Raamat: Loomingu raamatukogu eri "Noorsand", "Katkine klaas" ja "Sinise linnu saladus"

Tervitus!

Raamatuid jälle.

Pealkiri: Katkine klaas

Autor: Alain Mabanckou
Kirjastus: Loomingu Raamatukogu
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 3.5/5

Oeh, küll see oli ikka masendav raamat, täis vaesust, ebaõiglust, alkoholi ja allakäiku. Hämmastaval kombel, lugedes seda depressiivset keskkonda ülemäära ei tunneta. Või vähemalt ei taju sel viisil, et jõhker reaalsus ajju jõuaks ning sünapse annaks emotsioonidele. Suurem osa fookusest neelab ära tõsiasi, et teos on kirjutatud lõppematult jooksva lausena, ilma ühegi punktita, mis laseks temposse pausi teha. Ainuke kirjavahemärk, mis aitab natukegi teksti pahmakat struktureerida, on komad. Mulle isiklikult selline stiil ei meeldi puhtalt sellepärast, et vaevarikkam on lugeda, isegi siis, kui soone peale saades hakkab asi sujuma ja harjud. Samas, on stiilivalik konteksti arvestades täitsa passiv. Lugu räägib meile oma esimesest vaatevinklist Katkine Klaas, Kongos asuva baari püsikunde, kellele urka omanik, Kangekaelne Tigu, annab ülesande kirja panna kundede lood. Mees on kurva elujooksuga joodik ning tema jaoks ehk ongi kogu ümberringne üks jutujoru, ilma alguste ja lõppudeta. Kahjuks, olid sellised saatuse heidikud ka enamused teised ümberringsed tegelased, nii need, kes rambivalgust said, kui need, kes astusid üles lugudes, mida Katkine Klaas korjas. Neis kogemustes, milled mees kirjasulega jäädvustas, lokkas üks õnnetus teise järel. Üks möödapanek, ärakasutamine, hammasrataste vahele jäämine küll koos, eraldi ja järjest. Eriti masendav oli lugeda pampersitega mehe minevikust, kelle pärak vanglas lihtsalt nii "ära kasutati", et see enam ei pea... Iseäranis nukker oli kui igapäevaselt kõiki neid kannatusi kuidagi edasi anti ja konstateeriti.

Nagu mainitud, ei rõhunud ega ajanud loetu ülemäära mind aga depressiooni, sest teosel oli mingi õrn kiht absurdi ja ebarealistlikkust peale tõmmatud, mis natuke varjutas loetava karmi tegelikkust. Nt pissimise võistlus, kus lihtsalt ei tundu eriti usutav, et üks naine suudab nii suures koguses lasta, ilma et põis oleks nagu 30 liitrine boiler. See detail ja mitmed sarnase fooniga veel andsid nagu mõista, et ehk ei ole lugu ikkagi täienisti tegelikku maailma peegeldav ja ei tasu kõike autentsena vaadelda. Või siis olid baari kunded lihtsalt nii alko laksu all, et hakkasid juba mingites faktides ulmelist jama ajama, muutmata aga konteksti realistlikkust. Tähelepanu rasketelt teemadel viidi eemale veel konstantsetelt viidetelt maailma kirjandusele ja igast muudele nt ajaloolistele detailidele. Igalt teose lehelt võib leida vähemalt ühe viite, paljusid, mida ei suuda isegi tabada või tajuda või teada. Tõlkijale on see aspekt kindlasti parajaks pähkliks, sest kunagi ei tea, mis tegelik mõte mõne teksti jupikese taga võib end peita. Põnev oli lugejana aga neid pärleid välja noppida. Samas, tekitas selline teksti ülekülvamine küsimust, et mis on raamatus tegelik keskpunkt: kas demonstreerida autori spetsiifilist stiili ja laia silmaringi (läbi Katkise Klaasi "mina") või siis ikkagi kujutada Kongolaste täbarat elu ja valu. Ja ega see viimane järele anna. Lõppnoot annab mõista, et kõik võib alati hullemaks minna. Kokkuvõttes, on tegu äärmiselt omapärase ja meeldejääva raamatuga, mis aga nii oma tehniliselt poolelt kui sisult just kergete killast ei ole. 

