Ja taas on möödunud järjekordne kultuurinädal.
Seekord oli Puändi raamatuklubis keskmes Nii Ayikwei Parkesi Loomingu Raamatukogu teos "Sinise linnu saladus". Nagu alati, oli vahva teistega arutleda eri muljeid, mõtteid, teooriaid, küsimusi, lähenemisi ning arusaami.
1) FOKU galeriis avati kolmeks päevaks noorte kunstiprogrammi "Seest välja" lõpunäitus. Programmi juhendasid poole aasta jooksul kunstnikud Maria Kapajeva ja Nadežda Tjuška. Külalisesinejateks olid Aleftina Shaulskaja, Annika Haas, Sveta Grigorjeva, Sarah Nõmm ja Vaim Sarv. Tegevused leidsid aset Maria Kapajeva kunstniku stuudios ning programmi raames võeti osa töötubadest, veedeti koos aega, külastati näitusi ning loodi ühine ruum, mis avatud igasugu ideedele, arutlustele, viljeledes mõistmist, üksteise toetamist, kaasamist, austust ning loomingupriiust.
E 14. aprill:
Põhjalikumalt raamatu kohta mõlgutan mõtteid siin:
https://harrastuskriitikud.blogspot.com/2025/04/raamat-loomingu-raamatukogu-eri.html
Loe juurde: E-pood – Kirjastus Puänt
T 15 aprill:
JAFF on mu üks lemmikumaid filmifestivale ning olen üliõnnelik, et see ikka iga aasta uuesti ja uuesti mind kostitab. Olin olemas ja külastasin täitsa esimest festivali (kui õigesti mäletan, siis sai vaadatud "Death Note" filmiversiooni ja Studio Ghibli "Taevane kindlus") ning olen paarikümne aasta jooksul alati ja iga kord vähemalt ühe linastuse ära kaenud. Hetkel on tegu 19. versiooniga üritusest ning see aasta on fookuses kiisufilmid ja Miyazaki looming. Kassikino valikus saab näha vanu lemmikuid nagu "Budori Gusko elu", värskeid väljalaskeid nagu "Anzu: kass vaimumaailmast" ning mitte-Aasia parimaid palasid nagu "Vooluga kaasa" ja "Kedi". Studio Ghibli legendaarse Hayao Miyazaki kohta pakutakse võimalust näha lausa kahte dokumentaali. Muudest uuematest animedest on repertuaaris "Müüja Hokkyoku kaubamajas" ja "Kujuteldav".
Lisaks on traditsioonipäraselt võimalik külastada kokandusega seotud filme, klassikat, varasemate festivalide lemmikuid, nagu "Müügitüdruk", ning alaprogrammi "Diivad elu mõtet otsides", kus teostes seotud Aasiaga figureerivad Isabelle Huppert ja Catherine Deneuve. Meeldiva üllatusena, on võimalik vaadata ka 1978. aasta "Sõrmuste isanda" animatsiooni, mida pole tervikuna kogenud, kuid nüüd avaldus ideaalne võimalus see ikooniline versioon oma silmaga ära näha. PÖFFi ajal õnnestus osa võtta seansist "Kuidas teenida miljoneid enne vanaema surma", mis on Tai film, mida soovitan soojalt plaani võtta -- emotsionaalne ja elujaatav.
Pean aga tunnistama, et tunnen juba mitu aastat puudust programmikategooriast manga/anime to live action. Suure rõõmuga ootaksin kui mõni taoline linateos taas festivali repertuaari jõuaks. Oleks nagu raudpolt kohal.
Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest
Võtsin osa festivali avafilmi "Miyazaki: Loodus vaim" esilinastusest. Külalistele pakuti snäkke ja joogipoolist. Kirjutan muljetest hiljem JAFF filmide postituses eraldi.
