Tervitus!
Seekord ühest minu lemmikumast festivalist, mis mais 2025 taas vaatajaid kostitab. Ülevaated 2023. aasta TREFFilt, hilinemisega nagu alati. Eesmärk on julgustada läbi minu ägedate kogemuste inimesi visuaalteatrile võimalus andma.
Pealkiri: KlounifoobiaTeater: Opposable Thumb Theatre
Riik: Suurbritannia
Kestus: 1h 15 min
Millal nähtud: 25.05.2023 (Noorsooteatris)
Minu hinnang: 4.5/5
Kui ikka esimesse ritta istuda, siis tuleb arvestada, et sind võidakse lavale tirida. Nii minu ja sõbrannaga juhtuski. See oli lõbus ja äge. Eriti kui tuuma koostisega värvikas jook meile kätte anti, mu sõbranna juukseid kammiti ja minult uuriti, et mis soengut ma sooviks. Mulle tegelikult väga meeldivad etendused, mis publikut aktiivselt kaasavad ning antud etteaste tegi seda lademetes. Pidevalt sai keegi vaatajatest võimaluse lavale suunduda või siis oma panust tüki edasiviimisesse ja arendamisse pakkuda. Tihtipeale on need seigad alati nii kohmakad ja naljakad, et tõesti on muhe (see, kuidas kloun hääldas "Kaisa" nime oli veidralt vahva). Tegu oli äärmiselt koloriidse tükiga, millel eri kihte ja tasandeid. Lisaks klounide kurvale "saatusele" on keskmes veel igast sotsiaalsed konfliktid ja probleemid. Käsitletakse teemasid nagu eksistentsiaalsed dilemmad, unustuste hõlma vajumine, oma aja ära elamine, eesmärgi puudumine, tähtsusetuks muutumine, vaimne ja emotsionaalne langemine, lõksus ja piirangute kütkeis vaevlemine, kontrolli puudus enda elu üle, tühjakstõmmatus, ärakasutamine ja siis ära viskamine, ja isegi homoseksuaalsus saab korraks puudutatud eriti kirglikul tipphetkel. Neil kahel naljahambal ei ole kerge elu, kuid nad võtavad viimast ning pakuvad publikule iroonilist, sarkastilist, jalaga-tagumikku slapsticki, koomilist, farsilist ja paroodialikku huumorit. Mehed naeravad ja nutavad kõigi ning kõige üle, mitte miski pole kaitstud. Kindlasti on tükk väga must komöödia, teatud elementide traagikaga, ja ihu paljaks võtmisega. Mulle eriti meeldi ja peibutas piletit ostma lavastuse sisukokkuvõttes fraas: "Hoiatus: "Klounifoobia" sisaldab "pettumust valmistavat alastiolekut". Etendus oli üks meeleolukaid ja kaasahaaravamaid mida ammu näinud. Sa reaalselt tundsid energiat, mis lavalt voogas, ja said konkreetselt olla sündmuste keskel ning mängiga toimuvas otsest rolli. Laval rullus lahti täielik kaos ning püha ei olnud miski. Kord oldi ülimas ekstaasis, siis langes õhkkond hirmu ja ängi valda -- täiest bipolaarne. Eks ta omajagu totakas oli ka ja võis teatud inimesi oma teemakäsitluses ärritada, kuid reaktsiooni välja tirimine kõigist saalis viibijatest oligi eesmärk. Lisaks tavapärasele sõnateatrile on tükki integreeritud, lisaks, nukuteatrit, pantomiimi ning kõikvõimalikke tehnikaid ja võtteid, et publiku pilku jäägitult enda peal hoida ning vaatajat nende kahe õnnetu klouni "rasketele" üleelamistele kaasa elama panna. Konkreetse TREFFi kõrgpunktist kulminatsioon minu jaoks.
