Kino: Ports 2023 aasta filme vol 8 (k.a. "Eelmised elud", "Godzilla Minus One", "Täiuslikud päevad")

Tervitus!

Veel mõned filmid 2023. aastast. Olen lootusetult hiljaks jäänud oma kinokogemuste kajastamisega...

Pealkiri: Godzilla Minus One
Originaalpealkiri: Gojira -1.0
Kinodes alates: 01.12.2023
Minu hinnang: 4/5

Kes oleks võinud arvata, et üks Godzilla film on nii tohutult emotsionaalne, sisukas, kaasaelamist soodustav, ajalooliselt väärtuslik, lihtsate, kuid sügavate idee ja moraalidega, visuaalselt võimas, ning igatpidi terviklik ja täisväärtuslik. Ta on suurepärane kombo väärt ajaloolisest tragöödia filmist ja n-ö suure-eelarvelisest meelelahutuslikust blockbusterist. Ja mõlemas kategoorias suudab linateos hiilata. Siis veel juurde fantaasia elemendid, katastrooffilmi foon, draama, seiklus, romantika, sõja, jne žanrid üksteise peale kokku laotud. Eks seal klišeesid ning kunstlikult mõjuvalt emotsioonidest nõretavaid jooni, et vaatajaid tundeküllasusesse uputada, ole omajagu, kuid ebausutavus, loogikavead ja selline kohati lapselik ning kohmakas lähenemine, ei häirinud, mitte grammigi. Tasakaal tõsise ja natuke lihtsameelse vahel oli kenasti paigas. Nt tegelaste surmad ja traagika, psühholoogilised haavad ja kamikazede tundlik teema -- kõik asjad, mida Godzilla tegelikult sümboliseeris jaapanlastele pärast II Maailmasõda -- , ning imalad osad nagu leitud perekond, natuke lahedalt segased kamraadid, hullmeelne ja absurdne plaan koletis tappa, jne. Kohati nagu võtaks filmi tõsiselt, siis jälle on seda keeruline teha. Mis kõige hämmastavam, on tõsiasi, et visuaalsed efektid nägid tohutult vinged välja. Ilmselgelt on need tsipake puised ja mitte ideaalsed, kuid fakt, et film maksis kuskil 2 miljonit ja saavutas niivõrd esteetilise, eheda ja realistliku pildi, kui Hollywoodi 200 miljoni eest tehtud käkerdised ei suuda oma visuaalseid efekte adekvaatselt enam esitada, on hämmastav. Respekt Jaapani filmitegijatele, sest tulemus oli võimas, samas kui Hollywood tundub, et on aina enam ja enam üles paisutatud oma summadega, pakkumata nendele vastavat kvaliteeti. Tegu on tõesti silmapaistva linateosega, mis tõestab, et rohkem raha millelegi otsa viskamine ei taga ilmtingimata erakordset tulemust. Kõrge tootmiseelarve ja korralik resultaat ei ole omavahel pöördvõrdelises seoses. Lugu on hea, selle suurele ekraanile tõlgendamine on hea, tegelaste areng on hea, saadavad emotsioonid ja õhin vaatamisest on hea, kõik näeb välja hea, jne. Ja Godzilla on lõpuks tõesti hirmuäratav, miss nagu antikangelane, kellena teda Ameerika versioonid illustreerivad. Tegu on tõesti hea filmiga. 