N 16. aprill:
Eesmärk oli pakkuda noortele turvalist ja toetavat keskkonda, et jagada kogemusi ja mõtiskleda enda ja ümberringse (soolise) identiteedi, ühiskondlike ootuste ja reeglite, soovi üle olla see, kes sügaval ollakse, ning vaba eneseväljenduse üle. Seda kõike läbi loomingu ja kunsti. Noored said eksperimenteerida, kasutada eri kunstivorme, materjale ning tehnikaid, eelarvamusteta oma mõtteid ja muljeid jagada, põrgatada ideid oma kaaslastega, proovida värskeid kunstivorme ja tuvastada uusi perspektiive nii enda kui maailma osas. Noored said oma häält kasutada, et jagada oma kogemuslugusid ning rõhutada kunsti tähtsat osa eneseväljenduses.
.jpg "Pilt: erakogu")
Näitusel olid esindatud järgmiste autorite tööd: Ameliaaa!, Arina, disco pallid, Jaana Lillepea, Jelizaveta, Katja, Kroplya, Lana, ja Rodion Furs.
1) Jooksin TMW Telliskivi kunstituuri jooksul Fotografiska hetke näituste repertuaari kiirelt läbi, kuid süveneda ei jõudnud. Viga, mis sai nüüd parandatud, sest iseäranis Hiina kunstniku pakutu jäi silma ning vajas põhjalikumat tutvumist. Nüüd sai kõigi kolme ekspositsiooniga aega veedetud ning tekkis järgmine subjektiivne meeldivusjärjestus: Feng Li, Lembit Peegel, Elliott Erwitt.
Elliott Erwitt sündis Pariisis, oli pärit vene perekonnast, kes elasid mingi aeg Itaalias, ning emigreerusid siis Ameerikasse. Juba teismelisena tekkis tal huvi fotograafia vastu ning mees leidis mitmeid põnevaid võimalusi, et oma kirge praktiseerida ja arendada, nt 50ndatel armees teenides oli ta fotograafi assistent. Mehe karjääri alguseks valdkonnas peetakse 1949. aastat, mil ta reisis ringi ja pildistas Itaaliat ja Prantsusmaad. Minu üllatuseks on autor alates 70ndatest loonud ka suure hulga filme ja dokumentaale. Ikoon suri aastal 2023, 95. aastasena.
Minu lemmik foto näituselt oli värviline: naise sukapükstes jalad koos musta kassiga. Siiski, ja ma ei oska täpselt seletada, et miks, kuid kogu väljapanek mind iseäranis sügavalt ei puudutanud. Mulle läks peale mehe visioon, suhtumine, olemus ja lähenemine fotograafiale, kuid vaatamata loomingu väidetavale sundimatusele, loomulikkusele ning ehedusele, mõjus see kuidagi kunstlikult ja otsitult võltsilt. Selline mulje on paradoksaalne, kuid ehk olen ma siiski fotograafia osas lavastatu tabamise usku. Ehk sobib tehislik enam minu esteetikaga. Seda seletab ka tõsiasi, et minule meelepäraseim töö näituselt ei olnud n-ö vabas keskkonnas tabatud, vaid kunstlikus olukorras klõpsatud. Samas, on leidunud fotograafe, kes ka sellist naturaalset lähenemist viljelevad ja kelle looming mind on kõnetatud ning heldima pannud. Ei oska end välja põhjendada, kuid Elliott Erwittiga me ühele lainesagedusele ei jõudnud. Ehk on probleem must-valges lähenemises, sest minu jaoks on see kuidagi vaimuvaene, äraleierdatud ja liiga lihtsustatud võte, minnes kergema vastupanu teed, ta ei toimi enam nii rabavalt või köitvalt kui kunagi. Minu jaoks ei väljendu tunded end intensiivsemalt just must-valges, otse vastupidi, värviküllus on see, mis annab emotsiooni, mida autor väidetavalt oma fotodel püüab jäädvustada. Või on asi loomingu suuresti plassis argipäevasuses, mis mind kaasa ei haaranud. Suvalised tüübid rannal ei ole just midagi mis pilku haarab. Argipäeva näen iga päev, igal ajal ka ise päris elus. Fotodel tahaks midagi sellest rutiinist välja tõusvat. Igaühele oma. Põnev väljapanek, et tutvuda ikoonilise fotograafialegendiga, kuid minule jäi emotsionaalselt kaugeks, ei pigistanud tundeid välja, ei puudutanud nii nagu oleks võinud.
