Raamat: Ingliskeelsete eri "The Stand-In", "The Ballad of Never After", "Kingdom of the Wicked" ja "The Cruel Prince"

Tervitus!

Mõned raamatud. 

Pealkiri: The Ballad of Never After

Autor: Stephanie Garber
Kirjastus: Hodder & Stoughton
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Kas tegemist on teise osa needusega? Need pigem kipuvad triloogiates natuke nõrgemad olema kui esimene ja viimane. Antud keskmine sarjas oli paar sammu allapoole astumine võrreldes avapauguga, kuid ta suutis siiski olla nauditav ning ma ei jõua ära oodata kolmandat (mis mul juba hangitud ja riiulil ootab). Aga mis meil siis uut? Jätkuvad Evangeline'i ja Jacksi seiklused ning seekord on fookuses nende suhte edasine intensiivsem areng, juba eelmises jaos mainitud võlvide saladuse lahendamine ning kuningriigi saatus, arvestades, et printsid olid mõlemad mängust väljas. Mis mind taas häiris ja mida ma tundsin, et on hullemaks läinud on naise alalhoiuinstinkt, loogiline mõtlemine ja otsuste tegemine. Ta suudab ennast seekord veel totakamalt igasugustesse eluohtlikesse olukordadesse sahkerdada ning need valikud ei jäta temast just head muljet. No tõesti, sulle ju öeldi, et tüüp on neetud sind tapma ja sind kasvõi maa põuest üles leidma ning sa ikka lähed trillatrallatama avalikkusesse ja arvad, et oh-ei-minuga-ei-juhtu-midagi või siis chillid koos vampiiridega, kuigi tead, et nad on ettearvamatud ja sul on juba eelnevast nendega negatiivsed kogemused. Jah, Evangeline'i selles mõttes vist enam ei paranda, aga noh, vähemalt on igasugu abipersonal kohe olemas, kui vaja jälle naine kuskilt ära päästa. Ja natuke oli tüütu ka see vampiiri teema, sest äkitselt olid nad A ja O, kuigi esimeses tundusid pigem kõrvaltegelased ning lootsin, et olime nad juba kõrvale jätnud. Ja selle ühe kogu segaduse vallandaja tüübi tagasi tulemine selles vormis nagu juhtus ja selles kontekstis jättis natuke lambika mulje, kuid intriige pakkus see igatahes. 

Süžees oli aga ka palju põnevaid arenguid ning mulle meeldisid pilguheited Jacksi ja temaga ootamatult seotud tegelaste minevikele, mis aitas karaktereid värvikamaks ja intrigeerivamaks muuta. Seosed ja ühised taustad ning saladused on alati lahedad. Kui Jacks oli esimeses osas suht müsteerium ja pigem pakkus raamat tema kohta sissejuhatust, siis antud loos muutus ta täisväärtuslikumaks tegelaseks. Tema minevik oli huvitav, kuid jäeti veel mitmeid küsimusi ja detaile õhku, mida siis eeldatavasti sarja viimane osa hakkab lahkama. Huvitav oli, lisaks, kuningriigi ja selle esimese valitsejapere saatuse avaldamine ning nende roll toimuvas ja isegi Jacksi elus. LaLa oli samuti jätkuvalt äge ning ka tema taustale visati värvi, mis naise veelgi kihvtimaks muutis. Kõige enam läks mulle peale keskse paari suhtearengut jälgida, mis on üldse kuidagi väga orgaaniliselt ja just õigel tempol liikunud. Tunded ei tekkinud lambist, vaid need järgnesid ühisele aja veetmisele ning ühiste katsumuste tagajärjel. Seega, mõjusid need siiralt ja usutavalt. Nende koosveedetud aeg seal maagilises sööklalaadses paigas oli päris nunnu. Samas, mulle ekstra dramaatiline lõppvaatus väga ei meeldinud. See oli kuidagi ootamatu, kiirustatud, sunnitud ja tegi paari suhteteekonnal natuke liiga kiireid samme edasi, mis vähendas natuke autentsust nende kontakti mõistliku arengu suunast. Igatahes, nõrgem raamat kui esimene, kuid seda ongi tavaliselt oodata. Eks see keskmine kipubki olema selline ei kana ega kala ning pigem vahepala ja eelmäng finaalile. 

-----------------------------------------------

Pealkiri: The Stand-In

Autor: Lily Chu
Kirjastus: Sourcebooks Casablanca
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 2.5/5

Nagu üks klassikaline Aasia draama, c-drama, k-drama, j-drama, thai-drama, vm. Ainult, et Ameerikasse paigutunud. See fakt oli loos positiivne ja ka negatiivne. Teisikute teema on alati selline natuke kahtlane. Ega ju ainult nägu ei pea klappima, vaid inimese teeb konkreetselt "temaks" ju veel kehakeel, maneerid, hoiak, hääl, jne. Kõike imiteerida, eriti kedagi kuulsat, ja nii, et keegi andunud fännidest, kes muidu oma iidolite igat hingetõmmet analüüsivad, ei tundu eriti realistlik. Kuid ega seda seebikad alati ei olegi. Ega peagi olema. Põhimõtteliselt, pannes aga pähe paruka, on, mittekellegist peategelane, Gracie, automaatselt keegi teine. Nagu nipsti. Oleksin saanud sellele ebatõenäolisele faktile silma kinni pigistada, kuid liiga palju kokkusattumusi on juba liiga palju. Nimelt tulid siin, lisaks, välja mingid sugulusteemad ja siis oli küll heal usul ning igasugu loogikal kriips peal. Ei tasu üle võlli minna. Tuleb teada kui palju draamat ja telenovelalikke võtteid ühte patta panna on mõistlik. Ka põhjus, et miks Hiina filmistaar, Fangli, soovis teisikut leida ja natuke rambivalgusest taganeda, oleks võinud enam fookust saada, sest see oli suurepärane võimalus käsitleda tähekeste vaimse tervise probleeme. Ega Hollywoodis meelakkumine ole, kuid Aasia meelelahutustööstused on brutaalsed ja halastamatud kohe ekstra kõrgel ning ulme maailma tasandil. Need mitte ei tapa, vaid põrmustavad.

Gracie oli selline kentsakas tšikk, sest ta koguaeg vingus ja ei olnud rahul ning tal ei olnud, väidetavalt, aega, kuid ta ei teinud väga midagi, et seda parandada. Ta koostas muudkui nimekirju, et mis ta peab päeval/nädalas/vm tegema, nt nagu pese pesu, kuid ei suutnud väiksemaidki asju korda saata. Kui ta Fanglina pidi käituma, siis alalõpmata ei kuulanud ta teisi, sattus lollakatesse olukordadesse ja tekitas teistele pahandust. Võta jalad tagumiku alt välja, tüdruk, ära oiga ja pese lõpuks see pesu ära! Jah, eks tal ka omad mured, suured ja väiksed, kuid riiete masinasse panemine ja nupu vajutamine ei tohiks olla nii keeruline. Tüütu! Süžee keskmes on, muidugi, romantikaliin Gracie ja Fangli sõbra, kuulsa filminäitleja, Sami, vahel. Nende suhet võiks isegi nunnuks ja nauditavaks nimetada kui Sam ei oleks pidevalt puhunud külma ning siis äkki sooja, ning lõpus ei oleks olnud seda ülimegaüber nõmedat "arusaamatust". Peale selle, venis selle lahendus nii meeletult pikas, mingitel lapsikutel ja jopakatel põhjustel. Ja siis, nagu panniga näkku, võtab Gracie end kokku, saab IT-miljonäriks, krabad kuti lõpuks tagasi, nagu muuseas, toimuvad perekokkutulekud, ja everyone lives happily ever after. Oot, mida...?! Okei, ma natuke tegelikult ikka nautisin seda lugu, sest noh, selline tavaline tüdruk ja kuulus tüüp tuhkatriinulood on ju armsad ja muinasjutulised. Sellist mannavahtu on veebruarikuusse hädasti vaja. Samas, ei olnud konkreetne raamat just kõige kvaliteetsemate žanrinäidete killas. 

-----------------------------------------------

Pealkiri: Kingdom of the Wicked

Autor: Kerri Maniscalco
Kirjastus: Hodder Paperback
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Ootasin nagu enamat. Arvan, et teist osa ma enam kätte ei võta. Lihtsalt nii palju muud on lugeda ja esimene raamat ei suutnud piisavalt köita, kuigi selles oli mitmeid edukalt saavutatud aspekte. Komistuskiviks sai vist keskse paari omavaheline suhe, mis oli kuidagi tohutult igav ja ma ei tundud piisavalt keemiat, et veel kaks osa nende romansiga veeta. Lugesin järgede arvustustest, et asi pidi liiga seksikeskseks minema ka ning ainult mõtlevad üksteise rammimise peale, mis mind kohe üldse ei huvitav. See on tüütult üksluine. Igatahes, kuigi, meie kangelanna, Vittoria, oli täitsa asjalik ja intrigeeriv tegelane, ei suutnud ma temaga kontakti leida ning hoolida naise katsumustest. Tema kaksikõde, kes juba esimestes peatükkides oma otsa leiab ja kogu süžee vallandab, mõjus palju paeluvamalt. Ja siis meie kangelane, Wrath, ehk siis Raev, üks seitsmest surmapatust ja põrgu prints, no ei suutnud minus õhinat äratada. Ta tundus nagu mingi suvaline kuum ja salapärane tüüp, mitte kurjuse kehastus. Ta oli samuti kuidagi plass ja tundus nõrguke, arvestades sellega, et kes ta pidi olema ja millisena ta vendi kujutati. Raev oli nagu mingi vaene sugulane nende kõrval. Kuigi lõpp tõotas etemat arengut selles vallas. Aga oli juba hilja ning rong oli minu jaoks sarja kiindumiseks jaamast lahkunud.

Aga nüüd positiivset, sest tegelikult oli sarja esimeses osas palju potentsiaali ning nt maailmaloomine oli täitsa äge. Ei olnud liiga sügav ja keeruline, kuid andis piisavalt detailsust ning viskas õhku paeluvaid ideid ja lahendusi. Nõiad, deemonid, põrguprintsid, mungad, kloostrid, lossid ja maagia. Mulle tohutult meeldis loo keskkond, mis paiknes Sitsiiliasse, ning üleüldse oli Itaalia õhkkond väga edukalt realiseeritud. Alustades nii toidust, millest pidevalt räägiti, asjakohasest itaaliakeelsest sõnavarast, kuni üldise fiilinguni. Põnev oli n-ö krimiliin, sest tegelikult võiks lugu pidada detektiiviromaaniks, sest süžee keskendus Vittoria kaksikõe mõrvale ning kes tegi, miks tegi, kuidas tegi. Noorte nõidade surmasid koguneb veelgi ja kahtlusaluseid on hulgi. Võib-olla kõige kaasahaaravam aspekt teoses oligi kontseptsioon, et miks mõrvad toimuvad ja kes selle taga on. Ilmselgelt oli siin tegu saatana või printsidega, kuid milline neist ja miks, oli täitsa köitev jälgida. Kui meie teekonnakaaslased, Vittoria ja Wrath, vaid natukegi koloriidsemad, elavamad ja paremini väljajoonistatumad oleks olnud. Või ma neist lihtsalt rohkem hoolinud oleks. Me ei leidnud väga ühist keelt ning, vaatamata täitsa soliidsele lähenemisele ja üldisele teostusele, jättis raamat minu jaoks vajaka tegelaste kohalt. 

----------------------------------------------

Pealkiri: The Cruel Prince

Autor: Holly Black 
Kirjastus: Bonnier
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 4/5

Lugesin seda raamatut kohe kui see 2018. aastal esmakordselt välja tuli. Lugu meeldis mulle, kuid millegipärast ei jõudnud ma enam järgi kätte võtta, ning, nüüd, pea seitse aastat hiljem, tekkis mul äkitselt tahtmine ikkagi see viga parandada ja Jude'i seiklustega finaali jõuda. Ma aga ei mäleta detaile ning, seega, tundus mõistlik esimene osa uuesti läbi künda. On meeldiv tõdeda, et aastatega ei ole midagi muutunud ja raamat leidis jätkuvalt minuga ühise keele. Ta oli pigem üks esimestest menukust leidnud žanrinäidetest noortekatest, mis ei olnud enam must ja valge, a la "Videvik", kus leidus ohtralt problemaatilist käitumist ja olukordi, kus peategelaseks võis olla kahtlase motiivi ja lähenemisega moraalselt hall kangelanna, ning kus kangelane ei olnud väga kangelaslik. Kus keskne paar reaalselt üksteist vihkavad, mitte sõnades, vaid teevadki teineteisele halba ja haiget. Teos ei olnud noortekas, kus kõik on sirgjooneline, ja armunud muudkui õhkavad lembusest, sest nende vahel on lihtsalt see mingi müstiliselt "eriline ja eepiline" keemia ning tõmme, armastus või siis iha esimesest silmapilgust. Kuigi, jah, midagi taolist on ka Jude'i ja Cardani vahel, kuid see oli pigem väga vastumeelne vastandid tõmbavad, siiralt jälestavad seda tunnet ja näitavad usutavalt välja, kui selline kelmikas vihkan-kuid-sa-oled-nii-kuum-ja-nii-kui-sa-oma-šokolaadikarva-silmad-mulle-suunad-siis-ei-vihkagi-plaksti-sind-enam. Nüüd on teosele sarnaseid lugusid juba raamatuturul jalaga segada, kuid Jude ja Cardan oli ühed esimesed omanäolised, kes niivõrd populaarseks lugejate hulgas said. 

Jude'i ja tema kaksikõe ema ning isa tapetakse naise endise kallima, haldjate sõjaväeülema poolt, ning tüdrukud on sunnitud üles kasvama sellel müstilisel maal, kus nad on pidevalt ohus ning kehvemas seisus ja peavad, pealekauba, oma vanemata mõrtsukat kohtlema isana. Juba alguses antakse mõista, et selle maailma haldjad ei ole õblukesed ja õrnad, vaid verejanulised, julmad ja enesekesksed. Isegi kui nad ei taha inimestele halba, mida nad enamasti siiski tahavad, teevad nad seda isegi kogemata ja ei pilguta silmagi. Inimesed on neile nagu putukad. Mulle meeldis selline süngem lähenemine, sest see tundus kuidagi autentsem ja loogilisem. Haldjad ei ole inimesed, neil ei ole inimeste emotsioone või põhimõtteid. Nad on teine liik, kelle reeglid baseeruvad sellel, et tugevamal on võim. Jude ei suuda selle reaalsusega leppida ja tahab saada kellekski tähtsaks, kellekski, kelle sõna maksab ja keda võetakse tõsiselt. Tema õde tahab alluda ja sulanduda keskkonda, olles Jude'i vastand. Cardan on üks kuningriigi printsidest, kes armastab juua, laaberdada, laiselda ning meie kangelannat piinata. Mõlema tegelase taust ei ole just leebe ja lõbus ning mõlemad otsivad oma paika siin ilmas. Üks hetk nende kahe eksinu ja soovimatu huvide teekonnad ristuvad ning neist saavad vastumeelsed liitlased. Nii mõnus, et nende romanss ei olnud imal ja suhkrune, pigem spektri teises otsas, sest nad peksid metafoorselt nii käte kui jalgade igasugusele tõmbele vastu. Esimeses raamatus tegelikult ohtralt romantikat ei esinegi. Pigem on osa nagu eelmäng ja suhete jääst soojendamine, andmaks tegelastele võimalust üksteisest enam teada saada, üksteist mõista ja üksteise nõrku kohti tabada. Mulle nii meeldib, kui paaride vahel reaalselt toimub mingi areng, sellele on võimalik kaasa elada, seda on konkreetselt võimalik näha ja see suudab end esitada enam-vähem orgaaniliselt ning usutavalt. Mis veel äge on, et Jube on selline agressiivsem, aktiivsem ja dominantsem pool. Cardan aga pigem laseb end kaasa tirida, on kaunis kuid laisk ja omamoodi traumeeritud. Poisiga juhtuvad asjad, tüdruk on aga see, kes asju juhtuma paneb. Selline soorollide vahetus oli põnev ja värskendav vaheldus.

Üks kihvtimaid seiku loos on finaal. No vot sellist puänti ma ei oleks osanud oodata ning see oli nii magus, nii nii magus. Ja ettenägematu, nutikas ja loogiline. Kuidas kõik tükid ikkagi niimoodi paika loksusid, et keegi ei näinud Jude'i plaane ette, oli lahe. Asjad arenevad ühte moodi ja siis toimub 180 kraadine pööre. See toimus nii sujuvalt ja sidusalt kõige muuga, et ma isegi ei saa vinguda, et tuli nagu lambist. Võib-olla teised lugejad võisid seda ennustada, kuid mind võttis pahviks. See on nii nii nii super suund, kuhu süžee tüüris, ja ma ei jõua ära oodata, et kuhu see tohuvabaohu kulgeb. Jude sai, mis tahtis, võimu ja tähtsust, kuid kas ta suudab seda ka hoida, kui terve maja põleb ja ainult pangega on vett, et kõiki tulekahjukoldeid kustutada. Aga kui mitte Jude, siis kes teine kogu segadusega hakkama saaks? Ta just seda sooviski. Eks selline ettearvamatu komponent ole jätkuvalt Cardan, kuid mingi hetk peaksid siirad tunded ju noorukite vahel mängu tulema ning siis läheb juba põnevamaks. Igatahes, mulle selline tumedatoonilisem ja isegi problemaatiline süžee ja lähenemine noortekate romantasysse (romance + fantasy) läks täiega peale. Asja tegi lihtsamaks, et tegelased olid huvitavad ja omanäolised. Jude ja Cardan ei pea meeldima, eriti nende käitumine, et neile kaasa elada, kuid jääb arusaamatuks, et miks nad ei võiks lugejatele meeldida. Nad on mis nad on. Igatahes, teine osa juba öökapil ja ootused on kõrged. 

Kino: Ports 2023 aasta filme vol 7 (k.a. "Napoleon", "Kummitus Veneetsias", "Nähtamatu võitlus")

Tervitus!

Veel mõned filmid. 

Pealkiri: Nähtamatu võitlus
Originaalpealkiri: Nähtamatu võitlus 
Kinodes alates: 08.12.2023
Minu hinnang: 4/5

Hämmastavalt totakas ja ülevõlli film, kuid veidralt originaalne ja vinge, omanäoline ning meeldejääv. Mängides nii nõuka nostalgia peal (nt klaasist piima pudelid tekitasid heldimust) ning kaasates müstilisi õigeusu elemente, lisades neile kung fu ja metal-muusika, peaks kogu kupatus olema üks pudru ja kapsad, mis omavahel üldsegi mitte ei klapi. Midagi siit, midagi sealt ja üks paras segadus. Tegu on aga ootamatult sidusa ja ühtse tooniga teosega, kus selline napakas ja ebakonventsionaalne lähenemine ideaalselt toimib ning paneb lausa uskuma, et selline see elu nõuka ajal oligi. Suitsuvorst, kung fu ja Black Sabbath. Linateosel on oma kindel stiil, meeleolu ja eksentrilisus, selle kõige paremas mõistes. Väga meeldis kuidagi luitunud, kuid värvikirev, kollakas ja vanamoodne visuaal, mis matkis 60ndate ja 70ndate filmide värvipaletti. Isegi visuaalsed efektid oli täitsa omased selle perioodi kinole ning mõjusid koomiliselt, kuid lahedalt. Võitlusstseene oleks võinud enam olla, arvestades, et see oli ka loo üks fookusteemasid, kuid püüti ju süžees sõnumitena ikka edasi anda, et ehk on elus tähtsamaidki asju. Peamine on mõistus, meelekindlus ja siis füüsiline. Eks pakkus lugu omajagu diipi ja metat, mida ma tegelikult väga lahti mõtestada ei viitsinud, sest visuaalne pakett võttis kogu mu tähelepanu. Huumoritki oli julgelt, pigem peenemat ja nišikat, mitte jalga tagumikku koomikat. Kogu kontseptsioon oli naljakattega ning sellepärast ehk ekstra kilude peale ei panustatudki. Näitlemine oli suurepärane, eriti Ursel Tilk, kes täiega nautis selle tola mängimist ning oli kuidagi nii ehe. Linateos kippus aga üks hetk venima ning läks liiga pikaldaseks, mis tekitas tunde, et film on kestvam kui ta tegelikult oli. Kõik seigad ning stseenid olid ilmselgelt vajalik ja panustasid tervikusse, kuid kuskil toimus koperdamine ja asi kippus uimerdama. Kokkuvõttes on tegu siiski kihvti ja unikaalse looga, mis ei häbene, peida ega püüa olla midagi traditsionaalselt väärt, vaid tahab olla see lahe vintage tüüp, kes naudib oma kiikse ja vehib kõigi ees uhkusega oma veidrate eripäradega. 

----------------------------------------

Pealkiri: Kummitus Veneetsias
Originaalpealkiri: A Haunting in Venice
Kinodes alates: 15.09.2023
Minu hinnang: 3.5/5

No ei saa uued Hollywoodi filmid oma suurte eelarvete ja võimalustega vastu Poiroti telesarjadele. Fiiling lihtsalt ei ole see mis peaks. Ehk siis, rohkem raha ja kuulsamad näitlejad ei võrdu automaatselt parema tulemusega. Kui esimene film oli hea ja teine, "Surm Niilusel", oli nadi, siis käesolev väljalase on tegelikult mõlemast eelnevast kahest parim. Ja seda suuresti ühel põhjusel. Visuaalselt on tegu lausa meistriteosega, sest selles aspektis ei ole kokku hoitud ning sügavamad taskud tõesti tasuvad ennast ära. Kuigi originaallugu ei paiknenud Veneetsiasse, siis annab uus kõnekas ja koloriidne asupaik võimaluse keskkonna toel süžeele rohkem värvi lisada. Panus on märkimisväärne, sest sellest hoonest ja linnast saab lausa eraldi tegelane. Kohati jätab too tegelased lausa varju. Lisaks, on loosse kaasatud ka paranormaalsed olukorrad, mida algsetes raamatutes väga ei kombitud. Film kasutab täiega ära seda, et leiab aset ajaloolises ja salapärases lossis keset tormi ja vett ning pingutab ehk tondilooga natuke üle. Sellega pakutakse omamoodi õuduselementi ning linateos on justkui kergemat sorti hirmufilm. Kohati võttis kõhedaks küll. Mulle on Poirot aga alati meeldinud just tema kahe jalaga maa peal suuna tõttu ning ma ei ole kindel kas sellised vaimumaailma lisad tema karakteriga õnnestunult klapivad. Need õudus ja fantaasia detailid võivad mõnele meeldida ja mõnele mitte. Süžee ise otseselt ei üllata, kui oled sellel põhinevat teosega kokkupuutunud, kuigi tapmiste motiivide kohalt on muutused drastilised. Mis on omamoodi tore valik, sest siis ka need, kes on raamatut lugenud, saavad üllatuste osaliseks ning mõlemad ei ole üks ühele teineteise koopiad. Näitlemine on igati soliidne, kuigi ma ei suuda harjuda Kenneth Branaghiga kui Poirotiga. No ei suuda. Ta on liiga ülepakutud ja näitleja olemus domineerib üle tegelase. Kokkuvõttes, on tegu aga tervitatava edasiminekuga eelmise kahe filmiga võrreldes ning loodan siiski, et mõni neljaski vuntsi lugu jõuab üks hetk suurele ekraanile.

----------------------------------------

Pealkiri: Napoleon
Originaalpealkiri: Napoleon
Kinodes alates: 24.11.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Ajaloo ühest kuulsaimast väejuhist tehti täielik tuhvlialgune tola. Mind nii häiris. Kas eesmärk oligi tema saavutusi kuidagi pisendada ning näidata meest kui lihtsalt hea õnnega igisejat ja viiksujast, kes sitsis oma naise pilli järgi. See oli nii hale ja ma ei taha uskuda, et selline drastilise kraadini painutatud narratiiv oli ajalooliselt tõetruu. Napoleon oli kui hale idioot. Kas järgmisena võtame ette Caesari dekonstruktsiooni? Süžees võeti fookuseks mehe suhted, mitte niiväga tema militaarsed saavutused või riigijuhtimise tegemised, mis iseenesest on huvitav perspektiiv ning pakub ehk intiimsemat ja sügavamat vaadet tema ellu. Samas, balanss oli täitsa paigast ära, sest tundus, et meelega keskenduti kõigele negatiivsele ja visati õli tulle, et teda ebakompetentse ja armetuna näidata. Otse loomulikult ei pea alati kedagi kiitma ja ehetega üle kaunistama. Tuleb olla võimalikult objektiivne, kuid tehes nigelaks mõne ajaloolise figuuri, kes ka reaalselt selle ära teenis, ja on tuntud kui negatiivse poole kaldu, on arusaadav, kuid Napoleon muuta hampelmanniks, oli natuke minu maitsele liiast. Sõjavägi ja tema sõdurid väga armastasid ja imetlesid seda meest, kes kampaaniate ajal koos kaaslastega koos tule ümber istus ning ei eraldanud ennast tavalistest sõduritest. On põhjus, miks tema mehed teda väärtustasid. Antud filmis oli see päriselt eksisteerinud andumus, lojaalsus ja usaldus Napoleoni igati põhjendamatu ning arusaamatu. Need kaks reaalsust ei klappinud kokku. Kogu võhm läks Josephine'ile ning see tasus ära, sest naine oli etemini kujutatud, intrigeeriv ja usutav, arvestades milline võimukas ja võimekas isik ta oli. Tema mees oli aga naerunumber. Kas ehk pidigi film olema midagi paroodia sarnast või komöödiasugemetega? Visuaalselt ma väga iriseda ei saa, sest Ridley Scottile omaselt näeb kogu kupatus suursugune ja suurejooneline välja. Silmailu oli ning mitmeid ägedaid stseene leidus, eriti need, mis illustreerisid sõjakäike ja lahinguid. Lõppkokkuvõttes, mannetu film, sama mannetu kui versioon Napoleonist selle teose vaatevinklist nähtuna. 

----------------------------------------

Pealkiri: Sinine põrnikas
Originaalpealkiri: Blue Beetle
Kinodes alates: 18.08.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Superkangelaste väsimus on tõeline. Ja nende linateoste kvaliteet on ka tohutult langenud. Seda peegeldavad vaatajanumbrid, üldsuse huvi drastiline vähenemine ning raha kokku kuivamine. Ega antud filmgi žanri päästma tulnud ning esindas ja oli suht kõike, miks rahvas on seda tüüpi linateostele selja keeranud, kuid minule nähtu meeldis. Ta ei olnud mitte midagi erilist, originaalset või hiilgavat, kuid see vana hea stamp süžee ja tüüpilised valikud mõnikord lihtsalt toimivad. Klassika on klassika, mingi muster, mis on end tõestanud, on edukas ja konstantselt taaskasutatav kindla põhjusega. Ja just seda baas lähtepunkti võlu ja valu tabas minu silmis antud lugu. Nii äge on alati kaasa elada ühele n-ö allajääjale, kelle jaoks kõik on viltu ja vastu, kuid kes suudab oma järjekindluse, headuse ja põhimõtetele kindlaks jäädes midagi suurt ja vägevat korda saata. Latiinode kogukonda esindav, Jaime, ja kõik teda ümbritsev, oli muidugi üks suur mahlane stereotüüp ja telenovela maiguga, kuid mõnikord need iseloomujooned töötavad loo kasuks, nt arusaam, et latiinod on oma peredega väga lähedased, sest oli ju äge kui kõik poisi lähedased aktiivselt võitlusesse kaasatud said. See pakkus palju huumorit ja selliseid "Yes!!!" momente. Filmis leidus üldse hea tasakaal tõsisest ja koomilisest, samuti, emotsioonidest ja äkšonist. Superkangelaste mütoloogia pool oli, lisaks, täitsa üllatav ja äge, sest ma ei teadnud sellest Sinise Põrnika tegelasest mitte kui midagi. Oli lahe, et kaasatud oli nii üleloomulikud võimed ja maailm, kui tavalised, teadusel ja inimlikel oskustel põhinevad kangelased. Siiski, ega see film ja lugu eriti meeldejääv ei olnud ning millegi erilisega otseselt esile ei kerkinud. Teisalt, mõnikord on vana hea hakklihakaste kõige maitsvam, isegi kui oled seda miljon korda söönud, ning mingid ainulaadsed ja erakordsed Michelini gurmeeroad lihtsalt lendavad üle pea. Just nostalgilise sööklatoiduga võib seda filmi võrrelda. Ennast tõestanud, kuid natuke plass ja vanamoeline. Aga hea. 

----------------------------------------

Pealkiri: Päikeseaeg
Originaalpealkiri: Päikeseaeg
Kinodes alates: 06.10.2023
Minu hinnang: 3/5

Olen ausalt öeldes natuke segaduses, et kuidas peaksin filmile lähenemine. Mis nurga alt? Olen teiste arvamusi lugenud ning jääb kõlama idee, et antud dokumentaal oli helge ja positiivne ja kaunis ning päikeseline. Minu jaoks oli see äärmiselt masendav. Jah, ilus ja ehe, kuid depressiivne. Looduslik ja maine, kuid kuidagi tumedates toonides ning trööstitust vaatevinklist. Pealkirjas olevat päikeseaega oli minimaalselt, mis tekitaski küsimuse, et kas fookus oli pigem pimedal perioodil ning päike oli siis see mida oodata, nagu puänt lõpus, üürikest aega ja pikka ootamist väärt, või siis mõne jaoks ongi kogu aastaajaring nagu üks konstantne päikeseaeg. Sest pole vahet mis õues, vaid loeb see mis sees. Minu jaoks on pime periood, mida meil on ohtralt, raske nii vaimselt kui füüsiliselt, seega, oli mul keeruline näha seda filmi kui midagi eredat, lõõgastavat ja helget. Siit tekkiski kognitiivne dissonants ja mul oli raske antud teost nautida ning väärtustada ehk sellena mis ta baastasandil olema pidi. Samas, äkki oligi siht, et on raske, on rõske ja on rõhuv, kuid lõpuks tuleb alati valgus, mis kõik eelneva otsekui kustutab ning aitab taas ellu ärgata. Mitte ainult loodusel, loomadel ja kõigil elukatel, vaid ka inimestel. Mulle aga väga meeldis kuidas film kas teadlikult või isegi alateadlikult kuidagi promos introvertsust ja iseendaga olemist, suhteid lähedastega ning lapsepõlve rõõme. Koguaeg ei pea olema ümbritsetud müra ja inimmasside melust ning rööprähklemine ei tohiks olla eesmärk iseenesest. Seda looduserütmis rahulikult kulgemist oli tegelikult mõnus vaadelda ning omamoodi näis see hüpnotiseeriv. Toredad olid mudilaste seiklused metsas, mis tuletavad teravalt ja nostalgiliselt mulle meelde minu enda loodusküllast lapsepõlve ning hommikust õhtuni päevi, kus lihtsalt sai õues mütatud ja roheluses ringi mängitud. Köitev dokumentaal, kuid mul tekkisid ebaselged tunded ning mitmeti mõistetavad arusaamad nähtust. 

----------------------------------------

Pealkiri: Härra Blake teie teenistuses!
Originaalpealkiri: Mr. Blake at Your Service!
Kinodes alates: 17.11.2023
Minu hinnang: 2.5/5

John Malkovich on kõva näitleja, selline omapärane, eriline ja kuidagi teistmoodi. Ja eks ta on oma karjääri jooksul juba tõestanud, et annet tal on ning las ta siis nüüd oma vanaduspõlves on ära teeninud mõned lihtsalt rahatšeki saamise eesmärgil tehtud filmid, kus tal on vaja vaid kohale tulla ja, põhimõtteliselt, panustada nii minimaalselt kui võimalik. Nt lihtsalt hingata ja nähtav olla. Okei, no liiga vähe ta vist ikka ei andnud endast, sest mees pursib edukalt suurema osa linateosest prantsuse keelt. Seda täitsa tõetruult ja mitte kõrva ülemäära riivavalt, kuigi tsipake konarlik on tulemus ikka. Film ise on selline tüüpiline ja täitsa mittemidagiütlev soe ning südamlik heatujulugu, kus rikkur vajab vaheldust, puhkust ning omamoodi lunastust, sattudes hunniku erinevate probleemidega kimpus kaootilise tegelastekarja otsa, kus ta siis oma headuse, soovituste ja tarkade mõtteteradega hakkab kõigi ümberringsete elu paremuse poole muutma. Vaja on vaid ühte inimest, kes sinusse usub, sind toetab, sind mõistab ja kuulab, et saaksidki probleemid lahendatud, ning kõik elavad õnnelikult elu lõpuni. Muidugi, aitab see abistaja teisi aidates ka iseennast ning tervenemine toimub kahepoolselt sümbioosis. Käsi peseb kätt ja positiivsus on nakkav. Sellised filmid on tegelikult väga mõnsad, neil on oma eesmärk ja nad võivad õigel ajal õiges kontekstis olla inspireerivad ning nauditavad. Tihti aga jäädakse kuidagi kesiseks ning ei pakuta midagi värsket ja see ekstra samm jääb astumata. Täpselt samamoodi ka antud linateosega. Sõnum on ju kiiduväärt ning süžee on, lisaks, täitsa nunnu, kuid tulemus jääb pealiskaudseks, natuke odavaks, amatöörlikuks ja õhukeseks. Armas film, tore kass, šarmantne John Malkovich, realistlikud tegelaste mured ja lahendused, kuid midagi jäi, kahjuks, puudu. 

Kino: Ports 2023 aasta filme vol 6 (k.a. "Barbie", "Oppenheimer", "Joy Ride")

Tervitus!

Vahelduseks mõned filmid. 

Pealkiri: Barbie
Originaalpealkiri: Barbie
Kinodes alates: 21.07.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ma läksin Barbiet vaatama, mitte Keni. Seega, ei ole ma filmiga nii rahul kui võiks olla. Mõistan, et Keniga seoses olid mingid meta teemad mängus, patriarhaat, sooline võrdõiguslikkus, jne jne, kuid mind ei huvita. Tahtsin Barbiet, kuid too lükati omaenda loos teisejärguliseks. Mis oli vist ka üheks keskseks sõnumiks, teadlikuks või alateadlikuks, kritiseerides ühiskonda ja olles sotsiaalteadlik. Samas, mulle jäi ebaselgeks, et kas Kenile tunti kaasa kui stereotüüpi või teda kritiseeriti kui stereotüüpi. Või taheti teda näidata kui ohvrit? Film oli palju diibim kui oleks eeldanud ning see kohati häiris. Ma ei tahtnud hakata seda nähes mõtlema elu mõtte, naiste rõhumise ja meie maailma probleemide üle. Vähemalt mitte nii teravalt ja intensiivselt. Ei saa aga väita, et kõike neid võtmeteemasid ja sotsiaalprobleeme ei oleks väga nutikalt ja köitvalt edasi antud ning kaasatud, kuid liiga palju on liiga palju. Minu jaoks on Barbie alati midagi positiivset olnud, vaatamata vingumisele, et ta esindab ebarealistlikke ootusi, nii kehalisi, ilulisi kui karjäärilisi. On alati väga võimestav näha teda olemas kes iganes ja tehes mida iganes. Kohati mindi selle ideega natuke üle võlli, kus Barbie võis olla ka mingi suvaline hulgus tänavalt. Kontseptsioonina kõlab ju hästi, kuid reaalsuses mõjub võõrastavalt ja imelikult. Kaasates kõiki, ei kaasata tegelikult kedagi. Margot Robbie oli, muidugi, võrratu ja ideaalne, ning ega Ryan Goslingi oma karismaga maha jäänud. "I'm just Ken" laul oli tõesti muhe ja ootamatult humoorikas. Oli näha, et mõlemad väga naudivad neid rolle. Nostalgiline oli kogeda erinevaid Barbie kostüüme ja muid vidinaid ning lisasid, mida lapsepõlvest mäletan. Eriti eredalt jäi meelde rulluisutaja Barbie riided ja kui kentsakalt need mõjusid tänapäeva kontekstis. Kõik visuaalne ja kogu atmosfäär oli autentne ning tuletas mõnusalt meelde Barbie roosat maailma ja kõike sellega kaasnevat roosamannavahulist. Aga, jah, võib-olla vähem sotsiaalkriitilist kommentaar ridade vahel ja otse vahtu vahtimist oleks filmi helgemaks ja nauditavamaks teinud. Kui Barbie ka juba nõretab poliitikat, siis mis asi veel vabaks jäänud on? Samas, Barbie on alati poliitiline olnud. Selle vastu ei saa vaielda. Tore, et nad ta looja lõpus kaasasid ning brutaalselt ausalt naise käekäigust rääkisid. Äge film, kuid natuke ülemäära tihke. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Tondiloss
Originaalpealkiri: Haunted Mansion
Kinodes alates: 04.08.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Viimasel ajal on enamused Disney filmid kuidagi lahjad, kaheldava kvaliteedi ning sisuväärtusega ja lihtsalt kiire raha tegemise eesmärgil. Paradoksaalne on see, et need ei kipu väga raha sisse tooma ning pigem kaotavad, ja mitte vähe. Tegu on looga, mis põhineb ühel Disney lõbustuspargi atraktsioonil, mis ei ole just paljulubav baas, sest kui ollakse ideedega nii meeleheitel juba, et miljonite miljonite eest ollakse valmis investeerima mingisse suvalisse kontseptsiooni, siis tekitab küsimusi küll. Üllatav on fakt, et mulle tegelikult linateos väga meeldis. Tulemus oli omamoodi absurdne, ootamatult soliidse keskse süžeega, mõnusate tegelastega ning nii totakas, et seda ei olnud heas mõttes võimalik ülemäära tõsiselt võtta. Selline vahva seiklusfilm, kus kombo fantaasiat, müstikat, krimkat, õudust, ning mis pakendatud täitsa ägedasse ja just parajalt ülepakutud värvi- ning stiilikookonisse. Peab tunnistama, et müsteerium, et kes ja miks lossi kummitab, oli täitsa põnev ning huvitav oli tegelastega koos mõelda, et kuidas seda segadust lahendada. Karaktereid oli kohati natuke liiga karikatuurid ja liiga omanäolised, kuid kõigil oli oma roll ja iseenesest keegi ülemäära ei häirinud. Keemia selle seltskonna vahel oli täitsa olemas ning see mõjus piisavalt orgaaniliselt. Toredasti käsitletud olid tegelaste erinevad mured, traumad ja mineviku varjud, mis kenasti tasakaalus, ning reaalselt pakkusid midagi süžeele, et seda täisväärtuslikumaks muuta. Leina teema on delikaatselt ja emotsionaalselt esitatud. Samamoodi ka uute võimaluste kontseptsioon. Ükskõik kes sa oled või midagi tegid või ei teinud, siis alati on olemas teine šanss. Jah, eks ta natuke selline ühenda-numbrid lugu ole, mille sarnast ennegi nähtud, kus kamp igast mujale mitte passivaid kentsakaid tegelasi üksteise kambas sõprust, mõistmist ja tuge leiavad, kuid siinkohal see toimis. Toimis piisavalt, et mulle korda minna ja mind kaasa haarata. 

------------------------------------------

Pealkiri: Spider-man: Across the Spider-Verse
Originaalpealkiri: Spider-man: Across the Spider-Verse
Kinodes alates: 02.06.2023
Minu hinnang: 4/5

Mulle väga meeldis juba esimene sarja osa ning teinegi ei teinud järeleandmisi kvaliteedis ei süžees, visuaalis, sõnumis ega õhkkonnas. Kuidas on võimalik, et Sony suudab toota niivõrd vahvat ja terviklikult õnnestunut Ämblikmehe animasarja, samal ajal täiesti põrudes oma live-action Ämblikmehe kurikaelte filmidega, mis ei kannata kriitikat. Lugu pakub kõike ja suhteliselt palju. Tegelasi on ohtralt ning kogu kupatus võib natuke virvarrina mõjuda ja liiga värvikirevaks minna eri mõttes ja tasanditel. Tempo on üpris kiire ja halastamatu. Samas, suudab lugu endaga selgelt, köitvalt ning õhinat tekitavalt vaataja kaasa haarata ning tõeliselt lõbusat, mõnusalt humoorikat ja südamlikku kinokogemust pakkuda. Eriti vahva on animatsiooni stiil, kus on miksitud ja kokku klopsitud igasugu visuaalseid lähenemisi ning võimalusi. On selge, et silmailuga on reaalselt vaeva nähtud ning detailsuse mõttes on pilt võimas. Antud loos puutub meie kangelane, Miles Morales, taas kokku eri dimensioonidest pärit ekvivalentidega Ämblikmehest ning neid on seekord tuhaneid (mainimist väärib muhe India Ämblikmees). Võib-olla ehk vinguks, et kas neid oli nii palju rambivalgusesse vaja. Sama tegelane teoorias, kuid iga üks neist on omaette karakter ja isik, kellel isemoodi iseloom ja põhimõtted. Nende viimaste konfliktid on süžees fookuseks ning tundub, et erinevaid arusaamu on hulgi. Tore oli, et ka esimeses sarja osas tutvustatud "Ämblikmehi" sai uuesti nautida. Tegu on suurepärase superkangelaste filmi näitega, kus keskmes on kõik õiged teemad ja õigel viisil. Sõprus, mis on õige-vale, kangelase koorem, laiem hüvang versus üksik indiviid, usaldus, kamraadlus, lojaalsus, kaaslaste toetamine, perekonna tähtsus, jne. Ja õigel viisil selles mõttes, et kõike oli just parajalt, moraale esitati mitte epistlit lugemise viisil, tegelaste käitumise ratsionaal oli arusaadav ja loogiline, vastasseisud mõistetavad, konfliktid jälgitavad ja mõistlikult lahendatavad, emotsionaalsed aspektid igati paigas ja õiges koguses, tegelaste areng oli kenasti olemas, jne. Huvitav, kas tuleb ka kolmas lisa sarja? Hea meelega kaeks sedagi kunagi kui see lõpuks eksisteerib. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Teismelised ninjakilpkonnad: Mutantide möll

Originaalpealkiri: Teenage Mutant Ninja Turtles: Mutant Mayhem
Kinodes alates: 11.08.2023
Minu hinnang: 4/5

Minu lapsepõlve üks lemmikumaid multikaid olid ninjakilpkonnad. Ja nii kihvt, et lõpuks on tehtud kaasaegne linateos, mis originaalile peaaegu, et samal tasemel truu. Need live-action filmid, mida siin vahepeal treiti, olid okeid, kuid neis oli pigem fookus Megan Foxil, mitte kilpkonnadel, ning viimased ei saanud omaenda nimelistes filmides piisavalt tähelepanu. Käesolev animatsioon on tagasi juurte juurde minek, kuid värskemalt, modernsemal ja särtsakamal viisil. Need on mutant ninjakilpkonnad uuele põlvkonnale, uues kuues, kuid sisemuses on suudetud tabada ja säilitada originaali absurdi ja ägedust. Animatsiooni stiil mulle väga meeldis, sest see oli ajakohane, kuid mitte liiga tehislikult digi, et oleks oma identiteedi kaotanud ning mõjunud ebaautentselt ja ülemäära sunnitult. Sel oli natuke nukufilmi (plastiliinist) vaibi, mis oli omapärane, tervitatav ja lisas iseloomu. Huumor oli hea, nostalgiat pakuti hulgi ning kõik neli konna said piisavalt rambivalgust ja arengut. Nad ei olnud seekord teisejärgulised, vaid olidki loo süda. Eriti nende omavaheline side. Isegi kurikaelad olid täitsa asjalikud, kuigi see viimane lahing eriti originaalne ei olnud, suutis see siiski suhteliselt koomiline välja kukkuda, mis vist oligi üks eesmärkidest. Meister rott issina on alati tegija, ükskõik millises loo meediumis. Aprili uusversiooni kohalt jään kahe vahele, sest mina mäletan teda kauni reporterina, kuid, noh, peaasi, et suhtumine ja eesmärk on kahel variandid põhimõtteliselt samad. Teisalt, eks filmi stiil oligi pigem selline kole-kena või siis mitte just esteetilise fookusega, mis on igati vahva ning sobib selle ogara looga ju ideaalselt. Nokkida on alati, sest tegu ikkagi minu lapsepõlve kangelastega ning ühe 80ndate lõpu ja 90ndade algse kõige originaalsemalt laheda (ei varja erapooletust) multikaga, seega, on see ära teeninud vaid parimad koopiad ja materjali taaskasutamise katsed. Seekord saadi kiiduväärselt hakkama. 

------------------------------------------

Pealkiri: Joy Ride
Originaalpealkiri: Joy Ride
Kinodes alates: 28.07.2023
Minu hinnang: 4/5

Neid roppusi oli liiga palju. Liiga, liiga palju. Roppused ei ole pea mitte kunagi vaimukad. Nilbusedki ei ole lahedad. Tegu on n-ö sõpruskonna roadmovie'ga mille sarnaseid on ennegi nähtud ning mis kõik kipuvad olema sellised totakad, nõmedad ning ebatsensuursed. Kui sellest kõntsast ja rentslihuumori pealiskihist mööda vaadata, siis tegelikult oli süžee, sõnum ja tegelased ju vahvad. Ja, lisaks, on tore, et vahelduseks on sellist tüüpi filmi fookuses naised ja sõsarlus, mitte jälle kamp mehi ja kamraadlus. Oma otsib oma, saabas otsib saabast ning ei ole vist kerge olla ainus asiaat (lapsendatud) oma kogukonnas, kui kõik ümber on tavalised valged. Ja siis, kui üks päev teine sinusugune ilmub, siis on eluaegne parim sõprus garanteeritud. Aga kui oled lapsendatud, siis miski osa sinust ikka soovib teada, et kes on sinu vanemad ja miks läks nii nagu juhtus. Siit tekkiski reisifilmiks siht ning neli sõbrantsi asuvad teele Hiina, et leida sõbranna juured. Otse loomulikult juhtub tee peal igast ogarusi, õnnetusi, lollakusi, absurdsusi ja kõiki muid ootamatuid ning vähem ootamatuid takistusi ja sündmusi. Sattudes kogemata narkootikumidega näpud ukse vahele, leiavad tüdrukud ennast suurest supist ning peavad kuidagi end rajale tagasi tirima. Siin tuleb, muuseas, abikäena mängu k-pop fännikogukond, kes tõestas end taas kui kõige osavam, paremini ühendatum ja solidaarsem grupp inimesi, kelle peale saab loota, ükskõik mis olukorras ja isegi siis, kui suhtlus ei ole eelnevalt internetist kaugemale laienenud. See k-pop segment, muusikaklipp ja nimed olid geniaalsed. Loomulikult on kõik vürtsitatud nii hea kui mageda koomikaga ning terava ja tempoka dialoogiga, mis on lustakas ja särtsakas. Käsitleti, lisaks, tõsisemaid teemasid nagu stereotüübid, kus vastanduti arusaamale, et asiaadid pigem vaoshoitud ja korralikud, sest need tüdrukud olid küll kõike muud kui taltsad. Humoorikas oli stamp, et kõik asiaadid on justkui automaatselt hiinlased. Tuli välja, et meie kangelane ei olnudki mitte just sellest rahvusest ning see tekitas naljakaid olukordi ja drastilist suhtumist teatud gruppidelt. Vaatamata kohati labasele toonile ja rõvedatele situatsioonidele, oli tegelikult film lahe ja super meelelahutus.

-------------------------------------------

Pealkiri: Oppenheimer
Originaalpealkiri: Oppenheimer
Kinodes alates: 21.07.2023

Minu hinnang: 4.5/5

Mida siin ikka niiväga enam öelda, tegu on meisterliku filmiga, mis hiilgav pea kõigilt aspektidelt, nii näitlemine, süžee, dialoog, emotsionaalne väärtus, ajalooline väärtus, paeluvus, moraalsed konfliktid, visuaal, muusika, kunstilised ja stilistilised valikud, jne. Teema on keeruline ja seda on autentselt esitatud kogu oma komplitseerituses, samas, ei tekkinud kordagi segadust ja arusaamatust. Vaatajale oli tuumapommi raskesti seeditav lugu tegelikult väga lihtsaks tehtud. Fookus oli pigem inimsuhetel ja -konfliktidel mitte niiväga füüsikal, kuigi ka seda lahati piisavalt. Nt, mis mulle huvitav oli, et teadlastel oli reaalne hirm, et kui reaktsioon käivitada, siis ei pruugigi see lõppeda enne kui maailm ja mateeria on hävinud. Üleüldse meeldisid igasugu vihjed ja detailid kogu protsessist ning laiem kontekst. Nt Einsteini roll, vesiniku pomm, Kyoto pääsemine, jne jne. Üks asi oli kaasa elada pommi valmimisele kui ühele süžee sihtidele, mis ei olnud just sündmus mida oodata, kuid enam köitis ja pani pöidlaid hoidma hoopis Oppenheimeri süüdistused pärast õnnestunud teadustööd. Siinkohal andsid hiilgavad etteasted Robert Downey Jr ja Emily Blunt, kes just meest laites või kaitstes oma parimad esitused pakkusid. Käisin filmi vaatamas pärast Barbiet, kuigi soovitati pigem vastupidi, kuid, ausalt öeldes, rõhus mind Barbie enam, sest see esitas reaalsust ja tänapäeva. "Oppenheimer" on ikkagi ajalugu, kuigi kaasajas väga aktuaalne ajalugu, kuid siiski, need dilemmad mida ta lahkas on juba läbihekseldatud. Oppeneheimer mõjus kauge ja võõrana (kuigi tuuma oht ei vaata kellestki mööda), Barbie aga konkreetselt puudutas mind kui naist. Kokkuvõttes, "Oppenheimer" on suurepärane filmi, mis haarab endasse, paneb mõtlema ja on igati võimas oma sisus ning tulemustes. 

Raamat: Krimi eri "Härjasoo hingevaras", "Kuidas tappa oma perekonda", "Täitsa teine lugu" ja "Agatha Raisin ja Surmapirukas"

Tervitus!

Ja jälle raamatuid.

Pealkiri: Kuidas tappa oma perekonda
Autor: Bella Mackie
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 2.5/5

Oeh, see raamat ja mina kohe üldse ei klappinud ega meeldinud teineteisele. Ma saan objektiivselt aru, et miks osad nii vaimustuses sellest on, kuid minul vajutas ta kõiki valesid nuppe ja ei saanud me kuni lõpuni sõpradeks. Jah, ta on selline unikaalsem ja omanäolisem teos, mille fakti tuleb kiita, kuid kõik "teistsugune" ei ole kohe ka parem. Põhimõtteliselt, lugu kirjeldab kuidas Grace, kelle isa oli miljardär, kasutas tema ema ära, hülgas naise ja lapse, ning ei aidanud neid mitte kordagi, isegi kui naine oli vähki suremas ja tütar üksi jäi. Jah, väga traumaatiline, jõle ja jube, kuid ma ei tundunud loos seda mingit ekstra detaili, mis oleks nende saatuse kuidagi eriti traagiliseks teinud. Ja mis oleks siis sellist üle mõistuse reaktsiooni Grace'ilt ära teeninud. Nad hüljati ja neid ei aidatud, kuid, vaatamata sellele, Grace'i elu ei olnud katastroof. Tema eest hoolitseti ja ta elas, vähemalt materiaalselt, väga hästi. Minu point on see, et naise reaktsioon ja plaan tappa kuus inimest, kaasa arvatud need, kellel ei olnud tema jätisest isa tegudega mingit pistmist, ei olnud tasakaalus sellega, et mis peategelase ja tolle emaga juhtus. Grace, põhimõtteliselt, koksas maha täiesti süütuid inimesi. Okei, nad ei olnud võib-olla kõige moraalsemad ühiskonna liikmed, kuid oma onupoja puhul ei olnud tegelikult mingit õigustust. Ükskõik kui palju Grace neid pealiskaudseid põhjendusi välja mõtles. Eks raamat pidigi vast olema selline absurdne ja ebarealistlik, kuid kui baas logiseb ja ei ole tugev, siis isegi idiootsustena mõeldud idiootsusi on keeruline tõsiselt võtta.

Teiseks, ma ei tea, kas see pidigi niimoodi olema, kuid Grace ei olnud üldsegi meeldiv inimene. No, jah, kui sa nii hõlpsasti tapad, siis sa ei olegi just tore tüüp, kuid kaasa suudaks elada ükskõik kellele kui eesmärk on õige, isegi kui tegelane ei ole perfektne. Naise puhul oli aga kõik nii vastumeelne, sellepärast, et talle endale oli kõik nii vastumeelne. Ta vingus kõigi ja kõige üle, mitte midagi talle väga ei meeldinud, millegagi ta polnud rahul, kõiges nägi ta midagi mida laita, kriitikat oli tal igas suunas ja ta oli lihtsalt üks meeletu hunnik vingu. Ta oli väljakannatamatu. Isegi pere motivatsiooni, kes ta enda juurde võttis, suutis ta negatiivseks pöörata. Ta oli tohutult tänamatu ja mulle kohati tundus, et Grace sobis oma isa pere hulka suurepäraselt. Ehk siis, teistes näeb pindu aga enda silmas palki ei näe. Jällegi, ehk oli see tahtlik autori poolt, selline nutikas lüke ja puänt, et naine ise oli hullemgi kui tema pere, kuid, oeh, kuidas mul ei olnud kannatust Grace'ist ja tema hädaldamisest lugeda. Lisaks, oli tal kõige ja kõigi kohta oma arvamus ja autorile väga väga meeldis pikalt ning laialt iks teemadel peategelase vaatevinklist lähtudes heietada. Raamat oleks võinud olla poole õhem kui Grace ei oleks igalt suvalisel ja kõrvalisel teemal hakanud oma kommentaare jagama. Autor vorpis tohutult teksti valmis, kus oma 40% ei olnud üldse asjakohane või huvitav või kindla fookusega. Tapmised ise tundusid kogu jahumise kõrval siuh-säuh lühikesed. 

Ja, viimaks, see lõpu pööre oli ootamatu. Ma tunnistan, et see päris intrigeeris mind ja ma ei osanud seda ette näha. See oli huvitav finaal ning, okei, väike kiitus autorile sellise ootamatu suuna tutvustamise eest. Samas, tagasi vaadates, oli see ka täitsa lambikas. Ma ei mäleta, et oleksin mingeid vihjeid või viiteid sellisele pöördele eelnevalt märganud. Ehk ei pannud ma lihtsalt tähele, ja ma vabandan ülekohtu ning enda tähelepanematuse eest, kuid puuduvad seosed ülejäänud looga, tegid lõpu kuidagi liiga mugavaks ja odavaks. Põnevaks, kuid laisaks. Huvitavaks, kuid eraldiseisvaks. Nagu ei loekski sama raamatut ja tegu on kahe eri süžeega ühtede kaante vahel. Lõpp mõjus ka liialt järsuna, nagu idee selliseks ootamatuseks oleks autoril tekkinud alles siis kui ta ei suutnud ägedat finaali välja mõelda, et kuidas otsad kokku tõmmata. Nagu autoril oleks igav hakanud ja ta tahtis kirjutamisega kiirelt ühele poole saada. Aga mis siis ikka. Tegu on kahtlemata originaalse ja isikupärase teosega, mida võib nimetada krimi paroodiaks, absurdikirjanduseks, feminismi kastmes viha väljendajaks ja teraapiaks, sotsiaalkriitikaks, õuduskomöödiaks ja komöödiaõuduseks, mustaks huumoriks, jne. Kõik need kategooriad on ju vinged ja, teoorias, oleks pidanud mulle raamat imponeerima, kuid reaalsuses juhtus vastupidine. Eks see maitse asi ole ning võib-olla ma lihtsalt ei mõista romaani geniaalsust. Ja ehk ma ei peagi seda mõistma. Soovitan ma aga kõigil huvitatutel see kätte võtta, sest ma kahtlustan, et sellega on nii, et kui meeldib, siis meeldib pööraselt ja kui ei lähe peale, siis ei lähe kohe üldse. Proovige! Soovitan katsetada, et kumba rühma kuulute. Või tekib lausa kolmas grupp -- need keda raamat õlgu kehitama paneb ja külmaks jätab?

----------------------------------------------

Pealkiri: Härjasoo hingevaras
Autor: Lille Roomets
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Nii äga kui mõni kodumaine krimka sind üllatab, ootusi ületab ja isegi täitsa hea on. Eeldasin sellist okeid, kuid veidi kesist lugu, kuid kukkus välja, et mulle raamat väga meeldis. Jah, ta ei olnud ülemäära sügav või originaalne, kuid oma lühiduses suutis ta pakkuda kõike seda, mis ühe detektiiviloo mulle nauditavaks teeb. Kindlasti olid tegelased kõige suuremaks õnnestumiseks, sest sa said aru, et kes nad on, miks nad midagi teevad, neil olid omad kiiksud ja nad ei valgunud ühte halli massi kokku. Kaks peategelast, Luuk ja Rawell, oli isepärased veidrad tüübid, kel omad mõtted, vead ja voorused. Ekstra boonuspunktid vahva koera eest, kellest vist hetkel erilist jälituskutsut ei saa, nagu planeeritud, kuid anname tublile poisile aega. Mis mulle eriti peale läks ja positiivset elamust pakkus oli ootamatult mahlane ja muhe huumor. Kogu teos oli kuidagi sellise õrna koomilise pealiskihiga, mis ei lubanud loetut liiga tõsiselt võtta, vaatamata tõsistele teemadele ja rasketele olukordadele. Lemmikseik oli dialoog politseiülema ja urjadnik, Luuki, vahel seoses Talvepalee mässuga Peterburis. Üks seletab teisele, et mis nüüd kõik keelatud on ja Luuk küsib täpsustusi. Jäi ebaselgeks, et kas meelega nokkides või naiivsusest, mis tegi olukorra veel naljakamaks. Nt keelatud on punased lipud ja kaelarätid, kuid punased mütsid? "Konfiskeerimisele!" "Aga punased käpikud?" "Persse need punased käpiku!". Või siis need, kes mässust räägivad tuleb kartsa panna ja teistest eraldada. Luuk sellepeale: "Kui rääkijaid on mitu?" "Kõik kartsa!" "Ja kui nad kartsas edasi räägivad?" Ma ei tea, kuid selline totakas koomika tõesti tõi mulle muige suule, mida ei juhtu tihti. See on vaid üks näide, et kuidas raamat loole mõnusat huumorit pakkudes värvi andis.

Hästi oli veel saavutatud ajastu hõng. Ajalooline taust oli igati asjakohaselt edasi antud. Sa tundsid, et oled autentses 1905. aasta Lõuna-Eesti maakohas, oma raudteede, mõisate ja kaugel lõõmava Vene impeeriumiga. Eriti kurb oli lugeda vaesuses virelevast talupoegade perest, kes aga, õnneks, kuidagi ikka hakkama said ning kelle jaoks lugu lõppes õnnelikult. Kaetud ja kaasatud sai eri klassides inimesi ning reaalsusi. Härjasoo teema oli tohutult põnev ja paeluv, kuid mulle tundus, et seda oleks võinud kuidagi tihedamalt süžeega siduda. Kontakt jäi natuke pealiskaudseks, kuigi idee oli paljulubav. Krimka müsteerium ei olnud midagi ülemäära köitvat ja geniaalset, kuid suutis pakkuda soliidset ära arvamist ja lahendust. Lõppkokkuvõttes, kindlasti võtaksin kätte järje, kui selline peaks mingi hetk tekkima, sest minu jaoks oli teose kombo eri elementidest ja selline huvitav ajastu valik igati kümnesse. Jooksis kiirelt, pakkus lahedat sisu, tutvustas omanäolisi tegelasi ja andis võimaluse muheleda ning head huumorit nautida, muutumata palaganiks või pisendades tolle aja keerulisi olukordi ning probleeme.

--------------------------------------

Pealkiri: Hoopis teine lugu
Autor: Stefan Ahnhem
Kirjastus: Helios Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

See oli selline veider krimka või siis skandinaavia noir, mis kohati jube tüüpiline žanrinäide. Teisalt, kuidagi omanäoline ja mõjus ebatavapäraselt, mis oli pigem positiivne aspekt. Loos leidus välja palju erinevaid haruliine. Mingi hetk tundus, et ülemäära mitmeid. Osad huvitavamad, osad okeid, osad möh, millest ei olnud mul sooja ega külma, ja osad, mis toimisid kui lihtsalt leheküljearvude venitamine ja tempo viivitamine, põgusalt seotud, kuid täiesti suvakad laiemas kontekstis. Raamat ei toimunud tervikuna ja jättis sellise hakitud mulje, sest pidevalt oli peatükkidel hoopis teised fookused ja jälgiti eri tegelasi, mõndasid, kellele üldse poleks olnud vajalik loo edukaks edastamiseks keskenduda (nagu see vanglatöötaja -- miks?). Siis tuli ette mingeid niite, mis lõppkokkuvõttes nagu kuhugi ei läinudki ja mõjusid paugu asemel tossu susisedes välja laskvalt. Jäi mulje, et süžee tuum oli väga õhuke ja autor pidi tihedust lisama igast kammajaa sisse toppimisega, mis veel enam põhi looliini lahjendas. Samas, ei saa kaevata selle üle, et vähe oleks toimunud ja igav oleks olnud, sest pidevalt käis mingi äkšon, igast uusi asju kaasati, üllatati, sest mul polnud aimugi, et kuhu või mis nüüd, kes, kus ja miks. Väga palju värvikaid tegelasi tuli ette, kes täitsa tundusid kui päris tegelased, mitte mingid papist klišeed, ja kogu lugu ei olnu üldsegi sirgjooneline, mis on igati kiiduväärt asi. 

Vaene peategelane, Malin, võitles mitmel rindel ning, kuigi koloriidsed probleemid, oli neid lihtsalt üle piiri. Küll peremured, küll nõme boss, küll keskne sarimõrva liin, küll mingi stalker, jne. Samas, tegelane ise paistis sümpaatne ja tegus, just tänu sellele, et võitles nii kodus, tööl, mujal, siin ja seal, samal ajal kui absoluutselt kõik, nii lähedased ja võõrad, vaenlased ja kamraadid, talle pidevalt kaikaid kodaratesse heitsid. Kuigi ülemäära eri suundadesse tirivad teemad, on ju selline tegelikult päris elu ning üks häda kipubki teist taga ajama. Elus ei saagi keskenduda vaid ühele asjale, vaid peab tasakaalustama mitut. Kes olid mõrvarid ja miks tapeti oli natuke igav ja konkreetne lugu sellist äraarvamismängu ei pakkunud, sest pigem olid kirjategijad mingid kolmandad ning tegu oli rohkem põnevikuga kui Agatha Christie müsteeriumiga. Aga, noh, kõik ei peagi alati ühe malli järgi käima ning thrillerites ongi tagaajamine tihti põhiline, mitte pahalase identideedi välja nuputamine. Igatahes, kokkuvõttes, täitsa okei krimka.

-------------------------------------------

Pealkiri: Agatha Raisin ja surmapirukas
Autor: M.C. Beaton
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2011
Minu hinnang: 3.5/5

Olen millegipärast ostnud sarja kümme osa ilma, et ma ühtegi neist oleks lugenud. Ja ostan muudkui uusi osi, teadmata, et kas mulle sari üldse imponeerib. Miks ma seda teen? Kes teab, ju siis mingi kollektsioneerimise kiiks. Nüüd lõpuks aga võtsin esimese kätte ja, juubeldan, sest, jah, täitsa söödav oli ning ma ei ole vastu ka veel ühele suutäiele. Pelgasin, et lugu on natuke liiga "muhe" krimi, mis ei ole hea, sest siis ei ole süžeed eriti usutavad ja orgaanilised, isegi kui enamus krimkasarju nii ehk naa ülemäära realistlikud ei näi (no tõesti, Midsomeris ei tohiks enam ühtegi elavat hinge olla, sest neid koksatakse ju iga tund). Eks kogu kontseptsioon eriti tõsiselt võetav ei ole, kuid mind ei häirinud paljud aspektid, mis mind tavaliselt silmi pööritama panevad. Ehk on see lihtsalt uue sarja võlu ja tähelepanu ning tutvumisperiood ei ole veel kaotatud või ületatud. Samas, Agatha oli täitsa mõnsa kangelanna, omade eripärade ja energiaga, mis, ma kahtlustan, et üks hetk ikka mu tagumikku hakkavad kriipima, kuid hetkel oli sellele südikale naisele äge kaasa elada. Ta on just hea tasakaal otsekohesest, tegusast ja häbitust tank-moorist, ning, samas, inimlikust ja kellestki keda mõista ja kellega samastuda. Kõrvaltegelasi oli kohati natuke liiga palju, kuid suutsin kiiresti koheneda ja ei olnud vaja väga punnitada, et mõelda, et kes see nüüd oli ja mida ta siin teeb. Toredad olid kohalik politseinik, vikaari naine ning, isegi natuke nõme Agatha endine alluv, suutis meelelahutust pakkuda. Selle lesest naabriga, vean kihla, et hakkab lahti rulluma romaan, mis mitme raamatu peale laiali laotatud -- tõmba ja lükka tüüpi. Oleks tore kui see väga tüütuks ei muutu ja pikale ei veni. Kiisule on ka suured ootused. Seda jopakalt ilget abielupaari, keda peategelane mingi hetk ringi sõidutas, loodan, et mitte kunagi enam selles sarjas ei kohta. 

Mõrvaliin oli täitsa okei. Kahtlustasin tapjat juba alguses, kuigi neid sinka vonka pettemanöövreid, tähelepanu kõrvale tõmbamisi ja vale-kahtlusaluseid heideti kodaratesse hulgi. Selles mõttes, pakkus lugu piisavalt tegevust nuputamiseks ning põnevust, et kes ja kuidas, kuid midagi originaalset või ennenägematut ta ei esitanud. Suur fookus oli külakese ja selle elanike tegemistel ning Agatha eneseleidmisel, enesekaotamisel, eneseotsimisel ja enesekahtlemisel. Ja siis veel üks ring. See kõik oli kenasti põimitud koos krimipoolega ning mõlemad tegelikult kenasti toetasid üksteist ja olid seotud. Ei tekkinud tunnet, et nagu kaks eraldi raamatut oleks topitud ühte, vaid külaelu ja peategelase sahkerdamised olid otseselt kontaktis pirukamõrvaga ja vastupidi. Üks ei seganud ega varjutanud teist. Eks sellistes Inglise külakestesse paigutatud muhekrimides tegelaste plejaad ning jagelemised olegi kohustuslikud ja osa žanrist, mitte mõttetu sisutäide. Leidus ka omajagu huumorit, mis küll minu maitsele alati ei olnud, kuid see aitas luua sellise õhulise ja kerge atmosfääri, mis ei lasknud raamatut väga tõsiselt võtta. Mis on nii hea kui halb. Tekst oli muhe, värvikas ja elav ning kogu aeg toimus midagi. Igav ei hakanud, isegi kui mõned seigad jäid venima või ei tundunud alati asjakohased (nagu see eelpool mainitud jube ättidest abielupaar). Kokkuvõttes, tundub, et mu sarja ostmine vist maha visatud raha ei ole ning sari tundub täitsa nauditav. Kui ma nüüd vaid jõuaks teise osa kätte võtta, sest lugemise nimekiri niigi igast asju pungil juba.