Teater: "Klassis" ja "Ettevaatust, õnn!"

Tervitus!

Vahelduseks teatrilavadelt. 

Pealkiri: Klassis
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Elina Pähklimägi
Näitlejad: Imre Õunapuu, Jaune Kimmel ja Rainer Elhi
Kestus: 2h 05 min
Esietendus: 13.10.2023
Millal nähtud: 15.12.2023
Minu hinnang: 4/5

Keeruline on antud arvustuse juures erapooletuks jääda, sest isiklik kogemus õpetajaks olemisena täitsa eksisteerib ning, peab tunnistama, et see oli teatud mõttes traumaatiline, äärmiselt silmi avav ja ka väärtuslik periood, mis siiani mõjutab kuidas näen ja suhtun haridusse, kooli, õpetajatesse ning kogu kasvatussüsteemi. Mul on tunne, et olenevalt, mis vaatenurgas sa paikned või mis rollis oled haridusvaldkonnas asetsenud, siis sellest kujuneb suuresti kuidas seda tükki vaadelda ning mis emotsioone tekitab. Keda kolmikust süüdistada, kellele kaasa tunda ning kumba poolde enam empaatiat tunda: õpetaja ja kool või kodu ja vanemad. Laps on siin tegelikult viies ratas vankri all ning pigem vahend, mitte tegelik fookusteema. Mina, kui endine õpetaja, näen loos sõnumit, kas tahtlikku või tahtmatut, kas probleemi nimme esile tuues laitavalt või kiitvalt, kas eesmärgiga või lihtsalt kõrvalnähuna, et õpetaja on alati süüdi, kas tahad head, kas tahad halba, kas püüad olla neutraalne. Ikka ei tee sa kunagi piisavalt ning oled peksukott inimeste probleemidele ja nende eluaegsetele valedele otsustele. Mitte pere ja kodune kasvatus ei ole kurjajuur vaid õpetaja ja kool. Eks ma natuke liialdan siin, kuid teravalt tuli näidendis välja kuidas oma traumad ning probleemid peegeldatakse kooli, kas on põhjust või mitte, ja see jätkub põlvest põlve. 

Tegu on eheda näitega, et miks õpetajad haridussüsteemis tihti kaua vastu ei pea, eriti noored ja särasilmsed. Sa ei võitle ainult oma õpilaste eest ja vastu, vaid vanemate, suguvõsade, kogukondade ja nende kogemuste, murede ja probleemidega, mis on kogunenud aastakümneid, ulatudes vanavanemateni välja. Kuni lõpuks õpetajad plahvatavad ning siis oled enamgi süüdi kui enne -- kuidas sa julged vaimse peksmise eest end kaitsta ja mingeid reaktsioone või emotsioone näidata, valede vahenditega ja väära käitumisega või mitte. Tegelikkus on aga see, et kõigil on oma roll inimeste kujunemises ning erinevat sorti elukogemuste kollektsioneerimises, kuid balanss peab olema paigas. Ei saa alati süükoormat panna koolile ja õpetajatele, kui endal on kodus asjad paigast. Olgu see segadus konkreetselt sinu süü või mitte. Üks mõjutab teist, kuid võõraid on alati kergem vastutama panna kui endale või lähedastele silma vaadata.

Püüdes nüüd läheneda teisest suunast, siis kas mõlemal vanemal oli põhjust suhtuda kooli ja õpetajasse umbusaldusega ja kahtlevalt? Võib-olla tõesti, sest me oleme kõik oma keskkonna ohvrid. Kui sul endal on negatiivsed mälestused enda nooruspõlvest, siis on komplitseeritud end ümber programmeerida ja millesegi eelarvamusteta suhtuda. Ja, olgem ausad, ega kool ja õpetajad kõigile just eriti pillerkaar ei olnud. Ehk siis, tegelikult tuleb mõista ja avatud meelega läheneda mõlemasse osapoolde. Siit ka küsimus, et kumba leeri näidend ise kaldu oli ning kumba ta sümpatiseeris? Kas üht, teist, mõlemat või mitte ühtegi? Minule isiklikult tundus, et enam kaldutakse õpetaja suunas ja illustreeriti neid ulme ootusi, soovi midagi kasulikku ja õigesti teha, ning siis näidates, et ükski heategu ja hoolimine ei jää karistuseta. Aga tõenäoliselt näen olukorda läbi insider prillide. Ebaaus oli olukord aga mõlemale, kumbki ei reageerinud üks hetk adekvaatselt ning suurepäraselt näitas lugu kuidas kõik ratsionaalsed mõtte kaotatakse, kõik teevad lolle valikuid, ning asi lendab käest ära. 

Kõige kurvem oli tõsiasi, et lapse, kellest kogu jutt alguse sai, huvid ja vajadused olid teisejärgulised. Laps oli vaid katalüsaator, et täiskasvanud saaksid isekalt enda hädade, missioonide või nägemustega tegeleda, heites kõrvale algpõhjuse, et miks nad seal koosolekul üldse olid. Situatsioon eskaleerus väga kiirelt ja drastiliselt, kuigi sujuvalt, kohati ehk mingi kraadini ebatõenäoliselt. Kokkuvõttes, ei mõjunud olukorra areng siiski ülemäära ebausutavalt või sunnituna. Ma täitsa kujutan ette, et sellised pinevad momendid on võimelised tekkima, ning situatsiooni ekstreeme kulg ja finaal olid täitsa autentsed. Selles mõttes oli tegu suurepärase etendusega, sest ta jättis mulje kui päris klassiruumist, päris inimestest, päris muredest, päris maailmast. Ehk vaid spektri äärmuslikku otsa paiknedes. Need olid reaalsed isikud seal, kes justkui peaksid seisma laste heaolu eest, kuid mõtlevad lõpus vaid endile. Mis on ka ju täitsa inimlik ja arusaadav.

Kas üldse on vaja sellest tükist otsida n-ö õiget ja valet poolt? Ehk oli mõlemal õigus ja mõlemad panid, samaaegselt, mööda. Minu soosing on õpetajale kaldu, tunnistan oma erapooletust, ja kindlast olen, lisaks, selle lapse poolt, kes isegi koosolekul kohal ei olnud. Viimane jäi teadmatult ning tahtmatult kolmiku hammasrataste vahale, ilma et temaga arvestataks, teda kuulataks või tema huvide eest seistaks. Sest, kui üdini otsekoheselt öelda, siis vedasid kõik teda alt ja jätsid poisi tegelikult üksinda. Kas need "hülgamised" olid õigustatud või mitte, oleneb vaatenurgast, kuid lõppkokkuvõttes, oli see lapse vajaduste ja heaolu järjekordne kõrvale lükkamine. Pannes kasvama järgmise põlvkonna potentsiaalset hädade laadungit. Oli juba eos ette näha, et laps tõenäoliselt sunniti samale teele kui vanemad varem enda teelahkmetel. 

Mulle tohutult meeldis, et näidend andis võimaluse eri teemasid ja pooli niivõrd isesuguste külgede pealt jälgida, sest mis ühele ehk parim, oli teisele kahjulik, ning kõigil olid omad õigused, tõde ning vajadused. Mitte ühtegi viimasest aga mitte ükski teineteise jaoks ei täitnud. Igaüks seisis enda eest, seda teravalt destruktiivse tooniga eri meetoditel. Lugu võib vaadelda, lisaks, kui rahuldamata vajaduste sasipundart, mis taastoodab end ja on kui nõiaring. Tegu on vastuolulise, tugevaid emotsioone ja reaktsiooni tekitavad süžeega, kus igaüks suudab end panna vähemalt ühe või mitme osapoole kingadesse ning mõelda, et kuidas nemad käituksid või mis on parim lähenemise viis. Kas olukorra allakäiku oleks saanud mingi hetk takistada või üldse peatada? Kes vastutavad meie otsuste ja elukulgemise eest, kas me ise, keegi teine, vanemad, kool, vm? Kas ringi on võimalik murda? Lavastus tõi esile tohutult küsimusi, dilemmasid ning valusaid teemasid, mida arutleda, mida lahata: nt et kas meie oleme üldiselt kõik osa probleemist või saaksime ise midagi ära teha, et meie koolikultuur, suhted kodu ja hariduse vahel, mõistmine ning hoolimine oleksid etemad ning toimuks vähem vastandumist ja enam koostööd. 

Tükki võib kutsuda ka psühholoogiliseks maiuspalaks, sest see oli piduroog inimhinge ja -käitumist lahti mõtestada armastajatele. Kas meie minevik laseb meid lahti või kummitab igavesti, ka järeltulijaid? Pealtnäha lihtne, kuid sügav ja tohutult nüansirikas. Lavastus on intiimne, lämmatav, pingeline, köitev ning peaks vist kohustuslik vaatamine olema kõigile, kes mõtlevad, et miks mu laste õpetaja nii nõme on või miks mu õpilaste vanemad nii vastikud on. Sa istud seal saalis ja oled nagu kärbes seinal seal klassiruumis ning jälgid tragöödiat toimumas. Tragöödiat, mis ei ole otsekui kellegi süü, kuid, samas, on kõigil tegelastel käsi mängis. Raskesti seeditav tükk, mis sunnib endale otsa vaatama, eriti intensiivselt aga just siis, kui pilt mida sa peeglis näed ei ole ilus.

------------------------------------------

Pealkiri: Ettevaatust, õnn!
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Näitlejad: Anneli Rahkema, Tarvo Sõmer, Liisa Aibel, Märten Matsu, Peeter Rästas, Johannes Richard Sepping, Laura Niils
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 22.09.2023
Millal nähtud: 04.01.2024
Minu hinnang: 3.5/5

Minu lõpmatu saaga leida Eesti lavadelt mõnda tõesti mahlaselt head komöödiat jätkub. Sai jälle kauakannatanud sõbranna kampa võetud, kellega me seda rasket retke oleme ette võtnud. Antud tükk oli paar sammu paremuse poole liikumine, võrreldes paljude teistega, mis ei kannata kriitikat, kuid ei suutnud ta meie naerupaelu valla lasta ning jäi pigem selliseks farsiks ja sotsiaalkriitikaks. Selliseks pere- ja suhtedraamaks, reflekteerimas tänapäeva ühiskonnas lokkavaid ebaterveid elumustreid, -suhteid ning -harjumusi. Meie piiranguid, enesesabotaaži, lõksus olemist, sunnitud viisakust ja leplikkust, ahistavaid sotsiaalseid norme, reaalsuse eest põgenemist, murtud ja katkenud sidemeid lähedustega, üksildust, eraldatust, eelarvamusi, desinformatsiooni, meedia võimu meie üle, ja mida kõike veel. Pealtnäha on tegu sellise tüüpilise, lihtsakoelise ja pinnapealse süžeega, kuid kui uurida ja puurida sügavamale, siis pakub lavastus tegelikult mitmeid õppetunde ja tähelepanekuid meie igapäeva elust, millega publikust ükskõik kes suudab samastuda. Igaüks on võimeline end laval läbi käinud variatiivsetes teemades, olukordades, suhetes, lõksus, tüdimuses ja rutiinis ära tundma. 

Pakend on lool selline trilla-tralla absurdne komöödialaadne toode, kuid kui tükki võtta pigem tragikomöödiana või huumori elementidega draamana, siis tegelikult oleks näidendil enam väärtust ja sisukust. Fookuses ei olnud nimelt suurem-kui-elu, karismaatiline, ülevoolav ja natuke lämmatav ning hirmutav, Elsa Jean Krakowski, vaid tegelikult keerles kõik neljaliikmelise pere ümber. Nende heaolul ja õnnetundel. Elsa oli vaid peegel, psühholoog, ergutustüdruk, mentor, õudusunenägu, tagumiku torkija, terapeut, inspiratsioon, eeskuju, abikäsi. Ja potentsiaalne hullumeelne mõrvar? Kuidagi peab ju asja huvitavaks tegema ning sundima pere olukorda, kus nad peavad oma elu üle järele mõtlema ja drastilisi muutuseid ellu viima. Mõnikord aitab pigem piits kui präänik. Mõnikord on vaja hirmu, mitte headust, et asjad liikuma hakkasid. Mõnikord on vaja keegi maha koksata, et teised elada saaksid? Kes, kas ja miks kellegi loos ka tappis, selgub juba teatrisaalis. Vastus ei ole nii must ja valge kui algselt eeldaks.

Abikaasad Lindel, Peter ja Debbie, saavad puhkusel olles tuttavaks särtsaka ja sõnaka, mesimagusa herilase, Elsaga, kes end neil eriti jõuliselt ja "ei"-sõna mitte aktsepteerivalt Londonisse külla sokutab. Kuna viimane on ilmselgelt natuke kahtlane, siis tehakse üks tavapärane google-otsing. Kõigi šokiks selgus, et kohe on paari turvalisse kodusse tulemas tõenäoline mõrvar. Soovitan tähele panna muhedat saateklippi võimalikust kuriteost ja iseäranis, et kes seda peale loeb. Selline mõnus ja positiivne üllatus, passides ideaalselt konteksti ning lisades värvi. See vahepala tõi isegi naeratuse mulle näole. Igatahes, nüüd on pere lõksus, sest ei tahaks ju segast tapjat enamgi närvi ajada ning teda mitte vastu võtmisega vihastada. Mis juhtuma hakkab on see, et kuigi momente, kus Elsa võiks midagi ohtlikku haarata ja kellegi maha nottida, leidub siin-seal mitmeid, võtab soovimatu külaline hoopis pere elu juhtimise üle ning hakkab neid tagant utsitama, motiveerima, ähvardama ning passiivselt agressiivselt viitama, et muutusi on vaja. 

Vaikselt ja perele isegi arusaamatult, nihutab naine nelikut paremasse paika, põhjustades ehk mingite asjadega algselt pahameelt, solvumist ja ebameeldivust, kuid kaugem siht on õilis. Pere muutub, arenevad nende omavahelised suhted, tervis, meeleolu ja elujanu. Kõik edeneb ja reaalsus saab päikeselisemaks. Siiski, taamal terendab ähvardavalt Elsa ja hirm, et millal too küll plahvatab. Tõenäosus, et naine tõesti midagi kurja plaanib, ei ole ilmselgelt tõsi, kuid kuklas kipitas pidevalt idee, et äkki ta mingisugune psühhopaat ja mõrvar ikkagi on. Sa võid olla ju heade kavatsustega, kuid ka nende ajendil võib kellegi maha koksata. Ehk ongi naine selline superkangelane, kes inimesi päästab, ükskõik mis meetoditega, ekstreemsete või lihtsatega. Naine oli nagu enigma, salapärane ning hoomamatu. Nagu tumeda peegli jõuluvana, Mary Poppins või müstilise minevikuga filantroop. Kui üks hetk tundus, et sain Elsast sotti ning kogu vasikavaimustus tema ümber oli asjata, siis viimane stseen pani kahtluse alla kogu selle eelneva uskumuse. Kes on Elsa Jean Krakowski tegelikult?

Siiski, minu jaoks on loo baastalaks perekond -- mees, naine, tütar ja poeg -- , kes sellist raputavat ärkamist külalise näol oma ellu hädasti vajasid. Naine tuli, nägi ja saavutas. Kuidas olla õnnelik? Kas me ise enam õnne üldse ära tunneme? Kas oleme nii harjunud olema õnnetud, sest püüame ühiskonna ootustega sobituda, oma düsfunktsionaalsetes suhetes ja tujudes, lokkavad rahulolematus ning tülpimus? Kas on vaja kedagi väljastpoolt meie mullikest, kes näitab tee kätte ja sunnib julge olema? Ju siis. Meil kõigil on vist oma isiklikku Elsat vaja. Huvitav, kas ta tellimusi võtab või toimetab, nagu mainitud, Mary Poppins, ja ilmub vaid sinna, kus ta ise tunneb, et tema teenuseid on tarvis? 

Veel üks huvitav mõttetera lavastuses oli, et kuidas meie eelarvamused ja usk internetist leitavasse informatsiooni on nii usaldav ja pime. Ükskõik mida sa digimaailmas näed, siis ei kiputa seda kahtlema, vaid pigem võetakse tõe pähe. Selline huvitav meediakirjaoskuse ja kriitilise mõtlemise foon süžeel oli üpris põnev. Valeinfo ja desinformatsioon, vandenõuteooriad ja kellegi canceldamine ei olnud küll fookuses, kuid pakkusid asjalikku kõrvalmõtet. Kas info Elsa kohta online'is oli ikka lõpuks väär? Jäi ebaselgeks, kuigi mis mõju sellel oli perele, oli märkimisväärne. 

Sisu kõrval tuleb välja tuua ka näitlejatööd. Iseäranis peategelast kehastanud Anneli Rahkemad. Mulle tundus, et ta täitis karakteri väga gigantsed kingad ning suutis olla piisavalt grandioosne, sarmikas ja eemalepeletavalt meeldiv ning meeldivalt eemalepeletav. Nagu see üks eakam elujanuline maal elav tädi, kes sul on ja kes sind alati niimoodi kallistab, et hinge kinni võtab, ning oma auraga sind lausa lämmatab. Kraad rohkem oleks võinud ehk aga üle mängida ja vinti keerata. Eriti soovitan tähelepanu kuni lõpuni pingsalt hoida, Peeter Rästase kehastatud, nõmedal ja tüütul vingatsist naabrimehel, kes mind konstantselt kukalt kratsima pani, et miks ta seal on -- mine juba ära! Ta on võtmetegelane kogu süžees. Hästi mängitud (well played, well played)! 

Kokkuvõttes, mitte just kõige etem komöödia, kuid mõnusalt julgustav ja motiveeriv etendus, et kuidas ja miks ennast parendada. Kuidas tahta olla õnnelik ja, reaalselt, olla õnnelik. Väga elujaatav ja helge, arvestades ühiskonna survet, raskust ja laiaulatuslikku masenduse- ja ärevuseepideemiat. Oleme unustanud ära sellise tähtsa asja nagu "õnn." Kas julgemegi enam olla õnnelikud? Kas tunneme õnne ära? Või peab keegi näpuga näitama ja nina sisse suruma? Kas oskame seda enam tahta? 

Kino: JAFF 2022 (3) "Belle" ja "Earwig ja nõid"; 2023 "Inu-oh", "Slam Dunk" ja "Kullariik ja veeriik"; 2024 "Taevasse armunud" ja "Spioonipere KOOD: Valge"

Tervitus!

Ja viimased ülevaated 2022, 2023 ja 2024 JAFFidelt, sest peatselt algab 2025. aasta JAFF.

 

Pealkiri: Belle

Originaalpealkiri: Ryû to sobakasu no hime
Režissöör: Mamoru Hosoda

Originaalne linastumise aasta: 2021

Kestus: 2h 04 min 

Minu hinnang: 4/5

Tuhkatriinulugu digimaailma avarustes, mis kandub üle ka päris elusse. Koduvägivalla brutaalne reaalsus, mis sunnib põgenema muinasjutumaailma. Selles filmis on ootamatud teemad fookuses ning väga veidras kombinatsioonis, mis peaaegu, et edukalt sümbioosis toimisid, kuid lõpuni päris mitte. Meie kangelanna, Suzu, on tagasihoidlik ja endasse sulgunud koolitüdruk, kes armastab laulda ning sukeldub virtuaalrakendusse nimega "U". Seal saad olla ükskõik kes sa tahad ning elada end välja nii nagu soovid. Suzust saab kaunis roosajuukseline lauluiidol, Belle. Kus ilmub kaunitar, avalikustab end peatselt ka koletis, ning see, et kes too tegelikult on ja mida tahab, ongi linateose üks põhiliine. Internetimaailm valgub üle reaalsusesse ning tüdrukul tuleb nõel heinakuhjast leida, et kes selle koletise taga end peidab. Tagajärjena selle seikluse ja kogemuse taustalt väljub Suzu samm-sammu haaval oma kaitsvast kestast, leiab ja saab lähedasemaks oma sõpradega, lepib oma ema surmaga, taasavastab kontakti isaga, ning, üleüldse, teeb endaga rahu ja muutub õnnelikumaks. Tegu on enesearengu ja eneseleidmise looga, kus raske minevik ja valu tuleb ületada, ning leides kontakti teiste inimestega avastatakse enda potentsiaal, rõõm ning heaolu. Mulle tüdruku sõbrad väga meeldisid. Seal välditi klišeeliku romantikaliini tekkimist ja pöörati ootamatult teelt kõrvale, ühele teisele, mis oli nii värskendav ja nunnu. Tähtsad sõnumid olid, et tea millal on vaja abi küsida ja millal seda ise pakkuda. Suzu just pakkumisega seoses leevendab ja parandab enda haavu. Üks hetk oli lugu minu jaoks aga ülemäära tume, liiga karm ja julm. Realistlik ja ehe. Eeldada, nagu mina, et film on selline roosamanna ja suhkruvatine nagu Belle'i karakter, ei maksa üldse. Muusika mulle läks peale, lausa väga. Sellised meloodilised ja j-pop stiilis palad, mis kutsusid kaasa õõtsuma ja mida hiljem olen vahetevahel täitsa veelgi kuulanud. Klassikalised popi lood, mis kuidagi hingestatult toimisid. Ma pole vist ka ammu enam nii palju kinos nutnud. Seda vinti ikka keerati ja keerati nii jõuliselt viimases veerandis üle, et ma lihtsalt töinasin. Ei saanud rahu ega pausi, visati muudkui halge ahju juurde. Aga võib-olla oligi hea, sai emotsioonidest end esmalt täis söödud ja siis kõik kergendusega välja nutetud. Omapärane, kaunis, tundeküllane, kuid natuke konarlik ja koperdav film, mis suurel ekraanil eriti efektselt mõjus.

----------------------------------

Pealkiri: Earwig ja nõid

Originaalpealkiri: Âya to majo
Režissöör: Goro Miyazaki

Originaalne linastumise aasta: 2020

Kestus: 1h 22 min

Minu hinnang: 2/5

Oeh, mis käkerdis see nüüd küll oli! Kuidas on võimalik, et selle elutühja käntsaka lõi Studio Ghibli? Kelle arvates oli ükskõik milline kreatiivne otsus filmiga seoses hea idee? Tundus, et kui tegijate ees oli valik, kas võtta edukas või vilets variant, siis instinktiivselt kalduti ning otsustati just viimase kasuks. Niivõrd kujutusvõime, animamaagia ja tühja hinge loomingut ei oleks suurmeistrite stuudio hõlmast küll eales oodanud. Okei, ühe aspektiga pannakse mööda, teisega, võib-olla, kuid pea iga detail oli vastu puud ning kogu kompotina mõjus tulemus veelgi ebaõnnestunud. See on ikka kõrgelt kukkumine ning aastakümnete edule peaaegu, et vee peale tõmbamine. Probleem oli nii süžees, animatsioonis kui karakterites. Lugu oli segane ja arusaamatu. Miks ema lapse ära andis, miks tagasi tuli, kuidas see bänd üldse kõigega seotud oli? Küsimusi tekkis tohutult ja vastuseid suuresti ei tulnudki. Märkimisväärne osa loost oli justkui täitsa puudu. Tundus, et filmi näol on tegu pikema ja põhjalikuma süžee proloog osaga. Päris sisu aga ei tulnudki. Taust oli nii segane, et tõesti häiris. See osa loost, mida sai nähtud oli iseenesest okei, kuid enam oleks võinud konteksti lahti pakkida või, vastupidiselt, üldse taustadetailid ära jätta, et ei tekiks neid loogika ja sujuvuse auke. Lõpp oli ekstra nõme, sest jättis vaataja õhku rippuma just siis kui põnevaks läks. Meie kangelanna, Aya, oli küll särtsakas ja hakkaja, mis oli positiivne, kuid, lisaks, oli ta üks jube plika, manipulaator, üleolev ja teiste seljas trampiv. Ayale oli vastuoluline karakter, kes nagu meeldis, kuid siis jälle üldse mitte. Kass oli äge, kuid seda kipuvad nad alati Jaapani animatsioonides olema. Kõige enam kriitikat on ära teeninud animatsioon ja 3D stiil, mis mõjus karjuvalt elutult ning vaimuvaeselt. Tehislikult ja steriilselt. Lisaks, nägi see selline odav ja prosta versioon 3Dst välja. Ghiblilik animatsioonivõlu sai tapetud enne kui see alatagi jõudis. Kogu kompott oli sürreaalselt mannetu. Kuidas on võimalik, et nii mitmed aspektid põrusid korraga? Igatahes, loodetavasti ei mõtle Ghibli endine, praegune ja tuleviku meeskond, ükskõik kus nad siis ka edasi joonisfilme ei looks, iialgi astuda ämbrisse ja liikuda 100% arvutiefektide maailma libedale teele. 