Hiina looja, Feng Li, näitus "Valged ööd imedemaal" mulle just seda värviküllust, energiat ja ebamaist tunnete virrvarri pakkus. Mehe fotod illustreerivad päris elu, kuid kõverpeeglis. Kõike justkui ebanormaalset, kuid vaba ja kammitsematut. Neid kentsakaid uitmõtteid ja - lende, mis tulevad ja kaovad sama kiirelt. Neid ideid, mida ei saa kontrollida ei ühiskond ega sa ise. Fokuseerides veidratele detailidele, olukordadele ning elu värvikusele. Mehe looming on ühtlasi nii kole kui ilus. Nendes totakates, uskumatutes ning isegi vastikutes seikades on midagi paeluvat, midagi esteetilist, midagi eemalepeletavat. Midagi, mis pilgu naelutab, ning püüad aduda, et kas oled Alice imedemaal või on nähtav ikka päris. Ta kõigub eheda ja võltsi vahepiiril, reaalsuse ja ebausutava, haldjamaailma ning igapäevase. Nendel fotodel on lood -- väga põhjalikud lood. Tundub, et iga ühe taha võiks romaani kirjutada, sellise sürrealistliku, täis argipäeva absurdi, irooniat, paroodiat ning plassi rutiini ja reaalsuse eriliseks tegevaid võlusid ning valusid. Eriti meeldib mulle kuidas on kasutatud värvi, valgust, fookust ja kompositsiooni. Viimseni viimistletud ja läbi mõeldud, kuid omamoodi ehedad ja autentsed. Igast fotost on tunda elumahlu ja energiat, nii negatiivset kui positiivset. Kogu kompott kohati isegi riivab silma ja hinge oma neoonse, tugeva punase, erksuse ja totakustega, kuid see tekitabki just meelelist, visuaalset, füüsilist, psühholoogilist ja emotsionaalset reaktsiooni minus. See ülevoolavus tõmbab endasse ja annab vitamiinilaksu. Kuna mees on tänava- ja moefotograaf, siis on tema loomingus ka ohtralt (võlts)glamuuri, grandioossust, lihtsakoelisust ja räpasust. Nende kahe osa miksimine on edukas ja pilte köitvaks muutev. Kogu näitus kõlgub veidra unenäo ja halli argipäeva vahealal, moodustades kahe sümbioosis kentsakaid kombinatsioone.
Näitusel on esitatud autori viimase paarikümne aasta jooksul loodud teoseid ning ekspositsioon on kolmes osas, alapealkirjadega: "Valged ööd", "Linnaekspress" ja "Mis on mood?". Fotode ampluaa on lai. Leidub igasugu ootamatuid ja oodatud situatsioone, kujundeid, isikuid, esemeid, paiku, sümboleid, ridade vahelt lugemist, otsekohesust, inetust, ilu, abstraktset, maagilist, elulist, jne, mida on keeruline kuidagi kokku võtta ja koondada mingite kategooriate ja teemade alla. Iga foto on oma eraldiseisev gigantne maailm, mis on ja ei ole ka teiste teostega kuidagi seotud. Minu lemmikuks said fotod, kus kujutatud suurt seatorikat, kellest autor oma filmis, mida on võimalik ühes ruumis vaadata, ka pikemalt räägib. Hindasin mehe loomalembust, arvestades konteksti. Näitus oli tõeline meeliülendav energiapomm.
