Kultuurinädal (3): 14 - 20. aprill 25 - kunst, JAFF ja Fotografiska

Tervitus!

Ja taas on möödunud järjekordne kultuurinädal.

E 14. aprill:

Seekord oli Puändi raamatuklubis keskmes Nii Ayikwei Parkesi Loomingu Raamatukogu teos "Sinise linnu saladus". Nagu alati, oli vahva teistega arutleda eri muljeid, mõtteid, teooriaid, küsimusi, lähenemisi ning arusaami.

Põhjalikumalt raamatu kohta mõlgutan mõtteid siin: 

https://harrastuskriitikud.blogspot.com/2025/04/raamat-loomingu-raamatukogu-eri.html

Loe juurde: E-pood – Kirjastus Puänt

T 15 aprill:

JAFF on mu üks lemmikumaid filmifestivale ning olen üliõnnelik, et see ikka iga aasta uuesti ja uuesti mind kostitab. Olin olemas ja külastasin täitsa esimest festivali (kui õigesti mäletan, siis sai vaadatud "Death Note" filmiversiooni ja Studio Ghibli "Taevane kindlus") ning olen paarikümne aasta jooksul alati ja iga kord vähemalt ühe linastuse ära kaenud. Hetkel on tegu 19. versiooniga üritusest ning see aasta on fookuses kiisufilmid ja Miyazaki looming. Kassikino valikus saab näha vanu lemmikuid nagu "Budori Gusko elu", värskeid väljalaskeid nagu "Anzu: kass vaimumaailmast" ning mitte-Aasia parimaid palasid nagu "Vooluga kaasa" ja "Kedi". Studio Ghibli legendaarse Hayao Miyazaki kohta pakutakse võimalust näha lausa kahte dokumentaali. Muudest uuematest animedest on repertuaaris "Müüja Hokkyoku kaubamajas" ja "Kujuteldav". 

Lisaks on traditsioonipäraselt võimalik külastada kokandusega seotud filme, klassikat, varasemate festivalide lemmikuid, nagu "Müügitüdruk", ning alaprogrammi "Diivad elu mõtet otsides", kus teostes seotud Aasiaga figureerivad Isabelle Huppert ja Catherine Deneuve. Meeldiva üllatusena, on võimalik vaadata ka 1978. aasta "Sõrmuste isanda" animatsiooni, mida pole tervikuna kogenud, kuid nüüd avaldus ideaalne võimalus see ikooniline versioon oma silmaga ära näha. PÖFFi ajal õnnestus osa võtta seansist "Kuidas teenida miljoneid enne vanaema surma", mis on Tai film, mida soovitan soojalt plaani võtta -- emotsionaalne ja elujaatav. 

Pean aga tunnistama, et tunnen juba mitu aastat puudust programmikategooriast manga/anime to live action. Suure rõõmuga ootaksin kui mõni taoline linateos taas festivali repertuaari jõuaks. Oleks nagu raudpolt kohal.

Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest

Võtsin osa festivali avafilmi "Miyazaki: Loodus vaim" esilinastusest. Külalistele pakuti snäkke ja joogipoolist. Kirjutan muljetest hiljem JAFF filmide postituses eraldi.

N 16. aprill:

1) FOKU galeriis avati kolmeks päevaks noorte kunstiprogrammi "Seest välja" lõpunäitus. Programmi juhendasid poole aasta jooksul kunstnikud Maria Kapajeva ja Nadežda Tjuška. Külalisesinejateks olid Aleftina Shaulskaja, Annika Haas, Sveta Grigorjeva, Sarah Nõmm ja Vaim Sarv. Tegevused leidsid aset Maria Kapajeva kunstniku stuudios ning programmi raames võeti osa töötubadest, veedeti koos aega,  külastati näitusi ning loodi ühine ruum, mis avatud igasugu ideedele, arutlustele, viljeledes mõistmist, üksteise toetamist, kaasamist, austust ning loomingupriiust.

Eesmärk oli pakkuda noortele turvalist ja toetavat keskkonda, et jagada kogemusi ja mõtiskleda enda ja ümberringse (soolise) identiteedi, ühiskondlike ootuste ja reeglite, soovi üle olla see, kes sügaval ollakse, ning vaba eneseväljenduse üle. Seda kõike läbi loomingu ja kunsti. Noored said eksperimenteerida, kasutada eri kunstivorme, materjale ning tehnikaid, eelarvamusteta oma mõtteid ja muljeid jagada, põrgatada ideid oma kaaslastega, proovida värskeid kunstivorme ja tuvastada uusi perspektiive nii enda kui maailma osas. Noored said oma häält kasutada, et jagada oma kogemuslugusid ning rõhutada kunsti tähtsat osa eneseväljenduses. 

Näitusel olid esindatud järgmiste autorite tööd: Ameliaaa!, Arina, disco pallid, Jaana Lillepea, Jelizaveta, Katja, Kroplya, Lana, ja Rodion Furs. 

Näitus oli avatud 17-19. aprillini.

Minu isiklik lemmikteos oli fotoseeria, kus figureerisid kassid, pilved, paneelimaja ning koer. Selline heas mõttes kodune Lasnamäe vaib.

Loe juurde: Foku – Foku eesmärk on tutvustada ja arendada kaasaegset kunsti ja visuaalkultuuri ning kaasata erinevaid publikugruppe arutellu kunstimaastiku hetkeseisu üle. Ühenduse missioon on suurendada ühiskonna huvi kaasaegse visuaalkultuuri vastu ning kasvatada Eesti tuntust rahvusvahelisel kultuuriväljal.

2) Teisipäeval õnnestus kinos ära näha "Budori Gusko elu", millele kogunes suhteliselt täis saal. Lugu ise tekitas vastakaid arvamusi, eriti finaal. Kirjutan muljetest hiljem JAFF filmide postituses eraldi.

Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest

R 17. aprill:

1) Jooksin TMW Telliskivi kunstituuri jooksul Fotografiska hetke näituste repertuaari kiirelt läbi, kuid süveneda ei jõudnud. Viga, mis sai nüüd parandatud, sest iseäranis Hiina kunstniku pakutu jäi silma ning vajas põhjalikumat tutvumist. Nüüd sai kõigi kolme ekspositsiooniga aega veedetud ning tekkis järgmine subjektiivne meeldivusjärjestus: Feng Li, Lembit Peegel, Elliott Erwitt.

Fotograafiavaldkonna legendi, Elliott Erwitti, looming ja suurnäitus jättis mind kuidagi külmaks. Mees uskus, et sa pead olema õigel ajal õiges kohas ning fotograafi eriala on n-ö laiskadele. Mis on tohutult sümpaatne ja aus vaade. Mulle imponeeris, et ta lavastas oma fotokompositsioone harva. Enamus mehe loomingust on autentse päris elu kaameraga tabatud peegeldus. Ta ootas sobivaid hetki, mis end talle õigel ajal avaldasid, mitte ei laskunud tehisliku ja kiirelt realiseeritava sundolukorra tekitamise lõksu. Hea foto saamiseks ei pidanud tema arvates iseäranis vaeva nägema, lihtsalt võtma kaamera ja selle kuhugi suunama ja klõpsama. Autorile meeldis pilte oodata ning see oli põnev, sest iga hetk võis midagi väga ägedat sündida ja võimalus tekkida see kaameraga jäädvustada. Äärmiselt lahe ja eluterve lähenemine ju. Mees pidas oma tööd väga lihtsaks. Ta on iseäranis tuntud oma must-valge stiiliga fotode poolest. Ja miks must-valge? Väidetavalt oli mehe elu niigi keerukas, et värvi polnud enam juurde vaja. Samas, on autor öelnud, et mis teda fotograafia juures köidab, on tabatud emotsioonid ja nende jäädvustamine. Kaks kontseptsiooni, mis natuke nagu omavahel vastuolus.

Elliott Erwitt sündis Pariisis, oli pärit vene perekonnast, kes elasid mingi aeg Itaalias, ning emigreerusid siis Ameerikasse. Juba teismelisena tekkis tal huvi fotograafia vastu ning mees leidis mitmeid põnevaid võimalusi, et oma kirge praktiseerida ja arendada, nt 50ndatel armees teenides oli ta fotograafi assistent. Mehe karjääri alguseks valdkonnas peetakse 1949. aastat, mil ta reisis ringi ja pildistas Itaaliat ja Prantsusmaad. Minu üllatuseks on autor alates 70ndatest loonud ka suure hulga filme ja dokumentaale. Ikoon suri aastal 2023, 95. aastasena.

Näitus on jagatud erinevate teemade kaupa, mis mehe loomingus tähtsal kohal või suurema fookusega eraldusid: linnad, inimsuhted, naistest, lapsed, rannas, koerad, abstraktsioonid, jne. Näha võib üle saja foto nii tema karjääri alguspäevadelt kui värvilist loomingut, mis tehtud hilisemas eas. Erinevatest paikadest maailmas võib jäädvustusi leida Ungarist, Kyotost, New Yorkist, Pariisist kui Tšehhist. Mulle meeldis, et muuseas, leidus ka fotosid Siberist ja Soomest. Iseäranis kõnekad ja pilkupüüdvad olid jäädvustused 50-80ndate karismaatilistest tippudest maailmapoliitika maastikul, nt Fidel Castro, Richard Nixon, Nikita Hruštšov, Che Guevara, JFK. Mees on fotograafina kajastanud ka Barack Obama ametisse nimetamist 2009. aastal. Kuulsustest leidus mitmeid fotosid, kus figureerisid Grace Kelly, Alfred Hitchcock, Andy Warhol, jne. Marilyn Monroest välja pandud pilt (aastast 1954) on mehe üks enim müüdud trükiseid. Kurblikult kaunis oli, lisaks, Jackie Kennedy foto leinalooris. Huvitav kollektsioon pilte oli rannakontekstist ja muuseumide teemal, nimelt, meeldis autorile viimastes niisama käia, vahepeal mõni klõps teha ja pileteid kollektsioneerida. Eelneva kõrval oli mehe teine lemmik teema, mida jäädvustada, koerad. Esiteks, on koerad tema arvates naljakad ja, teiseks, neil on mingi inimolemusele sarnane võlu. Koertes võib leida inimloomust. Mees on avaldanud lausa viis fotokogu raamatut, mille fookusteemadeks just neljajalgsed.

Minu lemmik foto näituselt oli värviline: naise sukapükstes jalad koos musta kassiga. Siiski, ja ma ei oska täpselt seletada, et miks, kuid kogu väljapanek mind iseäranis sügavalt ei puudutanud. Mulle läks peale mehe visioon, suhtumine, olemus ja lähenemine fotograafiale, kuid vaatamata loomingu väidetavale sundimatusele, loomulikkusele ning ehedusele, mõjus see kuidagi kunstlikult ja otsitult võltsilt. Selline mulje on paradoksaalne, kuid ehk olen ma siiski fotograafia osas lavastatu tabamise usku. Ehk sobib tehislik enam minu esteetikaga. Seda seletab ka tõsiasi, et minule meelepäraseim töö näituselt ei olnud n-ö vabas keskkonnas tabatud, vaid kunstlikus olukorras klõpsatud. Samas, on leidunud fotograafe, kes ka sellist naturaalset lähenemist viljelevad ja kelle looming mind on kõnetatud ning heldima pannud. Ei oska end välja põhjendada, kuid Elliott Erwittiga me ühele lainesagedusele ei jõudnud. Ehk on probleem must-valges lähenemises, sest minu jaoks on see kuidagi vaimuvaene, äraleierdatud ja liiga lihtsustatud võte, minnes kergema vastupanu teed, ta ei toimi enam nii rabavalt või köitvalt kui kunagi. Minu jaoks ei väljendu tunded end intensiivsemalt just must-valges, otse vastupidi, värviküllus on see, mis annab emotsiooni, mida autor väidetavalt oma fotodel püüab jäädvustada. Või on asi loomingu suuresti plassis argipäevasuses, mis mind kaasa ei haaranud. Suvalised tüübid rannal ei ole just midagi mis pilku haarab. Argipäeva näen iga päev, igal ajal ka ise päris elus. Fotodel tahaks midagi sellest rutiinist välja tõusvat. Igaühele oma. Põnev väljapanek, et tutvuda ikoonilise fotograafialegendiga, kuid minule jäi emotsionaalselt kaugeks, ei pigistanud tundeid välja, ei puudutanud nii nagu oleks võinud. 

Hiina looja, Feng Li, näitus "Valged ööd imedemaal" mulle just seda värviküllust, energiat ja ebamaist tunnete virrvarri pakkus. Mehe fotod illustreerivad päris elu, kuid kõverpeeglis. Kõike justkui ebanormaalset, kuid vaba ja kammitsematut. Neid kentsakaid uitmõtteid ja - lende, mis tulevad ja kaovad sama kiirelt. Neid ideid, mida ei saa kontrollida ei ühiskond ega sa ise. Fokuseerides veidratele detailidele, olukordadele ning elu värvikusele. Mehe looming on ühtlasi nii kole kui ilus. Nendes totakates, uskumatutes ning isegi vastikutes seikades on midagi paeluvat, midagi esteetilist, midagi eemalepeletavat. Midagi, mis pilgu naelutab, ning püüad aduda, et kas oled Alice imedemaal või on nähtav ikka päris. Ta kõigub eheda ja võltsi vahepiiril, reaalsuse ja ebausutava, haldjamaailma ning igapäevase. Nendel fotodel on lood -- väga põhjalikud lood. Tundub, et iga ühe taha võiks romaani kirjutada, sellise sürrealistliku, täis argipäeva absurdi, irooniat, paroodiat ning plassi rutiini ja reaalsuse eriliseks tegevaid võlusid ning valusid. Eriti meeldib mulle kuidas on kasutatud värvi, valgust, fookust ja kompositsiooni. Viimseni viimistletud ja läbi mõeldud, kuid omamoodi ehedad ja autentsed. Igast fotost on tunda elumahlu ja energiat, nii negatiivset kui positiivset. Kogu kompott kohati isegi riivab silma ja hinge oma neoonse, tugeva punase, erksuse ja totakustega, kuid see tekitabki just meelelist, visuaalset, füüsilist, psühholoogilist ja emotsionaalset reaktsiooni minus. See ülevoolavus tõmbab endasse ja annab vitamiinilaksu. Kuna mees on tänava- ja moefotograaf, siis on tema loomingus ka ohtralt (võlts)glamuuri, grandioossust, lihtsakoelisust ja räpasust. Nende kahe osa miksimine on edukas ja pilte köitvaks muutev. Kogu näitus kõlgub veidra unenäo ja halli argipäeva vahealal, moodustades kahe sümbioosis kentsakaid kombinatsioone.

Näitusel on esitatud autori viimase paarikümne aasta jooksul loodud teoseid ning ekspositsioon on kolmes osas, alapealkirjadega: "Valged ööd", "Linnaekspress" ja "Mis on mood?". Fotode ampluaa on lai. Leidub igasugu ootamatuid ja oodatud situatsioone, kujundeid, isikuid, esemeid, paiku, sümboleid, ridade vahelt lugemist, otsekohesust, inetust, ilu, abstraktset, maagilist, elulist, jne, mida on keeruline kuidagi kokku võtta ja koondada mingite kategooriate ja teemade alla. Iga foto on oma eraldiseisev gigantne maailm, mis on ja ei ole ka teiste teostega kuidagi seotud. Minu lemmikuks said fotod, kus kujutatud suurt seatorikat, kellest autor oma filmis, mida on võimalik ühes ruumis vaadata, ka pikemalt räägib. Hindasin mehe loomalembust, arvestades konteksti. Näitus oli tõeline meeliülendav energiapomm. 

Meie enda kodumaise Lembit Peegeli väljapanek, "Peegel/Pildis", oli oma sisult võõras, kuid visuaalilt sümpaatne ja õdus. Ma ei ole spordisõber, kohe üldse mitte, ning ma ei tunne mingit entusiasmi selle suunas. Muidugi on vahva kui eestlased maailma tasemel võidutsevad, medaleid korjavad ja kordaminekuid koguvad, kuid keeruline on saavutustest end kaasa haarata lasta. Minu jaoks oli ehk näituse põnevam aspekt ajalooline väärtus, Spordilehe kollektsiooni sirvimise võimalus ning kultuuriajalooline taust, mida kõik need spordihetked reflekteerisid ja mille suuremasse konteksti oma mõju ja olemusega paigutusid. Nt Kalevi võit 1991. aastal oli vinge pigem sellel tasemel, et tehti Nõukogude Liidule ära, mitte niiväga, et oih, nähed, korvpall on lahe ja meie mängijad on tegijad. Mida nad kindlasti, muidugi, on.

Esitatud oli mehe loomingut perioodist 1970-1990 koos mõne hilisemagi jäädvustusega. Teoseid on väljas umbes 50 kandis. Need olid märgilised ajad Eesti spordi arengus ning tulemustes, jäädvustades end riigi ja rahvusena maailma kontekstis. Otse loomulikult on leitavad pildid Erika Salumäe võidust, Kalevi korvpalli triumfist 90ndate alguses, Erki Noole saavutustest, Anett Kontaveitist, jne. Kuid kajastust leivad kõiksugu eri spordialad ja ettevõtmised nagu suusatamine, motokross, male, kergejõustik, jt. Mis ehk oli huvitav, et mehe enda n-ö karjäär spordivaldkonnas algas poksiga, sest see oli iseäranis 50ndatel äärmiselt populaarne ala Eestis, mida praktiseeris isegi Uuno Loop; ning, et eestlased on minevikus väga edukad olnud korv- ja võrkpallis, tuues Euroopa kui Nõukogude Liidu meistrite tiitleid, nii mees- kui naiskonnad. 

Näitused on veel avatud järgmiselt:

Elliott Erwitt -- kuni 31. august 2025

Feng Li -- 18. mai 2025

Lembit Peegel -- 18. mai 2025

Loe juurde: Kaasaegne muuseum, kus kohtuvad fotograafia, kunst ja kultuur | Fotografiska Tallinn

2) Juba ammu ammu olen tahtnud näha "Mootorsaed laulsid", sest see tundub nii halb, et on raudselt hea. Ülipositiivne kajastus on seda uskumust süvendanud ning, lõpuks, avanes võimalus juba kultusfilmiks kujunenud tohuvabaohu linateos ära näha. Üks sõna: geniaalne. Põhjalikumalt kirjutan kinofilmide postituses eraldi.

L 18. aprill

Järjekordne JAFFi päev -- kaks ühe jooksul, üksteisele otsa. Vaatasin ära linateosed "Kujuteldav" ja "Miyazaki ja haigur". Esimene oli seiklusrohke, õpetlik ja soe lastekas. Miyazakile fokuseeriv film aga avas mehe hetkel hiljutisema teose "Poiss ja haigur" telgitaguseid. See lugu on palju sügavam ja tähendusrikkam kui esmapilgul tundub ning tegelikult peegeldab mehe enda elu ja võtmeinimesi selle vormimises. Kirjutan muljetest hiljem JAFF filmide postituses eraldi.

Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest

P 19. aprill

Ja nädala viimane JAFFi külastus. Vaatasin ära "Müügitüdruk" linateose, mis Mongoolia film ning mis Eesti publiku hulgas menu on leidnud. 

Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest

Kultuurinädal (1): 31. märts - 7. aprill 25 - konverentsid, TMW, teater ja Von Fock

Tervitus!

Uus n-ö rubriigi formaat, kus võtan kokku erinevad kultuuriga seotud ja muud vahvad üritused, milledes nädala jooksul olen osalenud.

E 31. märts:

Plaan oli minna vaatama Endla Teatri etendust "Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga", mis külalisetendusena Tallinnas, Rahvusooperis Estonia. Ootamatult tuli aga e-mail, et näitleja haigestumise tõttu jääb etendus ära ja asendatakse tükiga "Testosteroon". No mis siis ikka! Teater on teater. Aga oleks vist pidanud enam uue pakkumise kohta juurde uurima, sest siinkohal kukkus pihku põrsas kotis. Nimelt, kahjuks, olin "Testosteroonist" suht hämmingus. Ja mitte positiivses võtmes. Üks halvemaid näidendeid mida pika aja jooksul näinud. Kirjutan üks hetk pikemalt eraldi postituses, kuid õrritajana, üks populaarsemaid sõnu laval oli "li'**."

Loe juurde: Endla Teater

N 3. aprill:

1) Koolitajate X Mittekonverents fokuseeris seekord innovatsioonile ja digitaliseerimisele, pakkudes kahe peaesinejana Hollandi innovatsiooniguru, Patrick van der Pijl (Business Models Inc.), ja kodumaa mõtte- ja teaduseliidri, Kristjan Porti, ettekandeid. Kui esimene jäi minu jaoks kaugeks ja liialt kõrgelennuliseks, siis teise jutust leidus tohutult põnevaid mõtteteri ja äratundmisrõõmu.

Kristjan Porti esinemine keskendus sellele, et kuidas inimesed on kiviajast saadik muutustele adapteerunud. Kui iidsetel aegadel oli see aeglane ning toimus nt geneetika kohanemisega uue vajadusega pikema perioodi jooksul, siis mingi hetk oli vahendajaks kultuur, pärimus ja kool. Tänapäeval on aga innovatsioon nii kärme, et inimesed just ei suuda sellega enam hakkama saada ning tekkinud on kõiksugu psühholoogilised, füüsilised, mentaalsed, jne probleemid. Nt põnev oli tõdeda, et sellest kohanematusest tuleneb alateadlik soov asju enda ümber lihtsustada ja kergema vastupanu teed minna (sest nii on mugav ja turvaline -- nagu kaitsemehhanism), nt uskuda populismi, vandenõuteooriaid, jne, sest need annavad kiired ja hõlpsad lahendused kompleksetele teemadele. Nad toimivad kui "kontrolli tagasi võtmine". Sellega käib aga kaasas info manipuleerimine. Käes on kiire ajastu, kus informatsioon ei võrdu tõega, kus kultuuriliselt stabiilse teabe väärtus väheneb, eelmiste põlvkondade tõde ei ole enam tõde, reaalsust ja tõde on vaja pidevalt ümber hinnata, me usaldame tõe AI kätesse, teadmised ja teadus vananevad kiirelt, õppimine, oskused ja kool on ehk vaja ümber mõtestada, hinnas on "fluid intelligence", jne. Need on vaid mõned ideed ja enda analüüsid, milled võtsin Kristjan Porti esinemisest kaasa. Tegu oli tohutult sisuka, mõtlema paneva, otsekohese ja ilustamata vaatega inimkonda hetkel lämmatava kiireneva ajastu murekohtadele ja potentsiaalsetele leevendustele.

Meeldejääv ütlus: Küsimusele, et kuidas lahendada keerulisi probleeme kiirelt ja innovatsiooni läbi viia, oli vastuseks, et surete varsti ju ära, hakate ellu viima! Väga motiveeriv... Päriselt.

Kristjan Port soovitas ka kahte raamatut käsitletud teemadel: Yuval Noah Harari "Neksus"(eesti keeles: Postimehe Kirjastus); Samuel Arbesman "Half-Life of Facts (Why Everything We Know Has an Expiration Date)"

Töötubadest sai osaletud “Kus lõpeb koolitus ja algab coaching, kus lõpeb coaching ja algab koolitus?”, mida viis läbi Reet Treial (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing). Olen tänulik, sest minu jaoks sai pilt selgemaks. Nimelt on väike segadus peas olnud, et kuidas konkreetsemalt eristuvad ja sarnanevad koolitus, coaching, supervisioon, mentorlus. Kuna tänapäeval on kõik äkitselt coachid, mentorid või terapeudid, siis ei ole vast ebaselgus ainult minu peas. Sessioonilt võtan kaasa toreda keelerikastamise ja kodumaiseks versiooniks kohandatud sõna "koots" (ehk siis coach), mis ei ole vist edukalt massidesse läinud.

Loe juurde: Koolitajate mittekonverents koolitus innovatsioon ja digitaliseerimine ja Vaata järele: X koolitajate mittekonverentsi esimene päev | EPALE

Mittekonverentsi korraldavad koostöös Sihtasutus Kutsekoda/EPALE keskus Eestis, Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras ja kaasa aitab Eesti Koolitus- ja Konsultatsioonifirmade Liit. Suur aitäh, kniks ja kraaps!

2) Tallinn Music Week, 1. päev

Tallinn Music Weeki avamise pidulik vastuvõtt toimus Von Krahlis ning kõnedega kostitasid nii festivali juht ja asutaja, Helen Sildna, kui Tallinna linnapea, Jevgeni Ossinovski, kui nt Piletilevi, Music Estonia, Telliskivi Loomelinnaku esindajad. NÖEP oli isiklikult kohal, et külalisi oma ettevõtte SÜNK giniga kostitada. Vahvaim seik oli aga Keychange inspiratsiooniauhinna kätte andmine. Keychange on nimelt rahvusvaheline programm, mille raames püütakse edendada enam soolist võrdõiguslikkust ja tasakaalu muusikamaastikul- ja äris. Nad arendavad, pakuvad ja viivad läbi treeninguid, mentorlust, võrgustumist, konverentse, showcase võimalusi, huvigruppidega tööd ja palju muud, et vähem esindatud saaksid rohkem n-ö püünele.

Loe juurde: Keychange

Päev oli olnud pikk ning mahti ja aega muusikat kuulama minna meeletult ei olnud, kuid üks esineja sai ikka neljapäeval ära kaetud. Puhta juhuslikult sai mindud F-hoone Musta Saali, kus leidis aset programm Made in Canada. Kavast esimesena astus üles Torontost pärit Omega Mighty, kes võttis sõnatuks. Kui mõelda Kanada peale, ei ole koheselt silme ees Kariibide vaib, pigem ikka vahtraleht, vahtrasiirup, lumi ja metsad. Lavale astus kaunis mustanahaline särtsakas diiva (selle positiivses mõttes), ülinapis lavakostüümis ning küttis saali kuumaks nii laulu, tantsu kui karismaga. Muusika läks mulle üllatavalt hästi peale, sest oli rütmikas, kaasahaarav, meeleoluka ja mõnsa fiilinguga, selline lahe mix popist, R&Bst, reggaest, võrratute soojamaasaarte maitsega. Lisaks, omas laulja ka asjakohaseid tantsuvõtteid, mis temperatuuri veelgi tõstsid. Muusika oli igati nauditav, seda võib täitsa kuulata ka TMW väliselt. On asjakohane jätkuvalt tõdeda, et iga kord kui satun mõnele TMW esinejale otsa kogemata, on kogemus just kõige vingem. Ei tasu laskuda stereotüüpide lõksu, vaid lasta ennast Kanadal üllatada.

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

R 4. aprill:

1) "SPIN on Eestis ainulaadse mudeliga spordil põhinev ja teaduslikult tõendatult mõjus noorte arenguprogramm. SPIN-programmi eesmärk on arendada ja tugevdada selles osalevate noorte sotsiaalseid ja enesejuhtimise oskusi ning tuua läbi spordi noortele rõõmu."

Tegu on ägeda ning tänuväärse programmiga mille inspiratsioonikonverents oli tõesti inspireeriv. Teemaks "Sport laste heaolu jaoks: kaugel oleme?" Ettekandeid tegid nii Gerd Kanter kui esinejad politseist, Siseministeeriumist ja programmi meeskond. Fiona Chambers (University College Cork) esitlus Icehearts Europe initsiatiivist jäi enim meelde, sest käsitles noorte füüsilise ja vaimse tervise epideemiat, ning viskas õhku mitmeid intrigeerivaid mõtteid ja fraase: "Data is the new oil", digital well-being, data tsunami, jne. Töötuba ja n-ö näidistrenn programmis rakendatavatest sotsiaalsetest ja enesejuhtimise oskustest oli isegi minusugusele pahurale põssale väga kaasahaarav ja meeleolukas. 

Kusjuures, SPINil on eraldi tüdrukute grupid, mis on äärmiselt tähtis ja kiiduväärt, sest nagu ühest esitlusest välja tuli, ning mida ma ise tegelikult ka tean juba, on see, et: "Vähemalt kahenädalasi depressiivseid episoode on viimase aasta jooksul tüdrukud kogenud kaks korda sagedamini kui poisid". Tüdrukute vaimne ning füüsiline tervis on drastiliselt kehvas seisus: "Igapäevaseid tervisekaebusi on kolmandikul poistest ja koguni pooltel tüdrukutel." SPINi sugused ennetusprogrammid on kõrgelt väärt, sest iga üks euro, mida sinna investeeritakse, toob tulevikus tagasi või hoiab kokku mitu eurot, sest säästetakse laste, kes kord täiskasvanuks saavad, tervise- ja muude riiki potentsiaalselt koormavate väljaminekute osas (nt politseitöö, töötus, jne).

Meeldejääv ütlus: Tõsiasi, et emotsionaalne väärkohtlemie on spordis kuidagi normaliseeritud, kriipis hinge ning jäi mõttesse. Samuti fakt, et see nii olema ei peaks, ja me ei tohiks seda aktsepteerida, sest "nii on spordis alati olnud" ning "võitjaid kasvatatakse sedasi."

Loe juurde: SPIN-programmi inspiratsioonikonverents - Spin-programm

2) Tallinn Music Week, 2. päev

Telliskivi Loomelinnak ei ole just võõras, kuid tihtipeale satun sinna pigem sööma, etendusele või Fotografiskasse. Kunstile ma, kahjuks, niiväga seal fokuseerinud ei ole. Telliskivi Loomelinnaku kunstituur andis hiilgava võimaluse see auk likvideerida. Giidiks värvikas ning ergas, Bianka Soe (kelle koloriidne riietus, kärtsroosa huulevärv, kihvtid neoon sõrmused ja kogu stiil olid ägedalt pilkupüüdvad), Loomelinnaku sisujuht. Pärast tunnist ringkäiku võin nüüd kindlalt öelda, et vaatan territooriumit hoopis teise pilguga kui järgmine kord sinna asja, ning avardan oma apluaad, et miks sinna üldse minna. Kunsti fookusega siis, lisaks muule vanale. Läbi sai käidud mitmeid galeriisid, millest on varem tuimalt mööda tuisatud, kuid ka peidetud pärleid nurga taga ning, loomulikult, keskpunktina mõjuv, Fotografiska. 

Eelnev päev sai mööda käidud Kuppel Galeriist, kus naine põlvitab, ümerringi uhked lillekimbud. Sai sõbrannaga arutletud, et kas mingi performance ja vane tüdruk, et peab niimoodi seal pikalt kössutama. Tuleb välja, et tegu ei ole elus isikuga, vaid mannekeeniga. Sõnum on väljapanekul lihtne, kuid lööv. Keskendub see lähisuhtevägivallale ning kirjeldab seda kuidas naised ei vaja lilli või ilusaid asju, vaid inimväärikust, ning lilled ja ilusad asjad on kui vahetusvääring, mis tuleb kuidagi välja teeninda. Niisama ei kiputa neid andma. Autorid on Marta Vaarik ja Viktoria Martjanova, ning installatsioon "Lilled talle" avati naistepäevaks.

Kolme Puu Galeriis, mis on mul siiani eriti hooletult märkamata jäänud, kuigi kõnnitud sealt mööda on hulgi, on leidnud keskpunkti Trumpi vastaste protestide fotode eksponeerimises, mis toimusid USAs 2017. aastal. Mehe taasvõimuletulek on tekitanud paljudes rõõmu, kuid sama  ohtralt hämmingut. Nagu autor, Mik Olli, kirjutab, "tsükkel kordub". Kas liigume, nagu pealkiri viitab, "Edasi või tagasi?"

Mitmeid kordi olen mõeldnud, et pean üks hetk astuma sisse Juhan Kuusi Dokfoto keskusesse, kuid ei ole olnud mahti. Nüüd see võimalus end paljastas. Keskuse kaasjuhataja, kuraator, turundusjuht, Toomas Järvet, oli lahkelt nõus grupile väikest ekskursiooni tegema ning mehe entusiastlik ja avatud tutvustus on kindlasti üks põhjus, miks sammud üks hetk sinna tagasi suunan. Keskus ise on pühendatud Eesti ühele rahvusvaheliselt tunnustatumale Eesti juurtega dokumentaalfotograafile, kes elas ja töötas Lõuna-Aafrikas. Mehe loomingu edasi andmise, tutvustamise ja uurimise kõrval on keskuses väljapanekuid ka teistelt kunstnikelt. 

Hetkel on võimalik külastada valulist, kuid südamlikku näitust meie hõimurahvast, ingerlastest: "Ingerlased – peidetud lood." Autoriteks Lea Pakkanen ja Santeri Pakkanen. Mõlemad ingerisoomlased, kes oma rahva heaolu ja käekäigu eest kunagised ning kaasaegsed võitlejad. Teada sai põnevaid fakte, nt Ingerimaa kubermangu pealinn oli Narva; Eesti Vabadussõjas oli eraldi ingerisoomlaste polk ning nende teeneks oli, muuseas, et Tartu rahulepinguga määrati Narvast idapoolne jõetagune ala Eestile, kus tekkis Eesti-Ingeri; neid represseeriti nii 20ndatel kui 30ndatel, kuigi lubati kultuuriautonoomiat Venemaa koosseisus. Nende saatus ei ole just helge olnud ning eriti kurb oli nende sõja jalust evakueerimine ning hiljem, eriti julm, tagasisaatmine NSV Liitu, mida nõudis Talvesõja rahuleping. 55 000 ingerisoomlast sunniti jõuga tagasi ning elu ei läinud grammigi helgemaks. Aga rohkem saab juba lugeda näitust ennast külastades. Enim emotsioone tekitas saunauks, mis siiani säilinud, ning millel kirjas "Hüvasti, vanaema, ära nuta ega jää meid igatsema." Pere kolis Soome (1991), vanaema jäi Venemaa Karjalasse. Ingerisoomlased, nende keel, kultuur ja rahvas peaaegu, et hävitati. Hetkel on nad laiali paisatud eri riikidesse, nende kodualadel Peterburi ümbruses on neid tänapäeval vaid tuhande ringis. Venemaal antud näitus keelati, sest "moonutab ajaloolisi fakte."

Loe juurde: Dokfoto | Juhan Kuusi dokfoto keskus

Telliskivi Loomelinnaku Galerii väljapanekuks on Sohvi Viigi "Pooldumine". Just nädal tagasi kiirustasin mööda seda koridori ja, häbiks, pean tunnistama, et ei vaadanud kordagi teostele seintel. Minu üllatuseks, tuleb välja, et tasub pilku tõsta ja ringi uudistada, sest poeuste vahele on peidetud fotod, mis kirjeldavad emaks saamise dilemmade üle nagu rutiin, väsimus, füüsilised-, emotsionaalsed- ja hormonaalsed muutused. Huvitav on tõdeda, et tõesti kiputakse algusperioodi pärast lapse sündi unustama või idealiseerima ning meelest kaob selle tohutu kurnav ja raske taak. Näituse esitus oli abstraktsemini lahti mõtestatud, ning kui tausta ei teaks, siis vast ei oleks suutnud teemat ja nähtut kokku liita. Samas, kui kontekst on välja öeldud, on teosed igati paslikud. Foto pealkirjaga "Neitsi" oli veidralt lõõgastav, kuid, üheaegselt, ka rahutuks tegev. Unelev, kuid ärgas. 

Telliskivi Loomelinnakul on aga, lisaks, Väligalerii, millest ma taas kipun pimesilmi mööda vaatama. Seal on hetkel eksponeeritud Riina Varoli "Fragmendid kollektiivsetest unenägudest", mis illustreerivad individuaalseid või ühiseid unenäolisi momente elu kulgemisest. Erinevaid unistuste fragmente. Väljapanek pakub oma varieeruva tooni ja sisu tõttu igale ühele midagi, mis vaatajaga resoneerub. Rannahetk oli tore.

Ma ei ole just suur kaasaegse abstraktse kunsti austaja, ei ole lihtsalt minu maitse. Kellele see aga peale läheb, tunneb kindlasti rõõmu Vaal Galerii väljapanekutest. Hetkel on kuni 19. aprillini üleval näitus: Rühm T & Vaal 35 "Määrdunud lumi", kus esindatud Raoul Kurvitza, Urmas Muru ja Peeter Pere looming. Esiteks, ma ei olnud sellest kunstigaleriist üldse teadlik ning ta on mõnusalt nurga taga veidi peidus. Koht oli avar ja rahulik, ning seal oleks lõõgastav lihtsalt istuda ja kunstil enda meeli paitada lasta. Ehk olid Peeter Pere teosed mulle kõige enam söödavamad, sest illustreerisid suuresti erinevat arhitektuuri ning neil oli fookus, raam, teema ning konkreetsus. Teise kahe kunstniku looming jäi mulle kaugeks ning ei leidnud ühist sagedust. Kuigi, julged värvid ning energia olid selgelt tuntavad ja hinnatud. 

Loe juurde: Vaal

Ja lõpp-punktiks Fotografiska. Tavaliselt on seal üheaegselt üleval kolm eri näitust. Nagu seekordki. Jooksin need kõik kiirelt läbi, sest plaan on tagasi tulla, põhjalikumalt tutvuda ning pikemalt kirjutada. Iseäranis paelus oma visuaalse keele ja kaose ning kauniduse poolelt Feng Li "Valged ööd imedemaal". Kuid ka Lembit Peegeli, Eesti kuulsa spordifotograafi, "Peegel/Pildis" oli väga paeluv.

Tähelepanek: Olen alati hääldanud Fotografiskat kui rõhuga ühtlaselt, kuid tuleb välja, et see on vist väär. Rõhk peab olema "graf" osa a-tähel. No jah, iga päev õpib midagi uut.

Peatutud sai kodumaise staari, Edward von Lõnguse, selfie seinamaali juures ja juba mitmendat korda imetletud Portugali tänavakunstniku, Bordalo, ülivinget lendorava installatsiooni. Viimast silman alati kui sinna juhtun sattuma. See on vaieldamatult üks minu lemmikuid. Ja mis värk on nende mini mustade kasside piltidega?

Loe juurde: TMW 2025 Telliskivi Loomelinnaku kunstituur ja Galeriid - Loomelinnak

Ja nüüd peamise tõmbenumbri, muusikalise menüü, juurde. TMW 2. päeval sai külastatud viit asupaika ning nähtud viit artisti. 

Motovilov Trio oli esimene esineja esimeses peatuspaigas Classical:NEXT programmis Telliskivi Rohelises Saalis. Klassikaline muusika on midagi, mida kuulata ükskõik millal, kus ja kuidas -- see passib alati. Kui kaasaegse suunitlusega looming võib võõraks jääda, siis klassika on klassika ikka põhjuse pärast. Neoklassikale rõhuv Motovilovi Trio Eestist oli võrratu avapauk teisele TMW päevale. Hingeline, meloodiline ja tõeline esteetika kõrvadele. Olen pigem konventsionaalse ilu asutaja ka muusikas ning selgejooneline, meloodiatele rõhuv ning võimalikult vähe eksperimentaalne traditsionaalne helilooming on minu meelele parim. Suured tänud hiilgava etteaste eest!

Järgmine peatus: Fenno-Ugria õhtu F-hoone Mustas Saalis, sest ansambel Kännu Peal Käbi on lihtsalt liiga intrigeeriv nimi, et seda mitte kogeda. Kohe oli äge märgata ka publiku muutust nt võrreldes eelmise päeva, Made in Canada, vaatajatega, sest külastajate hulgas oli märkimisväärselt palju eakaid. TMW toob tõesti kokku laia ampluaa kuulajaid ja pakub igale maitsele midagi. Kuulata sai "tüüpilist", kuid aegumatut, rahvaloomingu leelotamist ning erinevaid värvikaid pille. Grupi taust oli niisamuti koloriidne, hõlmates esindajaid nii liivlaste kui ungarlaste hulgast. Tore oli kontakti saada oma rahvusjuurtega.

Edasi Funk Embassy'sse Von Krahlis, kus poisid panid valgetes traksipükstes lava huugama nii saksofoni, kitarri kui süntesaatoriga. Publik oli noor ja energiline. Funk, aga minu lemmik n-ö jäätise maitse ei ole, ükskõik kui vinge ja vahva. Põgusalt sai kuulatud ka Baltikumi tegijate programmi, Cindy & Kate, Kivi Paber Käärid saalis. Peab tunnistama, et tegu oli kõige ebamugavama kogemusega, sest ruum väike, pilgeni täis ning nühkimist ja hõõrumist rohkem kui talutav oleks. NIKA GANGAt oleks aga hea meelega enam kuulanud, sest see viiv, mis kõrvu jõudis oli maagiline, ulmeline ja lendlevalt hüpnotiseeriv. 

TMW selle aasta vaieldamatu tipp-hetk oli ÅÄÖ...Sounds Swedish programmis esinev Malin Verheij Uus Laine baaris. Rootsi põhja osa tipus elav, oma majakeses ülejäänust maailmast eraldatult, kus teatud hetkedel aastas pimedaks ei lähegi, jalutada võib päevi, ilma, et ühtegi inimest näeksid, ainult koskesid ja põtru võib kohata. Naise muusika oli nagu tema elupaik, haldjalik, maaliline ning lõõgastav. Selline pehme ja pastelne pop, mille keskpunktiks naise kaunis ja kõlav hääl. Õhkkond oli sume, muusika oli köitev ning nagu silitus kõrvadele -- tundsin hetkeks, et olen ise seal Rootsi metsas, kus pole hingelistki ning tegelen metsa- ja looduskümblemisega. Suurepärane punkt minu 2024. aasta TMW elamustele. Aitäh Malin!

Loe juurde: Malin Verheij

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

L 5. aprill: 

Üllatus-üllatus. Võitsin Facebooki mängus omale endalegi šokiks Improteater Impeeriumi impromaratoni passi. Ma ei ole just tihe loosivõitja, seega, kui ikka õnn naeratas, siis tuli aktiivselt võimalust etendusi külastada tõsiselt võtta. Ankru 10 Kopli nurgataguses, äärmiselt õdusas ning koduses, trupi saalis sai ära vaadatud, siiski, vaid kolm etendust (noh, kuus, kui arvestada, et tunni sisse punnitati kaks showd). Programm algas ise juba hommikul kell 12.00 ning viimane startis 23.30. Toimus ka võidumäng nende vahel, et kes kõigil seitsmel tunniajasel sessioonil osalevad, peibutuseks Improteatri järgmise hooaja pass. Sain aru, et päris suur hulk rahvast võttis väljakutse ette ning tassiti kaasa isegi toidutermosed ja söögipoolist, et maraton koos näitlejatega üle elada. 

Õhkkond oli äge, seltskond oli entusiastlik, ettevõtmine originaalne, meeleolu super! Saalid kõigil kolmel etendusel, mida mina külastasin, peaaegu, et täis. Huvi oli! 

14.00:

"Võtab sõnatuks" ehk komöödia väljamõeldud keeles"

Minu hinnang: 2/5 -- Keskendudes pigem jalga tagumikku füüsilisele- ja situatsioonikomöödiale. Ei ole selline stiil minu huumori maitsele sobiv ning emotsiooni ei tekita. Ehk, võib-olla siis, et ärritust ja tüütust. Sünnitus, ema juubel, Titanic, ... tore, kuid ei kõnetanud. 

"Improv Comedy in English"

Minu hinnang: 3/5 -- See oli päris meeleolukas ja lõbus! Mängiti erinevaid mänge, kus publik sai kiiduväärselt palju oma panust anda, nt kirjutada suvalisi fraase, mida suvalisel ajal sketši käigus koomikaks öeldi, pakkuda sketšide jaoks erinevaid teemasid, kohti ja konteksti, jne. Eriti meeldejäävad oli laused "Thank you for the music" ja "Don't stop believing" III Maailmasõja taustal, mis ideaalselt neisse lambikatesse hetkedesse passisid, kus need kõlasid; ning seik koolitualetis koos õpetaja ja õpilasega, mida esitati nii ooperi, õuduse kui dokumentaalina. Tulemused olid siiralt vaimukad. Osad sketšid olid tõesti naljakad, mõned, nt emotsioonide muutus (kus oli ka omajagu häid kilde seoses lehtede riisumise ja maksude kogemusega), mis jäid natuke punnitatuks. Muuseas, alati on mõnus vahvat eesti aktsenti inglise keeles kuulda ning on pats õlale ära teenitud, et selle etenduse loomisel on arvestatud ka välismaalastega (keda isegi paar tükki saalis leidus).

16.00:

"Shakespeare ehk improviseeritud värsskomöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Mitte ülemäära naeru välja kiskuv, kuid teravmeelne, asjakohane ja algmaterjali suurepäraselt käsitlev, et luua absurdne, kuid narratiivselt värvikas tervik. Shakespeare'i näidendites on kindlad teemad, mis roteeruvad, ning nende koondnimekirjast, sai publik valida fookuse antud tükile. Selleks sai: "sugulase tahtmatu tapmine. ei tunta ära." Ja nii pandigi valged kraed kaela ümber ning lahti rullus intriig ja tragöödia jäätisemeisterdamise maailmas. Nimelt varastas õde vennalt kolmanda õe (keda teised ei teadnud, et on sugulased) salapärase retsepti -- banaani ja mustika (ennekuulmatu!) kombo jäätise. Kõnepruuk oli vanaaegne ja värsilik, dialoog kohati riimuv, kuid alati voolav. Meelde jäid vaimukad fraasid nagu "Siin on banaanikoor maas, huvitav, mis nüüd juhtuma hakkab" ja Lendan nagu pulk jäätise järgi". Ma olen veendunud, et isegi Shakespeare oleks selle näidendi üle uhke ja oleks segaduses, et kas see ikka äkki tõesti tema looming ei olnud. 

"Matsirahvas"

Minu hinnang: 4/5 -- Aina paremaks läks! Saades publikust vanasõnana keskse teema: "Ilu ei sünni patta panna", rullus lahti ootamatuid pöördeid ja keerdeid täis vanade eestlaste rahvuslugu, mida keegi ei ole varem kuulnud. Nimelt, sai koleda targa naise, tolle pimeda targa mehe ning nende uksele ukerdava päkapiku seiklustest Kalevipoja isa sünd. Ehk siis Kalevi saamise lugu. Kalev kohtas juhuslikult veel Andrest, teist müütilist ja ikoonilist tegelast meie rahvakirjanduses, ning koos viidi läbi võistlus, et kes suudab kõige kauem vaiki olla. Ega soomlasedki kõrvale jäänud, sest targa naise tark mees oli meie hõimurahvusest, sest Eesti erinevaid dialekte Tarvo Krall edukalt teha ei suutnud. "Voi, voi, voi" ja "hüvä" tulid keelele aga hõlpsasti. Teemadeks olid, lisaks, kaske!, kaerakile, Rõngu (pagar), kasemahl ning muud kodumaised väärtused. Muhe etendus oli. Naljakas ja kodumaise kama maitsega. Nämma.

18:00

"Kirjanik AI eksklusiivsetel tekstidel"

Minu hinnang: 5/5 -- Päeva parim! Vaieldamatult. Kes oleks võinud arvata, et AI nii koomiline suudab olla. Muidugi, näitlejate ja publiku antud infokildude põhjal, kuid see oli tõesti geniaalne, et mis lustaka jama robot kokku klopserdas. Selle tegid, loomulikult, veelgi vaimukamaks kolm meest, kes täiega seda tohuvabaohu nautisid ja vinti üle keerasid. Kolm endist klassivenda on saunas ja konflikt seisneb selles, et kes oli kõige suurem kloun kooliajal. Robot jääb aga robotiks ning päris kõiki detaile ta täppi ei pannud, sest ühe tegelase nimeks sai Tonis, mitte Tõnis (iga kord kui näitlejad pidi end tahtmatult parandama, sest kippusid Tõnis ütlema, oli koomiline), ning leil loksub, leib sumiseb ja leil vuliseb. Sõnade tähenduse ja reaalse kasutuse osas vajaks AI vist veel natuke abi. Naljakaid detaile ja olukordi loos oli ohtralt. Mõned meeldejäävad märksõnad: tossudega sauna, kulmufriik, biohacking, "Leili on saunas? Ah, Leili!", naised saunas rääkisid lõpp-punkt, ossist Tonis, kustutuskumm kukkus kogemata kinga, pimekohting. Kui AI loodud osa sai läbi, improviseerisid mehed veel edasi stseene kolme klassivenna tulevikust ja tegemistest, mis olid jätkuvalt hiilgavalt vaimukad ning lollakad. Super esitus ja super sisu!

"Romantiline komöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Jah, tõesti, nagu päris pesuehtne romantiline komöödia. Armukolmnurk, dramaatiline finaal lennujaamas ja puha. Taaskord said näitlejad inspiratsiooni publikust ning loodud sai karakter, Maarja, kes on raamatukoguhoidja. Tema potentsiaalseteks kallimateks kolleeg ja lasteosakonna turvamees. Viimane, muide, kaitseb raamatuid laste eest. Nagu üks Hollywoodi 90ndate Meg Ryani lembelugu, päriselt. Huumorit ei olnud nüüd kulbiga kasutatud, sest fookus oli improvisatsioonil, kuid, taaskord, oli kogu kupatus kokku üpris totakas ja vaimukas, ning siin-seal leidus tõesti kvaliteetseid kilde. Nt jõuab Maarja koju, kui juba lapsed magama pandud, ning tal tekib küsimus, et kui kaua see Rahvusraamatukogu küll lahti on, 50+ pidu oli kohmakalt naljakas, turbulents Tartu lennukis, mis sunnitud tagasi Tallinna sõitma, oli päris tore, ja see üks koloriidne klient raamatukogus, kes muudkui kaebles ja nõudis ("Tahan kõvade kaantega raamatut!"), oli hea vahepala. Tegu on kahtlemata ühe etema romantilise komöödiaga, mida kaua näinud. Tänapäeval ei tehta neid enam nii häid kui ikka kuldsel ajal 90ndatel Hollywoodis. 

Aitäh, meeskond, Erki Aule, Mairi Tikerpalu, Tarvo Krall, Rauno Kaibainen, Kati Ong, Maarius Pärn!

Loe juurde: Improteater IMPEERIUM - kujutluse võim!

P.S. Muuseas, ei ole mul tavaliselt sinna kanti just asja. Põhja-Tallinnasse ja Koplisse satun üliharva, kui kunagi. Avastasin etendusi külastades kaks vinget toidu-joogi-poe kohta: REaD raamatupood, mis on nii lahe ja super, et võttis sõnatuks, kui mõtlesin, et lähen teatrist otse WC-sse ja avastasin end, kui Alice Imedemaal, hoopis ägedast raamatu-antikvariaadipoest. Sinna lähen kindlasti veel, et põhjalikumalt seda võlukoobast ja sealseid aardeid inspekteerida. Kopli Köök oma retro sisustusega oli mõnus ja nostalgiline. Meil endalgi kunagi olid kodus nt need mustad kõlarid, mis ruumi lae nurkades paigutusid. Väga stiilne!

Loe juurde: Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Loe juurde: KOPLI KÖÖK -

P 6. aprill:

Vaatasin Jupiterist järgi "Von Focki" esimese hooaja viimase episoodi (kokku neli osa), mis viis kenasti finaali esimese raamatu sisu. Kindlasti võtan ette teisegi hooaja, et teose järjega tutvuda. Ma ei ole nimelt teist raamatut veel lugeda jõudnud.

Lugesin "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood" läbi juba ammu. Ta oli okei, kuid ei midagi meeletult märkimisväärset. Mõnus muhekrimi, mille teeb eriliseks selle keskkond, milleks siis Eesti Baltisakslaste aadlike elu, melu ja mõrvad 19. sajandi suuresti Lahemaa rahvuspargi territooriumile paiknevates mõisates. Kuulsad Sagadi, Palmse, Vihula, on ju kõigi poolt tuntud ning armastatud ja, vähemalt üks kord klassiekskursioonide käigus, aktiivselt külastatavad. Mõisamaailmal Eestis on mingi müstika, mingi maagia, mingi salapära, mingi glamuur, vaatamata sellele, et ajalugu ise on ju põlisrahvale üpris valuline nende mõisnike kepi all. Igatahes, on suurepärane kui mõni Eesti raamat saab ekraniseeringu, eriti krimka, eriti niivõrd kvaliteetse produktsiooniga. Detektiivilood on sarjade maailmas juba pikalt pikalt laineid löömas ning oli paras aeg, et ka Eesti ühe kokku vorbib. Kas see ka õnnestus? Arvestades, et olin omajagu pettunud Apteeker Melchiori suure lina versioonides (süžeelised pretensioonid), siis ootused olid kõrged. Pidin, siiski, pettuma ning mitte visuaalselt poolelt, mis oli võrratu. Vaid pigem, taas, sisuliselt. 

Esmalt positiivne. Oeh, kui kaunilt on kogu mõisaelu, ruume, sisustust, loodust, tegevusi, tegelasi ning kogu nähtavat poolt tabatud ja filmitud. Sari näeb kallis ja hoolega tehtud välja. Iga kaader tundub kui detailideni läbi mõeldud, just õige nurga alt, ning igati silmailulisest esteetikast lähtudes. Seda oli lust vaadata. Nii mõisaid, kostüüme, ilusaid karaktereid, ja kogu produktsiooni. Näitlejate kohta ei saa ka eriti halba öelda, sest kõik oli tibens-tobens, usutav ja asjakohane. Natuke harjumatu ja kohmakas oli Maria von Nottbecki näitleja suu liikumise ja peale loetud teksti ebakõla, sest näitlejanna rääkis inglise keeles, kuid dubleeritud oli selle otsa eesti keeles. Rahvusvahelisel projektil on omad eripärad, kiiksud ja kompromissid.

Ma ei mäleta kõiki üksikasju raamatust, kuid minumeelest Paulil õde ei olnud (kuigi mulle lisa täitsa meeldis), preili von Nottbeck oli palju särtsakam ja nipsakam, ning eestlaste siunamine oli üks põhilisi meelelahutusi tegelastel. Viimast aspekti telesarjas ei kohanud kordagi! Mäletan, et mind lausa häiris see meie rahvuse kallal ilkumine ja nokkimine, ning õnneks, või õnnetuseks, ekraniseering jättis selle nõmeduse ära. Tark valik. Või mitte, sest selline käitumine lisas autentsust konteksti, meeldigu see mulle isiklikult või mitte, ning tegi loo palju värvikamaks. Sellega seoses koorus lahti minu üks põhilisemaid kriitikaid sarjale. Nimelt oli tulemus veidralt kuiv, puine, tuim, plass ning elutu. Jah, peab tunnistama, et pole ammu enam naernud nii nagu selle preestri teksti peale seal matusel, kuid dialoog ja kogu dünaamika sarjas oli kuidagi energiatud, sellised ühenda-punktid muljega, ning visuaalselt kaunis, kuid tühi. Ma, samuti, täpselt ei mäleta, et kas raamatus ainult külastati üht mõisa ja küsiti kaks küsimust, siis jälle järgmist, ja küsiti kaks küsimust, jne, kuid selline tilkumine sarjas mõjus tüütu ning venitamisena. Üleüldse jäid tegelased, nende motivatsioonid, omavahelised seosed ja olemused kuidagi kaugeks, arusaamatuks. Midagi mõjus kõiges kokku kuidagi konarlikult ja seostamatult. Eemalviibivaks ja uduselt. Positiivselt kohalt, intromontaaž ja muusika olid vinged. Tuletasid meelde klassikalist Poiroti sissejuhatust.

Kokkuvõttes, silmadele nagu sefiiritort, ajule nagu kuivatatud leivakoorikud. Viimane on tegelikult maitsev ja hea snäkk, kuid koguses on võti. Sari oli liiga palju leib, kui oleks pidanud olema enam tort. Aga, kordan, väga äge, et selline projekt on ette võetud. Kindlalt nagu raudnael olen teleka ette end seadmas kui tuleb teine hooaeg. Rohkem lahedaid kodumaiseid produktsioone, kodumaisel lähtematerjalil, eriti kodumaisel krimka žanril, põhinevaid.

 

Loe juurde: Von Fock | Jupiter | ERR

Loe juurde: Harrastuskriitikud: Raamat: Krimi eri "Vaikne elu maal" ja "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood"

Mida teha? Kuhu minna? (6) Miles Aldridge Fotografiskas

Tervitus!

Seekord minu ühe lemmikute hulka kuuluva Fotografiska näituse ülevaade. 

Pealkiri: "Neitsi Maarja. Supermarketid. Popkorn. Fotod aastatest 1999-2020"
Asukoht: Fotografiska Tallinn

Aadress: Telliskivi 60a-8

Näitus avatud: 21.04 - 08.10.2023

Link: https://www.fotografiska.com/tallinn/en/naitused/miles-aldridge/

Neitsi Maarja. Supermarketid. Popkorn. Need märksõnad ei võta näitust küll piisavalt laiahaardeliselt kokku, ega kata kõiki teemasid, kuid annab piisavalt vihjeid, et lähenedes tasub olles avatud vastandlikkusele ning valmis otsima nähtus vasturääkivust. Kõik ei ole nii nagu esmapilgul paistab -- vaata sügavamale. Esindades kas spetsiifilist fotot (Neitsi Maarja ja Popkorn puhul) või seeriat (Supermarketid) autori loomingust, annavad nende kontseptsioonide äärmuslikkused mõista, et ehk on neil rohkem ühist kui arvata. Või siis suudab autor seda ühisosa luua ja modifitseerida nii, et kõiki läbib üks ja seesama põhiliin. Erksaid, näkku kargavaid ja pilku naelutavaid värve leidub konstantselt pea igas teoses. See on autori üks n-ö firmamärke. Värvid tõmbavad su esmase tähelepanu, kuid vaade jääb püsima, sest ilusa kesta all hakkad märkama nii füüsilisi kui temaatilisi detaile, mis igale fotole võrratu pealispinna all sügavama eesmärgi annavad. Kaunid naised, kuid kas ikka on? Üleslöödud koduperenaine, kuid kas ikka on? Võrratu ema, kuid kas ikka on? Glamuurne näitlejanna, kuid kas ikka on? Veatu ingel, kuid kas ikka on, kui nimi on must ingel? Vinge ja popp abikaasa, kuid kas ikka on? Puhas ja püha naine, kuid kas ikka on?

Rikaste ja kuulsate elu kollaste ajakirjade klantspiltidel oli üks esmaseid mõtteid, mida fotod illustreerisid. Viimsegi kui üksikasjani läbimõeldud, et näidata just parimaid külgi, neid, mida kõik teised võiksid kadestada. Külgi, mis tegelikult on võltsid. Väärtusi, mis ei ole autentsed. Rikkusi, mis on tühjad ja kunstlikud. Umbes nagu, et need ajakirjade moe- ja elustiili pildid oleksid kui kõverpeegel ja näitaksid tegelikku elu. Perfektne ema ei olegi nii ideaalne. Kaunitaril teosel on vaid võrratu kest, kuid tühi sisemus. Emotsioonitud näod, isegi kõige frustreerivamates olukordades, nagu plastikust nukud. Autor püüab läbi visuaalselt üle produtseeritud ja -disainitud fotodega näidata erinevate teemade mõttetust ja ebaehedust. Nagu laitmatu praetud muna, erekollane nagu päike, milles sisse kustutatud suits, millel kärtsroosa huulepulga jäljed. Midagi on selles värvigammas imelist, kuid kontseptsioonis endas, midagi äärmiselt groteskset. Nagu tilk tõrva mees. Nagu argipäev oma ilusa ja koledaga. Raha ja ilu ei tee õnnelikuks. Ta peibutab ja meelitab, lubad ja eputab, kuid, lõppkokkuvõttes, satutakse võltside väärtuste lõksu. Enesekesksus ja eneseimetlus lokkavad, kuid äkki on selleks ka põhjust, sest kuidas on võimalik neid esteetilisi ja juusteotsteni lihvitud kaunitare fotodel mitte imetleda või kadestada. Vähemalt pealiskaudsetel ajenditel.

Samas, on tervitatav, et enamustes teostes ei lähe autor üle hea maitse piiri õhkõrna ääre. Kuigi ehmatavad, üdini kriitilised ja reaalsust paljastavad, kas ilustandardite, emaduse, religiooni, egoismi, glamuuri, moetööstuse, ja paljude teiste meta ning mitte nii meta teemade suhtes, ei püüta tähelepanu inetusega, vaid vastupidi. Pilku krabatakse ja hoitakse iluga. Maha kukkunud ketšupipudel, nagu veri, näeb välja kaunis; tüdinud ja röökiv näitlejanna näeb välja kaunis; plastilise kirurgia sidemed veel näos naine näeb välja kaunis; lapsi ignoreeriv igavlev kuulsus näeb välja kaunis; gaasipliidilt suitsule tuld võttev naine näeb välja kaunis; köögi põrandal katkiste nõude ees trossis näoga naine näeb välja kaunis. Isegi foto, kus paavstile on peale kukkunud komeet ning kõrval paljas ingellik, kuid seksikas femme fatale, on kaunis. Ühiskonna eliidi ja laiema üldsuse eluolu (nt keskklassi perenaiste köögikeskne igapäev) inetatumaid aspekte ei esitleta eesmärgiga šokeerida, sest need on nii realistlikult vulgaarsed, näotud ja maotud, vaid sest need on nagu magnetiline neoonroheline madu -- kui liiga kaua jääd imetlema, siis hammustab. Ja heidad hinge naeratus näol. Fotograafi teosed on otsekui paroodilised, satiirilised ja farsilikud kogumikud narratiive, kuid mitte ilmtingimata pahatahtlikult pilavad või võikalt meelde sööbivad. Neis on kergust, mis ei luba nähtut ülemäära tõsiselt võtta. Teatraalsed ja kinolikud, kuid piisavalt kaugel seisvad, et mitte tunda hirmu nagu peegeldaks neist vastu vaataja enda elu.

Värvidele ning võltsglamuurile lisaks, on fotodele omane detailsus ning lavastatus. Ükski stseen, mida vaataja teostel tabab, ei jäta orgaanilist muljet. Situatsioonid on heas mõttes tehislikud oma iga juuksekarva, ripsmekarva ning riideõmbluse ideaalselt paika sättimise poolest. Rääkimata taustast, keskkonnast ja rekvisiitidest. Kusjuures, fotodel olevate tegelaste silmi ja nende ümbrust tasub näitusel eriti tähele panna, sest need on kas esile tõstetud, pildi keskpunktiks, tugevalt kaunistatud ja välja toodud, või annavad edasi fotode eesmärki. Silmad kui hinge peegel. Selline üleprodutseeritus võimaldab aga täiuslikult tulipunkti paigutada pillavat luksust, eksesse ja ekstravagantsust. Peab tunnistama, et need moekad, kuid ülepakutud disainerrõivad, ehted, kingad, soengud, maniküürid, poosid, ruumid, võttepaigad, jne olid silmale lausa lust vaadata. Mitmeid kleite ja kingakesi kannaks lausa iga päev ise, kui ei oleks hirmu realiseerida fotodel kritiseeritava tegelikkust. Muutuda naisteks neis piltides. Veidral kombel, tuletavad esitletavad situatsioonid ja tihti ka emotsioonid (või nende puudumine) meelde Instagrami ja sotsiaalmeediat oma instamodellidega, kelle tuunitud ja lavastatud n-ö igapäeva elu fotod on tihtipeale teeseldud ning ebasiirad. Ühe hea pildi saamiseks tehakse kümneid, kui mitte sadu, pilte. Eesmärgiga müüa oma elustiili, toodet, ennast, teenust või lihtsalt demonstreerida võltsglamuuri. Just nagu antud näitusel üles astuvad naised kui nukud-mannekeenid. Sellest tulenevalt on fotod palju kaasaegsemad kui võiks esmapilgul arvata ning ka palju relevantsemad eri valdkondade ja elusfääride asjakohasel kujutamisel. 

Teoste pealkirjad on suhteliselt lakoonilised, kuid otsekohesed, ning ebamäärased oma konkreetsuses. Mõnikord on vaja natuke nuputada, et miks ikkagi ühel on selline pealkiri ja teisel hoopis teistsugune. "Kabaree", "Nuku maja", "Müstika", "Kodutööd", "Karje", "Toad", "Vaikelu", "Üliõpilane", jne. Siis on pealkirjad, mis avavad fotot diibimalt või annavad sellele lisakihi, nt "Nii palju küsimusi" -- teosel kaks naist, kellest vaataja poole näoga omab eriliselt tühja pilku, nagu ei aduks tegelikult midagi, nt "Moekapriisid" -- kus ülesvuntsitud naine kanseldab paljast beebit ja on näha, et talle see meeltmööda ei ole, kuid ehk oligi see laps naise moekapriis, sest kõigil ju see "aksessuaar" on? nt "Täiuslik ema" -- foto millel naine keset poiste jalgaktrenni kõnnib läbi aktiivse mängu elegantselt ja stiilselt nagu oleks modell catwalkil, täiusliku ema tiitel nagu sarkasm. Leidus ka mitmeid teemade seeriaid, mis mõni enam, mõni vähem, kaldusid näituse üldisesse fooni. Erinevad suurformaadis fotod tihke kihiga kõikvõimalikest värvilistest huultest ning Neitsi Maarja teosed "Pühast vaimust puudutatud", on kahtlemata efektsed, maagilised ja meeldejäävad. Enim jäi oma salapärasuse ja mingis mõttes teistsugusega meelde hoopis fotod, millel vähemalt ühel spetsiifiline ajalooline inspiratsioon ("Lucretia" Lucas Cranach vanem). Kolm teost punase seinavärvi taustal naistest, kellel punased juuksed ning haavatav, kuid aegumatu väljanägemine ja aura, olid näituse pärliteks. Ühte kehastas Lily Cole, modell, kes oma paljudest supermodellidest eristuva näoga, on end moodi jäädvustanud. Tasub mainida, et ühel fotol astub üles ka Eesti enda tippmodell, Carmen Kass, kes tervitab külastajaid kohe näituse esimeste teoste hulgas.

Arvestades seda, et autor kasvas üles kuulsuste ja kunsti keskel ei ole tema looming olemus ja suunad ülemäära üllatavad. Isaks Alan Aldridge, illustraator ja graafiline disainer, kes muuseas loonud ikoonilisi teoseid The Beatles'itele ning Elton Johnile. Ka mehe kolm õde on meelelahutusmaailmas aktiivsed, seda siis modellidena. Ruby Aldgride'i võib näha mitmel antud näituse fotol, nt naine katkiste nõudega maas. Enne fotograafiasse suundumist, töötas autor lisaks muusikavideote režissöörina ning pildistas tipp moe- ja elustiiliajakirjadele (nt Vogue). Näituselgi leidub mitmeid teoseid, mil prominentsed isikud fookuses, nt David Lynch, Viola Davis, Michael Fassbender, Sophie Turner, Maisie Williams, Donatella Versace, PJ Harvey, jne. Tema loomingut on tugevalt mõjutanud lapsepõlv, kodune elu ja kuulsate elustiil. Eriti aga ema, kelle inspiratsiooni viiteid leidub kõigis emadust ning kodust sfääri kujutavates fotodes. Mehi on, kusjuures, märgata vaid üksikutel fotodel ja ei ole nad ka pea kunagi teose keskpunktiks. Miles Aldridge'i fotod on naise nägu. Kogu näitus on naise nägu. Ideaalse naise? Kindlasti mitte. Inimliku naise, kindlasti.

Imeline näitus!