--------------------------------------------

Pealkiri: Noorsand

Autor: Natsume Sōseki
Kirjastus: Loomingu Raamatukogu
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Nagu Jaapani "Kevade" võiks, esmapilgul, paralleele tõmmata. Minu jaoks pigem aga nagu Jaapani "Kuristik rukkis", sest peategelane tuletas meelde Holden Caulfield'i, tegelast, kes mulle teismelisena raamatut lugedes tohutult närvidele käis. See silmakirjalikkus ajas hulluks: teiste silmas pindu nägi, kuid enda silmas palki ei näinud. Nii üllalt aus poiss ju (sarkasm)! Igatahes, on meie Noorsand just samasugune. Ta on kahekümnendate alguses olev mees, pealinnast, Tokyost, kellel on viisakas vereliin ning vastav suhtumine. Minnes tööle kuskile kolkasse matemaatikaõpetajaks, avastab ta, et ei passi just edukalt uude konteksti. Aga konfliktide tekkimise süü on kahepoolne. Koolis leidub ikka tõelisi kiuslikke ja vastikuid (vana)mehi, kes uustulnukat ära kasutavad, tema üle nalja heidavad, tal elu raskeks teevad ning, muudmoodi, käituvad kui mölakad. Ega meie Noorsandi endale olemist lihtsaks tee, sest oma üdini eheda ja otsekohese käitumise ning väljaütlemistega, ei suuda ta just teistes poolehoidu leida. Ma ei kannatanud seda Noorsandi jurakat esimene osa raamatust grammigi. Okei, jah, see kuidas temaga käituti, oli alatu, kuid kes ikka tahaks mingi targutaja, üleoleva (olgu siis tahtlikult või mitte) ning tema-teab-paremini ilma filtrita venda taluda. Just nagu Holden. Samas, mida lugu edasi, seda sümpaatsemaks Noorsand muutus. Tema teatud puhtast südamest, väärikusest ja põhimõtetest pahatahtliku agendata tehtavad teod, nt Talimeloni toetamine, Mägimaruga sõprus, Punasärgile vastu astumine, Kiyo eest hoolimine, suutsid minu poolehoiu võita. Ei, Noorsand ei olnud lõpuks nagu Holden. Noorsand oli teine tase. Teisalt, päris maailmas, arvan, et ma ei kannataks seda tüüpi silmaotsaski. Raamatut lugedes oli talle aga äge kaasa elada. 

Tegu on üpris kerge ja lihtsakoelise looga. Pigem on fookus isegi huumoril ning situatsioonikomöödial. Iseasi, kui naljakas see lugejale tänapäeval tundub. Mingid kohad olid sellised jalaga-tagumikku-killud, kuid see kakluse tohuvabaohu lõpus pani, tõesti, natuke muhelema. Vast sellest nurgast, et kui totakas see oli. Teos on kirjutatud esimeses isikus ning tegelaste nimedena kasutatakse suuresti hüüdnimesid, milled Noorsand teistele erinevatest visuaalsetest lähtepunktidest külge kleepis. Mis, taaskord, tema natuke peajagu kõrgemat suhtumist demonstreeris. Ja peaks vast ka naljakas olema. Kusjuures, kuigi tegu on koolilooga, on õpilased pigem taustaks ning neile niiväga ei süveneta. Süžees liigutakse ühest olukorrast teise, kus peategelane ennast kuidagi lolliks teeb või mingi jäiga paika pandud sotsiaalse normi vastu eksib. Ta on selles mõttes ka mässaja, sest astub mõnikord teadlikult mingite käitumisviiside vastu, mitte kogemata, sest Noorsand on ratsionaalne mees ja ei näe ebaloogilisusel mõtet. Nt miks ei tohi süüa tempurat nii palju kui kõht soovib. Aga eks see kool ja isegi see külake, mõnes mõttes, nagu selline ussipesa ole -- nagu vanasse, kolletunud ja räämas minevikku kinni jäänud. Kuigi, lugeda saame ju ikkagi subjektiivsest Noorsandi perspektiivist, kes on moodsast ja värskest arengukesest, Tokyost. Ajastuhõngu on loos kenasti tabatud, sest Jaapan oli tol ajal meeletute muutuste keerises, vana versus uus, Jaapan versus lääs. Kas uus on alati parem kui vana? Kuid isegi kui ridade vahele kaevuda, jääb siiski püsima mulje, et see küla ei ole koht kuhu sattuda tahaks. Mis on huvitav, sest autor oli ise ka õpetaja. Eeldatavasti ei ole teoses kirjeldatu aga siiski autobiograafiline. Käesolev on minu teine Natsume Sōseki romaan, mis mulle taas väga meeldis. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Sinise linnu saladus