Meie enda kodumaise Lembit Peegeli väljapanek, "Peegel/Pildis", oli oma sisult võõras, kuid visuaalilt sümpaatne ja õdus. Ma ei ole spordisõber, kohe üldse mitte, ning ma ei tunne mingit entusiasmi selle suunas. Muidugi on vahva kui eestlased maailma tasemel võidutsevad, medaleid korjavad ja kordaminekuid koguvad, kuid keeruline on saavutustest end kaasa haarata lasta. Minu jaoks oli ehk näituse põnevam aspekt ajalooline väärtus, Spordilehe kollektsiooni sirvimise võimalus ning kultuuriajalooline taust, mida kõik need spordihetked reflekteerisid ja mille suuremasse konteksti oma mõju ja olemusega paigutusid. Nt Kalevi võit 1991. aastal oli vinge pigem sellel tasemel, et tehti Nõukogude Liidule ära, mitte niiväga, et oih, nähed, korvpall on lahe ja meie mängijad on tegijad. Mida nad kindlasti, muidugi, on.
Esitatud oli mehe loomingut perioodist 1970-1990 koos mõne hilisemagi jäädvustusega. Teoseid on väljas umbes 50 kandis. Need olid märgilised ajad Eesti spordi arengus ning tulemustes, jäädvustades end riigi ja rahvusena maailma kontekstis. Otse loomulikult on leitavad pildid Erika Salumäe võidust, Kalevi korvpalli triumfist 90ndate alguses, Erki Noole saavutustest, Anett Kontaveitist, jne. Kuid kajastust leivad kõiksugu eri spordialad ja ettevõtmised nagu suusatamine, motokross, male, kergejõustik, jt. Mis ehk oli huvitav, et mehe enda n-ö karjäär spordivaldkonnas algas poksiga, sest see oli iseäranis 50ndatel äärmiselt populaarne ala Eestis, mida praktiseeris isegi Uuno Loop; ning, et eestlased on minevikus väga edukad olnud korv- ja võrkpallis, tuues Euroopa kui Nõukogude Liidu meistrite tiitleid, nii mees- kui naiskonnad.
Järjekordne JAFFi päev -- kaks ühe jooksul, üksteisele otsa. Vaatasin ära linateosed "Kujuteldav" ja "Miyazaki ja haigur". Esimene oli seiklusrohke, õpetlik ja soe lastekas. Miyazakile fokuseeriv film aga avas mehe hetkel hiljutisema teose "Poiss ja haigur" telgitaguseid. See lugu on palju sügavam ja tähendusrikkam kui esmapilgul tundub ning tegelikult peegeldab mehe enda elu ja võtmeinimesi selle vormimises. Kirjutan muljetest hiljem JAFF filmide postituses eraldi.
.jpg "Pilt: erakogu")
Näitus oli avatud 17-19. aprillini.
Minu isiklik lemmikteos oli fotoseeria, kus figureerisid kassid, pilved, paneelimaja ning koer. Selline heas mõttes kodune Lasnamäe vaib.
Loe juurde: Foku – Foku eesmärk on tutvustada ja arendada kaasaegset kunsti ja visuaalkultuuri ning kaasata erinevaid publikugruppe arutellu kunstimaastiku hetkeseisu üle. Ühenduse missioon on suurendada ühiskonna huvi kaasaegse visuaalkultuuri vastu ning kasvatada Eesti tuntust rahvusvahelisel kultuuriväljal.2) Teisipäeval õnnestus kinos ära näha "Budori Gusko elu", millele kogunes suhteliselt täis saal. Lugu ise tekitas vastakaid arvamusi, eriti finaal. Kirjutan muljetest hiljem JAFF filmide postituses eraldi.
Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest
R 17. aprill:
Fotograafiavaldkonna legendi, Elliott Erwitti, looming ja suurnäitus jättis mind kuidagi külmaks. Mees uskus, et sa pead olema õigel ajal õiges kohas ning fotograafi eriala on n-ö laiskadele. Mis on tohutult sümpaatne ja aus vaade. Mulle imponeeris, et ta lavastas oma fotokompositsioone harva. Enamus mehe loomingust on autentse päris elu kaameraga tabatud peegeldus. Ta ootas sobivaid hetki, mis end talle õigel ajal avaldasid, mitte ei laskunud tehisliku ja kiirelt realiseeritava sundolukorra tekitamise lõksu. Hea foto saamiseks ei pidanud tema arvates iseäranis vaeva nägema, lihtsalt võtma kaamera ja selle kuhugi suunama ja klõpsama. Autorile meeldis pilte oodata ning see oli põnev, sest iga hetk võis midagi väga ägedat sündida ja võimalus tekkida see kaameraga jäädvustada. Äärmiselt lahe ja eluterve lähenemine ju. Mees pidas oma tööd väga lihtsaks. Ta on iseäranis tuntud oma must-valge stiiliga fotode poolest. Ja miks must-valge? Väidetavalt oli mehe elu niigi keerukas, et värvi polnud enam juurde vaja. Samas, on autor öelnud, et mis teda fotograafia juures köidab, on tabatud emotsioonid ja nende jäädvustamine. Kaks kontseptsiooni, mis natuke nagu omavahel vastuolus.
Näitus on jagatud erinevate teemade kaupa, mis mehe loomingus tähtsal kohal või suurema fookusega eraldusid: linnad, inimsuhted, naistest, lapsed, rannas, koerad, abstraktsioonid, jne. Näha võib üle saja foto nii tema karjääri alguspäevadelt kui värvilist loomingut, mis tehtud hilisemas eas. Erinevatest paikadest maailmas võib jäädvustusi leida Ungarist, Kyotost, New Yorkist, Pariisist kui Tšehhist. Mulle meeldis, et muuseas, leidus ka fotosid Siberist ja Soomest. Iseäranis kõnekad ja pilkupüüdvad olid jäädvustused 50-80ndate karismaatilistest tippudest maailmapoliitika maastikul, nt Fidel Castro, Richard Nixon, Nikita Hruštšov, Che Guevara, JFK. Mees on fotograafina kajastanud ka Barack Obama ametisse nimetamist 2009. aastal. Kuulsustest leidus mitmeid fotosid, kus figureerisid Grace Kelly, Alfred Hitchcock, Andy Warhol, jne. Marilyn Monroest välja pandud pilt (aastast 1954) on mehe üks enim müüdud trükiseid. Kurblikult kaunis oli, lisaks, Jackie Kennedy foto leinalooris. Huvitav kollektsioon pilte oli rannakontekstist ja muuseumide teemal, nimelt, meeldis autorile viimastes niisama käia, vahepeal mõni klõps teha ja pileteid kollektsioneerida. Eelneva kõrval oli mehe teine lemmik teema, mida jäädvustada, koerad. Esiteks, on koerad tema arvates naljakad ja, teiseks, neil on mingi inimolemusele sarnane võlu. Koertes võib leida inimloomust. Mees on avaldanud lausa viis fotokogu raamatut, mille fookusteemadeks just neljajalgsed.
Näitused on veel avatud järgmiselt:
Elliott Erwitt -- kuni 31. august 2025
Feng Li -- 18. mai 2025
Lembit Peegel -- 18. mai 2025
2) Juba ammu ammu olen tahtnud näha "Mootorsaed laulsid", sest see tundub nii halb, et on raudselt hea. Ülipositiivne kajastus on seda uskumust süvendanud ning, lõpuks, avanes võimalus juba kultusfilmiks kujunenud tohuvabaohu linateos ära näha. Üks sõna: geniaalne. Põhjalikumalt kirjutan kinofilmide postituses eraldi.
L 18. aprill
Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest
P 19. aprill
Ja nädala viimane JAFFi külastus. Vaatasin ära "Müügitüdruk" linateose, mis Mongoolia film ning mis Eesti publiku hulgas menu on leidnud.
Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar