Raamat: Ingliskeelsete eri "Six Crimson Cranes", "The Paradise Problem", "Twisted Games" ja "The Scarlet Alchemist"

Tervitus!

Pealkiri: Six Crimson Cranes
Autor: Elizabeth Lim
Kirjastus: Hodder & Stoughton
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

80ndate muinasjutufilm, "Metsluiged", mis põhineb Hans Christian Anderseni teosel, on üks mu lapsepõlve lemmikuid ning just sellel lool kergelt ka antud raamat põhineb. Tegevus on viidud Aasiasse (keeleliselt nagu Jaapan, teatud mütoloogialt nagu Hiina, ...), luikedest on saanud kured ning igast müstilist maagiat on palju rohkem, kuid baas on jäänud samaks. Ah, ja, draakonid on uues versioonis ka värske lisa. Kuri nõiatarist kasuema, et oma saladusi varjata, muudab printsessi, Shiori, kuus venda kuregedeks ning õde ei tohi ühtegi sõna öelda, muidu vennad surevad. Kui originaalis peab tüdruk kuduma hõlstid vendadele, et neid tagasi muuta, siis uues peab ta käsitööna looma võrgu millega deemonist võõrasema kinni püüda ja vangistada. Lisaks, neab kuninganna Shiori pähe kinni puidust kausi, mis ei lase teistel tema nägu täienisti näha. See viimane oli nii kentsakas, et mul oli keeruline tegelast mingi toidunõuga peas ette kujutada. Iga kord, kui seda kaussi mainiti, siis võpatasin, sest see oli nii imelik -- silme ette tekkisid koomilised kujutuspildid. Jäi peaaegu samaks ka looliin, kus printsess satub nägusa üliku, Takkani, lossi ning üksteise südamed võidetakse. Nad olid juba enne seda aga kihlatud ning tüdruk tegi kõik selleks, et mitte poisiga kohtuda ega temaga abielluda. Palju põhjalikumalt on kaasatud Takkani pere ja lossis olevad vaenlased ning toetajad. Peale kuninganna leidus siin versioonis veel teisigi vaenlasi. Vennad on samuti palju aktiivsemalt süžeesse lisatud ning ei kao suuremaks osaks loost, et passiivselt lõpus päästetud saada ja kogu koorem õele jätta. Kõigil tegelastel on oma roll, liin ja eesmärgid. 

Muinasjutuga võrreldes on antud variant tunduvalt sisukam, detailsem, komplitseeritum ning märkimisväärselt on arendatud erinevaid suhtekontakte, nt õe-vendade vahel, kuninganna-printsessi vahel, Shiori-Takkani vahel ja kõikvõimalikud ülejäänud kombinatsioonid. Finaalis leiab aset suur puänt, mis mulle tegelikult väga peale ei läinud. Ta oli huvitav, lisas ekstra tahke süžeele ning toimis loogiliselt, kuid viimasel ajal on sellist võtet liiga palju igal pool kasutatud, et ümber kirjutada juba olemasolevat ning see on tüütu ja vaimuvaene juba. Ei ole alati asjalikku funktsiooni, et miks peaks mõne tegelase drastiliselt ümber mängima ning pahast täitsa süütu ja õilis saama. Minu jaoks on see juba igav ja laisk pööre. Lisaks sellele ei olnud vaja Shiorilegi seda ekstra "erilne" kihti peale. Vaatamata neile pretensioonidele oli see uusversioon vanast heas loost tegelikult tublilt lahendatud ning lobedalt loetav. Oleksin aga eelistanud, et ta jääks eraldiseisvaks ning ei oleks järge. Need viimases veerandis äkitselt üles kerkinud teemad, mida vaja nüüd teises osas lahata, mõjusid sunnituna ja järelmõttena, et lihtsalt veel üks raamat kirjutada. Minu meelest lugu seda ei vajanud ja kõik liinid ning konfliktid said tegelikult oma lahtised otsad rahuldavalt, kui mitte edukalt, kinni seotud. Ma arvan, et teist osa ma enam kätte ei võta, isegi kui esimene oli igati mõnus lugemine. Haistan juba kaugel armukolmnurka ja neid ma ei kannata silma otsaski. Jätan oma mälestused raamatust positiivsete kilda ning tean millal on aeg lõpetada. 

----------------------------------

Pealkiri: The Paradise Problem
Autor: Christina Lauren
Kirjastus: Simon & Schuster
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Esimesed peatükid olid tohutult paljulubavad. Mulle väga meeldivad mahlase ja krapsaka dialoogiga romantikad, kus palju kvalieetset naistekate huumorit. Etaloniks on Susan Elizabeth Philipsi teosed ja eriti need varasemad, mis lausa nõretavad särtsakast ning seksikast koomikast. Nendes aspektides kipuvad žanri pakutud raamatud tihti aga suht plassid olema, aga mul oli selle loo suhtes hea tunne ning alguses seda uskumust ka kinnitati. Kui meie kangelane, Liam, läheb otsima oma fiktiivsetel põhjustel abieluna sõlmitud liidu naist, Annat, siis kogu kupatus seal korteris nende taaskohtumisel oli huumori kuld. Nad pole üksteist näinud aastaid ning ega nad toakaaslastena ka lähedased ei olnud, kuid naine on meditsiiniõpingud vahetanud kunsti vastu, just vallandati oma poemüüja tööst, ning on parajalt pilves, nutune, räpane ja üks soliidne ports õnnetust. Liam on aga miljardäride pere eeskujulik poeg, kes töötab Standfordi professorina. Kaks täielikku vastandit saavad seal korteris kokku, sest mehel on vaja, et Anna viimast korda teeskleks tolle naine olemist ja sõidaks mehe õe pulma eksootilisse paradiisiranda. See absurdne situatsioon, see hämming mõlema poolt, see muhe tingimine, see üksteise üle kavaldamine, see Anna kaootilisus versus Liami kontrolli soovi, see üksteisel jalgealuse alt löömine, jne. Ma nii nautisin seda seika, sest see oli ideaalne näide koomilisest, kuid nunnust ja mõnusast olukorrahuumorist, romantikast ning nutikast dialoogist. 

Kui autor oleks vaid suutnud seda sama taset hoida ka ülejäänud romaani jooksu, siis oleks mul käes olnud uus lembelemmik. Kahjuks, nii kui tegevus saarele jõuab, lahjenes see eelnev eriline kuum, naljakas ja ergas õhkkond, ning teksti ja toimuva näol oli tegemist suhteliselt standardse naistekaga. Üle keskmise naistekaga, kuid ta oleks võinud olla palju, palju etem. Potentsiaal oli olemas. Põhimõtteliselt, läheb väga palju fookust edaspidi Liami pere iseärasustele ja toksilistele suhetele, kus perepea, mehe isa, on üks paras rikkurist jätis, selle kõige hullemas variandis. Kõik koogutavad tema ees ning mees ahistab, žantaseerib, mõnitab ja tambib oma lähedasi. Mis iseenesest oli asjalik looliin, sest lisas liha luudele ja andis võimalusi tegelastele oma iseloomu näidata. Süžee kallal ma raamatus väga ei vinguks. Anna ja Liami suhe areneb kenasti, orgaaniliselt ning ei ole ülemäära odav ja kärme, kuid peredraama natuke varjutab nende omavahelist keemiat. Otse loomulikult leiab lõpus aset vastasseis, kus paar peab otustama, kas jääda oma põhimõtetele kindlaks või kaotada teine pool. Siis marineeritakse natuke, probleemkohad leiavad lahenduse ning finaaliks on emotsioonidest õhkav taasühinemine. Viimane oli täitsa armas. Lugejale pakutakse veel kõike kenasti lipsukesega kokku siduvat nunnut epiloogi ning võibki raamatu sulgeda ja loo unustada. 

----------------------------------

Pealkiri: Twisted Games
Autor: Ana Huang
Kirjastus: Little, Brown Book Group
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Lugesin sarjas esimese osa eestikeelsena ("Äraspidi armastus"), mis pani ahastusest naerma ja nutma. Ma ei tea mis masohhismlikud kalduvused mul on aga täitsa lambist otsustasin teise osa kätte haarata. Vist oli vingutuju ja tugev tahtmine millegi üle silmi pööritada ning näpuga näidata. Lähtudes mu reaktsioonist esimesele raamatule, oli tõenäosus märkimisväärne, et ka antud osa võimaldab mul end välja elada. Kahjuks, nii ei läinud. Noh, ikka sai omajagu pihku itsitatud ja klišeede üle oiatud, kuid peab tunnistama, et järg ei olnudki nii ekstreemseid emotsioone välja kiskuv kui esimene. Ehk oli asi selles, et teadsin enam-vähem mida eeldada ja olin enda ootused vastavale tasemele seadnud. Puudus üllatusmoment ja, seega, äärmuslikud tunded. Kuigi suht ekstreemne oma süžees, võtetes ja lahendustes oli teos, sarnaselt eelmisele, kohe kindlasti -- alfa mehed ja särtsakad naised. Põhimõtteliselt, mingi väikeriigi printsess, Bridget, semmib oma ihukaitsja, Rhysiga, ning nende magamistoa (kuigi nad tegid seda vist kõikjal lisaks voodile) aktiviteetidesse lööb kiilu tõsiasi, et naine tõuseb äkitselt troonipärijaks. Otse loomulikult ei sobi ühel aristokraadil suhtes olla mingi pööbliga. Kes, üllatus-üllatus, vist tuleb lambist välja on kaua kadunud lordi võsu või midagi taolist. Igatahes, peamine fookus loos on paari omavahelisel üksteise ümber keerlemisel, siis koos ringi aelemisel ning siis, lõpuks, kuskil 15% on päris konflikti kah. See, muidugi, laheneb nagu nipsti, kuid on vajalik tsipake tühja draamat lisada. Ega siit loost midagi rohkem ei maksa otsida, sest tegelikult on see täienisti Bridgeti ja Rhysi omavaheline paaritumistants, mis väljendub üksteisega vaidlemises, mõtlemises, et kui pandav teine on, ning siis kohtade leidmisel, et kus viimast korda saata. Samas, ega ma midagi muud väga ei eeldanud, seega, täitis lugu ju need vähesed ootused, mis talle olid. Tulemuseks, romaan ei käinudki mulle ülemäära närvidele ning muutus täitsa seeditavaks.

Tegu on suuresti "Printsessi päevikud" raamatu/filmi plagiaadiga. Ainuke erinevus on, et antud loo vanusepiiranguks on alla 17. aastastele keelatud. Tõesti. Eriti eredalt tuletas süžee meelde järge esimesele linateosele, "Princess Diaries: Royal Engagement". Sobiliku siniverelisest kaaslase otsimine, koperdades nii tolade kui potentsiaalsete valikute otsa, ning seaduse muutmine, et oma tahtmist saada, kaasa arvatud. Isegi kurjam oli mõlemas sarnane ning tolle seos meespeategelasega peaaegu üks ühele. Huvitav, kas autor on fänn, et tahtlikult või tahtmatult kopeeris teatud liine ja lähenemisi? Mis mind ehk veel häiris ja heidutas oli tõsiasi, et kuigi, teoorias, oleksid pidanud Bridget ja Rhys olema üpris intrigeerivad tegelased, olid nad tohutult igavad ja värvitud. Okei, oli äge, et naine oli vabatahtlik loomade varjupaigas, kuid neile mõlemale ei oldud eriti esiletõusvat iseloomu lisatud. Rhys tuli keerulisest lapsepõlvest, kuid isegi see ei teinud teda eraldiseisvamaks teistest sama tüüpi romantikakangelastest. Natuke ebaprofessionaalne ja hale oli, lisaks, et mees muudkui kordas, et suhteid klientidega tema ei viljele, kuid põhimõtetest kinni hoidmine oli tal eepiliselt nõrk, sest nii kui võimalus tekkis, hüppas mees naisega sängi. Klient või mitte. Moraal ja eetika või mitte. Professionaalsusest rääkimata. Muide, arusaamatuks jäi, et miks Bridgeti vend võis troonist loobuda, sest armus tavakodanikku, kuid vot naine pidi kindlasti selle vastu võtma ning ei olnud juttugi ära ütlemisest. Aga kõik see on mõttetu halamine minu poolt, sest raamat on puhas fantaasia. Vürtsikas ja romantiline fantaasia. Mitte just kvaliteetne, kuid eskapism oma peamises tähenduses. Mul oli lihtsalt sellist rämpstoitu hetkel vaja ning raamat pakkus kõige ebatervislikumat, kuid nämmamat rasvast ja suhkrulist kõhutäidet, mida võiks sellest oodata. 

----------------------------------

Pealkiri: The Scarlet Alchemist
Autor: Kylie Lee Baker
Kirjastus: Hodder & Stoughton
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Kaanepilt on niivõrd tähelepanu haarav ja kütkestav, et pidin kohe raamatu haarama. Sisu, kuigi igati okei, ei küündinud aga peibutava kaanepildi tasemele. Samas, seda visuaali ongi raske trumbata või selle vääriline olla. Tegu on vanaaegsesse Hiinasse paigutatud looga, kus peategelane, Zilan, on alkeemik, kes oma kahe sugulasega püüavad saada riigi ja valitsejate teenistusse, et paremat elu endale ja perele lubada. Alkeemia on selles maailmas tavaline ning ühte asja saab muundada teiseks ning nt isegi surnuid inimesi taas ellu äratada. Viimane on meie kangelanna üks põhilisi leivanumbreid. Tahtmatult saab naine kaasatud palee- ja võimumängudesse ning asi läheb päris kiirelt päris ohtlikuks. Siis saab ta kogemata ka kroonprintsi konkubiiniks, peab võitlema julmade rivaalide ja eelarvamustega (tema isa on nimelt Euroopast), saama sõpradeks teiste kuninglike alkeemikutega ning astuma vastu eriti egoistlikule ja ahnele valitsejannale, kelle igavene elu, mis tagatud läbi alkeemia, võimaldab talle selle, et naisel pole vaja lapsi või pärijaid. Ta elab ja valitseb ise igavesti. Maailma loomine on raamatus päris äge, selline sünge, ei hoia koledusi ja šokke tagasi, mitte õrnahingelistele ning väga julm tegelikult. Mis teeb õhustiku teoses usutavaks ja realistlikuks. Nii vanal ajal elatigi: vaesus, tavainimeste väärtusetus, rikaste ainuvõim, surm iga nurga taga -- kõik need lokkasid ja olid tavaline argipäev. Seda lootusetut konteksti suudab raamat kenasti edasi anda. Pahalane passis nagu rusikas silmaauku selle mentaliteedi juurde, et asjad on halvad ja võivad alati veel hullemaks minna. Kurjam oli ikka kuri küll. Laibad siin ja seal lendasid kogu loo vältel. Üsna morbiidne, aga huvitav. 

Loomulikult, nagu ühele fantaasiale omane, on siingi n-ö maagiasüsteem, mis päris intrigeeriv ja pigem unikaalsemate killast. See oli piisavalt detailselt kirjeldatud ja kaasatud, kuid mitte ülemäära. Raamat suusits, siiralt -- üllatus-üllatus -- , üpris ootamatu olla. Mul polnud absoluutselt aimu, et kuidas asi lõppeb, ohoo-momente oli ohtralt ning keegi tegelastest ei olnud kaitstud, mis tegi süžee ettearvamatuks ja, kohati, jahmatama panevaks. Muidugi, ei lähe asjad just libedalt, see on elementaarne, kuid tagasilööke oli Zilanile ikka kulbiga visatud. Kes ootab palju romantikat peategelase ja kroonprintsi vahel, siis seda antakse piskuga ning paari suhe ei ole tegelikult fookuses. Ehk on see vaid viies-kuues teemaliin kõigi teiste tähtsamate ja põhilisemate kõrval. Üllataval kombel, liigub nende suhe kiiresti, kuid emotsionaalsest poolest ja kaalust jääb puudu. Enam on isegi arengut ja tähelepanu Zilanil oma kahe nõoga. Iseenesest ei ole see probleem, et nunnu moosipoiss romaanis teisejärguline on. Alati ei peagi lembepaari kontakt ja koosveedetud aeg ning mõtted üksteisele olema A ja O. Vahel on etem kui kangelanna on üksinda isikuna A ja O. Prints jäi kübeke plassiks, selline veidi värvitu ja malbe. Aga ma ei saaks ka väita, et Zilan kuidagi erinev või omanäolisem teistest taolistest võimekatest naispeategelastest romantasy zanris oleks olnud. Ta on nagu iga teine. Ei midagi ennenägematut. Vaatamata intrigeerivale kondikavale ja teemadele, kippus lugu venima ja suutis ikka tsipa igav olla. Raamatus oli palju aspekte, mis olid põnevad ja omanäolised, samas, suur osa jäi siiski standardse tasandile ning isegi kesiseks. A, muide, part oli tore! Peab aga tunnistama, et selline Aasia taust, mille sarnaseid romantasy romaane viimasel ajal nagu seeni pärast vihma ilmub, mulle väga meeldis. Lugemisjärjekorras on juba uued.