Autor: Nii Ayikwei Parkes
Kirjastus: Loomingu Raamatukogu
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Minu lemmik tsitaat raamatust: "Kes on elanud, see teab, et pimedus on ajutine; hommik tuleb oma valgusega." Aafrika kirjandus on mulle pigem võõras, kuid peibutussõna "krimka" ikka kulmu kergitama ning kätt raamatu järele sirutama suudab panna. Kuna autor on tulemas HeadRead festivalile mais, siis tundus ideaalne aeg see teos ette võtta (tänu raamatuklubile, loomulikult). Kogemuse kohta ütleme nii, et tulin krimi kutsel, kuid jäin kõige muu pärast. See surmamüsteerium oli vaid vahend, et kirjeldada ja välja tuua, ning minul kui sihtreaalsusega võõral, tutvuda teiste aspektidega, nt kultuur, keel, väärtused, sotsiaalsed- ja ühiskonnanormid, murepunktid ja ka võlud Ghanas. Alguses oli raamatuga ühele lainepikkusele jõudmine vaevaline, sest tõlge on eeskujulikult püüdnud säilitada originaali ühte põhifookust, mis on inglise keele kõrval ausse tõsta Ghana erinevad kohalikud keeled, nende eripärad, värvikused, sõnavarad, jne. Isegi kui romaani originaalkeel on inglise keel. Paljud väljendid on raamatus tõlkimata ning lõpust leiab helde sõnaseletuste nimekirja. Muide, soovitan soojalt ja tungivalt tutvuda Heili Sepa äärmiselt põhjalik, paeluva ja ülevaatlik saatesõnaga, kus räägitakse nii autorist, teose telgitagustest, kui Ghana kirjandusest üldiselt. Sealt saab ka arusaama, et mida pealkiri tegelikult tähendab ja millele viitab.

Kui perspektiiv liigub kütilt, Yaw Pokult, meie peategelasele, Kayole, siis läheb asi juba tunduvalt libedamalt. Dialoogi on meeldivalt rohkelt ning see on tihti kärme, voolav, modernne ja mahlane. Tegu on omamoodi lugu loos raamatuga, kus suur ports süžeest on loovutatud kütile, kes räägib kurblikku, müstilist ja veidrat narratiivi, mis teoorias, peaks mõrva telgitagustesse selgitust tooma. Paralleelselt püüab siis Kayo tapmist lahendada, politsei korruptsiooni ja sahkerdamise vahel manööverdada, ning kohalikelt nende kombeid austades ja mõistes vajalikku infot välja pigistada. Žanriliselt on teos põnev, sest ühendab krimi ja Aafrika kirjandusele omase been-to lähenemise, n-ö tagasitulekuromaan, kus keegi kohalik läheb UKsse, vm välismaale õppima ja siis naaseb. Ta ei ole enam oma, kuid on, samaaegselt seda ikka. Värske pilk, millega inimene oma kodumaad ja selle praktikaid nüüd vaatab, on kindlasti muutunud. Loos on palju müstikat, salapära ning ebamaist, mis Kayo realistliku ja teadusel põhineva arusaamaga kokku ei klapi. Omavahel vastanduvad usutavus ja ebausk ning Kayo uued läänelikud teadmised ja kohalik kontekst. Kes kelle ikka tappis, mis toimus, kuidas kõik alguse sai, ei olnud sirgejoonelise vastusega, kui oled kahe jalga maas tüüp. Kui oled avatum ja kõik ei pea päris elu tõsiseltvõetavatesse raamidesse mahtuma, siis on loo kulgemisega kergem leppida. 

Raamatul on konkreetne lõpp, samas, ainult kui ise seda aktsepteerid. Kui mitte, siis võib finaal küsimusi tekitada ja lahtiseks jääda. Teos on kohati, lisaks, nagu farss, absurd või paroodialaadne, sest see mis politseis toimub ja nende igapäevased praktikad, tundusid liiga uskumatud, et tõsi olla. Samas, ei tasu meie lääne arusaamu Ghanale peale määrida, neil lihtsalt käivad asjad teisiti. Oli huvitav näha, et kuidas seal kõik toimib ja koos püsib. Humoorikas oli ka kui peategelane pokri pandi, kuid tema heaolu eest, et kas ikka söök maitses, varmalt külalislahkusest tulenevalt seisti. Mingid aspektid jäid siiski veidi ebamääraseks, nt miks kellegi kõrge poliitiku armuke üldse mingi suvalise kusagil suvalises kohas surnukeha otsa koperdas, et politsei seda uurima algelt üldse määrati. Kas ma ei oska konteksti ridade vahelt lugeda või oligi see selline halvasti seletatud põhjus, et vaid süžee käima tõmmata. Õhku visati veel mitmeid teisi potentsiaalseid lahtisi otsi mõrvadest ja toimumistest, mida Kayo võib ehk võimalikus järjes lahata (mida arvatavasti ei tule). Mees oli sümpaatne ja asjalik peategelane ning tema politsei sõpsid kõrvaltegelastena olid lahedalt värvikad ja omamoodi muhedad, ning isegi asjalikud. Nad teadsid, kuidas asjad käisid. Kokkuvõttes, hea raamat ning tasub meest festivalile kindlasti kuulama minna.