---------------------------------------

Pealkiri: Eelmised elud
Originaalpealkiri: Past Lives
Kinodes alates: 24.11.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Siin lähevad minu ja kriitikute ning ehk ka teiste vaatajate arvamuse kategooriliselt lahku. Paljude poolt välja toodud kui 2023. aasta üks parimaid filme või siis vähemalt igati märkimisväärt teoseid, ajas mind magama ja tüütas. Jah, ma saan aru, et mis konkreetselt on teisi selle juures võlunud ning ma aktsepteerin seda, kuid minu jaoks ei teinud see kogemust kuidagi eriliseks või ennenägematuks. Eesmärk on siis pakkuda autentset ja realistlikkusele võimalikult sarnast lugu kahe noore elukäigust ning suhtest omavahel. Kuidas lembeliin võib tekkida, kuid alati tuleb midagi ette, üks on valmis üks hetk, teine on valmis teine hetk. Siis tulevad mängu Aasias populaarsed uskumused, et meil on mitu elu ja inimesed, kellega me kokku puutume, korduvad ühest taassünnist teise -- n-ö punane nöör seob meid. Samas, need suhte dünaamikad ei pruugi igas elu olla üks ühele samad, mis eelmises. Ja niimoodi me jälgimegi paari saatuse kulgu ja perioode, kus nad on üksteisega enam kontaktis ja siis vähem. Kas nende trajektoorid ka lõpuks kokku satuvad ja nii jäävadki, see on juba lahtine küsimus. Mis mind aga häiris oli see, et need kaks isikut olid nii tohutult igavad ja plassid, et mul oli äärmiselt keeruline neist hoolida või mingit kaasaelamist tunda. Dialoog filmis oli vist kõige tuimem ja ilmetum, mida ammu kohanud. Kui see matkib päris elu ja peaks kuidagi "hea" võte olema, midagi kiiduväärt, siis selliseid filme ma, isiklikult, küll enam näha ei taha. Teoorias olid tegelased täitsa huvitavate taustade ja tegemistega, kuid ekraanilt see minuni ei jõudnud. Mind lihtsalt ei paelunud need tohutult värvitud ja magedad karakterid. Tõetruud või mitte. Autentsed või mitte. Realistlikud või mitte. Jah, tegu on sellise rahulikult voolava, delikaatse, sujuvalt liikuva ja mõnsa lõõgastava atmosfääriga filmiga, kuid mingit emotsiooni ma karakteritelt ei saanud, need jäid lihtsalt ridade vahele kinni ja liiga vaoshoituks. Lõuna-Korealased ei olegi oma tundeküllasuse pärast teadatuntud ja selline enese vähesem välja elamine on normaalne, kuid ehk oligi minu probleem linateosega, et see oli liialt tõepärane, loomulik ning peegeldas ülemäära edukalt päris inimesi, päris maailmas, päris situatsioonides, päris suhteid. Eriti Aasia kontekstis. Film on minu jaoks meelelahutus. Tahan igapäevaelust enamat. Tahan ebatavalist. Tsipakegi ebareaalset ja normist kõrvalekallet. Ma ei lähe kinno, et vaadata ja kogeda seda, mida näen argipäevaselt, tavaelus, igal nurgal. Ükskõik kui tehniliselt edukalt pakendatud ja hästi näideldud.

---------------------------------------

Pealkiri: Aquaman ja Kadunud Kuningriik

Originaalpealkiri: Aquaman and the Lost Kingdom
Kinodes alates: 20.12.2023
Minu hinnang: 3/5

Jason Momoa on juba nagu Dwayne Johnson, mängib igas filmis sama karakterit ning üks hetk hakkab klaas üle ajama. Selle teose jooksul minu jaoks see juhtuski. Kuigi mees oli, taaskord, oma vanas kuues ja esimeses sarja osas mulle läks tema klassikaline lähenemine tegelastele veel peale, siis siin tüütas ära. Mõjus lapsikult ja ärritavalt, sunnitult ja nõmedalt. Mis on veider, sest tegelikult sellised hulljulged, entusiastlikud, humoorikad ja good boy/bad boy vaibiga kangelased mulle ju meeldivad. Asi on vist lihtsalt Jason Momoas endas. Ja, muidugi, ka superkangelaste väsimuses ja ülekülluses üldiselt. Viimase aja žanri filmid ei toimi enam õhinat põhjustavalt, ägedalt või kaasahaaravalt. Neist on saanud omaenda karikatuurid ja paroodiad mingis mõttes. See peegeldab ka kassas. Nimelt, kui esimest osa saatis mega rahaline edu, siis järg põhimõtteliselt kogub miinust. Kukkumine on drastiline. Samas, ega linateos ise niiväga mannetu ei olnudki. Ta võttis endaga kaasa pea kõik, mis esimeses osas positiivselt mõjus, ning võib-olla võimendas neid natuke üle, kuid toon, fookus, kondikava, väärtused ning tulemus olid suhteliselt samad. Ehk aga see oli üks ebaedu põhjuseid, sest pakuti täpselt sama mida enne ja arengut ei toimunud? Ka võimalik. See, et Aquaman oli nüüd lapse isa oli hea edasiminek, vähemalt toimus mingi progress tegelases. See, et mees püüdis leppida oma vennaga ja oli sunnitud koostööd tegema oli ka hea, sest ega nad ju lepitamatud vihavaenlased ei olnud algusest peale. Tegelaste erinevad suhted olid adekvaatselt esitatud, väikeste edasiminekutega, ning seiklus ise oli ju okei. Natuke ühenda-punktid maitsega ja standardne, kuid täitsa söödav. Kurjam jäi natuke igavaks taas, kuigi potentsiaal oli olemas. Liiga palju oli huumorit, mis mingi hetk hakkas filmi tõsiseltvõetavust uuristama. Kogu kompott läks natuke totakaks. Maitse asi. Muide, Amber Heardi rolli oli, teadatuntud põhjustel, vähendatud, kuid ma ei arva, et tema filmi läbikukkumises iseäranis süüdi. Lihtsalt sellist tüüpi kangelaste lood on vist oma aja ära elanud. Oleks vaja värsket vaadet ja uut hingamist. Jason Momoa võiks, lisaks, oma näitlemise repertuaari laiendada.

---------------------------------------

Pealkiri: Savusanna sõsarad
Originaalpealkiri: Savusanna sõsarad
Kinodes alates: 24.03.2023
Minu hinnang: 4/5

Kas ta oli hea? Loomulikult. Aga kas ta on kogu seda vasikavaimustust väärt? Ju siis. Minu kinokaaslane ütles nii, et ehk on see menu seotud suuresti välismaaga, sest suitsusaunakultuur ju suht eksootiline, ning see entusiasm on suuresti üle kandunud ka kodupublikule. Ehk siis, tema ülemäära fantastiliseks dokumentaali ei kutsuks. Mulle see meeldis. See oli intiimne, ilma häbi ja piiranguteta, vaba, siiras ja kõigist kõrvalisest "puhtaks küüritud". Need lood tundusid kohati nii uskumatud, valulised ja koomilised, et kas tõesti on need päriselt toimunud. Kas tegu on reaalse sõpruskonnaga kel nii värvikad ja palju kogenud ning näinud liikmed, või on grupp tehislikult kokku pandud, nt kasvõi koloriidsetest lugudest lähtudes? Tegu on natuke sellise lõõgastava ja mõnusalt õdusa fiilinguga linateosega, kus sa tunnedki end saalis nagu oleksid naistega tegelikult seal saunas, kuulad, jagad oma kogemusi ja kümbled empaatia ning emotsionaalse toe kaisus. Siis aga ehmatatakse sind julmalt, sinu rahulikus, turvalises ja koduses kookonis olles kogemuslugudega, mis panevad silmi punnitama ja ajavad ihukarvad püsti. See väärkasutamise seik oli ikka hirmus küll -- košmaarne, jõle, šokeeriv ja täitsa uskumatu. Siiani ei saa sellest üle. Tahes tahtmata tekitas aga taoliste, sarnase tooniga lugude, rohkus tunde, et kas ainult koledusi siin maailmas ongi? Jah, jagati ka lustlikumaid elamusi, kuid enamused siiski muserdavad ja masendavad. See on päris elu, autentne ja ehe, kuid mingi hetk jäi mulje, et seda on liiga palju. Liiga rohkelt valu, pettumust, õudusi ja negatiivset. Kui mina seal saunas oleks, siis teeks reegli, et üks vahva ja elujaatav, teine siis võib olla tõsine lugu. Pähe tekkis kõrvalmaitse, et nagu meelega püütaks vaatajat jalust rabada ja n-ö muremülkasse uputada, et asjal oleks enam "väärtust". Ega helged lood müü või võida auhindu, ikka hädad ja raskused. Agooniapudrud on kriitikute poolt väga armastatud. Siiski, tegu on tõesti silmapaistva dokumentaaliga, mis haarab endasse, millega on hõlbus leida ühist keelt ning mis läheb hinge. Mida selle palju populaarsust, kiitust ja auhindu saanud dokumentaali kohta ikka niiväga enam öelda ole, mida juba ei ole kuskil kommenteeritud. Eks tema kodumaine ja rahvusvaheline menu räägi enda eest. Kuigi, jah, minul on alati millegi kallal nokkida.

---------------------------------------

Pealkiri: Kolm musketäri: Mileedi
Originaalpealkiri: Les trois mousquetaires: Milady
Kinodes alates: 15.12.2023
Minu hinnang: 3/5

Mulle väga esimene osa meeldis, sest lõpuks oli meil raamatule kontekstitruu linateos, mis nägi igast küljest nii võrratu ja asjakohane välja. Noh, oli vaja ära sõnada, sest teine osa mulle peale ei läinud. Esiteks, ma ei ole kunagi aru saanud Mileedi fenomenist ning miks paljud kolme musketäri lood muutuvad mingi hetk selle naise keskseks, eriti suure ekraani versioonide formaadis. Mõneti arusaadav, sest teda valitakse mängima alati väga karismaatilised ja kaunid näitlejad nagu, antud filmi puhul, Eva Green, kuid minevikus nt Milla Jovovich või Rebecca De Mornay. Jah, tegelase nimi on pealkirjas, viidates, et fookus on just sellel karakteril, kuid probleemiks oli see, et kõik teised jäid kuidagi mannetuteks kõrvalisikuteks. Eriti kolm musketäri ja D'Artagnan, kes olid nagu mingid suvalised taustatantsijad. Viimaste areng, tegevuste ja motivatsioonide kaasatus ning käekäik olid kaootilised, auklikud ja pealiskaudsed. See, omakorda, tõi kogu süžeesse kaasa palju ebaloogilist, sunnitust, sahmerdamist, konarlikkust ja kiirustamist. Nt kuidas Constance'iga finaalis käituti ja mis talle osaks sai oli absurdselt lollakas, igati välditav, ülinõmedalt totakas, draama lihtsalt draama pärast, pigem humoorikas juba kui traagiline. Enamus tegevusi ja sündmusi joosti läbi ühenda-punktid muljega, uisapäisa ja keskendumata. Välja arvatud siis Mileedi, kelle sekeldustele pühendati ekstra aega, samal ajal, limiteerides ja viilides kõiki ülejäänud süžeeliine ja karakteriarenguid õhukesteks ning tühjadeks. Põhisisust said justkui kõrvaltegevused. Vähemalt saab rahulolu selle üle tunda, et taaskord näeb kogu produktsioon hiilgav välja. Autentne, stiilne, räpane ning igati usutav selle ajaperioodi kohta. Ka näitlejad on jätkuvalt tasemel, musketärid ja d'Artagnan on taaskord vinged (kui nad vaid enam eetriaega ja arengut saaksid!), ning eriti tore oli näha Vicky Kriepsi kuningannana ja naise suuremat rolli. Tegu on visuaalselt parima originaali versiooniga mida ma näinud. Sisuliselt aga olen kohanud etemaid variante. Samas, on äge, et lausa kaks filmi treiati, kuid, paradoksaalselt, enamus tegelaste progress ja dünaamika sellest ülemäära juurde ei võitnud. Või lausa kaotas. Kokkuvõttes, siiski, on filmi duoloogia õnnestunud ja kiiduväärselt tehtud. 

---------------------------------------

Pealkiri: Täiuslikud päevad
Originaalpealkiri: Perfect Days
Kinodes alates: 22.12.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Järjekordne film mille puhul on tunne, et kriitikud ja muu publik on vaadatud erinevat linateost kui mina. Lugu nimetatakse helgeks ja kuskil keegi kirjutas, et see paneb isegi kõige suurema küüniku sulama. Ei, ja veel kord, ei. Tegu on ühe masendavama linateosega mida ammu näinud, mille efekt on eriti rõhuv, sest ootasin vastupidist. Keskmes ei ole mees, kes on endaga rahu teinud ja elab lihtsat elu, täiuslike päevadega, vaid tegu on irooniaga, sarkasmiga ja teesklusega. Sellega, kuidas me tegelikult varjame väliselt kontrollitud kesta all valu, vimma, kurbust, üksildust, pettumust, hirmu ja mida kõike veel. Väliselt genki (jaapani keeles "õnnelik"), sisemiselt kanashii (jaapani keeles "nukker"). Viimane stseen ideaalselt illustreerib seda, et mees on tegelikult võtnud kanda vaid rolli ning väliselt on ta vana rahulolu ise, kuid sisemiselt on ta tohutult õnnetu. Või siis enda, maailma, pere, reaalsuse, mineviku, oleviku, tuleviku, vm-ga mitte ühel lainesagedusel. Ta maskeerib ennast sellisena nagu tahaks olla, kuid sisemus immitseb välja. Alati ei ole võimalik manada ette soovitud nägu igaveseks, elu sekkub, ükskõik kui palju sa ka ei teeskle, et kõik on korras, kõik on hästi ja sa oled okei sellega, mis su ümber on, sellega, mis sa ise oled. Mees oli ilmselgelt läbi elanud traumasid oma pere ja ootusega seoses, mis ei ole Jaapani kontekstis haruldane. Sotsiaalne ja ühiskondlik pinge on tohutu, eriti vanematelt tulenev, igal tasandil ja igas valdkonnas. Film näitas perfektselt Jaapani ühiskonna murekohti ja vaimse tervise probleeide epideemiat. Mees ei pidanud survele vastu, põgenes oma "täiuslikesse päevadesse", kuid lõppkokkuvõttes, ta siiski põgenes, ning ei olnud siiani suutnud oma deemonitele otsa vaadata. Tal võis olla ka depressioon, läbipõlemine, jne, kuid neid meelehaigusi me pealtnäha alati tabada teistes ei suuda. Need võivad kesta pikalt ning ehk ei saada neist kunagi üle. Mina ja sina ei näe teise isiku sisse ja nende varjatud valu. Visuaalselt ja õhustikult oli lugu ju tõesti lõõgastav, kaunis, harmooniline ja mahe, kuid, kordan, see viimane stseen ütles kõik mida mul teada oli vaja, et mida peategelane tegelikult tundis ja mida film ehk just mulle tahtis öelda. Tegu on, loomulikult, hea linateosega, mis paneb mõtlema ja on sügav, kuid miski oli selles liiga lihtne, või liiga komplitseeritud. Midagi selles tekitas minus kognitiivset dissonantsi, mis mulle peale ei läinud. Äkki oli see tahtlik ja ootuspärane emotsioon? Kes teab.