----------------------------------------

Pealkiri: Inu-oh

Originaalpealkiri: Inu-oh
Režissöör: Masaaki Yuasa

Originaalne linastumise aasta: 2021

Kestus: 1h 38 min

Minu hinnang: 3.5/5

Vot see oli üks kentsakas, kuid samaaegselt, ka kuidagimoodi väga lahe anime. Selline mässaja, mis oli natuke eemaletõukav ja kummaline, kuid paeluv ja äge. Nagu mingi ülevõlli rokkar, kes mulle objektiivselt peale ei lähe, kelle väärtused ja esteetika ei ole minu maitsele, kuid kes on niivõrd silmapaistev, eripärane ning hallist massist nahaalselt eristuv, et sa lihtsalt pead teda köidetult jõllitama. Kaks ühiskonna heidikut, üks algselt ilma keha ja näota, neetud ja jäetud deemonitele oma lähedaste poolt, teine orvust hulkuv pillimängija, üks hetk enam feminiinne, kui on sotsiaalselt aktsepteeritav, leiavad üksteist oma hädades ning isolatsioonis. Nad pakuvad teineteisele tuge, sõprust ja artistlikku väljundit, luues koos muusikat, ühendades laulu, pilli, tantsu ja spektaakli. Kahest mehest saab feudaalaja Jaapani kõige menukam meelelahutuse duo. Tegu on muusikafilmiga, kus saab ohtralt kuulata Jaapani sellist rock-etno-grunge-punk-metal-pop kombo laule, mis täitsa kuulatavad. Ma ei nimetaks linateost siiski muusikaliks, sest ta sisaldab shownumbreid, kuid need on kõik esinemiste raames. Niisama, lambist, mingil suvalisel hetkel keegi leelotama ei kipu. Mis veel hästi tehtud, olid fantaasia elemendid, mis andsid taustale värvi ning kontekst muusika varjus oli tunduvalt põnevam. Üks hetk aga jõuavad meeste minevikud neile järgi -- tegelased on enam seotud kui arvasid -- , nad saavad populaarsemaks ja mõjukamaks kui valitsejad ning võim suudaks tolereerida, ning paar otsustatakse hävitada. Nad lahkuvad skeenelt, muidugi, suure ja võimsa pauguga, andes viimase ülivinge etteaste. Mis neist aga pärast seda saab on üpris valulik ning isegi traagiline. Kerge ja lõbus vaatamine film ei ole kohe kindlasti. Käsitletakse paljusid teravaid ning kurblikke teemasid ja lõpp ei ole grammigi õnnelik. Mehed ei jookse käsikäes päikeseloojangusse, lauldes, tantsides, pilli tinistades, fännid hõiskamas ja aplodeerimas. Visuaalne keel animel ei olnud just minu maitsele. Natuke groteskse ning ehmatava stiiliga, klassikalisele anime-tüüpilisele esteetikale mitte keskendudes, oli visuaalne pool just nii tõmba-lükka, meeldib-eimeeldi, paeluv-peletav, kui süžee ja tegelased ise. Selline lähenemine sobis, seega, ideaalselt konkreetsele argipäeva ühtlustuvast igavusest eristuvale loole ja karakteritele. Tegu on kaasahaarava filmiga, mis haarab nii oma muusika kui fantaasiaküllaselt realistliku tooniga.

----------------------------------------

Pealkiri: Slam Dunk

Originaalpealkiri: The First Slam Dunk
Režissöör: Takehiko Inoue, Yasuyuki Ebara

Originaalne linastumise aasta: 2022

Kestus: 2h 04 min

Minu hinnang: 4.5/5

Olen kõiksugu Shounen Jumpi ajakirja mangasid lugenud ja animeversioone vaadanud, kuid "Slam Dunk" on alati kuidagi tähelepanu alt välja jäänud. Olen mõelnud, et võtan selle, ühe ikoonilisema korvpalli ja spordi teemalise manga, üks hetk kätte, kuid muud asjad tulevad alati peale ja jõuavad ette. No nüüd oli võimalus selle legendaarse looga kiirelt ja mugavalt lõpuks tutvuda ning, jah, tegu on vinge looga, paeluva, muheda, õhinat tekitava ning sümpaatsega. Alati on äge kaasa elada kellelegi, kes alustab kehvemast positsioonist ja rühib end üles. Meeskond, kes peab kokku tulema, vaatamata keerulistele taustadele, konfliktidele ja omavahelistele probleemidele, kus kõik peavad end ületama, et jõuda valulise, kuid võiduka lõpuni. Süžeele on ajajooneliselt huvitavalt lähenetud, sest lenneldakse küll alguses kohe lõppu, siis lapsepõlve, siis tagasi matši starti, siis käikase läbi kõigi tegelaste taagad ja ponnistused, ning finaalis näeme ka päris finaali. Selline sigrimigri toimis eriti efektiivselt, laskmata nähtul muutuda monotoonseks või liiga spordikeskseks, tähtis oli sinna vahele pikkida tegelaste vaatevinkleid ja läbielamisi. Miks nad on üldse jõudnud sinna võistlusele ning mis neid motiveerib. Nt üks tahtis lihtsalt tüdrukule meeldida, teine aga vennast innustatult. Poiste entusiasm, järje- ja sihikindlus võttis imetlema. Kõige lahedam oli, et nad kõik olid omanäolised, oma kiiksude ja iseloomudega, ning, et selle kahe tunni jooksul jõudis rambivalgus kõigile paista ja igaüks said tähelepanu. Mis mulle väga peale ei läinud oli visuaalne lähenemine. Jah, kõik nägi äärmiselt voolav ja sujuv välja. Korvpallistseenid olid nagu päris, ei mingit kohmakust või veidrat konarlikku animatsiooni. Eriti sellistes dünaamilistes stseenides on arvutitehnoloogiast tohutult kasu, sest efekt on realistlik. Siiski, ja puhtalt minu isikliku esteetilise maitsega seoses, ei näinud film just kõige söödavam ja maitsvam välja. Lugu, muidugi, on üle kõige, ning selles aspektis linateos hiilgas, kuid kuidagi imelik oli see pildiline pool. Vajas harjumist ning ma kardan, et ma kuni lõpuni selle stilistilise valikuga sõbraks ei saanudki. Õnneks on süžee, tegelased, köitvus, energia, emotsionaalsus, kamraadlus ja kaasaelamise element kõik ideaalselt paigas ning ületavad ootusi. Vist ikka peaks manga ja/või anime ka ette võtma, sest antud linateos realiseeris kogu loost ainult kübekse. 

----------------------------------------

Pealkiri: Kullariik ja veeriik

Originaalpealkiri: Kin no kuni Mizu no kuni
Režissöör: Kotono Watanabe

Originaalne linastumise aasta: 2022

Kestus: 1h 56 min

Minu hinnang: 3/5

Nii vahva on vahelduseks anime täispika filmina mõnda pigem täiskasvanutele suunatud romantikalugu kogeda. Enamus suhtedraamasid, mis manga põhjal animeversiooni teenivad või suurele ekraanile jõuavad, on pigem koolisuhete dünaamikatel põhinevad. Tegu on eksootilisse konteksti paigutatud looga, kus kõrbes asuv kullariik on rikas, kuid neil on puudust veest; justkui oaasina eksisteeriv veeriik aga ei ole just varakas, kuid vett on neil see-eest hulgaliselt. Mõlemad kuningriigid on omavahel tülis ning konflikt sai alguse koristamata koera kakajunnidest. Lõpuks, otsustatakse mõlemad maad abielu kaudu ühendada, et lepitust leida, kuid ikkagi tahetakse üksteisele ära teha. Esmalt, jagatakse inimeste asemel nunnut kutsut ja kiisut, kes süžees edaspidi armsaid rolle mängivad. Siis aga saavadki lõpuks kokku kullariigi vähem tuntum ja vähem populaarseim printsesse, ning veeriigi suvaline tüüp. Üht kuulutati kui kõige kaunimat, teist kui kõige targemat. Mis mulle väga meeldis oli, et Saara, ei olnud just animele kohaselt imeilus naine. Ta oli kogukam ja tavalise näoga, mis on Jaapani animatsioonis suhteliselt harva ette tulev lähenemine. Iseloomult tark ja lahke, viidati sellele, et mis sisemuses on, on primaarsem kui väline. Nagu ühele toredale, õpetlikule ja elujaatavale romantikale kohane, ühendab paar jõud, ning lõpuks saavatud silutud keerulised suhted, hoitud ära edasised konflikti eskaleerumised, toimub mõistmine eri tasandite ja eri tegelaste vahel, ning meie kangelased elavad õnnelikult elu lõpuni. Tegu on kerge ja hõlpsasti seeditava, suhteliselt klišeelise looga, kus kurjad saavad karistatud ning headele saab osaks imeline elu. Minu jaoks jäi film, vaatamata žanrile ebatavalisele taustale ja keskkonnale, kuidagi lahjaks ning venivaks. Ta oli tore ja positiivne meelelahutus, kuid natuke ilmetu ja igavavõitu. Ja, taaskord, animele kohaselt, meeldib tegelastele üksteise nime koguaeg öelda, mis mõnes kohas tüütab, teises kohas mitte. Pean tunnistama, et kui oleksin veel kord kuulnud Saarat ütlemas Naranbayar, mis oli siis tema "kihlatu" nimi, oleksin kellelegi kallale läinud. Ta vist lausus seda oma 50 korda. Lõppkokkuvõttes, on lahe, et tehakse natuke teise fookusega mangadest (ka antud süžee põhineb koomiksil) filmiversioone ning, et need meie JAFFile ikka jõuavad. Mitmekülgne ja -maitseline repertuaar on alati kiiduväärt.

----------------------------------------

Pealkiri: Taevasse armunud

Originaalpealkiri: Burû sâmaru
Režissöör: Masaki Tachibana

Originaalne linastumise aasta: 2022

Kestus: 1h 43 min

Minu hinnang: 3/5

Ootasin midagi enamat. Tegu on mangal põhineva filmiversiooniga. Mis seletab ära selle, et süžees olid kentsakad augud ja see kohati nagu ei voolanud loogiliselt ning ühtlaselt. Tegelaste tunded ja fookused olid laiali paisatud ning üks hetk, paistis mulle, et peategelasel, Tamakil, on mingi liin tekkimas ühe poisiga, vihjeid nagu õhku visati, kuid siis lõpus äkki armastas ta hoopis teist ja see eelmine kukkus järsult ära, ilma mingi arengu või lahkamiseta. Armukolmnurki ei kannata ma silma otsaski ning antud näide oli just see hullemate seast, kus sa ei saa aru, et kes kellega, miks, millal ja kuidas mingit kurmaaži ajab. Kas üldse ajab? Viiteid ju nagu oli. Vaatajat ju nagu õrritati. Siis näis, et rambivalgus on pigem Tamakil ja tema ootamatult avastatud lennukirel ning enesearengu teekonnal, leidmaks julgust, tahtmist ja enesekindlust, kuid siis, äkitselt, oli tähelepanu jälle romantikal. Midagi emotsioonide tasandil ning põhiliinide vahel oli paigast ära ja ei mõjunud seostatult ega terviklikult. Fookus vahetus ja mingid asjad ilmusid ning siis kadusid esiplaanilt, siis jälle tekkisid. Algselt jäi mulje, et tegu on suhetel põhineva looga, siis peategelase eneseleidmisel, siis sai loost võistlus, kus keskmes sport, lõpuks aga muutus film kuidagi dramaatiliseks krimka ja otsimislooks. Kokkuvõttes, tekkis tunne justkui oleks süžees lüngad, midagi oli raudselt ära jäetud, kokku tõmmatud, kiirendatud, et nähtu mahuks kahe tunni sisse. Mulje jäi, et lugu ise on aga pikaldasem ning sisaldab enam materjali, mis tegelaste motivatsioonid, kontaktid ning süžee sujuvuse ja ebakõlad arusaadavamaks teeksid. Mis kõik mõistetav, sest tegu on ühe pikema manga ekraniseeringuga, mis tavaliselt peabki originaali ju lühendama. Keskne teema, laugurilennukiga sõit, oli aga äge. Ma ei ole üldse kursis selle alaga ning võimalustega, ja õppisin palju. Tundub pingeline, kuid samas nii lõõgastav ja maaliline spordiala. Anime ja manga vahendusel olen varemgi igasugu intrigeerivatest hobitegevustest teada saanud ning nende kohta detailsemalt õppinud. Tegu on omamoodi väga hariva filmiga. Seda siis sellelt nurgalt, et kuidas me kõik peaksime olema aktiivsemad, enesekindlamad ja tegelema asjadega, mis meile rõõmu pakuvad, ja mis meid adekvaatselt proovile panevad, ning kuidas on olemas selline huvitav lennuvõimalus, mis ei eelda otselt karmi piloodikvalifikatsiooni läbimist. Pealkiri "Blue Thermal" viitab ühele õhuvoo tüübile, mille õlgadele loos laugurid taevas soovivad sattuda.