-----------------------------------
Pealkiri: ÜksildusTeater: Teatrodistinto
Riik: Itaalia
Kestus: 0h 40 min
Millal nähtud: 26.05.2023 (Kanuti Gildi saalis)
Minu hinnang: 3.5/5
Lugu naabritest naisest ja mehest, kes elavad teineteise vastas korterites, milledel läbipaistvad seinad ning vahel kiviklibu täis koridor. See krudises tegelaste jalge all rahustavalt, mis on ka üks ainukesi helisid, mida lavastuses kohtab. Sõnu etenduses ei kasutata, kõik toimib kehakeele ja näoilmete põhjal. Kivide keskelt on jõuliselt tärkamast üks taimeke, mida tegelased kastavad, ja mis sümboliseerib paari tärkavat suhet. Kui reaalsuses oleks kõik vaataja poolt seintega peidetud, siis näeb publik paari nagu puuris või klaasist eraldustega ruumis, kus midagi ei jää jälgija võõra ja uudishimuliku silme alt varjatuks. Ei mõlema kiiksud enda riidesse panemises ega kodukorrastamises, veidrad grimassid, praktikad ning harjumused. Nende kõige salajasemad soovid, igatsused ja unistused. Üks hetk hakatakse üksteisele ühisaladesse kingitusi jätma ning paar liigub samm sammult aina lähedamale ja lähedamale. Kuni lõpuks kohtutakse näost näkku ja toimub füüsiline kontakt. Pärast koroonakarantiini on etendusel palju sügavam mõte. Üks asi on olla üksildane ja ihaleda lähedust ning kiindumust niisama, tavatingimustes ja iseloomust lähtudes, nt olla häbelik või introvertne. Teine asi on olla sunnitud füüsilisse eraldatusesse ja keerulisse psühholoogilisse seisu vastu sinu tahtmist, kust sa ehk ei suuda isegi pärast piirangute lõppu vaimselt välja tulla. Loo keskmesse võime peegeldada nii tahtlikku kui tahtmatut isolatsiooni ning tungivat soovi neid hirmu, harjumuse või eneseületuse päitseid murda. Tegu on sümpaatse looga üksteise leidmisest, inimkontakti tähtsusest, positiivsest n-ö kassi-hiire mängust, kurameerimisest ning soovist olla kellegi jaoks olemas ning ise olla teise jaoks eksisteeriv. Koroonaga seoses on etendusel lisakiht ja ekstra väärtus, mis paneb eri tahkude üle mõtlema ning leidma ja lahkama uusi nurki. Romantiline ja helge tükk, mis veidi ehk lihtsakoeline ja esmapilgul pinnapealne, kuid tasub sisse süüvida, näha rohkemat, näha nähtamatut, nagu need olematud seinad tegelaste vahel, need õhust barjäärid. Sümboolselt, kui mõistad, et inimeste vahel on vaid mõttelised takistused, siis võtab üksilduse kontseptsioon hoopis teise tähenduse.
------------------------------------
Pealkiri: SeanssTeater: Jan Jedenak
Riik: Saksamaa
Kestus: 0h 20 min
Millal nähtud: 26.05.2023 (Kanuti Gildi saalis)
Minu hinnang: 3/5
Imelikul kombel jättis see tükk mind natuke külmaks. Ta oli kiire, dünaamiline, üllatusrohke, sisukas ja omajagu kõhe, kuid, paradoksaalselt, kuidagi etteaimatav, ennenähtud ning tuim. Liiga meta, liiga diip, liiga kunstilik, liiga sunnitud, liiga üksluine. Ma ei tea kuidas need kaks vastakat muljet etendusest mul said tekkida ja kuidas nad koos eksisteerida olid võimelised. Ju siis tekitas nähtu minus väga konfliktseid tundeid, mis on tegelikult äge, sest tiris välja emotsioonid ja pani kogemuse üle sügavalt järele mõtlema. Kontseptsioon oli inspireeritud Guy de Maupassanti fiktiivsest päevikust „Le Horla”, millega ma, kahjuks, tuttav ei ole. Etendus koosnes katkendlikest omavahel seotud, kuid ühtlasi ka seosetutest piltidest, mille vahel saalis pilkane pimedus. Nagu vaataks videot, mis hakib või diapositiive slaidiprojektorilt. Need mõnesekundilised hetked olid justkui tervikuna esialgselt jäädvustatud, kuid makilint, mida taustal mängiti kui süžee originaallindistust, kippus kinni jääma ning omadega täitsa segi minema. See siis peegeldus edasi visuaali, mis vaataja ees lahti rullus. Keskne tegelane oli kummaline mees, kellel üks hetk käes nuga, siis ilmus õun, siis klaas piima, siis muutus ta poosi, siis äkitselt ilmus mingi jube tüüp ta kõrvale, siis kadus, siis tegi ta veidraid grimasse ja kentsakaid liigutusi, jne. Nagu keegi oleks teda pikalt tavategevustes filminud ja video pannud topelt kiiruse peale ning siis jälle seda mitu korda aeglustanud. Justkui oleks teadvuse voolu laadset tehnikat kirjanduse asemel etenduses kasutatud, kuid sujuvus läks veelgi enam nässu. Mehe reaalsus on jooksnud kokku üheks massiks ning tundub, et ta hakkab hulluks minema, ei maga, ei puhka, ei mõtle, ei hinga -- lihtsalt üks katkendlik hetk teise järel. Aeg ei kulge enam normaalselt vaid midagi on teravalt paigast ära nihkunud. Midagi piinab ja painab meest. Kas see tontlik teine tüüp, kes vahepeal ta kõrvale ilmus? Kas maki lindistused on võetud otse hullumaja sessioonidelt? Igatahes, idee oli põnev, teostus intrigeeriv, tempo kaasahaarav, esitlus pinget kruttiv ja pinev, õhustik köitev ning, samas, eemalepeletav, kuid tükk ei suutnud mind puudutada. Midagi oli selles liiga läbi mõeldut ja katsumatut, otsekui ülemäära perfektset ja sügavalt filosoofilist, mis mind eemale lükkas.
-----------------------------------
Pealkiri: KlaveritükkTeater: Felix M. Ott
Riik: Saksamaa
Kestus: 0h 45-55 min
Millal nähtud: 27.05.2023 (Kanuti Gildi saalis)
Minu hinnang: 4/5
Pealtnäha suhteliselt üks ühele etendus, kus mees ei ole rahul klaveriga, võtab selle lahti ja paneb siis jälle tükk-tüki haaval kokku endale sobivaks. Ohtralt tehnilist oskust, füüsilist jõudu ja pillimeisterlikkust eeldav tükk. Samas, kui natuke sügavamale puurida, siis võib nähtut interpreteerida eri viisidel ja sellele põhjalikumat tähendust pakkuda. Võtmesõnadeks on tasakaal ja dekonstrueerimine. Millegi täiusliku enda jaoks täiuslikuks tegemine. Iga detail peab passima, iga tükk peab olema läbi mõeldud, iga aspekt peab toetama artisti. Algselt ei olnud pillil õige kõrgus, midagi oli nihkes, detailid ei olnud mugavalt paigas, midagi ei klappinud siin ega seal. Fookuseks on koostöö: instrument peab olema ülimas balansis mängijale, kes peab sealt välja pigistama ainult perfektseid meloodiaid. Ainult siis, kui kõik on oma kohas, kas nagu originaalis või mitte, on muusik võimeline ülimatu loomingut pakkuma. Õppetunniks võib võtta ideed, et inimene on sunnitud end vormima vastavalt raamistikule või vahendile, kuid ehk ei peaks see nii olema. Miks ei võiks raamistik, antud olukorras siis klaver, end modifitseerida ja kohanduda vastavalt mängijale. Inimene valib ise vormi ja selle tulemusel on muusika veelgi kõlavam ja tähendusrikkam. Vahet ei ole kas instrument ei näe enam algselt ideaalne välja, sest klaver on ju ikka klaver, inimene on ikka inimene ja muusika on ikka muusika, peaasi, et tulemus kahe sümbioosis on hiilgav. See koostöö ei pruugi olla visuaalselt ja tehniliselt täiuslik, mida illustreeris lõpliku konstruktsiooni õrnus ja potentsiaalne lagunemisoht, kuid ta oli oma ja eriline. Teda saab edaspidi alati veel täiustada. Aga jah, konstantselt oli vaatajana hirm, et midagi läheb kasvõi millimeeter valesti ja kogu asi kukub kolinal kokku. Kuid, ei, mees hoidis iga musklit vaos, oli "kontroll" personifitseeritud, ja võttis klaveri tükkidest ning pani ta täiesti paika tagasi. Omade kiiksude ja eelistustega, muidugi. Klaver oli klaver, kuid enam ei olnud ka. Kogu etteaste ajal olid helid võimendatud ning küll kriiksus tool ekstra teravalt mööda põrandat, küll klirisesid klahvid eriti karjuvalt, küll kajas ja kordas mingit võnget, kuid nii visuaalselt, pinge kruttimise mõttes ja heliliselt oli etenduse iga detaili rõhutatud ning kogu su pilk oli naelutatud igale pisemalegi liigutusele laval. Saalis oleks vast nõela kukkumist ka kuulnud. Tegu on etendusega, mis hoiab sind köidetult endal, kuigi taolisi tükke olen ennegi näinud. Sisu võib mõnele põnevust pakkuda ja kulbiga tõlgendamisvõimalust võimaldada, või jätta suhteliselt külmaks, sest peale füüsilise imetluse, klassikalist narratiivi nähtus otseselt ei leidu.
-----------------------------------
Pealkiri: PaabelTeater: LOD muziektheater
Riik: Belgia
Kestus: 0h 40 min
Millal nähtud: 28.05.2023 (KUMUs)
Minu hinnang: 4.5/5
See oli tohutult hüpnotiseeriv, lõõgastav ja erinevatele meeltele pai tegev sessioon. Kogemus mõjus veidi nagu ASMR. Kuid mitte ainult tunnetele, kõrvadele, silmadele ja meeleolule ei pakutud efekti, vaid ka ajule, sest etendus andis ohtralt mõtlemisainet, ridade vahelt lugemist ning toimuvale erinevate interpretatsioonide leidmise võimalust. Vaataja ees avanevad üksteise järel üks n-ö karusell või miniatuurmaailma mudel teise otsa ning nende vahel keerleb, pöörleb ja liugleb kaamera, mis neist tillukestest paikadest ekraanile inimsuuruse universumi projietseerivad. Pisikesest nukukorterist saab päris elamu. Tehislikust saab ehtne. Laiuval laval on maketid kõikvõimalikest keskkondadest, mis mitmed osad meie argipäevast: pood, kontor, tehas, magamistuba, koosolekuruum, administraatori lett, jne. Kusjuures kõik on viimse detailini täietud autentse tibatillukese sisustusega, mis ekraanile jõudes annab eriti realistliku välimuse ja olemuse. Nt need kaustad ja värvilised toolid kontoris, need torud ja mootorid, need letid ja tooted poeriiulitel. Minu lemmikud olid kortermajade aknad, mis peitsid endas tuhandeid elusid. Etendus tekitas sellise veidra kognitiivse dissonantsi, kus kõik paigad peaksid justkui rõkkama elust ja energiast, olid kummaliselt väljasurnud. Otsekui oleksid inimesed haihtunud või siis oleks tegu ööga, kus ollakse kodus magamas. Tundus nagu maailm oleks pausile pandud, tühjaks jäetud ning kogu eluelement elimineeritud. See tekitas veidra tunde, sellise rahuliku ja, samas, kõleda. Ühtlasi tekkis idee, et maailm on siiski pidevas liikumises, isegi kui paistab, et see seisab, universum keerleb edasi, vaatamata sellele, et kas kahejalgsed seal figureerivad või mitte. Publik, kelle silmadeks oli ringi liikuv kaamera, oli justkui kutsumata või kutsutud külaline, kes passiivselt jälgis ja kulges koos fookusega. Nagu tulnukas, kes on külla tulnud ja uurib maailma nagu jumalus kõrgelt ning kaugelt. Taustaks on erinevad realistlikud helid, vastavalt siis asupaigale millele konkreetselt keskedutakse, nt kontori müra, konveierlindi töötamine, kuid inimhääli ei kostunud kordagi. Inimesi selles maailmas ei eksisteeri. Kui pingevaba ja vaikne võib kõiksus olla kui meid ei ole atmosfääri oma hääle, mõtete, tegemiste, lärmiga täitmas. Eriti vahva oli kuidas kunstnik kutsus lõpus vaatajaid lavale, et saaks nina minimudelitele eriti lähedale pista ja nende detailimeisterlikkust imetleda. Üks mu lemmikumaid TREFFi etendusi antud konkreetse aasta festivali jooksul. Lausa maagiline.
------------------------------------
Pealkiri: MajaTeater: Sofie Krog Teater
Riik: Taani
Kestus: 0h 55 min
Millal nähtud: 26.05.2023 (Noorsooteatris)
Minu hinnang: 3/5
Veidral kombel oli tegu etendusega, mida kõige suurema õhinaga soovisin näha. Olen nimelt krimkafänn ning see oli just rusikas silmaauku selle hobiisu täitmiseks. Kukkus aga välja nii, et tükk meeldis mulle konkreetse TREFFi repertuaarist kõige vähem. Ta oli, loomulikult, vahva, nutikalt lahendatud ja omanäoline, kuid kuidagi plass ning veniv. Kontseptsioon oli äge -- see kuidas ringlaval maja igast küljest ellu ärkas oli meisterlikult teostatud. Samuti oli osavalt ja kaasahaaravalt lahendatud heliefektid, valgustus, visuaalsed vahendid ja dünaamika. Süžee ise vist oli komistuskiviks, sest ei pakkunud ehk piisavalt pinget. Samas, päris karmiks ja komplitseerituks ka minna ei saanud, sest etendus on sobilik 12+ vanustele. Kuigi, seal olid omad üllatusmomendid nagu hinge liikumine igal pool ringi ja siis koera sisse. Ootamatul kombel oli lool omamoodi ulmeline aspekt ning see miksis edukalt õdusa elemendiga. Peab tunnistama, et olen alati väga tundlik igasugustele ehmatustele ja hirmutavatele olukordadele, eriti kui nendega käib kaasas vastava atmosfääri kruttimise samm sammult loomine ja ootusärevus, ning, õnneks -- või õnnetuseks -- oli ka see osa etendusest tegelikult edukas. Lahti rullub üks paras tohuvabaohu, mis leiab aset ühe perekonna matusebüroos, kus erinevad tegelased figureerivad siin ja seal ning ilmuvad lambist välja, ning sahkerdavad seda ja toda. Ehk oli minu rahulolematuse probleem mõneti karakterites, sest nad kippusid tüütama. Igatahes, tehniliselt on tegu hästi konstrueeritud ja nutikalt kokku pandud tervikuga, kasutades eri värvikaid vahendeid ja meetodeid, et publikut köita ning lugu jutustada, kuid minu jaoks jäi kogemus siiski pigem keskpäraseks. Ma ei oodanud eriti geniaalset mõrvamüsteeriumi, kuid natuke igavaks jäi kogu kompott, vähemalt ehk narratiivilt siis. Ka mu kaaslane ja kaks tuttavat, kes etendust külastasid, jagasid mu arvamust, seega, ei tohiks vist, seekord, asi olla ainult minus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar