müstiline ja põnev. Enamus muuseumikülalised on selleks ajaks juba lahkunud ja mingeid segavaid faktoreid ei ole. Sa saad uudistada ja vaadata ja nukke oma käega katsuda ja proovida. See oli minu arvates ainulaadne kogemus ja väga kihvt. Selline tunne tekkis nagu jalutaksid maagilises maailmas, kus iga hetk ja nukkudele selga pöörates midagi juhtub ja nad võivad ootamatult ellu ärgata.

Killuke "Siluetid muinasjuttudest"

Kolmandaks, me saime kõiki erinevaid tüüpe nukke oma käega katsuda ja järele proovida. Minu jaoks isiklikult jääb siiani arusaamatuks, et sellist pealtnäha lihtsat nukku nagu näiteks on käpiknukk, on suhteliselt raske panna liikuma nii, nagu sa soovid. Ma mõtlesin, et mis see siis ära pole ja eks ma olen ka lapsepõlves käpiknukkudega mänginud, aga panna üks nukk liikuma nii, et seda oleks ka kena ja huvitav vaadata, see nõuab nii sõrmedelt, kui ka kätelt jõudu ja koordinatsiooni. Huvitaval kombel oli mul varrasnuku proovimine ja liikuma saamine palju lihtsam kui käpiknukuga. Kui käpiknukk Buratino pea seisis kenasti püsti, siis tema käed kohe üldse ei tahtnud allapoole liikuda, ikka kippusid koos näppudega ülesse kerkima. Vääna neid näppe, kuidas tahad, no ikka ei tulnud päris hästi välja. Muidugi, ma pole näitleja, veel vähem nukunäitleja, ma olen kõigest teatrikülaline. Ma ei tea mitte midagi nukutehnikatest ega nukkudega mängimisest, aga põnev oli proovida ja mu austus nukunäitlejate suhtes tõusis veelgi. Mitmesajakordseks. Peale viit minutit Malvina ja Buratinoga katsetamist olid minu käed väsinud ja nüüd kujutage endale ette, et te peate laval olema 1-2 tundi nukuga, siis on see minu jaoks nagu tabamata ime!

Mis siis ekskursioonil toimus?

Gerli Mägi, Iti Niinemets, Maria Usk

Nagu te juba arvatavasti olete mu eelnevast jutust aru saanud, siis tegemist oli nukuliike tutvustava ekskursiooniga.

Enne, kui meie väikest gruppi nukkude juurde lasti, istusime muuseumi aatriumis, kus Maria, Iti ja Gerli meile ennast tutvustasid ja tegid sissejuhatuse nukkude maailmasse. Räägiti sellest, kuidas nukud on sümbolid ja kuidas nad võivad sümboliseerida erinevaid juhtumeid, kujundeid, isikuid, omadusi. Nii, nagu lood ja muinasjutudki, jutustavad loo ka nukud. Kui nüüd tagantjärele sellele mõelda, siis nukk ilma inimeseta, ongi ju ainult nukk. Meie käepuudutus ja fantaasia on see, mis annab nukule elu.

Varjunukud Indoneesiast.

Järgmisena jõudsime varjunukkude juurde, mille ajaloost ja tekkest ma ei teadnud varem midagi. Muidugi, oma kujutlusvõimet kasutades saavad ju enamus aru, millest varjunukk võib tekkida. Varjunuku jaoks on vaja valgust ja käsi. Huvitav oli kuulata lugusid sellest, kuidas Türgis ja Indonesias varjunukud tekkisid. Indoneesia päritolu nukke oli võimalik nii näha kui ka katsuda. Üks väga huvitav fakt on see, et Indoneesias võeti enne nuku riputamist ööseks pea maha. Arvatavasti usuti sellesse, et nukul on hing sees ja et ta ise omakeskis tegudele ei asuks, eemaldati tal pea. See sobis imehästi kokku minu mõttega muuseumis ringi liikudes, et vahest tekibki tunne, et nukkudel on hing sees ja kui sa nendele just otsa ei vaata ja neid ei jälgi, siis selja taga ärkavadki ellu. Maagiline, kas pole?  Varjunukke seostati vanasti ka jumalikkusega ja nad olid värvikirevad ja iga värv sümboliseeris midagi. Kummaline iseenesest, sest varjunuku värve ju vaatajale näha pole. Ainult mehi lasti sirmi taha nukke vaatama, naistel oli nukkude vaatamine keelatud, nendel oli ainult õigus nukku varjuna näha.

Buratino klaaskapis.

Eesti nukkude tekkeloost räägiti ka. Mina olin alati arvanud, et meie esimesed nukud olid rätinukud, aga muidugi mainiti eelkõige karjapoiste nukke: tammetõrudest ja kastanitest tehtud nukke, millega mängiti.

Lotte vanaema Muria. (Noorena!)

Enne, kui järgmise nukuliigi juurde jõudsime, tutvusime ka nukuteatri nukkude ajalooga. Esimene teater, kes hakkas nukulavastusi Eestis ametlikult tegema, oli Draamateatri Nukustuudio, mille ühte vanimat nukku - Tiiut - on võimalik ka muuseumieksponaatide hulgast leida. Kes vähegi meie kohalikku nukuajalugu teab, teavad, et me ei saa ei üle ega ümber ka Buratinost, mille mängis kuulsaks Ferdinand Veike. Tema Buratino lood on ka need, millega mina ise olen ülesse kasvanud. Buratinosid on olnud kokku 11 nukku. Küsimuse peale, et miks neid nii palju on olnud, siis on neid nukke küll kaduma läinud, küll varastatud, küll on nad ära kulunud ja ära väsinud. Kohtusime ka Lotte vanaema Muriaga, kes on täpselt Lotte moodi. Või siis oleks õigem öelda, et Lotte on Muria moodi.

Buratino, kelle käed ei kuulanud sõna!

Varrasnukke saime ka ise proovida. Minu väljavalituteks osutusid nagu eespool mainitud käpiknukk Buratino ja varrasnukk Malvina, mõlemad, kui ma ei eksi, lavastusest "Kuldvõtmeke" (2008). Isiklikult läks varrasnuku liikuma saamine lihtsamalt, ehkki loogika kohaselt peaks nagu olema vastupidi. Päris palju nalja sai, itsitamist oli kõvasti ja ega me sealt ruumist nii kergesti liikuma ei saanud!

Imelised lauanukud. Mis lavastusest
 ja kes on kunstnik, ei tea.

Peale seda kohtusime lauanukkudega. Suures õhinas ei pannud ma tähele, millisest lavastusest olid kolm nukku, mis meid laua peal istudes ootasid, aga nad olid imeilusad! Samuti ei tea ma, kes nende nukkude kunstnik on, aga nad olid tõesti detailideni kaunid. Veel ootasid meid laual tillukesed nunnud nukud lavastusest "Värvid" (2006).

Esiplaanil lauanukud
lavastusest "Värvid"

Lauanukkude liikuma panemiseks on vaja rohkem kui ühte näitlejat, neid peab olema vähemalt kaks: üks näitleja hoiab nuku pead ja ühte kätt ja teine näitleja liigutab jalgu. Siin ei pea olema mitte ainult koordinatsiooni, vaid siin tuleb juba mängu sünergia ja koostöö kahe või rohkema näitleja vahel. Olen näinud ka nukulavastusi, kus ühte nukku liigutavad kolm näitlejat, aga meie katsetasime kahekaupa. Ja jälle tuli endale meelde tuletada mõttes: Vasak käsi, parem jalg! Ehk siis, kui üks inimene liigutab joostes või käies nuku paremat kätt, siis teine liigutab vasakut jalga. Jälle, nalja kui palju, sest sa ei pea jälgima mitte ainult nukku, vaid ka teist nukunäitlejat.

Maria Usk tutvustab
kehanukku

Enne marionettnukke tutvusime kehanukuga, mis kinnitatakse (seotakse) näitleja keha ümber. Tegemist on täissuuruses nukuga, kus näitlejast peaaegu, et saabki nukk. Ja siis tulid minu teised suured lemmikud - marionettnukud. Nukk, millega saime ise tegeleda, oli üks väga iseloomukas daam, tegelane lavastusest "Šoti torupillimängija" (2008), millest osa näeb ka "Muuseum ärkab ellu" ürituste raames. Pärast selle kuraasika šotlannast marionetiga tutvumist tahaks seda 25 minutilist tükki muuseumi Õuduste Keldris näha küll! Selle nuku olemuses üksi oli juba niipalju väge, et ta suutis minus huvi äratada nii palju, et nähtavasti võib mind lähitulevikus Õuduste Keldris mingil nädalavahetuse hommikupoolikul seda etendust vaatamas näha.

Šotlanna lavastusest "Šoti torupillimängija".
Minu selle õhtu absoluutne lemmik!

Ehkki meie ekskursioon hakkas lõpule jõudma, siis ega meist keegi nagu ei tahtnudki veel päris ära minna, sest nii põnev oli! Ja mitte ainult nukkude pärast, vaid ka nende teadmiste ja faktide ja lõbusate seikade pärast, mida ekskursiooni ajal jagati.

Lõpetuseks tahaks öelda ühte asja täiskasvanud skeptikutele, kes arvavad, et nukuteater ei sobi kuidagi kokku nende täiskasvanuks olemisega: et kuidas siis minul, täiskasvanud asjalikul töisel inimesel, sobib aega raisata nukkudega mängimisele muuseumis või veel hullem, selle vaatamisele nukuteatris, siis teile on mul öelda ainult üht. Teate sõbrad, käige vähemalt kahel täiskasvanutele mõeldud nukuetendusel ära ja siis räägime edasi! Ja kui teil ka siis mitte mingit emotsiooni ei teki, siis on teiega midagi tõsiselt lahti!

Suur aitäh vahva ürituse eest!

Järgmine üritus sarjas "Teatritunnid täiskasvanutele" toimub juba 26. novembril, mille teemaks on: "Lavastuse valmimise töötuba." Lisainfot saab SIIT.