----------------------------------------

Pealkiri: Spioonipere KOOD: Valge

Originaalpealkiri: Spy x Family CODE: White
Režissöör: Takashi Katagiri

Originaalne linastumise aasta: 2023

Kestus: 1h 50 min

Minu hinnang: 3/5

Ma ei ole suur originaalmaterjali fänn. Olen natuke mangat lugenud ja animest klippe näinud, ning Anya on mega armas, see on vaieldamatu, kuid eneselegi üllatuseks, ei ole lugu mind piisavalt köitnud, et lähemalt tuttavaks saada. Ta on selline kombo slice-of-life igapäevasest huumori žanrist ning äkšonist ja spioonipõnevikust. Kokku on topitud, kusjuures, edukalt, sümpaatne "James Bond", Loid, malbe ja leebe palgamõrvar, Yor, vaimsete võimetega roosajuukseline nunnupall orb, Anya, ning suur karulik, kuid intelligentne koer, Bond. Väga konarlik ja kentsakas, kuid ideaalselt kokkusulav kooslus. Niimoodi see "võlts" pere tegutseb ja püüab maailma päästa, samal ajal, üksteisest enda saladusi varjul hoides. Teised ei tea, et üks on spioon, teine tapja, kolmas mõttelugeja, viies terav nagu pliiats. Lugu pakub südantsoojendavaid emotsioone, situatsioonikomöödiat, pinevat kätši, lemepotentsiaali, poliitilist intriigi, ja mida kõike veel. Kui mind originaalis žanride, fookuste, teemade ja toonide rohkus ei häiri, siis filmis oli kuidagi liiast kõike. Omavahel ei tahtnud kuidagi klappida pere kergetooniline puhkuse seiklus ning tõsine järjekordne maailmapäästmise missioon. Eriti torkis tagumikku Anya, kes sattus nii totakalt igast jopakatesse olukordadesse ning see ei olnud enam vaimukas, vaid tüütu. See kommisöömise teema, selle välja kakamine, mingi imelik moosi hankimise värk, jne. See kõik mõjus sisutäitena sõna negatiivses mõttes, venitamisena ja lihtsalt aja raiskamisena. Kui finaalis liikus rõhuasetus äkšonile, oli see, nagu alati, kvaliteetne ning kaasahaarav. Leidusid mõned eriti vinged ja ägedad stseenid. Siiski, balanss oli paigast eelneva kergema tooniga. Nagu vesi ja õli, need kaks poolt minu jaoks filmis sujuvalt ei ühildunud, seekord. Tekkis tunne, et need peaksid olema kaks eri linateost või on sunniviisiliselt üheks punnitatud kaks osa, mis ei tahtnud eriti omavahel miksida. Selle tulemusena mõjus lugu natuke lünklikult ja üle kivide ning kändude, kord lõbus ja natuke absurdne, siis äkitselt liiga karm ja realistlik. Naljad lendasid ka üle minu pea ja muhelema ei pannud. Samas, kui film oli hea, siis ta oli hea, kuid kui ta oli kesine, siis oli ta ikka ülimalt kesine. Põhimõtteliselt, antud linateos just õhinat, et originaaliga süvitsi tutvuma kutsuda, ei paku. Nii palju kui kogenud, suudab algversioon aga seda erinevate teemade ja toonide tasakaalu palju edukamalt balanseerida. Ei ole keeruline mõista, et miks manga tohutut menu on suure portsu lugejate hulgas leidnud.

Kino: Ports 2023 aasta filme vol 8 (k.a. "Eelmised elud", "Godzilla Minus One", "Täiuslikud päevad")

Tervitus!

Veel mõned filmid 2023. aastast. Olen lootusetult hiljaks jäänud oma kinokogemuste kajastamisega...

Pealkiri: Godzilla Minus One
Originaalpealkiri: Gojira -1.0
Kinodes alates: 01.12.2023
Minu hinnang: 4/5

Kes oleks võinud arvata, et üks Godzilla film on nii tohutult emotsionaalne, sisukas, kaasaelamist soodustav, ajalooliselt väärtuslik, lihtsate, kuid sügavate idee ja moraalidega, visuaalselt võimas, ning igatpidi terviklik ja täisväärtuslik. Ta on suurepärane kombo väärt ajaloolisest tragöödia filmist ja n-ö suure-eelarvelisest meelelahutuslikust blockbusterist. Ja mõlemas kategoorias suudab linateos hiilata. Siis veel juurde fantaasia elemendid, katastrooffilmi foon, draama, seiklus, romantika, sõja, jne žanrid üksteise peale kokku laotud. Eks seal klišeesid ning kunstlikult mõjuvalt emotsioonidest nõretavaid jooni, et vaatajaid tundeküllasusesse uputada, ole omajagu, kuid ebausutavus, loogikavead ja selline kohati lapselik ning kohmakas lähenemine, ei häirinud, mitte grammigi. Tasakaal tõsise ja natuke lihtsameelse vahel oli kenasti paigas. Nt tegelaste surmad ja traagika, psühholoogilised haavad ja kamikazede tundlik teema -- kõik asjad, mida Godzilla tegelikult sümboliseeris jaapanlastele pärast II Maailmasõda -- , ning imalad osad nagu leitud perekond, natuke lahedalt segased kamraadid, hullmeelne ja absurdne plaan koletis tappa, jne. Kohati nagu võtaks filmi tõsiselt, siis jälle on seda keeruline teha. Mis kõige hämmastavam, on tõsiasi, et visuaalsed efektid nägid tohutult vinged välja. Ilmselgelt on need tsipake puised ja mitte ideaalsed, kuid fakt, et film maksis kuskil 2 miljonit ja saavutas niivõrd esteetilise, eheda ja realistliku pildi, kui Hollywoodi 200 miljoni eest tehtud käkerdised ei suuda oma visuaalseid efekte adekvaatselt enam esitada, on hämmastav. Respekt Jaapani filmitegijatele, sest tulemus oli võimas, samas kui Hollywood tundub, et on aina enam ja enam üles paisutatud oma summadega, pakkumata nendele vastavat kvaliteeti. Tegu on tõesti silmapaistva linateosega, mis tõestab, et rohkem raha millelegi otsa viskamine ei taga ilmtingimata erakordset tulemust. Kõrge tootmiseelarve ja korralik resultaat ei ole omavahel pöördvõrdelises seoses. Lugu on hea, selle suurele ekraanile tõlgendamine on hea, tegelaste areng on hea, saadavad emotsioonid ja õhin vaatamisest on hea, kõik näeb välja hea, jne. Ja Godzilla on lõpuks tõesti hirmuäratav, miss nagu antikangelane, kellena teda Ameerika versioonid illustreerivad. Tegu on tõesti hea filmiga. 

---------------------------------------

Pealkiri: Eelmised elud
Originaalpealkiri: Past Lives
Kinodes alates: 24.11.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Siin lähevad minu ja kriitikute ning ehk ka teiste vaatajate arvamuse kategooriliselt lahku. Paljude poolt välja toodud kui 2023. aasta üks parimaid filme või siis vähemalt igati märkimisväärt teoseid, ajas mind magama ja tüütas. Jah, ma saan aru, et mis konkreetselt on teisi selle juures võlunud ning ma aktsepteerin seda, kuid minu jaoks ei teinud see kogemust kuidagi eriliseks või ennenägematuks. Eesmärk on siis pakkuda autentset ja realistlikkusele võimalikult sarnast lugu kahe noore elukäigust ning suhtest omavahel. Kuidas lembeliin võib tekkida, kuid alati tuleb midagi ette, üks on valmis üks hetk, teine on valmis teine hetk. Siis tulevad mängu Aasias populaarsed uskumused, et meil on mitu elu ja inimesed, kellega me kokku puutume, korduvad ühest taassünnist teise -- n-ö punane nöör seob meid. Samas, need suhte dünaamikad ei pruugi igas elu olla üks ühele samad, mis eelmises. Ja niimoodi me jälgimegi paari saatuse kulgu ja perioode, kus nad on üksteisega enam kontaktis ja siis vähem. Kas nende trajektoorid ka lõpuks kokku satuvad ja nii jäävadki, see on juba lahtine küsimus. Mis mind aga häiris oli see, et need kaks isikut olid nii tohutult igavad ja plassid, et mul oli äärmiselt keeruline neist hoolida või mingit kaasaelamist tunda. Dialoog filmis oli vist kõige tuimem ja ilmetum, mida ammu kohanud. Kui see matkib päris elu ja peaks kuidagi "hea" võte olema, midagi kiiduväärt, siis selliseid filme ma, isiklikult, küll enam näha ei taha. Teoorias olid tegelased täitsa huvitavate taustade ja tegemistega, kuid ekraanilt see minuni ei jõudnud. Mind lihtsalt ei paelunud need tohutult värvitud ja magedad karakterid. Tõetruud või mitte. Autentsed või mitte. Realistlikud või mitte. Jah, tegu on sellise rahulikult voolava, delikaatse, sujuvalt liikuva ja mõnsa lõõgastava atmosfääriga filmiga, kuid mingit emotsiooni ma karakteritelt ei saanud, need jäid lihtsalt ridade vahele kinni ja liiga vaoshoituks. Lõuna-Korealased ei olegi oma tundeküllasuse pärast teadatuntud ja selline enese vähesem välja elamine on normaalne, kuid ehk oligi minu probleem linateosega, et see oli liialt tõepärane, loomulik ning peegeldas ülemäära edukalt päris inimesi, päris maailmas, päris situatsioonides, päris suhteid. Eriti Aasia kontekstis. Film on minu jaoks meelelahutus. Tahan igapäevaelust enamat. Tahan ebatavalist. Tsipakegi ebareaalset ja normist kõrvalekallet. Ma ei lähe kinno, et vaadata ja kogeda seda, mida näen argipäevaselt, tavaelus, igal nurgal. Ükskõik kui tehniliselt edukalt pakendatud ja hästi näideldud.

---------------------------------------

Pealkiri: Aquaman ja Kadunud Kuningriik

Originaalpealkiri: Aquaman and the Lost Kingdom
Kinodes alates: 20.12.2023
Minu hinnang: 3/5

Jason Momoa on juba nagu Dwayne Johnson, mängib igas filmis sama karakterit ning üks hetk hakkab klaas üle ajama. Selle teose jooksul minu jaoks see juhtuski. Kuigi mees oli, taaskord, oma vanas kuues ja esimeses sarja osas mulle läks tema klassikaline lähenemine tegelastele veel peale, siis siin tüütas ära. Mõjus lapsikult ja ärritavalt, sunnitult ja nõmedalt. Mis on veider, sest tegelikult sellised hulljulged, entusiastlikud, humoorikad ja good boy/bad boy vaibiga kangelased mulle ju meeldivad. Asi on vist lihtsalt Jason Momoas endas. Ja, muidugi, ka superkangelaste väsimuses ja ülekülluses üldiselt. Viimase aja žanri filmid ei toimi enam õhinat põhjustavalt, ägedalt või kaasahaaravalt. Neist on saanud omaenda karikatuurid ja paroodiad mingis mõttes. See peegeldab ka kassas. Nimelt, kui esimest osa saatis mega rahaline edu, siis järg põhimõtteliselt kogub miinust. Kukkumine on drastiline. Samas, ega linateos ise niiväga mannetu ei olnudki. Ta võttis endaga kaasa pea kõik, mis esimeses osas positiivselt mõjus, ning võib-olla võimendas neid natuke üle, kuid toon, fookus, kondikava, väärtused ning tulemus olid suhteliselt samad. Ehk aga see oli üks ebaedu põhjuseid, sest pakuti täpselt sama mida enne ja arengut ei toimunud? Ka võimalik. See, et Aquaman oli nüüd lapse isa oli hea edasiminek, vähemalt toimus mingi progress tegelases. See, et mees püüdis leppida oma vennaga ja oli sunnitud koostööd tegema oli ka hea, sest ega nad ju lepitamatud vihavaenlased ei olnud algusest peale. Tegelaste erinevad suhted olid adekvaatselt esitatud, väikeste edasiminekutega, ning seiklus ise oli ju okei. Natuke ühenda-punktid maitsega ja standardne, kuid täitsa söödav. Kurjam jäi natuke igavaks taas, kuigi potentsiaal oli olemas. Liiga palju oli huumorit, mis mingi hetk hakkas filmi tõsiseltvõetavust uuristama. Kogu kompott läks natuke totakaks. Maitse asi. Muide, Amber Heardi rolli oli, teadatuntud põhjustel, vähendatud, kuid ma ei arva, et tema filmi läbikukkumises iseäranis süüdi. Lihtsalt sellist tüüpi kangelaste lood on vist oma aja ära elanud. Oleks vaja värsket vaadet ja uut hingamist. Jason Momoa võiks, lisaks, oma näitlemise repertuaari laiendada.

---------------------------------------

Pealkiri: Savusanna sõsarad
Originaalpealkiri: Savusanna sõsarad
Kinodes alates: 24.03.2023
Minu hinnang: 4/5

Kas ta oli hea? Loomulikult. Aga kas ta on kogu seda vasikavaimustust väärt? Ju siis. Minu kinokaaslane ütles nii, et ehk on see menu seotud suuresti välismaaga, sest suitsusaunakultuur ju suht eksootiline, ning see entusiasm on suuresti üle kandunud ka kodupublikule. Ehk siis, tema ülemäära fantastiliseks dokumentaali ei kutsuks. Mulle see meeldis. See oli intiimne, ilma häbi ja piiranguteta, vaba, siiras ja kõigist kõrvalisest "puhtaks küüritud". Need lood tundusid kohati nii uskumatud, valulised ja koomilised, et kas tõesti on need päriselt toimunud. Kas tegu on reaalse sõpruskonnaga kel nii värvikad ja palju kogenud ning näinud liikmed, või on grupp tehislikult kokku pandud, nt kasvõi koloriidsetest lugudest lähtudes? Tegu on natuke sellise lõõgastava ja mõnusalt õdusa fiilinguga linateosega, kus sa tunnedki end saalis nagu oleksid naistega tegelikult seal saunas, kuulad, jagad oma kogemusi ja kümbled empaatia ning emotsionaalse toe kaisus. Siis aga ehmatatakse sind julmalt, sinu rahulikus, turvalises ja koduses kookonis olles kogemuslugudega, mis panevad silmi punnitama ja ajavad ihukarvad püsti. See väärkasutamise seik oli ikka hirmus küll -- košmaarne, jõle, šokeeriv ja täitsa uskumatu. Siiani ei saa sellest üle. Tahes tahtmata tekitas aga taoliste, sarnase tooniga lugude, rohkus tunde, et kas ainult koledusi siin maailmas ongi? Jah, jagati ka lustlikumaid elamusi, kuid enamused siiski muserdavad ja masendavad. See on päris elu, autentne ja ehe, kuid mingi hetk jäi mulje, et seda on liiga palju. Liiga rohkelt valu, pettumust, õudusi ja negatiivset. Kui mina seal saunas oleks, siis teeks reegli, et üks vahva ja elujaatav, teine siis võib olla tõsine lugu. Pähe tekkis kõrvalmaitse, et nagu meelega püütaks vaatajat jalust rabada ja n-ö muremülkasse uputada, et asjal oleks enam "väärtust". Ega helged lood müü või võida auhindu, ikka hädad ja raskused. Agooniapudrud on kriitikute poolt väga armastatud. Siiski, tegu on tõesti silmapaistva dokumentaaliga, mis haarab endasse, millega on hõlbus leida ühist keelt ning mis läheb hinge. Mida selle palju populaarsust, kiitust ja auhindu saanud dokumentaali kohta ikka niiväga enam öelda ole, mida juba ei ole kuskil kommenteeritud. Eks tema kodumaine ja rahvusvaheline menu räägi enda eest. Kuigi, jah, minul on alati millegi kallal nokkida.

---------------------------------------

Pealkiri: Kolm musketäri: Mileedi
Originaalpealkiri: Les trois mousquetaires: Milady
Kinodes alates: 15.12.2023
Minu hinnang: 3/5

Mulle väga esimene osa meeldis, sest lõpuks oli meil raamatule kontekstitruu linateos, mis nägi igast küljest nii võrratu ja asjakohane välja. Noh, oli vaja ära sõnada, sest teine osa mulle peale ei läinud. Esiteks, ma ei ole kunagi aru saanud Mileedi fenomenist ning miks paljud kolme musketäri lood muutuvad mingi hetk selle naise keskseks, eriti suure ekraani versioonide formaadis. Mõneti arusaadav, sest teda valitakse mängima alati väga karismaatilised ja kaunid näitlejad nagu, antud filmi puhul, Eva Green, kuid minevikus nt Milla Jovovich või Rebecca De Mornay. Jah, tegelase nimi on pealkirjas, viidates, et fookus on just sellel karakteril, kuid probleemiks oli see, et kõik teised jäid kuidagi mannetuteks kõrvalisikuteks. Eriti kolm musketäri ja D'Artagnan, kes olid nagu mingid suvalised taustatantsijad. Viimaste areng, tegevuste ja motivatsioonide kaasatus ning käekäik olid kaootilised, auklikud ja pealiskaudsed. See, omakorda, tõi kogu süžeesse kaasa palju ebaloogilist, sunnitust, sahmerdamist, konarlikkust ja kiirustamist. Nt kuidas Constance'iga finaalis käituti ja mis talle osaks sai oli absurdselt lollakas, igati välditav, ülinõmedalt totakas, draama lihtsalt draama pärast, pigem humoorikas juba kui traagiline. Enamus tegevusi ja sündmusi joosti läbi ühenda-punktid muljega, uisapäisa ja keskendumata. Välja arvatud siis Mileedi, kelle sekeldustele pühendati ekstra aega, samal ajal, limiteerides ja viilides kõiki ülejäänud süžeeliine ja karakteriarenguid õhukesteks ning tühjadeks. Põhisisust said justkui kõrvaltegevused. Vähemalt saab rahulolu selle üle tunda, et taaskord näeb kogu produktsioon hiilgav välja. Autentne, stiilne, räpane ning igati usutav selle ajaperioodi kohta. Ka näitlejad on jätkuvalt tasemel, musketärid ja d'Artagnan on taaskord vinged (kui nad vaid enam eetriaega ja arengut saaksid!), ning eriti tore oli näha Vicky Kriepsi kuningannana ja naise suuremat rolli. Tegu on visuaalselt parima originaali versiooniga mida ma näinud. Sisuliselt aga olen kohanud etemaid variante. Samas, on äge, et lausa kaks filmi treiati, kuid, paradoksaalselt, enamus tegelaste progress ja dünaamika sellest ülemäära juurde ei võitnud. Või lausa kaotas. Kokkuvõttes, siiski, on filmi duoloogia õnnestunud ja kiiduväärselt tehtud. 

---------------------------------------

Pealkiri: Täiuslikud päevad
Originaalpealkiri: Perfect Days
Kinodes alates: 22.12.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Järjekordne film mille puhul on tunne, et kriitikud ja muu publik on vaadatud erinevat linateost kui mina. Lugu nimetatakse helgeks ja kuskil keegi kirjutas, et see paneb isegi kõige suurema küüniku sulama. Ei, ja veel kord, ei. Tegu on ühe masendavama linateosega mida ammu näinud, mille efekt on eriti rõhuv, sest ootasin vastupidist. Keskmes ei ole mees, kes on endaga rahu teinud ja elab lihtsat elu, täiuslike päevadega, vaid tegu on irooniaga, sarkasmiga ja teesklusega. Sellega, kuidas me tegelikult varjame väliselt kontrollitud kesta all valu, vimma, kurbust, üksildust, pettumust, hirmu ja mida kõike veel. Väliselt genki (jaapani keeles "õnnelik"), sisemiselt kanashii (jaapani keeles "nukker"). Viimane stseen ideaalselt illustreerib seda, et mees on tegelikult võtnud kanda vaid rolli ning väliselt on ta vana rahulolu ise, kuid sisemiselt on ta tohutult õnnetu. Või siis enda, maailma, pere, reaalsuse, mineviku, oleviku, tuleviku, vm-ga mitte ühel lainesagedusel. Ta maskeerib ennast sellisena nagu tahaks olla, kuid sisemus immitseb välja. Alati ei ole võimalik manada ette soovitud nägu igaveseks, elu sekkub, ükskõik kui palju sa ka ei teeskle, et kõik on korras, kõik on hästi ja sa oled okei sellega, mis su ümber on, sellega, mis sa ise oled. Mees oli ilmselgelt läbi elanud traumasid oma pere ja ootusega seoses, mis ei ole Jaapani kontekstis haruldane. Sotsiaalne ja ühiskondlik pinge on tohutu, eriti vanematelt tulenev, igal tasandil ja igas valdkonnas. Film näitas perfektselt Jaapani ühiskonna murekohti ja vaimse tervise probleeide epideemiat. Mees ei pidanud survele vastu, põgenes oma "täiuslikesse päevadesse", kuid lõppkokkuvõttes, ta siiski põgenes, ning ei olnud siiani suutnud oma deemonitele otsa vaadata. Tal võis olla ka depressioon, läbipõlemine, jne, kuid neid meelehaigusi me pealtnäha alati tabada teistes ei suuda. Need võivad kesta pikalt ning ehk ei saada neist kunagi üle. Mina ja sina ei näe teise isiku sisse ja nende varjatud valu. Visuaalselt ja õhustikult oli lugu ju tõesti lõõgastav, kaunis, harmooniline ja mahe, kuid, kordan, see viimane stseen ütles kõik mida mul teada oli vaja, et mida peategelane tegelikult tundis ja mida film ehk just mulle tahtis öelda. Tegu on, loomulikult, hea linateosega, mis paneb mõtlema ja on sügav, kuid miski oli selles liiga lihtne, või liiga komplitseeritud. Midagi selles tekitas minus kognitiivset dissonantsi, mis mulle peale ei läinud. Äkki oli see tahtlik ja ootuspärane emotsioon? Kes teab.

Kultuurinädal (1): 31. märts - 7. aprill 24 - konverentsid, TMW, teater ja Von Fock

Tervitus!

Uus n-ö rubriigi formaat, kus võtan kokku erinevad kultuuriga seotud ja muud vahvad üritused, milledes nädala jooksul olen osalenud.

E 31. märts:

Plaan oli minna vaatama Endla Teatri etendust "Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga", mis külalisetendusena Tallinnas, Rahvusooperis Estonia. Ootamatult tuli aga e-mail, et näitleja haigestumise tõttu jääb etendus ära ja asendatakse tükiga "Testosteroon". No mis siis ikka! Teater on teater. Aga oleks vist pidanud enam uue pakkumise kohta juurde uurima, sest siinkohal kukkus pihku põrsas kotis. Nimelt, kahjuks, olin "Testosteroonist" suht hämmingus. Ja mitte positiivses võtmes. Üks halvemaid näidendeid mida pika aja jooksul näinud. Kirjutan üks hetk pikemalt eraldi postituses, kuid õrritajana, üks populaarsemaid sõnu laval oli "li'**."

Loe juurde: Endla Teater

N 3. aprill:

1) Koolitajate X Mittekonverents fokuseeris seekord innovatsioonile ja digitaliseerimisele, pakkudes kahe peaesinejana Hollandi innovatsiooniguru, Patrick van der Pijl (Business Models Inc.), ja kodumaa mõtte- ja teaduseliidri, Kristjan Porti, ettekandeid. Kui esimene jäi minu jaoks kaugeks ja liialt kõrgelennuliseks, siis teise jutust leidus tohutult põnevaid mõtteteri ja äratundmisrõõmu.

Kristjan Porti esinemine keskendus sellele, et kuidas inimesed on kiviajast saadik muutustele adapteerunud. Kui iidsetel aegadel oli see aeglane ning toimus nt geneetika kohanemisega uue vajadusega pikema perioodi jooksul, siis mingi hetk oli vahendajaks kultuur, pärimus ja kool. Tänapäeval on aga innovatsioon nii kärme, et inimesed just ei suuda sellega enam hakkama saada ning tekkinud on kõiksugu psühholoogilised, füüsilised, mentaalsed, jne probleemid. Nt põnev oli tõdeda, et sellest kohanematusest tuleneb alateadlik soov asju enda ümber lihtsustada ja kergema vastupanu teed minna (sest nii on mugav ja turvaline -- nagu kaitsemehhanism), nt uskuda populismi, vandenõuteooriaid, jne, sest need annavad kiired ja hõlpsad lahendused kompleksetele teemadele. Nad toimivad kui "kontrolli tagasi võtmine". Sellega käib aga kaasas info manipuleerimine. Käes on kiire ajastu, kus informatsioon ei võrdu tõega, kus kultuuriliselt stabiilse teabe väärtus väheneb, eelmiste põlvkondade tõde ei ole enam tõde, reaalsust ja tõde on vaja pidevalt ümber hinnata, me usaldame tõe AI kätesse, teadmised ja teadus vananevad kiirelt, õppimine, oskused ja kool on ehk vaja ümber mõtestada, hinnas on "fluid intelligence", jne. Need on vaid mõned ideed ja enda analüüsid, milled võtsin Kristjan Porti esinemisest kaasa. Tegu oli tohutult sisuka, mõtlema paneva, otsekohese ja ilustamata vaatega inimkonda hetkel lämmatava kiireneva ajastu murekohtadele ja potentsiaalsetele leevendustele.

Meeldejääv ütlus: Küsimusele, et kuidas lahendada keerulisi probleeme kiirelt ja innovatsiooni läbi viia, oli vastuseks, et surete varsti ju ära, hakate ellu viima! Väga motiveeriv... Päriselt.

Kristjan Port soovitas ka kahte raamatut käsitletud teemadel: Yuval Noah Harari "Neksus"(eesti keeles: Postimehe Kirjastus); Samuel Arbesman "Half-Life of Facts (Why Everything We Know Has an Expiration Date)"

Töötubadest sai osaletud “Kus lõpeb koolitus ja algab coaching, kus lõpeb coaching ja algab koolitus?”, mida viis läbi Reet Treial (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing). Olen tänulik, sest minu jaoks sai pilt selgemaks. Nimelt on väike segadus peas olnud, et kuidas konkreetsemalt eristuvad ja sarnanevad koolitus, coaching, supervisioon, mentorlus. Kuna tänapäeval on kõik äkitselt coachid, mentorid või terapeudid, siis ei ole vast ebaselgus ainult minu peas. Sessioonilt võtan kaasa toreda keelerikastamise ja kodumaiseks versiooniks kohandatud sõna "koots" (ehk siis coach), mis ei ole vist edukalt massidesse läinud.

Loe juurde: Koolitajate mittekonverents koolitus innovatsioon ja digitaliseerimine ja Vaata järele: X koolitajate mittekonverentsi esimene päev | EPALE

Mittekonverentsi korraldavad koostöös Sihtasutus Kutsekoda/EPALE keskus Eestis, Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras ja kaasa aitab Eesti Koolitus- ja Konsultatsioonifirmade Liit. Suur aitäh, kniks ja kraaps!

2) Tallinn Music Week, 1. päev

Tallinn Music Weeki avamise pidulik vastuvõtt toimus Von Krahlis ning kõnedega kostitasid nii festivali juht ja asutaja, Helen Sildna, kui Tallinna linnapea, Jevgeni Ossinovski, kui nt Piletilevi, Music Estonia, Telliskivi Loomelinnaku esindajad. NÖEP oli isiklikult kohal, et külalisi oma ettevõtte SÜNK giniga kostitada. Vahvaim seik oli aga Keychange inspiratsiooniauhinna kätte andmine. Keychange on nimelt rahvusvaheline programm, mille raames püütakse edendada enam soolist võrdõiguslikkust ja tasakaalu muusikamaastikul- ja äris. Nad arendavad, pakuvad ja viivad läbi treeninguid, mentorlust, võrgustumist, konverentse, showcase võimalusi, huvigruppidega tööd ja palju muud, et vähem esindatud saaksid rohkem n-ö püünele.

Loe juurde: Keychange

Päev oli olnud pikk ning mahti ja aega muusikat kuulama minna meeletult ei olnud, kuid üks esineja sai ikka neljapäeval ära kaetud. Puhta juhuslikult sai mindud F-hoone Musta Saali, kus leidis aset programm Made in Canada. Kavast esimesena astus üles Torontost pärit Omega Mighty, kes võttis sõnatuks. Kui mõelda Kanada peale, ei ole koheselt silme ees Kariibide vaib, pigem ikka vahtraleht, vahtrasiirup, lumi ja metsad. Lavale astus kaunis mustanahaline särtsakas diiva (selle positiivses mõttes), ülinapis lavakostüümis ning küttis saali kuumaks nii laulu, tantsu kui karismaga. Muusika läks mulle üllatavalt hästi peale, sest oli rütmikas, kaasahaarav, meeleoluka ja mõnsa fiilinguga, selline lahe mix popist, R&Bst, reggaest, võrratute soojamaasaarte maitsega. Lisaks, omas laulja ka asjakohaseid tantsuvõtteid, mis temperatuuri veelgi tõstsid. Muusika oli igati nauditav, seda võib täitsa kuulata ka TMW väliselt. On asjakohane jätkuvalt tõdeda, et iga kord kui satun mõnele TMW esinejale otsa kogemata, on kogemus just kõige vingem. Ei tasu laskuda stereotüüpide lõksu, vaid lasta ennast Kanadal üllatada.

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

R 4. aprill:

1) "SPIN on Eestis ainulaadse mudeliga spordil põhinev ja teaduslikult tõendatult mõjus noorte arenguprogramm. SPIN-programmi eesmärk on arendada ja tugevdada selles osalevate noorte sotsiaalseid ja enesejuhtimise oskusi ning tuua läbi spordi noortele rõõmu."

Tegu on ägeda ning tänuväärse programmiga mille inspiratsioonikonverents oli tõesti inspireeriv. Teemaks "Sport laste heaolu jaoks: kaugel oleme?" Ettekandeid tegid nii Gerd Kanter kui esinejad politseist, Siseministeeriumist ja programmi meeskond. Fiona Chambers (University College Cork) esitlus Icehearts Europe initsiatiivist jäi enim meelde, sest käsitles noorte füüsilise ja vaimse tervise epideemiat, ning viskas õhku mitmeid intrigeerivaid mõtteid ja fraase: "Data is the new oil", digital well-being, data tsunami, jne. Töötuba ja n-ö näidistrenn programmis rakendatavatest sotsiaalsetest ja enesejuhtimise oskustest oli isegi minusugusele pahurale põssale väga kaasahaarav ja meeleolukas. 

Kusjuures, SPINil on eraldi tüdrukute grupid, mis on äärmiselt tähtis ja kiiduväärt, sest nagu ühest esitlusest välja tuli, ning mida ma ise tegelikult ka tean juba, on see, et: "Vähemalt kahenädalasi depressiivseid episoode on viimase aasta jooksul tüdrukud kogenud kaks korda sagedamini kui poisid". Tüdrukute vaimne ning füüsiline tervis on drastiliselt kehvas seisus: "Igapäevaseid tervisekaebusi on kolmandikul poistest ja koguni pooltel tüdrukutel." SPINi sugused ennetusprogrammid on kõrgelt väärt, sest iga üks euro, mida sinna investeeritakse, toob tulevikus tagasi või hoiab kokku mitu eurot, sest säästetakse laste, kes kord täiskasvanuks saavad, tervise- ja muude riiki potentsiaalselt koormavate väljaminekute osas (nt politseitöö, töötus, jne).

Meeldejääv ütlus: Tõsiasi, et emotsionaalne väärkohtlemie on spordis kuidagi normaliseeritud, kriipis hinge ning jäi mõttesse. Samuti fakt, et see nii olema ei peaks, ja me ei tohiks seda aktsepteerida, sest "nii on spordis alati olnud" ning "võitjaid kasvatatakse sedasi."

Loe juurde: SPIN-programmi inspiratsioonikonverents - Spin-programm

2) Tallinn Music Week, 2. päev

Telliskivi Loomelinnak ei ole just võõras, kuid tihtipeale satun sinna pigem sööma, etendusele või Fotografiskasse. Kunstile ma, kahjuks, niiväga seal fokuseerinud ei ole. Telliskivi Loomelinnaku kunstituur andis hiilgava võimaluse see auk likvideerida. Giidiks värvikas ning ergas, Bianka Soe (kelle koloriidne riietus, kärtsroosa huulevärv, kihvtid neoon sõrmused ja kogu stiil olid ägedalt pilkupüüdvad), Loomelinnaku sisujuht. Pärast tunnist ringkäiku võin nüüd kindlalt öelda, et vaatan territooriumit hoopis teise pilguga kui järgmine kord sinna asja, ning avardan oma apluaad, et miks sinna üldse minna. Kunsti fookusega siis, lisaks muule vanale. Läbi sai käidud mitmeid galeriisid, millest on varem tuimalt mööda tuisatud, kuid ka peidetud pärleid nurga taga ning, loomulikult, keskpunktina mõjuv, Fotografiska. 

Eelnev päev sai mööda käidud Kuppel Galeriist, kus naine põlvitab, ümerringi uhked lillekimbud. Sai sõbrannaga arutletud, et kas mingi performance ja vane tüdruk, et peab niimoodi seal pikalt kössutama. Tuleb välja, et tegu ei ole elus isikuga, vaid mannekeeniga. Sõnum on väljapanekul lihtne, kuid lööv. Keskendub see lähisuhtevägivallale ning kirjeldab seda kuidas naised ei vaja lilli või ilusaid asju, vaid inimväärikust, ning lilled ja ilusad asjad on kui vahetusvääring, mis tuleb kuidagi välja teeninda. Niisama ei kiputa neid andma. Autorid on Marta Vaarik ja Viktoria Martjanova, ning installatsioon "Lilled talle" avati naistepäevaks.

Kolme Puu Galeriis, mis on mul siiani eriti hooletult märkamata jäänud, kuigi kõnnitud sealt mööda on hulgi, on leidnud keskpunkti Trumpi vastaste protestide fotode eksponeerimises, mis toimusid USAs 2017. aastal. Mehe taasvõimuletulek on tekitanud paljudes rõõmu, kuid sama  ohtralt hämmingut. Nagu autor, Mik Olli, kirjutab, "tsükkel kordub". Kas liigume, nagu pealkiri viitab, "Edasi või tagasi?"

Mitmeid kordi olen mõeldnud, et pean üks hetk astuma sisse Juhan Kuusi Dokfoto keskusesse, kuid ei ole olnud mahti. Nüüd see võimalus end paljastas. Keskuse kaasjuhataja, kuraator, turundusjuht, Toomas Järvet, oli lahkelt nõus grupile väikest ekskursiooni tegema ning mehe entusiastlik ja avatud tutvustus on kindlasti üks põhjus, miks sammud üks hetk sinna tagasi suunan. Keskus ise on pühendatud Eesti ühele rahvusvaheliselt tunnustatumale Eesti juurtega dokumentaalfotograafile, kes elas ja töötas Lõuna-Aafrikas. Mehe loomingu edasi andmise, tutvustamise ja uurimise kõrval on keskuses väljapanekuid ka teistelt kunstnikelt. 

Hetkel on võimalik külastada valulist, kuid südamlikku näitust meie hõimurahvast, ingerlastest: "Ingerlased – peidetud lood." Autoriteks Lea Pakkanen ja Santeri Pakkanen. Mõlemad ingerisoomlased, kes oma rahva heaolu ja käekäigu eest kunagised ning kaasaegsed võitlejad. Teada sai põnevaid fakte, nt Ingerimaa kubermangu pealinn oli Narva; Eesti Vabadussõjas oli eraldi ingerisoomlaste polk ning nende teeneks oli, muuseas, et Tartu rahulepinguga määrati Narvast idapoolne jõetagune ala Eestile, kus tekkis Eesti-Ingeri; neid represseeriti nii 20ndatel kui 30ndatel, kuigi lubati kultuuriautonoomiat Venemaa koosseisus. Nende saatus ei ole just helge olnud ning eriti kurb oli nende sõja jalust evakueerimine ning hiljem, eriti julm, tagasisaatmine NSV Liitu, mida nõudis Talvesõja rahuleping. 55 000 ingerisoomlast sunniti jõuga tagasi ning elu ei läinud grammigi helgemaks. Aga rohkem saab juba lugeda näitust ennast külastades. Enim emotsioone tekitas saunauks, mis siiani säilinud, ning millel kirjas "Hüvasti, vanaema, ära nuta ega jää meid igatsema." Pere kolis Soome (1991), vanaema jäi Venemaa Karjalasse. Ingerisoomlased, nende keel, kultuur ja rahvas peaaegu, et hävitati. Hetkel on nad laiali paisatud eri riikidesse, nende kodualadel Peterburi ümbruses on neid tänapäeval vaid tuhande ringis. Venemaal antud näitus keelati, sest "moonutab ajaloolisi fakte."

Loe juurde: Dokfoto | Juhan Kuusi dokfoto keskus

Telliskivi Loomelinnaku Galerii väljapanekuks on Sohvi Viigi "Pooldumine". Just nädal tagasi kiirustasin mööda seda koridori ja, häbiks, pean tunnistama, et ei vaadanud kordagi teostele seintel. Minu üllatuseks, tuleb välja, et tasub pilku tõsta ja ringi uudistada, sest poeuste vahele on peidetud fotod, mis kirjeldavad emaks saamise dilemmade üle nagu rutiin, väsimus, füüsilised-, emotsionaalsed- ja hormonaalsed muutused. Huvitav on tõdeda, et tõesti kiputakse algusperioodi pärast lapse sündi unustama või idealiseerima ning meelest kaob selle tohutu kurnav ja raske taak. Näituse esitus oli abstraktsemini lahti mõtestatud, ning kui tausta ei teaks, siis vast ei oleks suutnud teemat ja nähtut kokku liita. Samas, kui kontekst on välja öeldud, on teosed igati paslikud. Foto pealkirjaga "Neitsi" oli veidralt lõõgastav, kuid, üheaegselt, ka rahutuks tegev. Unelev, kuid ärgas. 

Telliskivi Loomelinnakul on aga, lisaks, Väligalerii, millest ma taas kipun pimesilmi mööda vaatama. Seal on hetkel eksponeeritud Riina Varoli "Fragmendid kollektiivsetest unenägudest", mis illustreerivad individuaalseid või ühiseid unenäolisi momente elu kulgemisest. Erinevaid unistuste fragmente. Väljapanek pakub oma varieeruva tooni ja sisu tõttu igale ühele midagi, mis vaatajaga resoneerub. Rannahetk oli tore.

Ma ei ole just suur kaasaegse abstraktse kunsti austaja, ei ole lihtsalt minu maitse. Kellele see aga peale läheb, tunneb kindlasti rõõmu Vaal Galerii väljapanekutest. Hetkel on kuni 19. aprillini üleval näitus: Rühm T & Vaal 35 "Määrdunud lumi", kus esindatud Raoul Kurvitza, Urmas Muru ja Peeter Pere looming. Esiteks, ma ei olnud sellest kunstigaleriist üldse teadlik ning ta on mõnusalt nurga taga veidi peidus. Koht oli avar ja rahulik, ning seal oleks lõõgastav lihtsalt istuda ja kunstil enda meeli paitada lasta. Ehk olid Peeter Pere teosed mulle kõige enam söödavamad, sest illustreerisid suuresti erinevat arhitektuuri ning neil oli fookus, raam, teema ning konkreetsus. Teise kahe kunstniku looming jäi mulle kaugeks ning ei leidnud ühist sagedust. Kuigi, julged värvid ning energia olid selgelt tuntavad ja hinnatud. 

Loe juurde: Vaal

Ja lõpp-punktiks Fotografiska. Tavaliselt on seal üheaegselt üleval kolm eri näitust. Nagu seekordki. Jooksin need kõik kiirelt läbi, sest plaan on tagasi tulla, põhjalikumalt tutvuda ning pikemalt kirjutada. Iseäranis paelus oma visuaalse keele ja kaose ning kauniduse poolelt Feng Li "Valged ööd imedemaal". Kuid ka Lembit Peegeli, Eesti kuulsa spordifotograafi, "Peegel/Pildis" oli väga paeluv.

Tähelepanek: Olen alati hääldanud Fotografiskat kui rõhuga ühtlaselt, kuid tuleb välja, et see on vist väär. Rõhk peab olema "graf" osa a-tähel. No jah, iga päev õpib midagi uut.

Peatutud sai kodumaise staari, Edward von Lõnguse, selfie seinamaali juures ja juba mitmendat korda imetletud Portugali tänavakunstniku, Bordalo, ülivinget lendorava installatsiooni. Viimast silman alati kui sinna juhtun sattuma. See on vaieldamatult üks minu lemmikuid. Ja mis värk on nende mini mustade kasside piltidega?

Loe juurde: TMW 2025 Telliskivi Loomelinnaku kunstituur ja Galeriid - Loomelinnak

Ja nüüd peamise tõmbenumbri, muusikalise menüü, juurde. TMW 2. päeval sai külastatud viit asupaika ning nähtud viit artisti. 

Motovilov Trio oli esimene esineja esimeses peatuspaigas Classical:NEXT programmis Telliskivi Rohelises Saalis. Klassikaline muusika on midagi, mida kuulata ükskõik millal, kus ja kuidas -- see passib alati. Kui kaasaegse suunitlusega looming võib võõraks jääda, siis klassika on klassika ikka põhjuse pärast. Neoklassikale rõhuv Motovilovi Trio Eestist oli võrratu avapauk teisele TMW päevale. Hingeline, meloodiline ja tõeline esteetika kõrvadele. Olen pigem konventsionaalse ilu asutaja ka muusikas ning selgejooneline, meloodiatele rõhuv ning võimalikult vähe eksperimentaalne traditsionaalne helilooming on minu meelele parim. Suured tänud hiilgava etteaste eest!

Järgmine peatus: Fenno-Ugria õhtu F-hoone Mustas Saalis, sest ansambel Kännu Peal Käbi on lihtsalt liiga intrigeeriv nimi, et seda mitte kogeda. Kohe oli äge märgata ka publiku muutust nt võrreldes eelmise päeva, Made in Canada, vaatajatega, sest külastajate hulgas oli märkimisväärselt palju eakaid. TMW toob tõesti kokku laia ampluaa kuulajaid ja pakub igale maitsele midagi. Kuulata sai "tüüpilist", kuid aegumatut, rahvaloomingu leelotamist ning erinevaid värvikaid pille. Grupi taust oli niisamuti koloriidne, hõlmates esindajaid nii liivlaste kui ungarlaste hulgast. Tore oli kontakti saada oma rahvusjuurtega.

Edasi Funk Embassy'sse Von Krahlis, kus poisid panid valgetes traksipükstes lava huugama nii saksofoni, kitarri kui süntesaatoriga. Publik oli noor ja energiline. Funk, aga minu lemmik n-ö jäätise maitse ei ole, ükskõik kui vinge ja vahva. Põgusalt sai kuulatud ka Baltikumi tegijate programmi, Cindy & Kate, Kivi Paber Käärid saalis. Peab tunnistama, et tegu oli kõige ebamugavama kogemusega, sest ruum väike, pilgeni täis ning nühkimist ja hõõrumist rohkem kui talutav oleks. NIKA GANGAt oleks aga hea meelega enam kuulanud, sest see viiv, mis kõrvu jõudis oli maagiline, ulmeline ja lendlevalt hüpnotiseeriv. 

TMW selle aasta vaieldamatu tipp-hetk oli ÅÄÖ...Sounds Swedish programmis esinev Malin Verheij Uus Laine baaris. Rootsi põhja osa tipus elav, oma majakeses ülejäänust maailmast eraldatult, kus teatud hetkedel aastas pimedaks ei lähegi, jalutada võib päevi, ilma, et ühtegi inimest näeksid, ainult koskesid ja põtru võib kohata. Naise muusika oli nagu tema elupaik, haldjalik, maaliline ning lõõgastav. Selline pehme ja pastelne pop, mille keskpunktiks naise kaunis ja kõlav hääl. Õhkkond oli sume, muusika oli köitev ning nagu silitus kõrvadele -- tundsin hetkeks, et olen ise seal Rootsi metsas, kus pole hingelistki ning tegelen metsa- ja looduskümblemisega. Suurepärane punkt minu 2024. aasta TMW elamustele. Aitäh Malin!

Loe juurde: Malin Verheij

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

L 5. aprill: 

Üllatus-üllatus. Võitsin Facebooki mängus omale endalegi šokiks Improteater Impeeriumi impromaratoni passi. Ma ei ole just tihe loosivõitja, seega, kui ikka õnn naeratas, siis tuli aktiivselt võimalust etendusi külastada tõsiselt võtta. Ankru 10 Kopli nurgataguses, äärmiselt õdusas ning koduses, trupi saalis sai ära vaadatud, siiski, vaid kolm etendust (noh, kuus, kui arvestada, et tunni sisse punnitati kaks showd). Programm algas ise juba hommikul kell 12.00 ning viimane startis 23.30. Toimus ka võidumäng nende vahel, et kes kõigil seitsmel tunniajasel sessioonil osalevad, peibutuseks Improteatri järgmise hooaja pass. Sain aru, et päris suur hulk rahvast võttis väljakutse ette ning tassiti kaasa isegi toidutermosed ja söögipoolist, et maraton koos näitlejatega üle elada. 

Õhkkond oli äge, seltskond oli entusiastlik, ettevõtmine originaalne, meeleolu super! Saalid kõigil kolmel etendusel, mida mina külastasin, peaaegu, et täis. Huvi oli! 

14.00:

"Võtab sõnatuks" ehk komöödia väljamõeldud keeles"

Minu hinnang: 2/5 -- Keskendudes pigem jalga tagumikku füüsilisele- ja situatsioonikomöödiale. Ei ole selline stiil minu huumori maitsele sobiv ning emotsiooni ei tekita. Ehk, võib-olla siis, et ärritust ja tüütust. Sünnitus, ema juubel, Titanic, ... tore, kuid ei kõnetanud. 

"Improv Comedy in English"

Minu hinnang: 3/5 -- See oli päris meeleolukas ja lõbus! Mängiti erinevaid mänge, kus publik sai kiiduväärselt palju oma panust anda, nt kirjutada suvalisi fraase, mida suvalisel ajal sketši käigus koomikaks öeldi, pakkuda sketšide jaoks erinevaid teemasid, kohti ja konteksti, jne. Eriti meeldejäävad oli laused "Thank you for the music" ja "Don't stop believing" III Maailmasõja taustal, mis ideaalselt neisse lambikatesse hetkedesse passisid, kus need kõlasid; ning seik koolitualetis koos õpetaja ja õpilasega, mida esitati nii ooperi, õuduse kui dokumentaalina. Tulemused olid siiralt vaimukad. Osad sketšid olid tõesti naljakad, mõned, nt emotsioonide muutus (kus oli ka omajagu häid kilde seoses lehtede riisumise ja maksude kogemusega), mis jäid natuke punnitatuks. Muuseas, alati on mõnus vahvat eesti aktsenti inglise keeles kuulda ning on pats õlale ära teenitud, et selle etenduse loomisel on arvestatud ka välismaalastega (keda isegi paar tükki saalis leidus).

16.00:

"Shakespeare ehk improviseeritud värsskomöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Mitte ülemäära naeru välja kiskuv, kuid teravmeelne, asjakohane ja algmaterjali suurepäraselt käsitlev, et luua absurdne, kuid narratiivselt värvikas tervik. Shakespeare'i näidendites on kindlad teemad, mis roteeruvad, ning nende koondnimekirjast, sai publik valida fookuse antud tükile. Selleks sai: "sugulase tahtmatu tapmine. ei tunta ära." Ja nii pandigi valged kraed kaela ümber ning lahti rullus intriig ja tragöödia jäätisemeisterdamise maailmas. Nimelt varastas õde vennalt kolmanda õe (keda teised ei teadnud, et on sugulased) salapärase retsepti -- banaani ja mustika (ennekuulmatu!) kombo jäätise. Kõnepruuk oli vanaaegne ja värsilik, dialoog kohati riimuv, kuid alati voolav. Meelde jäid vaimukad fraasid nagu "Siin on banaanikoor maas, huvitav, mis nüüd juhtuma hakkab" ja Lendan nagu pulk jäätise järgi". Ma olen veendunud, et isegi Shakespeare oleks selle näidendi üle uhke ja oleks segaduses, et kas see ikka äkki tõesti tema looming ei olnud. 

"Matsirahvas"

Minu hinnang: 4/5 -- Aina paremaks läks! Saades publikust vanasõnana keskse teema: "Ilu ei sünni patta panna", rullus lahti ootamatuid pöördeid ja keerdeid täis vanade eestlaste rahvuslugu, mida keegi ei ole varem kuulnud. Nimelt, sai koleda targa naise, tolle pimeda targa mehe ning nende uksele ukerdava päkapiku seiklustest Kalevipoja isa sünd. Ehk siis Kalevi saamise lugu. Kalev kohtas juhuslikult veel Andrest, teist müütilist ja ikoonilist tegelast meie rahvakirjanduses, ning koos viidi läbi võistlus, et kes suudab kõige kauem vaiki olla. Ega soomlasedki kõrvale jäänud, sest targa naise tark mees oli meie hõimurahvusest, sest Eesti erinevaid dialekte Tarvo Krall edukalt teha ei suutnud. "Voi, voi, voi" ja "hüvä" tulid keelele aga hõlpsasti. Teemadeks olid, lisaks, kaske!, kaerakile, Rõngu (pagar), kasemahl ning muud kodumaised väärtused. Muhe etendus oli. Naljakas ja kodumaise kama maitsega. Nämma.

18:00

"Kirjanik AI eksklusiivsetel tekstidel"

Minu hinnang: 5/5 -- Päeva parim! Vaieldamatult. Kes oleks võinud arvata, et AI nii koomiline suudab olla. Muidugi, näitlejate ja publiku antud infokildude põhjal, kuid see oli tõesti geniaalne, et mis lustaka jama robot kokku klopserdas. Selle tegid, loomulikult, veelgi vaimukamaks kolm meest, kes täiega seda tohuvabaohu nautisid ja vinti üle keerasid. Kolm endist klassivenda on saunas ja konflikt seisneb selles, et kes oli kõige suurem kloun kooliajal. Robot jääb aga robotiks ning päris kõiki detaile ta täppi ei pannud, sest ühe tegelase nimeks sai Tonis, mitte Tõnis (iga kord kui näitlejad pidi end tahtmatult parandama, sest kippusid Tõnis ütlema, oli koomiline), ning leil loksub, leib sumiseb ja leil vuliseb. Sõnade tähenduse ja reaalse kasutuse osas vajaks AI vist veel natuke abi. Naljakaid detaile ja olukordi loos oli ohtralt. Mõned meeldejäävad märksõnad: tossudega sauna, kulmufriik, biohacking, "Leili on saunas? Ah, Leili!", naised saunas rääkisid lõpp-punkt, ossist Tonis, kustutuskumm kukkus kogemata kinga, pimekohting. Kui AI loodud osa sai läbi, improviseerisid mehed veel edasi stseene kolme klassivenna tulevikust ja tegemistest, mis olid jätkuvalt hiilgavalt vaimukad ning lollakad. Super esitus ja super sisu!

"Romantiline komöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Jah, tõesti, nagu päris pesuehtne romantiline komöödia. Armukolmnurk, dramaatiline finaal lennujaamas ja puha. Taaskord said näitlejad inspiratsiooni publikust ning loodud sai karakter, Maarja, kes on raamatukoguhoidja. Tema potentsiaalseteks kallimateks kolleeg ja lasteosakonna turvamees. Viimane, muide, kaitseb raamatuid laste eest. Nagu üks Hollywoodi 90ndate Meg Ryani lembelugu, päriselt. Huumorit ei olnud nüüd kulbiga kasutatud, sest fookus oli improvisatsioonil, kuid, taaskord, oli kogu kupatus kokku üpris totakas ja vaimukas, ning siin-seal leidus tõesti kvaliteetseid kilde. Nt jõuab Maarja koju, kui juba lapsed magama pandud, ning tal tekib küsimus, et kui kaua see Rahvusraamatukogu küll lahti on, 50+ pidu oli kohmakalt naljakas, turbulents Tartu lennukis, mis sunnitud tagasi Tallinna sõitma, oli päris tore, ja see üks koloriidne klient raamatukogus, kes muudkui kaebles ja nõudis ("Tahan kõvade kaantega raamatut!"), oli hea vahepala. Tegu on kahtlemata ühe etema romantilise komöödiaga, mida kaua näinud. Tänapäeval ei tehta neid enam nii häid kui ikka kuldsel ajal 90ndatel Hollywoodis. 

Aitäh, meeskond, Erki Aule, Mairi Tikerpalu, Tarvo Krall, Rauno Kaibainen, Kati Ong, Maarius Pärn!

Loe juurde: Improteater IMPEERIUM - kujutluse võim!

P.S. Muuseas, ei ole mul tavaliselt sinna kanti just asja. Põhja-Tallinnasse ja Koplisse satun üliharva, kui kunagi. Avastasin etendusi külastades kaks vinget toidu-joogi-poe kohta: REaD raamatupood, mis on nii lahe ja super, et võttis sõnatuks, kui mõtlesin, et lähen teatrist otse WC-sse ja avastasin end, kui Alice Imedemaal, hoopis ägedast raamatu-antikvariaadipoest. Sinna lähen kindlasti veel, et põhjalikumalt seda võlukoobast ja sealseid aardeid inspekteerida. Kopli Köök oma retro sisustusega oli mõnus ja nostalgiline. Meil endalgi kunagi olid kodus nt need mustad kõlarid, mis ruumi lae nurkades paigutusid. Väga stiilne!

Loe juurde: Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Loe juurde: KOPLI KÖÖK -

P 6. aprill:

Vaatasin Jupiterist järgi "Von Focki" esimese hooaja viimase episoodi (kokku neli osa), mis viis kenasti finaali esimese raamatu sisu. Kindlasti võtan ette teisegi hooaja, et teose järjega tutvuda. Ma ei ole nimelt teist raamatut veel lugeda jõudnud.

Lugesin "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood" läbi juba ammu. Ta oli okei, kuid ei midagi meeletult märkimisväärset. Mõnus muhekrimi, mille teeb eriliseks selle keskkond, milleks siis Eesti Baltisakslaste aadlike elu, melu ja mõrvad 19. sajandi suuresti Lahemaa rahvuspargi territooriumile paiknevates mõisates. Kuulsad Sagadi, Palmse, Vihula, on ju kõigi poolt tuntud ning armastatud ja, vähemalt üks kord klassiekskursioonide käigus, aktiivselt külastatavad. Mõisamaailmal Eestis on mingi müstika, mingi maagia, mingi salapära, mingi glamuur, vaatamata sellele, et ajalugu ise on ju põlisrahvale üpris valuline nende mõisnike kepi all. Igatahes, on suurepärane kui mõni Eesti raamat saab ekraniseeringu, eriti krimka, eriti niivõrd kvaliteetse produktsiooniga. Detektiivilood on sarjade maailmas juba pikalt pikalt laineid löömas ning oli paras aeg, et ka Eesti ühe kokku vorbib. Kas see ka õnnestus? Arvestades, et olin omajagu pettunud Apteeker Melchiori suure lina versioonides (süžeelised pretensioonid), siis ootused olid kõrged. Pidin, siiski, pettuma ning mitte visuaalselt poolelt, mis oli võrratu. Vaid pigem, taas, sisuliselt. 

Esmalt positiivne. Oeh, kui kaunilt on kogu mõisaelu, ruume, sisustust, loodust, tegevusi, tegelasi ning kogu nähtavat poolt tabatud ja filmitud. Sari näeb kallis ja hoolega tehtud välja. Iga kaader tundub kui detailideni läbi mõeldud, just õige nurga alt, ning igati silmailulisest esteetikast lähtudes. Seda oli lust vaadata. Nii mõisaid, kostüüme, ilusaid karaktereid, ja kogu produktsiooni. Näitlejate kohta ei saa ka eriti halba öelda, sest kõik oli tibens-tobens, usutav ja asjakohane. Natuke harjumatu ja kohmakas oli Maria von Nottbecki näitleja suu liikumise ja peale loetud teksti ebakõla, sest näitlejanna rääkis inglise keeles, kuid dubleeritud oli selle otsa eesti keeles. Rahvusvahelisel projektil on omad eripärad, kiiksud ja kompromissid.

Ma ei mäleta kõiki üksikasju raamatust, kuid minumeelest Paulil õde ei olnud (kuigi mulle lisa täitsa meeldis), preili von Nottbeck oli palju särtsakam ja nipsakam, ning eestlaste siunamine oli üks põhilisi meelelahutusi tegelastel. Viimast aspekti telesarjas ei kohanud kordagi! Mäletan, et mind lausa häiris see meie rahvuse kallal ilkumine ja nokkimine, ning õnneks, või õnnetuseks, ekraniseering jättis selle nõmeduse ära. Tark valik. Või mitte, sest selline käitumine lisas autentsust konteksti, meeldigu see mulle isiklikult või mitte, ning tegi loo palju värvikamaks. Sellega seoses koorus lahti minu üks põhilisemaid kriitikaid sarjale. Nimelt oli tulemus veidralt kuiv, puine, tuim, plass ning elutu. Jah, peab tunnistama, et pole ammu enam naernud nii nagu selle preestri teksti peale seal matusel, kuid dialoog ja kogu dünaamika sarjas oli kuidagi energiatud, sellised ühenda-punktid muljega, ning visuaalselt kaunis, kuid tühi. Ma, samuti, täpselt ei mäleta, et kas raamatus ainult külastati üht mõisa ja küsiti kaks küsimust, siis jälle järgmist, ja küsiti kaks küsimust, jne, kuid selline tilkumine sarjas mõjus tüütu ning venitamisena. Üleüldse jäid tegelased, nende motivatsioonid, omavahelised seosed ja olemused kuidagi kaugeks, arusaamatuks. Midagi mõjus kõiges kokku kuidagi konarlikult ja seostamatult. Eemalviibivaks ja uduselt. Positiivselt kohalt, intromontaaž ja muusika olid vinged. Tuletasid meelde klassikalist Poiroti sissejuhatust.

Kokkuvõttes, silmadele nagu sefiiritort, ajule nagu kuivatatud leivakoorikud. Viimane on tegelikult maitsev ja hea snäkk, kuid koguses on võti. Sari oli liiga palju leib, kui oleks pidanud olema enam tort. Aga, kordan, väga äge, et selline projekt on ette võetud. Kindlalt nagu raudnael olen teleka ette end seadmas kui tuleb teine hooaeg. Rohkem lahedaid kodumaiseid produktsioone, kodumaisel lähtematerjalil, eriti kodumaisel krimka žanril, põhinevaid.

 

Loe juurde: Von Fock | Jupiter | ERR

Loe juurde: Harrastuskriitikud: Raamat: Krimi eri "Vaikne elu maal" ja "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood"