Teater: "Päikesepoisid" ja "Kõik minu emast"

Tervitus!

Kaks ühes Vanemuisest.

Pealkiri: Päikesepoisid
Lavastaja: Robert Annus
Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Veiko Porkanen, Marika Barabanštšikova, Aivar Kallaste, Iris Viru, Martin Tikk
Teater: Vanemuine
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 30.09.2023
Millal nähtud: 23.05.2024 (Draamateatris)
Minu hinnang: 2.5/5

Jummel! No see lavastus on küll kas halvasti aegunud või inimesed ja maailm üleliia muutunud. Ma ei kujuta ette kuidas kogu see kompott tänapäeval mõnusa ja reaalselt naljaka huumorina kvalifitseeruks. Okei, kui tegu oleks tragikomöödia või helgemate nootidega draamaga, siis ma vast nii kriitiline ei oleks, kuid žanriks on vaieldamatult pandud "komöödia". Juba näidendi esimestel minutitel leidis aset n-ö kild: vesi keeb vilistades ja mees arvab, et see on telefon -- see mage nali seadis fooni kogu etenduseks, mis ei olnud just paljulubav ennustus. Selline kaheldava väärtusega nõme nali pani mind juba eos alla andma. Ja ega paremaks väga ei läinud ka. Üks tegelastest ütles üks hetk, et kõik k-tähega asjad on naljakad. No, eks nad andsid selgelt mõista, et mida arvata huumorist selles tükis ja vihjasid selle tasemele, kus originaalpealkirjas, "The Sunshine Boys", ei leidunud ju ühtegi k-tähte. Eestikeelses pealkirjas on k-täht täitsa olemas, kuid see on juba keelest tulenev juhus. Kuigi, nagu minu puhul komöödiaid vaadates ennegi ette tulnud, oli saalist ikkagi naeru kuulda, mitte vähe, kuid, õnneks, ka mitte ülemäära, et arvaksin, et ma olen ainuke kellele selline vaimuvaene koomika peale ei lähe. Lavastuse sisu ja toon jättis mulje kui millestki aegunust ja vanamoodsast, igal tasemel. Võib-olla sellepärast minu ümberringsed tunduvalt eakamad prouad ja härrad leidsidki nähtavaga kergemini kontakti ja suutsid ka rõõmu tunda. Samas, noh, näidend ei olegi ju modernne tükk ning üks kesksetest teemadest tegelikult ongi aja möödumine ning asjade muutumine. Seda kontseptsiooni põhjalikumalt lahata oleks olnud palju paeluvam kui mingeid totakaid kilde ja teksti punnitada. Kuigi, jah, see lõppakord oli päris humoorikas ning suutis mind isegi muhelema panna. Peamiselt sellepärast, et oli ootamatu. 

Ma ei ole ilmselgelt selle lavastuse sihtrühm, sest kõik mida Hannes Kaljujärve tegelaskuju, Willie, tegi või ütles, ajas mind aina enam vihasemaks ning torkis aina tugevamalt mu tagumikku. Võib-olla kunagi olid sellised vanad vastikud jurakad mingis kontekstis koomilised ja isegi muhedad, kuid sellist kibestumust ja nõmedat suhtumist ei kohta laval väga tihti. Mulle tulevad kohe meelde Draamateatri "Mõnus maatükk" ja 1993. aasta film "Grumpy Old Men", kus sama vaibiga jõmakad mu enesekontrolli proovile panid. Kuid, saab ka teistmood. Nt Rakvere Teatri tükk "Kõike head, vana toriseja", kus peategelane, samast puust mees, suutis vaatamata kõigele mõjuda sümpaatselt, heatahtlikult ja minu poolehoidu võitvalt. Ja oli siiralt humoorikas. Willie oli otse ja selgelt öeldes, üks nõmedik, kes rikkus kogu näidendi kogemuse. Kas normaalne inimene käitub nt oma abivalmi vennapojaga niimoodi (või üldse kellegagi enda ümber)? Ta ajas pidevalt tolle laste nimesid sassi, unustas ja mõjus kui hunnik hoolimatust, ebaviisakust, enesekesksust ning mühaklikkust. Vennapoeg oli tema vastu nii hea, nii kannatlik, kuid sai tänuks vaid tänamatust. Willie oli mees, kes oli maailmas pettunud ja ei omanud grammigi täiskasvanulikku emotsionaalset kontrolli, et seda suhtumist natukegi vaka all hoida. Jah, võib ju väita, et ta oli seniilne ja kannatas mäluhäirete all, kuid mingid asjad püsisid tal nagu viis kopikat peas. Aga vot, vennapoja laste nimed kohe üldse mitte. See lihtsalt ei jätnud temast meeldivat muljet. Õnneks, Aivar Tommingas, Alina, nii kratsivalt ebameeldiv ei olnud ning suutis oma paarilist isegi täitsa adekvaatselt tasakaalustada. Ühelt poolt on Willie suhtumine mõistetav. Mehele mõjus Ali lahkumine ühisest komöödia duost jalgealuse äkilise alt tõmbamise ja identiteedi kaotusena. Ta ei saanud sellest isiklikust traagikat mitte kunagi üle. Seega, kui lavastus oleks pigem draama, ehk oleks enam saanud fokuseerida just Willie kurvale reaalsusele ning psühholoogilise aspektile, mis tegelikult oli kaasakiskuv ja huvitav nurk, mida potentsiaalselt esitada. Mulle, lisaks, tundus kohatu tema õnnetu elu üle naerda, läbi koomika, mis ei olnud isegi muigama ajav. 

Parimad aastad on möödas, maailm on hoopis teine kui oma hiilgehetkedest mäletad, kuid sina oled ikka seesama, elad ikka vanas reaalsuses ja igatsed taga seda mis oli, oskamata lasta lahti ning edasi liikuda. Nukker, köitev ja sügav. See alaliinina toimuv teema lisas süžeesse emotsiooni ning mitmetahulisust. Kahjuks, valis tükk opaka suuna. Samas, peab tõdema, et osa loost, kus mehed koostöös taaslavastavad oma ühe populaarsema sketši, oli isegi päris lõbus. Selline bennyhillilik, sõge, aga vahva. Ma isegi elasin kaasa ja muutusin tüki suhtes soojemaks. Miks see aga nii lühikeseks jäi ja nii järsu noodiga finaali leidis? Jällegi, ei sobinud huumor ja päris elu, millest viimane väga kurblik. Iseäranis, kui lugu pidi ju ikkagi komöödia olemas. Kahte asja korraga alati ei saa. Õnneks lõppes kõik helgel noodil. Sketši puhul jäi aga kohe silma selle oma aja ära elanud õhkkond, sest no ei saanud tähele panemata jääda naise roll seal. Vaatamata mu suurele kriitikale, oli lavastus ise tehniliselt ja esitustelt siiski tasemel. Näitlejad andsid endast parima ning kahe peategelasest mehe, eriti Hannes Kaljujärve, kohta ei saa ühtegi halba sõna öeldud. Mees ilmselgelt oli väga veenev ja meisterlik oma rollis kui suutis minus sellist ärritust välja tirida. Aga, jah, kõik see minu arvamust ei korrigeerinud ja, seekord, pean tunnistama, et näidend ja mina lihtsalt ei klappinud ega leidnud ühist keelt. Pakutud huumor ei olnud sellest killast, mis mulle head meelt teeks, pigem vastupidi. Jätkuvad mu otsinud, et leida mõnda tõesti mahlast ja mõnsat komöödiat Eesti teatrite lavadelt. See on kukkunud välja, kohati, otsekui võimatu missioon.

-----------------------------------------------------

Pealkiri: Kõik minu emast
Lavastaja: Ain Mäeots
Näitlejad: Maria Annus, Linda Porkanen, Piret Laurimaa, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Lena Barbara Luhse, Kaia Skoblov, Robert Annus, Reimo Sagor, Karl Kristjan Puusepp
Teater: Vanemuine
Kestus: 3h 20 min
Esietendus: 29.01.2022
Millal nähtud: 10.12.2024 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5

Ma ei ole näinud orginaalset Pedro Almodóvari filmi ning vist mitte ühtegi tema muud linateost (tunnistan pea püsti -- ei ole kõnetanud), kuid kahtlustan, et suurel linal ei oleks pakett mulle niivõrd meeldinud kui laval. Algupärasel lool (lähtudes treilerist ja klippidest) on tunda kihti kunstilisust, edevust, punnitamist ja enesetähtsustust, ning ta püüab, kas teadlikult või alateadlikult, olla kuidagi eriline ja šokeeriv ja originaalne ja stiilne ja väärt, et mind, kummalisel kombel, veidi häirib. Nt tõsiasi, et noor poiss fännab Tennessee Williamsi etendust. Olgu põhjus kuulsa näitleja rollisoorituses või mitte. Ja nt fakt, et lavastuses on kokku pandud nunn ja HIV. Eesmärk on vist jahmatada ning vastandeid kasutades "leidlik" ja edgey olla. Lavastus võtab aga selle potentsiaalse "artsy arrogantne" fooni tuntavalt maha ja keerab madalamaks. Etendusel on vahetum kontakt ja ühisruum, mis võimaldab looga enam sidet leida ja energiat jagada, mis teeb kogu kompoti vähem "kunstiks" ja rohkem inimlikuks. Aspektid, mis mind oleks ehk filmi puhul kriipinud, toimivad näidendi puhul mahedalt ning meeldivalt. Aga aitab spekulatsioonidest. Tegu on omapärase etendusega, mis fokuseerib erinevatele naistele, erinevatele armastustele ning erinevatele elusaatustele, mis kõik kentsakalt ristuvad, suuresti ühe nõmeda "mehe", Lola, pärast, luues tihke sideme naiste vahel ja sidudes nad igaveseks kokku. Leinav ema, segaduses ema, transvestiit, nunn ja paar näitlejannat astuvad baari -- tegelikult lihtsalt kohtuvad ning muudavad üksteise elu, olles teineteisele toeks, takistuseks ja vihates või armastades seda, kuni tüki lõpuni müstilist, teist transvestiiti, kes tahtmatult vastutab selle eest, et naised ühise meeskonnana on jõudud sinna, kus nad seisavad. Peab tunnistama, et see kontseptsioon oli, ühelt poolt, unikaalne, teiselt poolt, läbileierdatult igav. Saatuse poolt kokku sattunud naiskonda on nähtud ennegi, kuid vast mitte ühe transvestiidi tegutsemise tagajärjena. 

Lavastuses leidub ohtralt mida lahata, sest iga tegelane toob endaga kaasa hulga eri teemasid, valusid ja võlusid. Siis paigutub eri kombinatsioonidele veel mitu vaate- ja arutlemisnurka ning lõpuks laotatakse kogu seltskonnale ja nende omavahelisele sidemele veel eri kihte. Etendusel on oma ühine sõnum, mis ehk mitmetahuline, kuid põhimõtteliselt väidab üht: leppimine on võti. Leppimine minevikuga, iseendaga, teistega, raskustega, asjadega, mida sa ei saa muuta, asjadega, mida sa saad muuta. Tähtis on ka endale tunnistada, et elu pakub alati võimalusi midagi heastada, midagi leevendada, teisi abistada, ennast abistada ning viib sind alati kokku nende inimestega, kellest sul just sel hetkel kõige enam kasu, või kes sind sel hetkel enim vajavad. Enda südame avamine, valu seedimine ja olukorra aktsepteerimine -- mis iganes siis mureks ka ei oleks. Lein ja leppimine, kas siis kellegi või millegi surma puhul, kellegi või millegi kaotamise puhul. Suureks ühisnimetajaks on, lisaks,naiste omavaheline solidaarsus, kokkuhoid ja empaatia. Huvitavalt mõtestatakse isa rolli ja mehi naiste elus üleüldiselt. Süžees ei omanud ükski vastassugupoole esindaja mingit erilist tähtsust, välja arvatud siis mainitud Lola ning noor Esteban, kes vajas isa ja väga soovis teada saada, et kes ja kus ta on. Mehed olid otsekui suunatud kõrvalistesse, kuid siiski märkimisväärsetesse, positsioonidesse, kus nad olid kas takistused, probleemid, mingi asja vallandajad, mingi asja lahendajad, koorem naistele, rõõm naistele. Mitte kunagi aktiivsed teekonnas, alati pigem passiivsed. Isegi Lola oli algselt mees, kes pigem tahtis olla naine. Kas Manuelal oli aga õigus poega isast eemal hoida? Kas ta tegi õigesti? Kas ta tegi valesti? Sama olukord oleks lõpus äärepealt uuesti kordunud, kuid sel korral otsustas Manuela vastupidiselt toimida. Naised ei saa ilma meesteta ja vastupidi. Üleüldse keskenduti veel sellele, et inimestel on keeruline lahti lasta ja nad võivad hoopis nagu kivi jala ümber millegi negatiivsega pigem uppuda kui see tegur endast eemaldada. Olgu selleks raskuses siis ühele poole kaldu suhe, kas kallima, pereliikme või sõbra vahel, või lihtsalt mingid mõttemallid, igatsus või vajakajäämine, nt isa kohaloleku puudus.

Oli selge, et tegu oli pigem filmimeediumiks sobilikuma süžeega, sest sellist eklektilist ja ühest kohast siia ja sinna jooksmist ning tegevuskohtade liikumist tuli ette keskmisest näidendist rohkem. Iseenesest, kogu sigrimigri loo jälgimist ei seganud ning tehniliselt oli kõik kenasti lahendatud, kuid liigne dünaamika ei mõju alati kõige etemini ja ei lase tihti vaatajal keskenduda. Pidevalt peab end ümber seadistama ning uue keskkonnaga harjuma. Ka tegelasi oli fookuses üpris palju ning nõudis aega, et kõigiga kontakt luua ning nende kohalolekuga koduneda. Eriti kui ühed jooksid pidevalt sisse, teised jälle välja. Samas, karakterite ampluaa oli lai ning iga üks leiab vast mõne kellega sidet moodustada või kes võiks sümpatiseerida. Tegelased olid eraldi isiksused, neljadimensioonilised ja usutavate olemustega. Välja arvatud see nunn, vot tema teatud loogikast ja valikutest ma alati sotti ei saanud. Näitlejatest jäid enim silma Maria Annus, kes oli oma rollis malbe ja naiselik, kuid sügav kui kõige põhjatum järv ning tugevam kui kõige murdumatum raud -- tõeline ema -- ja Piret Laurimaa, kes suutis olla nagu tõeline diiva, kellel pehme ja soe süda. Absoluutse publiku ja minu poolehoiu teenis ära aga Agrado, Ragne Pekarevi esituses. Ma jumaldan sind, sa oled mu kangelanna, sa oled kaunitar, sa oled geenius, sa oled parim tegelane, keda ma juba ammu laval olen näinud. Omamoodi klišee, üle võlli koomiline ja otsekui karikatuur, kuid sellesse ehedasse ja elujaatavasse transvestiiti muudmoodi suhtuda ei ole võimalik. Suurepärane rollisooritus -- see kobistav ja kohmakas kõnd, see puterdav tekst -- humoorikas, südamlik ja omapärane. Naised tegid tugeva grupiesituse, nii kohaoleku kui emotsionaalse rusikalöögi poolest, ning mul oli kohati nt taustal ilutsevast Reimo Sagori tegelaskujust isegi kahju. Kokkuvõttes, ühelt küljelt, ideaalne lugu teatrilavale, teiselt küljelt, mitte just kõige parim süžee teatrilava formaati. Emotsioonid ja sügavalt tähendusrikas sisu on aga garanteeritud ning soliidne karakterimäng on vaid boonuseks.

Raamat: Krimi eri "Toateenija", "Londoni jõed", "Mõrv Dolphini hotellis" ja "Hauakaevaja raamat"

Tervitus!

Jälle kirjandust.

Pealkiri: Hauakaevaja raamat

Autor: Oliver Pötzsch
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Minu üks top 3 lemmik pealinn Euroopas on Viin. Selle atmosfäär, ajalugu, kultuur, ülesehitus, jne jne passivad minuga ideaalselt. Sama efekti pakkus ka antud krimka, mis mind natuke üllatas. Ei osanud oodata, et raamat nii usutavalt ja piisavalt detailselt annab edasi linna olemust, ilma, et loetav muutuks taustakirjelduste palaganiks või, vastupidi, ei omaks küllaldaselt kohalikke viiteid, et reaalselt tajuda, et tegevus leiab aset konkreetselt Viinis. Kindlasti on teose üks kiitmist väärt aspekte selle oskus edasi anda just seda linna ning transportida lugeja 19. sajandi lõpu just sellesse metropoli. Mingid detailid olid natuke üle usutava piir ja mõjusid võltspeibupartidena, nagu Straussi teema kaasamine, kuid, kokkuvõttes, passisid need kenasti loo konteksti ja atmosfääri. Põnev, kuigi masendav, oli lugeda juutide diskrimineerimisest, mis teame, et eskaleerub vaikselt ning kulmineerub II Maailmasõja ajal. Peategelane on nimelt rahaka juudipere poeg ning tõsiasi, et ta on juut, nt tekitab teatud kolleegides niivõrd tugevat vastumeelt, et pidurdatakse mehe uuenduslikke uurimismeetodeid ning lihtsalt visatakse konstantselt kaikaid kodarasse. Kuidas see konkreetne liin kahe mehe vahel tipneb, oli aga huvitav, sest kas tõesti on siin üldse mingit debatt, et kas hullem on toetada juuti või hullem on kui mõrvarid pääsevad puhtalt ja karistuseta? Tegelased loos olid kõike muud kui sirgjoonelised ja üdini etteaimatavad oma käitumises.

Süžee oli suhteliselt tihe ja tegevus- ning tegelasrohke. Erinevaid looliine oli palju ning mõrvade lõngakera oli matsakas, mida siis erinevaid tupikseise kohates ja uusi vihjeidpidi lahti harutati. Punktist A jõuti punkti Z ja oli täitsa ettenägematu, et raamat algab nii, eeldades ühtesid teemasid, ja suubub hoopis mastaapsemasse ning mingil määral hoopis teistesse jälkusvaldkondadesse. Pealkirjas mainitud hauakaevaja oli võtmekarakter, kuid tegelikult toimis ta suuresti põhisüžeest eraldi, mingite kindlate kokkupuutepunktidega kahe vahel. Mehe liin orvutüdrukuga, kuigi südamlik ja armas, tundus enamuse osa romaanist otsekui eraldiseisva loona. Puänte aga leidus viimases veerandis mitmeid, mis kõik aspektid raamatus ikkagi terviklikuks kokku sidus. Kriitikana võib mainida, et üks hetk tundus, et esines liiga palju kokkusattumusi ning linnas on justkui ained mõned tuhanded elanikud, mitte sadu tuhanded. Oli momente, kus jäi mulje, et iga suvaline tüüp igal nurgal teadis midagi ja oli tapmistega seotu. Liiga mugavad ja lihtsaks tehtud tabada olid mõned arengud ja lahendused. Vaatamata sellele, on tegu ühe parema detektiivilooga mida pikalt lugenud. Loen krimkasid palju ning enamused ei suuda enam passiivsust elavdada. Raamatus oli ohtralt ajalugu, kurjust ning headust, koloriidseid tegelasi, huvitavaid pöördeid ja seoseid, endale kaasa elama julgustav peategelane ja isegi romantikat. Ning, muidugi, Viini ennast võiks ka täitsa üheks tegelaseks lugeda. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Toateenija

Autor: Nita Prose
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Järjekordne raamat, mis on tohutult fookust ja kiitust pälvinud. See, et ta Goodreadsis mingi aasta parimaks valitud põnevik oli, ei ole ilmtingimata kvaliteedimärk, sest võistlus on pigem turundusettevõtmine, kus kroonitakse see, kes kõige enam suudab tähelepanu köita ja pildis keksida -- iseasi, kas valijad üldse on seda lugenud või lihtsalt vaatavad, et voh, seda kaant olen näinud igal pool, ju siis on vinge lugu ka kaante vahel. Eestiski on raamat menu leidnud ja mingi hetk oli teos isegi raamatupoodides välja müüdud. Igatahes, vingats nagu ma olen, tekitab loo populaarsus minus natuke hämmingut. Mitte, et ta kehv oleks, kuid liigitaksin ta enda lugemiskogemustes kuskile tsipa paremaks kui keskmine. Aga esmalt positiivseid aspekte. Teatud valikud ja detailid teoses mõjusid kuidagi uuenduslikult või siis mitte nii üleleierdatult. Üleüldse toimis lugu tervikuna kuidagi värskelt, kuigi hotellidesse paigutunud müsteeriume on ennegi olnud. See, et peategelane, Molly, ei olnud mingi lahe ja tegija krimitalent, ta oli tavaline toateenija, et mitte tema ei kasutanud teisi ära vaid teda kasutati ära, et ta üks hetk ise lõksu püüti ja kurjategijaks tembeldati, jne. Naine ei lahendanud mõrva kui eraldiseisev kõrvaltvaataja, nagu enamus detektiivilugudes, vaid ta oli otseselt seotud, haavatav ja ohus. Mõnevõrra huvitav oli jälgida, et kes ikka tegi, miks ja kuidas kogu sasipundar lahti harutati ning siis jälle kenasti kokku pandi ja finaaliks lips peale seoti. Mingi hetk läks totakaks aga, noh, lõpp hea kõik hea. Romantikaliin mind ei paelunud, esimene oli nõme ja lapsik, teine oli kuidagi liiga mugav ja nagu taevast kukkunud.

Mis mind aga teravalt häiris oli fakt, et peategelane oli ilmselgelt autismi spektril. Kuid mitte ükski tegelane ei suutnud ühte ja ühte kokku panna ning naist peeti kas veidraks, juhmiks, kahtlaseks, ebatähtsaks, kedagi keda tõrjuda või haletseda või ära kasutada. Loos tuli ette päris haritud ja potentsiaalselt intelligentseid inimesi, kes, loogikast lähtudes, oleks pidanud midagi märkama, kuid mitte keegi ei kahtlustanud autismi. Sellest ei olnud kordagi juttu. Ma ehk olen naiivne ja võib-olla ülehindan inimeste silmaringi laiust, kuid kas autism ei ole mitte tänapäeval laialt kaetud, arutletud ja igati tavaline teadmine inimeste eripärade mõistmise juures? Kas autor meelega tegi oma tegelased kuidagi lollimaks ja kitsarinnalisteks, et narratiivselt oleks "põnevam" või miks valida ignorantsus ja eirata teemat, mis tantsib ja laulab su ees kaerajaani ilma riieteta ning valjult. Või alahindas autor oma lugejaskonda hoopis? Tegu ei olnud ju süžeega, mis paigutub kuskile keskaega, vaid ju ikkagi tänapäeva. Eriti need politsei ülekuulamised panid kukalt kratsima, seal oleks küll keegi midagi pidanud kahtlustama. Jääb täiesti arusaamatuks aga nii veider oli, et Mollyle tehti ülekohut sellega, et pigem võeti teda kui kedagi imelikku ja ebameeldivat, kui et aduda selle eripärasuse põhjust ning käituda temaga teadlikumalt ja, loomulikult, inimlikumalt. Mitte et subjektiivsest standardist kõrvale kalduvate inimestega, kes ei ole autismi spektril, võiks omakorda kuidagi inetult käituda. Ehk püüdis autor oma valikuga teadlikult tähelepanu pöörata sellele, et kedagi tema olemusest lähtudes ei tohiks halvasti kohelda, vaatamata sellele, mis on eripära allikas? Ja tegelikult vahet ei ole, et kas Molly on autismi spektril või mitte? Küsimused, küsimused. Igatahes, tegemist on igati okei krimkaga.

-----------------------------------------

Pealkiri: Mõrvad Dolphini hotellis

Autor: Helena Dixon
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Loos olid minu jaoks huvitavad aspektid need, mis niiväga mõrvadega otseselt seotud ei olnudki. Peategelase, Kitty, ema kadumise müsteerium ja naise tärkav potentsiaalne romanss hotelli uue turvapealikuga. Tapmised olid otsekui taustaks ning andsid võimalusi mainitud kahte teemat edasi arendada. Sellise üpris lühikese ja õhukese loo kohta mahtus nendele lehtedele ohtralt eri teemasid ja tegemisi, mis tegi raamatu sisukaks. Samas, suutis see olla ka kuidagi õhuline ja kohati liiga pealiskaudne. Äkki kirjeldaks siis lugu nii, et palju asju toimus, mis oli põnev, kuid kõike liiga ülevaatlikult, kärmelt ja korraga, mis ei aidanud loetavat alati tõsiselt võtta. Tegelased ka ei käitunud alati nii nagu eeldaks, et ollakse kui keegi ümberringi tapab ja ohus võid olla sa ise. Osade otsuste ratsionaalsust ei olnud võimalik just kõrgelt hinnata. Seda kõike aitas korvata ema salapärase kadumise liin, mis üks hetk tundus ka mõrvadega kuidagi seotud, mis õnneks andis süžeele enam sidusust, ning Kitty enda krapsakas iseloom, mis lasknud tal muutuda igavaks. Aga, mida siis ikka öelda. Tegu on kiire, põgusa ja, nendes parameetrites oleva krimka kohta, täitsa adekvaatne teos, mis algab ruttu ja lõppeb ruttu.

---------------------------------------

Pealkiri: Londoni jõed

Autor: Ben Aaronovich 
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Äärmiselt paljulubavalt kõlas reklaamlause: “Mis juhtuks kui Gandalf otsustaks politseinikuks saada?” Nii äge ju! Selliseid paranormaalseid krimkasid ei ole mu kätte eriti tihti sattunud. Reaalsus aga ei olnud päris see, mida vaimusilmas ette manasin. Välja arvatud see, et, jah, süžees oli ohtralt elemente, mis iseloomulikud fantaasiakirjandusele, oli Gandalfist siiski asi kaugel. Noh, võlurid olid, kuid Gandalfiga käib kaasas kindel arusaam ühest võlurist ning "Sõrmuste isanda" imidž ja stiil. Ei saa väita, et a la Harry Potter ja Smurfide Gargamel on omavahel ära vahetatavad, sellepärast, et mõlemad jagavad tiitlit "võlur". Mingi hetk märkasin, et eriti noorte (young adult) kirjanduses kasutatakse ülemäära aktiivselt promos n-ö mutantideks tembeldamise võtteid. Nt see raamat on nagu miks “Süü on tähtedel” ja “Näljamängudest” (“The Fault in Our Stars” meets “The Hunger Games”). Neid kombosid on leiutatud lugematul arvul ja tihti on siis seda “mutant” teost lugedes tunne, et see, kes selle kirjelduse pliiatsist välja ilmes, ei ole vist kunagi lugenud ei “Süü on tähtedel” või “Näljamänge”. Igatahes, peaksin olema juba teadlik ja skeptiline sellise reklaami suhtes, kuid, vot näed, jälle langesin orki. Mitte et lugemiskogemus, muidugi, kehv oleks olnud, kuid võtsin teose ette teatud pildiga juba silme ees. Pildiga, mis ei ligilähedalegi realiseerinud.

Lugu räägib Londoni politseis töötavast Peterist, kes näeb pealt mõrva, mida kaine mõistusega seletada ei ole võimalik. Siit hakkab süžee hargnema, sest tuleb välja, et eksisteerib salapärane politseiosakond, mis uurib just selliseid ebanormaalseid juhtumeid, ja meie kangelasel on suurepärased eeldused meeskonnaga liitumiseks, sest tal on võime näha seda, mis tavasilmale nähtamatu. Maailmaloomises tutvustati ja pandi idanema põnevaid lähenemisi, mida kindlasti järgnevates osades laiendatakse ning lahatakse. Kihvt oli teaduse laadse filtri kasutamine maagia seletamiseks ning omapärane lähenemine kahe otsekui paralleelmaailma eksisteerimisele. Mõrvamüsteeriumi ise oli üpris brutaalne ning muhekrimit siit oodata ei maksa. Päris karmilt tapetakse ning keegi ei ole kaitstud, ole noor, vana või kes iganes. Kes tegi ja miks, oli aga päris intrigeeriv. Lahendus ei olnud ilmselge ja juba sada korda detektiivilugudes kogetud-nähtud valemi järgi -- seda suuresti tänu unikaalsele urban fantaasia keskkonna piirideta võimalustele. Ka meeldisid mulle ajaloolised elemendid. Lugesin teisi arvustusi ja raamatut kiidetakse palju selle huumori ja Londoni fiilingu autentse edasiandmise poolest, kuid mind jätsid need aspektid külmaks. Ei olnud loetu minu jaoks koomiline ja ei kõigutanud ka linn ning selle n-ö hingeelu illustreerimine. Lisaks, ma ei olnud vaimustuses peategelasest, kes kuidagi lapsik teatud aspektides (naised) ja ikkagi igav.

Põhiprobleem seisnes aga selles, et raamat oli nagu kaks eraldiseisvat lugu ühes, mis koos ideaalelt ei põimunud. Kohati oli keeruline aru saada, et miks on vaja üht või teist -- detektiiviloo pool ja kogu jõevaimude saaga. Need kaks liini küll ristusid, kuid kokku liikumised ei olnud orgaanilised ning tundusid liiga põgusad ja sunnitud või konkreetselt deux ex machina. Hädavajalikum oli krimiliin, kuid ilma nende jõevaimude teemata ei oleks lugu tegelikult nii märkimisväärselt originaalne. Siiski, ma ei saanud kohati üldse aru, et mis teema nende jõevaimudega oli. Nad kohati nagu üldse ei passinud ülejäänud fooniga, tundus, et üks hetk lugesin hoopis muud teost kui minut tagasi, ning nende tutvustamisele ja jagelemistele kulutati tohutult aega. Võttes viimase komponendi ära, oleks raamat, lisaks, mõistlikuma pikkusega olnud. Igatahes, oli mitmeid aspekte, mille poolest lugu hiilgas, kuid oli ka asju, mis pigem segadusse ajasid, silmi pööritama panid või lihtsalt minuga ei resoneerunud. Kindlasti pakub lugu aga huvitavat vaadet krimkadele ja Londoni fännidele. 

Teater: "Madissoni maakonna sillad"

Tervitus!

Ja vahelduseks teatrist.

Pealkiri: Madissoni maakonna sillad

Lavastaja: Artjom Garejev
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Liisa Aibel, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Imre Õunapuu
Teater: Rakvere Teater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 26.01.2024
Millal nähtud: 20.05.2024 (Vene Teatris)
Minu hinnang: 3/5

Oi, selle arvamuse eest saan raudselt vett ja vilet, kuid no ei saa taevani kiita midagi, mis mind juba esimesel vaatusel pani mõtlema, et tahaks koju tuttu minna. Midagi, mis pani mind silmi pööritama, sest oli imal ja liiga suur doos lääget igavest armastust sellesse suvalisse argipäeva õhtusse. Midagi, mis pani publiku lõpus võimsa aplausi saatel ovatsiooniks püsti tõusma ja mitmed saalis nutma. Samal ajal mõtlesin mina aga koguaeg enda peas, et saa juba läbi, saa juba läbi, saa juba läbi. Ma ei olnud võimeline näidendiga kontakti saavutama ning, kuigi ma objektiivselt saan selle sõnumist, sisust ja võlus aru, ei läinud see mulle grammigi korda, sest ületas minu melodraama lävendi ja lihtsalt toimis klišeelikult, läilalt ja ebaautentselt. Aga, noh, tuleb välja, et ülejäänud publiku maitsele oli pakutu just otse sihtmärki, mis ongi ju tegelikult tähtis. See, et saalis oli üks skeptiline vingats, kes ei olnud võimeline uskuma, et mingid suvakad kohtuvad ja -- pauhhdi! -- igavene armastus, ei tähenda, et tegu ei ole tükiga, mis publikut puudutab. Looga, mis on täis nostalgiat, melanhooliat ja ohtralt kibemagusat potentsiaali ning kaotatud võimaluste igatsust.

Tõmban aga nüüd korraks oma isikliku emotsiooni maha ja püüan vaadelda näidendit objektiivsemalt. Mäletan, et mu emale film jubedalt meeldis ning üldiselt on sel ümber positiivne foon. Põhineb kogu süžee aga samanimelisel romaanil ning loost on isegi muusikal valminud. Keeruline on just seda viimast varianti ette kujutada, sest pigem on materjali eelised selle lihtsakoelisus ja ängistav tundeküllasus, mis muusikali energilise meeleoluga väga ei klapi. Muidugi, juhul kui kõik palad ei olnud sentimentaalsusest nõretavad ballaadid, kuid sellise repertuaariga versioon oleks liiga üheülbaline. Peamine on see, et erinevate meediumite vahendusel on Francesca ja Roberti romanss publiku poolt menu pälvinud. Iseenesest, on idee ju romantiline, igihaljas ning inimlik. Ikka kohtutakse õige inimesega valel hetkel. Ikka lastakse võimalused käest ja ei julgeta teha enda jaoks egoistlikke, kuid paremaid otsuseid. Ikka ja jälle elatakse minevikus ning igatsetakse taga seda, mis oleks võinud olla. Lugu tähistab kõiki neid kahetsusi, unistusi ning kauneid, aga üürikesi hetki, kus tundsime, et maailmas on äkitselt kõik paika loksunud. Hetked, mis kaovad liiga kiirelt ning upuvad halli argipäeva kohustustesse. Tüki ülimalt kurblik, kuid siiski omamoodi lootusrikas õhkkond annavad edasi erinevaid sõnumeid, mida kõrva taha panna. Õpi teiste kogemustest, mitte enda vigadest. Naudi olevikku ja ära ela minevikus. Enda tuleviku õnnesepp oled sa ise. Käest lahti lastud šanssi ei pruugi eales uuesti tulla. Kunagi ei ole õige aeg, seega, lihtsalt tee asi ära! On komplitseeritud valida turvalisuse, kindluse ja kohusetunde ning kire, ebakindluse ja lõputute võimaluste vahel. Tegu on pinneapealselt vaadates äärmiselt sirgjoonelise süžee ja üldse mitte originaalse looga, kuid sisse vaadates, leidub arutlemiseks ja lahti mõtestamiseks mitmeid aegumatuid teemasid. Teoses võib tabada eri moraale ja kujundada eri nägemusi, et mis on õige ning mis on vale. Kas Fransesca oled pidanud mehega põgenema või tegi siiski parima valiku? Parima valiku kelle poolt vaadates? Mis on üldse õige otsus ja mis on halb otsus? Kas tasub emotsioonide ajendil kõik eelnev hävitada ja uuele, ning igati tundmatule, teele astuda?

Koduperenaine, Francesca, kohtub juhuslikult oma koduõuel Robertit, meest, kellega jutt hakkab voolama ning järgneva nelja päeva jooksul areneb romanss, mis kulmineerub elu armastusega. Ja lahkuminekuga. Taustal ja raamistikuks toimub tegevus paralleelselt ka tulevikus, või siis olevikus, kus naine, pärast enda surma, oma viimases kirjas lastele, avaldab selle imelise suve lembeloo ning soovib, et lapsed austaksid tema palvet mitte abikaasa juurde maetud saada, vaid enda tuha heitmist märgiliselt sillalt alla. Sillalt, mida Robert otsima tuli ning kuhu nad koos jalutasid. Samal ajal kiindudes ja armudes. Kahtlustan, et üks põhjuseid, miks näidend minuga ei resoneerunud on tõsiasi, et paari romanss ei olnud usutav. Ta ei mõjunud orgaaniliselt ja usutavalt. Kas asi on originaalis endas või siis ei suutnud konkreetne tükk ning näitlejad mulle seda kõikehõlmavat armastust veenvalt maha müüa, jääb ebaselgeks. Ma ei tundnud erakordset keemiat ei tekstist, situatsioonist, tegelastest ega keskkonnast. Äkki ajasid karakterid sassi armastuse ja seksi? Armastuse ja üksilduse? Armastuse ja mõistmise? Minu jaoks ei olnud tõsiselt võetav, et see, mida laval esitleti, pidi olema romantiline hingesugulus, mis nt viis olukorrani, kus mees ei maganud kunagi enam ühegi teise naisega. Teisalt, tõsiasja, et lühikesed, kuid markantsed kohtumised ja kontaktid võivad muuta kellegi otsuseid, elu kulgu ja saatust, on igati reaalne. Idee oli suurepärane, kuid teostus ei suutnud mind üdini endaga ühte leeri haarata. 

Lavastuses oli midagi ootamatult modernset, mis rääkis loo kasuks, sest aitas fookusteemadel mõjuda ekstra ajatult. Seda vanamoodsamalt ja veidramalt toimisid seigad, kus naine räägib sellest, et oli II Maailmasõja järgsest enda abielust tingituna jõudunud Ameerikasse Itaaliast. Neile oli sõda alles nagu eile, mulle tundub see ajalugu. Francesca oli täitsa tavaline koduperenaine ning Ülle Lichtfeldt jättis karakterile vastupidiselt kuidagi suurema kui see roll võimaldas naise mulje. Näitleja on palju karismaatilisem, seksikam ning kaasaegsem, kui mulle tundus, et see tegelaskuju vajaks. Tarvo Sõmer, samamoodi, kuidagi ei tahtnud Roberti rolli passida ning midagi nende kahe vahel ei klappinud. Seda möödarääkimist võis märgata ka naise ja mehe vahelises keemias. Kas rollid ongi kuidagi igavad ja puised, või lihtsalt ei suutnud ma nende tegelaste lihtsuse võlu adekvaatselt tajuda ja hinnata? Samas, seda tavaelu maagiat ja argipäevast ilus, täitsa tüüpiliste inimeste vahendusel võibki loo põhi müügipunktiks pidada. Minu jaoks võimendas see lihtsus aga kaasnenud melodraamat ja läilat kõrvalmaitset. Seda enam jätsid kohatu mulje seksistseenid, mis oma esitluses ja tausta valikutega kuidagi imelikult, asjakohatult ja isegi groteskselt mõjusid. 

Võib-olla palju köitvam, kuid kahtlemata alahinnatum ja kõrvalisem, looliin tükis oli hoopis see, mis keskendus Francesca lastele. Mõlemal olid omad dilemmad ja potentsiaalsed pöördepunktid, millede suunad olid palju paeluvamad. Minevik on juba olnud, seda ei muuda, kuid nemad saaksid oma saatuse kurssi vahetada veel küll. Kas tütar otsustab panna ennast esimesele kohale pärast ema kahetsustest kuuldes? Ka temal oli üks ahelaks lapse olemasolu. Kas nad kordavad oma ema traagikat ja tegemata otsuseid? Huvitav oli jälgida laste mõtteid ja reaktsiooni ema salapärasele topeltelule ning kuidas avalikustamine neid endid muudab. Kas muudab? Mõlema eri perioodi esitamisel tekkis põnev kontrast, kus laste osad olid kuidagi hallid, mornid ja elutud, kuid mineviku seigad näisid päikeselised, energilised ja täis lootust ning avatud uksi. Samas, tegelikult oli ju vastupidi, vähemalt ajalises mõttes. Vaieldamatult oli loo fookus siiski Francescal ja Robertil ning nad domineerisid kogu süžee kulgu. Nende saatus oli intrigeeriv, kuid tegelased ise jäid minu jaoks kuidagi plassiks ja värvituks, mis ei lasknud mul nendega hõlpsalt kontakti leida ning paari väidetavast suurest armastusest hoolida ja kaasa haarata lasta. Sellises mahus nagu minu ümber olevad vaatajad tundsid, pisaraid poetades ning vaimustunult aplausi ajal püsti tõustes. Ma, muidugi, tõusin, kuid eks massiga peabki kaasas käima. Eriti kui näis, et publikule siiralt lavastus hinge läks. Tegu ei ole, siiski, aga näidendiga, mis minu maitsele meelepärane. Äkki olin tol õhtul lihtsalt liiga turris ja väsinud, puudus õige meeleolu. Kah võimalik. 

Raamat: Moodne aeg sarja eri "Muutuda: meetod" ja "Mangroovi ületamine"

Tervitus!

Veel raamatuid.

Pealkiri: Mangroovi ületamine
Autor: Maryse Condé
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Teoorias ei oleks mulle raamat üldse meeldida tohtinud. Pole enam ammu kokku puutunud sellise seltskonnaga, kelle suhtumine, käitumine, ideaalid ja väärtused, lausa öökima ajavad. Teos kubiseb tegelastest, situatsioonidest ja ühiskonnast, mis on läbi imbunud rassismist, misogüüniast, hierarhiast, konservatismist, seksuaalsuse ekspluateerimisest/allasurumisest, võõravihast, patriarhaadist, kadedusest, vaenulikkusest ja pahatahtlikkusest. Muutus ja areng ei tule aga kõne allagi, sest, noh, kõik uuenduslik tähendab ju seda, et püütakse olla nagu tõusikud -- nagu valged. Sellisele käitumisele vaatab kogukond ju kõõrdi. Ehe näide oli telereklaam, et äri edendada -- kohe kriitika lendas, kui keegi julges, sest see ju mingi valgete teema, ning jumala pärast, keegi ei tohi ju etteantud traditsioonilistest raamidest väljuda. Keegi ei tohi ju teistest parem olla. Ja niimoodi aeg möödub ja toodab põlvkonnast põlvkonda edasi katkiseid inimesi, kes marineerivad selles äärmiselt toksilises keskkonnas, taasluues kahjulikke kombeid ja mõttemustreid. Sellele rabelemisele ja köidikutest pääsemisele viitab ka pealkiri. Mangroovi juurte tohuvabaohust, mis esindab endas kogukonda painavat möödanikku ja kõntsa, välja murdmine ei ole lihtne.

Hämmastaval kombel, vaatamata tohutult keerulistele ja valulistele teemadele, ei muserdanud mind loetu ülemäära. Mitte et ma ei oleks kõike tõsiselt võtta suutnud ja empaatiat ning vastikut tundud, kuid raamat on kirjutatud viisil, mis pigem jälgis neid inimesi ja kirjeldab, hukka mõistmata, tegelaste motiive ja reaalsust. Tekstis ei ole tunda üleliigset ebaratsionaalset emotsionaalsust või n-ö päästikute ära kasutamist, et lugejat käima tõmmata. Jah, teos on täis ülekohut ja ebaausust, kuid seda esitades ei olnud eesmärk mind provotseerida, vaid lihtsalt konstateerida fakti ja demonstreerida päris elu. Mulle väga meeldis kuidas ma suutsin hoida distantsi loetuga, kuid samas, ennast puudutada lasin. Ebameeldivatest teemadest saab kirjutad ja lugeda ka ilma, et võimaldad sel endast võimu võtta ja ebamõistlikult negatiivselt mõjutada lubad. Raamat ei tekitaud kõhtu rasket tunnet, kuigi oli raskesti seeditav. Loomulikult, oli proosa ka väga poeetiline ja osavalt kirja pandud, kuigi mulle selline aspekt läheb vähe korda, sest keskendun pigem öeldu sisule, mitte sellele, et kuidas see on öeldud. 

Kultuurilises, sotsiaalses ja ajaloolises mõttes on lugu põnev ja hariv. Mida keskmine eestlane Guadeloupest, sealsest värvikast elanikkonnast või Prantsuse koloniaalminevikust ikka teab? Üllatas, et kui mitmekesine saarestiku rahvas on ja kui tohutult on seal eri konflikte, tehislikke n-ö piire ja halba verd erinevate gruppide vahel. Kolonisaatorite järeltulijatest saab veel aru, et miks nende suunas mõttelised odad lendavad, aga et ka India sisserändajad, Aafrika orjad ja Haiti töö immigrandid valemisse mahuvad, oli huvitav. See oli ikka valus, et kui palju vaenu kõigi nende seltskondade vahel eksisteerib, rääkimata siis mitte etnilistest ristumiskohtadest nagu naised versus mehed, vanad versus noored, rikkad versus vaesed, jne. Veider oli lugeda, et pea iga tegelase juures sai mainitud, et kui hele või tume tema nahk on, mida heledam seda kuidagi ülistatum, ning et see tooni intensiivsus on niivõrd põhjapanev ümberringsete soosingu saavutamisel ühel või teisel viisil. Mis mind aga jalust maha ei võtnud, kuid mille aktsepteerituse tase natuke ootamatuna mõjus, oli suhtumine vaimsesse puudesse (vaenulikult) ja intsesti (neutraalselt). Iseenesestmõistetavalt oli just naine süüdi, et lapsel tekkis ajuverejooks ja ta tavapäraselt ei arenenud, ning mitte keegi ei pilguta eriti silma kui õde-venda üksteisega rohkemgi kui ainult koos magavad. 

Lugu ise on suhteliselt sirgjooneline. Esimeses peatükis leitakse surnud mees. Siis hakkab raamat tutvustama eri perspektiive eri tegelaste pilgu läbi sellest salapärasest võõrast mehest, kes nende kogukonda ennast mõni aeg tagasi sisse seadis. Tal tekkis mingisugune kokkupuude pea kõigi ümberringsete inimestega, mis suuresti jagunes vihkamiseks või siis eri viisidel fastsinatsiooniks. Kes ta oli, kust ta tuli, miks ta sinna jõudis, kas keegi mõrvas ta või oli see enesetapp -- ridade vahelt saab vihjeid, kuid selget pilti kunagi ei koondugi. Kuigi mehel oli oma minevik, hädad ja eesmärgid, funktsioneeris ta suuresti kui võimendi või vahend, mille läbi teised said enda lugu rääkida, enda traumasid ja muresid projitseerida, enda vabaduse-piiratuse reaalsust kompida, ennast temaga võrrelda, tema peal välja elada või temast inspireerida lasta. Iseäranis märkimisväärne oli kuidas otseselt või kaudselt mõjutas mees just naisi, kes paljud oma sektsioonis lõpus väljendasid ideid, et on valmis n-ö mangroovist välja murdma, või on juba valguse käes, ning plaanivad priidena kohe-kohe esimesed sammud astuda. Muidugi, lugeja ei saagi teada, et kas see naistel õnnestub, arvestades kuidas nõiaringi on keeruline lõhkuda, kuid lootusekiired paisatakse õhku küll. Värvikas seltskond, kes oma vaatevinkliga sõna sai kattis kõiki eri kihte, sugusid, positsioone, vanuseid ning seisundeid kogukonnas. Ja olgem ausad, kellelgi neist ei ole elu meelakkumine olnud, kuid enim läks hinge puudega poisi peatükk. 

Kokkuvõttes, võib öelda, et ma ei nautinud seda teost ja ma ei saa väita, et raamat mulle tüüpilises mõttes peale läks. Ta aga meeldis mulle, ma õppisin palju, ma avardasin silmaringi ja ma elasin kaasa, kuid ma ei loeks seda enam kunagi uuesti. See on mõnes mõttes ilus teos, samas, tohutult inetu. Sada protsenti on lugu aga ehe ja päris. Nagu narratiivne dokumentaal, kuid palju intiimsem. Peab veel kord kiitma autorit, kes suutis niivõrd jubedad teemad niivõrd meeletus koguses panna ühte raamatusse, ilma, et raamat metafooriliselt tonn oma raskuselt kaaluks. Raamat oli õhuline ja kerge, isegi kui nukker, ränk ja katsumusrohke.

 

--------------------------------------------------

Pealkiri: Muutuda: meetod
Autor: Édouard Louis
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Lugesin seda raamatut ainult sellepärast, et kolleeg on sellest vaimustuses ning tegi isegi Areeni jaoks autoriga intervjuu. Ma ei oleks vist muul põhjusel teost kätte võtnud, sest tegu on üpris raskesti seeditava lugemisega, kuid, mul on hea meel, et selle siiski läbi närisin. On võimatu, et raamat ei tekita tugevaid emotsioone. See on siia lausa sisse kodeeritud ja garanteeritud. Mis tüüpi tundeid, aga võib varieeruda. Minus tekitas lugu vastakaid mõtteid ning leidus aspekte, millele tõstan poolehoiuks kaks kätte üles, kuid, ma ei saa üle ega ümber kõrvalmaitsest, et kogu kupatuses on midagi silmakirjalikku ning enda, rohkemal või vähemal määral, ebaeetilise ja egoistliku käitumise õigustust. Tegu on huvitava formaadiga, kus autor jutustab autobiograafilise loo sellisel tsipake ilukirjanduslikul viisil. Ta lahkab oma elu lapsepõlvest kuni kirjutamise hetkeni. Vahepeal adresseerib ta nt oma isa, otsekui kõnetades teda ja suunates lugu just talle. Raamatus leidub fotosid autorist ning erinevaid tekstistiile, nt autori intervjuu iseendaga. Teos ei ole ka alati ajas ja teemas lineaarne ning toimuvad kõrvalepõiked, sisse on pikitud vahepalad ning kõik muu, mis aitab autoril oma sõnumit paremini edasi anda. Tegu on ootamatult kiirelt jooksva raamatuga, mis üllatavalt kergesti loetav ning teksti poolest väga õhuline. Mul on tunne, et teos on nagu eneseanalüüsi päevik või siis teraapiline ülevaade oma elule, kas siis selleks, et lugeja mõistaks mehe elukäiku, või siis, et ta ise reflekteeriks ja aduks või isegi, teadlikult või alateadlikult, vabandaks välja enda valikuid. Äärmiselt ebatavaline, kuid paeluv lähenemine, mis annab ohtralt diskussioonimaterjali.

Kogu lugu keskendub autori eesmärgile mudakihist eliidi hulka tõusta. Eristuda oma perest ja kogukonnast. Mees on lausa fanaatiline selle teekonna eduka saavutamise nimel. Ta ei kohku tagasi millestki. Ja, olgem ausad, tema loogikat ja ihalemist ei ole raske mõista. Autor on sündinud absoluutsesse vaesusesse ning tema elukaar on paika pandud juba sünniga. Mitte midagi temast ei tule ning sureb ta täpselt seal samas mülkas. On miski, mis sunnib meest aga alternatiivset saatust otsima. Mulle endale tundus, et see oli fakt, et ta oli gei. See vist oli see viimane tilk karikas, mis kuidagi sundis autorit etteantud rajalt eemale, sest isegi omas kontekstis tegi omasooliste eelistamine teda veelgi madalamaks klassiks. Isegi seal põhjakihis oli tema hierarhialt viimasel astmel. Sellistes ekstreemsetes tingimustes käivitub alateadlikult evolutsiooniline eksistentsiaalse ohu instinkt ning ehk oligi see just see tõuge, mis teda uuele teekonnale lükkas. Ta hakkab end vaikselt maa alt välja kraapima ning võtmetähtsusega on haridus, õiged kaaslased, enda kurssi viimine kino, lugemise ja kultuuriga, ning käitumise, maneeride ning kõne muutmine. See oli hämmastav, et kuidas ta modifitseeris kõike, alates enda naerust kuni riieteni. Selline pühendumus ja meeleheide oli aukartustäratav. Kõik sai suuresti võimalikuks tänu sellele, et mehe ellu jõudsid õiged inimesed, need, kes teda toetasid, oma teadmisi jagasid ja julgustasid. Siin tekkiski mul ninakirtsutus, sest, olgem ausad, kas teadlikult või alateadlikult, kasutas ta neid isikuid ära. Osasid intellektuaalselt, osasid materiaalselt. Samas, kui ta ei oleks sealt madalast klassist, oleksid paljud need teadmised ja võimalused talle garanteeritult iseenesest mõistetavad ja me ei vaataks seda kui ära kasutamist. On ju normaalne, et käiakse kinos, loetakse raamatuid, minnakse ülikooli, õiged kontaktid aitavad edasi jõuda, jne, kuid autori maailmas ei olnud see tüüpiline, mis tekitabki tehisliku moraalse konflikti.

Oli huvitav, et isegi kui mees jõudis tippu, ei tundnud ta ennast alati ikkagi koduselt ning see füüsiline ja mentaalne barjäär eri klasside vahel, mis juba emapiimaga kaasa antakse, püsis mingil määral edasi. Ehk siis, kas üldse on võimalik oma sünnikeskkonnast eemalduda ja liikuda teise klassi? Täienisti vist mitte, sest mingeid asju ei ole võimalik õppida, vaid neid tarbitakse ja võetakse üle oma vanematelt, ümberringsest, õhust enese teadmata ning automaatselt. Ja nii sulgub ja keerlebki nõiaring ning kasvavad uued rikkad ja uued vaesed, kes jäävad lõksu sinna kuhu nad on sattunud. Jõukeeled on aga gruppidel erinevad. Rikkad hoiavad vaeseid vaestena ning kogu süsteem on loodud neid oma eraldatud nurgas kinni pidamiseks. Autor nimetab seda vägivallaks ning on võtnud enda eesmärgiks seda ahistavat raamistikku avalikustada ja murda. Õilis siht, kuid kas ikka on, kui oled ise juba n-ö kurjamite hulgas? Kas see muudab sind ja sa ei taju enam, et oled tegelikult ise nüüd privileegide pruukija? Kahe otsaga asi. Autor tahtis saada eliidiks, kes hoiavad vaeseid n-ö vangis, kuid see ei ole, subjektiivselt vaadates, just sümpaatne soov. Õiglane, muidugi, kuid mitte õilis. Ta soovib nüüd lõhkuda struktuure seestpoolt, sest olles kohases grupis, saad sa seda ka hävitada. Kuid, kui realistlik see on? Kumb oli enne, kana (soov lõhkuda, et aidata ühiskonda) või muna (soov lõhkuda, et aidata ennast)? Mees on nüüd ju ise domineeriva jõuklassi liige ja naudib kõiki neid hüvesid, mida heidab ette rikastele. Miks ta peaks tahtma sellest süsteemis loobuda? Teisalt, see on ju igati okei, et ta sinna nüüd kuulub ja miks ei peaks ta nautima kõike, mis sellega kaasneb? Siin on mingi intrigeeriv huvide, eetika, moraali, õigluse, vm, konflikt. Siin on mingi kübe silmakirjalikkust, enesekesksust ja tõusiklikkust. Ja, samas, ei ole ka. Raamat pani mind juurdlema selle üle, et kuidas ma ise saan aru neist mõistetest ning kas olen isegi süsteemist ajupestud. Mehe vajadusi ja tegusid ei saa pahaks panna, sest, ideaalses maailmas, peaksid kõigile kõik teed üheselt valla olema ning võimalused avatud. Miks tema peaks puudust kannatama, sest on sündinud vähem soodsatesse tingimustesse. Miks peaks keegi vaataks kõõrdi kui ta ei taha leppida status quo-ga ja igatseb endale midagi paremat. See on ju väga inimlik. Ja äkki on kogu tõusiklikkuse teema loodud rikaste poolt, et vaesed tunneksid end halvasti kui ihkavad midagi enamat? Ja pöörduksid üksteise vastu. Arutlemis- ja mõtlemisainet on siin ohtralt. 

Tegu on tohutult köitva teosega, mis pani mõtlema ja viskas õhku komplektseid ning mitmetahulisi küsimusi, milledele ei ole õigeid või valesid vastuseid. See raamat pani mind kahtlema, et kuidas ma ise teatud asju näen ja kas ma ehk olen "probleemi" osa või mitte. Mulle aga ei meeldinud sellepärast see raamat, sest ta on siia rõhuvasse ja halli novembrisse lihtsalt liiga rakse ning komplitseeritud. Samas, on suurepärane, et kuidas autor suudab ennast niivõrd julgelt ja häbita peegeldada ning analüüsida. Kuigi, ma ei usu, et ta oma motivatsioonidest alati avatud kaartidega rääkis ning arvan, et tegu on mõneti ikka teosega, kus ta püüab end rahustada, ennast välja vabandada ja ennast õigustada. Natuke lugejat manipuleerida. Teadlikult või mitte. Mis ei ole ju midagi halba. Autorit on baastasandil hõlbus mõista ja tema paljud valikud tunduvad igati adutavad. Sa tunned mehel kaasa. See, mida ta räägib, on ju sulatõsi. Maailm nii toimibki. Tema lihtsalt otsustas süsteemile vastassuunas rühkida ja osutab ebavõrdsusele ning ebaõiglusele tähelepanu. Samas, kas see, et sa oled rikaste ja kuulsatega maganud on asi mida taga ajada? Njah. Kokkuvõttes, kes tahab end proovile panna, midagi teistsugust lugeda ning huvitavat materjali oma ajurakkudele pakkuda, siis täitsa tasub teos kätte võtta. Kuigi, kordan, ei olnud see just minule meelepärane ja tavapärane lektüür. 

Teater: "Libarebased"

Tervitus!

Uuest Kellerteatri etendusest. 

Pealkiri: Libarebased
Lavastaja: Kristina Paškevičius
Näitlejad: Ülle Kaljuste, Liis Haab, Tuuli Maarja Möller
Teater: Kellerteater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 12.05.2024
Millal nähtud: 26.10.2024
Minu hinnang: 3.5/5

Libarebased ehk üheksasabaga rebased ei ole tegelikult ilmtingimata halbade kavatsustega. Nad on mütoloogilised olendid, kelle suunitlus ei ole paika pandud. On häid, on pahatahtlikke. On neid, kes toovad õnne, on neid kellega kaasneb õnnetus. Usinad trikitajad ja väga intelligentsed on nad aga kindlasti. Nad on osavad kujumuutjad ning armastavad end tihti peita just kauni naise nahka, tekitades ümberringi palju üleannetust või lihtsalt segadust. Nad võrgutavad ja võivad kuningriike hävitada. Libarebased asuvad kahe maailma vahel -- nagu inimesed, kuid midagi hoopis ebamaist. Metsikud, nagu loomad, keda ei saa taltsutada, tehes mida tahavad, on nad paeluvad ja tüütud -- justkui harilikud  rebased inimsilmale ikka. Antud lavastuses, esmapilgul, fokuseeriti nende loomuse tumedamale poolele, nende hävitavavale jõule, nende enesekesksusele, nende igavuse tunde ohule. Kuid nagu mütoloogia viitab, ei ole kõik alati nii must ja valge. Mõnikord halb on halb, paha on hoopis hea ja üdini häid ei olegi olemas. 

Etenduses astuvad lavale kolm naist. Üks noor, üks keskel ja üks iidne. Kõigil on omad igatsused, plaanid, saladused ja saatus, mis on üksteisega tihedalt seotud. Rohkema avaldamine paljastaks liialt süžeest, mis on pinnalt näha niigi suhteliselt õhuke. Jah, kuigi pealiskaudse all pulbitsevad igahaljad teemad ning analüüsida on lavastuses ohtralt, ei ole tükk aga klassikalises mõttes väga sisutihe. Palju leidub meta tasandit, ridade vahelt lugemist ning just meelelist aspekti. Eriti visuaalset ning helilist. Tempokust, tegevusrohkust, sirgjooneliselt dialoogi ja traditsionaalset süžeearengut oodata, siiski, ei maksa. Lähtutakse Jaapani minimalismist, folkloorist ning esteetikast, mis nõuab kultuurile võõrastelt ehk natuke enam kohanemist ning aega mõistmiseks. Tuleb olla kannatlik ning pikad, otsekui tühjad, minutid on autentse fooni loomiseks, mitte niisama vaataja kannatuse proovile panekuks. Kui üks rebane mitmeid minuteid vaikselt teed valab ja joob, siis uuesti, võib see sisutu venitamisena näida. Kõigel on aga oma eesmärk ja traditsionaalne alge, et miks nii ja miks see. Võib lasta ennast lihtsalt Jaapani ebatavalisel ning kaugel maagial kaasa haarata lasta, jättes maha eelarvamused ja liigsed küsimused. 

Lool on oma algus ja lõpp, vähemalt osatine ning mõnele tegelasele. Karakterid ei pea vaatajale meeldima, kuid etenduse finaalis ehk suudab publik neid ning nende motivatsiooni enam aduda. Kui kõik on öeldud ja tehtud, ei ole need rebased üldsegi mitte nii erinevad meist, tavalistest inimestest. Ja ei ole ka surelikud neist müstilistest olenditest, samuti, põrmugi teistsugused. Tegelaste puhul moodustub lavale otsekui kolmnurk, kus üks tipp on kaaslasest olemuselt täpselt sama kaugel ja lähedal kui teine. Nende naiste dünaamika on üpris intrigeeriv. Kes domineerib, kes allub, kes võidab, kes kaotab. Samas, jäi lõpuni segaseks, et kas keegi tegelikult ikka teist üle mängis või mitte. Interpretatsiooni küsimus. Kahtlemata on just see keemia ja vastandumine kolmiku vahel loo peamine tugibaas. Konkreetne süžee on teisejärguline. Lavastus põhineb nende naiste korrapärastel ning kaootilistel emotsioonidel ja soovidel. Publikule pakub tegelaste, mõne rohkem kui teise, lahti harutamine kindlasti mõtteainet ning intensiivset ajutegevust. 

Kolmikut kehastavad autentselt ja asjakohaselt Ülle Kaljuste, Liis Haab ja Tuuli Maarja Möller. Esimene on tõeline matriarh, famme fatale, ennast kontrolliv, kogenud ja palju näinud egoistlik iidne jõud. Teine on kahe maailma vahel, ebakindel, igatsev, emotsionaalne ja lämmatavalt emalik. Kolmas on noor ja impulsiivne, energiline ja julge, trotsi ja võitlust täis ning elutundmatu. Kõik nad on eri etappidel oma elukaarel, kõik omamoodi haavatavad. Näitlejad suutsid neid erinevaid energiaid suurepäraselt edasi anda. Tuuli Maarja Möller oli ehk natuke toores, kuid seda muljet karakter tegelikult oma raamistikus kenasti võimaldas ja talus. Liis Haab vist ei vanane kunagi, olles nooruslik, kuid siiski elunäinud. Just tema tegelaskuju paistis kõige hapram, kuid kas ikka oli? Kui teised kaks olid pigem suurejoonelisemad oma plaanides ja tegudes omas kontekstis, siis Liis Haab oli enda karakteri teinud inimlikumaks. Kellekski, kes tahtis lihtsaid asju ja kes oli tegelane, kellega enam kontakti võis saavutada. Ebamaine, kuid käega katsutav. Ülle Kaljuste oli, nagu eeldadagi, suurem kui elu, vaoshoitult ülevoolav ja kurjakuulutavalt domineeriv. Kuid pime oma enesekesksuse varjus. Näitlejatöö on kiiduväärt ning eriti jäi nüansirohkusega silma Liis Haab.

Tegu on rohkem meelelise suunitlusega etendusega kui ehk kodumaine publik on harjunud. Palju on seiku, kus midagi otseselt ei toimu või leiab aset minimaalset, nt põranda pühkimine. Lisaks Jaapani omapärasele folkloorile, on kaasatud mitmeid muid kultuurile omaseid võtteid ja vahendeid. Nt praktiseerib noorim kolmikust eri võitluskunste, kasutab eri relvi, nagu puidust katana, ning kehastab naissõdalast. Vanim kolmikust armastab teha teetseremooniat ning luua gongimuusikat. Keskmine viib läbi shibari sidumistehnikat nööriga. Kõiki neid visuaalseid ja helilisi aspekte on päris hüpnootiline kuulata, jälgida ja endasse haarata. Kogu kombo koostöös Jaapani fiilingu ja filosoofiaga moodustab üpris erilise kogemuse ja sidusa terviku. Olles ise Jaapaniga keskmisest enam sina peal, ei üllatanud või teinud kohmetuks mind ükski mainitud ettevõtmine või üldine lähenemine. Lihtsalt paeluv oli kogeda kodulaval midagi tavapärasest repertuaarist niivõrd eksootilist ja teistsugust. Selline üpris võõrast kultuurist läbiimbunud etendus oma mängukavasse võtta oli omamoodi julge ja riskantne samm. Loodan, et see tasub end teatrile ära.

Raamat: Naistekate eri "Kuldreegel", "Rosete kirjutab romaani", "Armastuse takistusrada" ja "Taksikoer kannab Pradat"

Tervitus!

Ja jälle raamatuid.

Pealkiri: Rosete kirjutab romaani
Autor: Ketlin Priilinn
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

See on minu teine autori romaan ning isegi sellise vähese kokkupuute põhjalt on kujunenud juba kindel arusaam tema stiilist ning selle võlu ja valu punktidest. Nimetaks autori raamatuid argipäeva äkšoniks. Makro tasandail midagi eriti ei toimu. Mikro tasandil toimub aga hulgi. Lähenedes loole just makro/mikro fookusega, siis on selge, et miks, ühelt poolt vaates, on tegevused rutiinsed ja üksluised, teisal, aga sisukad ning värvikad. Kui oodata loost mastaapsed tundeid, situatsioone ja olukordi, siis ilmselgelt, ei paku raamat rahuldust. Kui ollakse õnnelikud indiviidi tasandiga ning kogukonna sigri-migriga, siis tegelikult on süžee ju täistopitud ja dünaamiline. Lihtsalt, keegi ei tee midagi grandioosset nagu päästa maailma, leia igavest armastust või lahenda üligeniaalset mõrva -- vaid tavalised Eesti inimesed elavad tüüpilist Eesti inimese elu. Ja see on ka põhjus, miks mulle raamat tegelikult meeldis. Põnevus igavuses ja igavus põnevuses. Ja sama põhjus oli, miks mind raamat kohati külmaks jättis. Vahetevahel on vahva lugeda tühisest tühjast-tähjast. Mõni päev on hea ajul puhata lasta ja selle loo taustal restarti teha. Mõni teine päev aga oleksin tahtnud midagi mahlakamat, midagi märkimisväärsemat, midagi mitte nii igapäevast. Võib vast öelda, et sellise ajaviite romaani lugemise nautimiseks peab lihtsalt õiges mõtteseisundis olema. Teos ise on lobe ja loetav, hea ja jooksva teksti, ning vaevatult järgitava tegevus- ja karakteriliinidega. Lisaks, on tegu lugu loos romaaniga, kus saab Rosete tegemistele paralleelselt lugeda raamatut mida naine vabadel hetkedel kirjutab.

Alati tekib tihedam side loetavaga kui kohad või detailid on midagi millega sa suudad end samastada. Rapla ja Tallinn on mullegi kodused. Ka tegelastes oli äratundmisrõõmu, sest just niimoodi mulle tundub, et kaasmaalased käituvadki. Selles mõttes paistab, et autor suudab keskmist eestlast kenasti oma tekstis tabada. Nende reaktsioonid ja olemused näisid autentsed. Kuigi, ma ei tea, kui julged inimesed niimoodi võõrastega üleüldse suhtlema on, kuid ehk see on natuke maal elamise teema. Linnas ongi palju isoleeritust ja kinnisust. Ma ei kannatud silmaotsaski Rosete töökaaslast, Sigridit, kelle juurde ta suvel läks (miks ta üldse niimoodi suvaka juurde tuli?). Mulle jäi täitsa arusaamatuks, et miks Rosete laseb teisel ennast niimoodi kohelda, muudkui järele annab ja silma kinni pigistab. Ma oleks esimese bussiga taas koju teel. Aga, noh, mul on tunne, et tavaline eestlane just nii käitukski -- ignoreerib ja tipib ümber probleemi, kuni kogemata sisse astub, või siis häda haihtub iseenesest. Ainuke asi, mis natuke kulmu kergitama pani, oli tõsiasi, et keegi ei soovinud eesti keele õpetajat endale palgata. Võiks eeldada, et sellisest võimalusest, kui üks ise ennast pakkuma tuleb, krabatakse kümne küünega kinni. Niivõrd väiksemahulise teose kohta on siia sisse mahutunud tohutult igast suhtedraamat, erinevaid konflikte ja liine, ning kõikvõimalikke eri liike kontakte. Need lihtsalt ei karju näkku ja on vaoshoitud. Välja arvatud Sigrid -- mind lausa hirmutas ta ja ei oleks vabatahtlikult küll oma väikse lapsega tema juurde jäänud. Kujuta ette, ei julge ära minna, sest äkki solvub... Jube. Igatahes, igati soliidne kodumaine naistekas, mis vajab sobilikku hetke, et selle mikro tasandi võlu õigesti hinnata.

----------------------------------

Pealkiri: Kuldreegel
Autor: Amanda Craig
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

See oli üks veider raamat. Leidus nii paljut, mida oli raske tõsiselt võtta või uskuda. Samas, sisse oli pikitud mitmeid teemasid, mis loo eriti realistlikuks ja päris maailmaga seostatuks muutsid. Kokku toimisid need kaks vastakat poolt natuke skisofreeniliselt ning kogu süžee ei tahtnud kuidagi üheks sidusaks tervikuks põimuda. Kontseptsioon, et kaks naist juhuslikult kohtuvad ja otsustavad üksteise vaimselt ja füüsiliselt vägivaldsed abikaasad tappa ning toimida kui teineteise alibid, on ju tohutult intrigeeriv. Kuid lugedes sellest, ei suutnud autor seda ideed mulle autentsena maha müüa. No ei tundunud üldsegi tõetruu, et selline olukord saaks tekkida. Vähemalt mitte niimoodi kui autor seda kirjeldas, edasi andis ja konteksti sõnastas. See tundus lihtsalt nii lambist, hooletu, läbimõtlematu ja peategelase, Hannah, psüühikaga mitte klappiv. Jah, naise piirini tiritud mentaalne seisund kindlasti tapmist oleks võimaldanud, kuid see mida lugesin ei passinud sellega, mis toimus. Igatahes, keeruline seletada, kuid naiste kokkulepe ei olnud veenvalt esitatud ja paistis sellest tulenevalt isegi oma absurdsuses absurdne. Peale selle, jättis loo tegelik kurjam kuidagi nii üle võlli mulje, eriti see, et mingeid konkreetseid tagajärgi ei tulenenud. Kogu finaal oli üldse kõvasti üle usutavuse piiri, isegi muidu ebatõenäolise süžee raames. Mingid aspektid loos lihtsalt ei olnud ühel lainesagedusel teineteisega. Need ebakõlad võtaks kokku analoogiga, et mingis kohas anti tohutult gaasi ja sõideti 110 km/h -- kuid sõiduvahendiks oli enda kondijõul toimiv tõuks. 

Tulles tagasi mainitud ehedate detailide juurde, siis oli huvitav kui põhjalikult ja, arvatavasti, tõeselt anti edasi koduvägivalla ohvri teekonda ja kannatusi. Ning, muide, fookuses oli ka meeste vastane koduvägivald, mis toimis põneva paralleeli ning tasakaalustajana. Sealjuures mitte vähendamata naise kogemuse kaalu. Kuigi peategelase mehest ja lapse isast oli vaimselt raske lugeda, sest suur osa teosest pühendus ennast just sellele valusale teemale, siis on mõistetav, et nii detailne ülevaade peaks andma lugejale mõista, et miks naine oli valmis tegema kokkuleppe, et see jõletise maha koksata. Huvitav ja põhjalik lisa süžees oli Cornwalli eluolu ja raske saatus. Nimelt on tegu väga vaese piirkonnaga, mille elanikud Brexitis suuresti lahkumise poolt otsustasid. Ja selle tulemusel veel vaesemaks jäid. Kuidagi kentsakas, kuid paeluv oli lugeda sellest kuidas Hannah mõtiskles ja seletas lahti Cornwalli probleeme ja just Brexitit tihti mainis. See tõi mind lugejana reaalsesse maailma tagasi ja pani märkama seoseid ilukirjandusliku loo ja päris elu vahel. Samas, kohati tundus, et autor kasutas raamatut võimalusena sotsiaalkriitikaks ning püüdis kas Cornwalli rahvast välja vabandada, ise nende ratsionaali lahti mõtestades mõista või, hoopis, neid kritiseerida. Kogu selle suure pildi kõrval tundus Hannah ja tema romantilise sihtmärgi ühine areng aga kuidagi nõrk ja vähe välja joonistatud. Ja teisejärguline. Äkki pidigi olema, kuid ma pigem loeks kahe haavata saanud inimese tervendavast üksteiseleidmisest kui Brexitist, regionaalsest vaesusest ja kuidas ikka EU püüab Briti kalurite kalad ära. 

Tekkis, lisaks, küsimus, et kas tegu on põneviku, romantika, ühiskonnakriitika, sotsiaalse fookusega romaani, autobiograafia (autor on palju raamatus Hannah poolt läbi elatut ise kogenud) või chick-lit žanriga. Kuidagi ülemäära pudru ja kapsad oli kompott ning tundus, et autor tahtis liiga paljut ja korraga. Siit aga tekkisidki haakumise probleemid. Kõik eri liinid ja teemad ei tahtnud ennast hõlpsasti üksteisega kokku siduda. Eraldiseisvatena olid need kõik omas kohas ja kontekstis köitvad teemad, kuid ühe 350 leheküljelise ajaviite romaani jaoks läks ülearu tihkeks. Eriti kui mitmed neist fookustest olid üpris raskesti seeditavad ja raskekaalulised. Igatahes, kokkuvõttes, selline pentsik raamat, mis nagu oli hea ja ei olnud seda ka. Lugemist ei kahetse. Ehk see pigem olegi peamine. 

-------------------------------

Pealkiri: Taksikoer kannab Pradat
Autor: Stefanie London
Kirjastus: Ersen 
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Naistekad on ägedad. Naistekad on mõnusad. Naistekad on suurepärane ajaviide, et ajule puhkust anda ja positiivseid emotsioone jahtida. Seda, muidugi, siis kui lugu liiga nõme ei ole. Ja need spetsiifilised detailid, mis ühe lugemiskogemuse totakaks teevad, varieeruvad ühelt teoselt teise, olenevalt mis kombinatsioonis on eri süžeevõtteid kasutatud. Tuleb tunnistada, et antud lugu ei olnud mitte midagi erilist, tõesti, ei olnud, kuid ta ikka leidis minu poolehoiu. Ehk tunnengi viimasel ajal puudust just sellistest lihtsatest ja klassikalistest naistekatest, ilma absurdsete alfa isaste, võrratult eksimatute kangelannade ja miljonäride maailmata. Okei, noh, viimast tegelikult ju oli, kuid mees ei olnud seekord kuum ja karm ebamaine mehemürakas, vaid haavatav ja endassesulgunud lihast ning luust inimene. Ka peategelane, Isla, oli küll ikka perfektne, kuid temagi n-ö koperdas ning kukkus. Mulle meeldis, et mõlemad tegelased tundusid nagu isikud, kes reaalselt eksisteerivad ja kellega on võimalik kontakti leida, mitte nagu üdini klišeed gaziljonäri romantikate kangelaspaarid, kes lihtsalt pigem reeglina ei tundu, et oleksid inimesed, kes päriselt olemas on. Põhimõtteliselt, võtted ehk on ühised, kuid õhustikud on erinevad. Ja sellest tulenevalt on lugemisemotsioongi erinev. 

Aga, kes on raamatu tõeline staar? Ikka taksikoer Camilla. Keda, kurvastuseks, oli kuidagi vähem kaasatud kui oleksin eeldanud. Ta tegi ka palju vähem pahandust ja näitas oma ülbelt iseloomu kõvasti kasinamalt kui oleksin tahtnud. Mingi hetk oli ta taandunud kõrvaliseks tegelaseks, kes põhisüžees niiväga mingit rolli enam ei mänginud. Koer oli, kokkuvõttes, vaid põhjus, et peategelastest paar kohtuks ning, et naisel oleks mingi uus karjäärisuund käepäevast võtta. Kuigi, arvestades, kui privaatne ja paranoliline mees oli, siis ei olnud eriti usutav, et miks ta suvalise naise tänavalt koerahoidjaks palkas. Aga, no jah, eks naistekates omajagu roosaudulist fantaasiat peabki leiduma. Igatahes, taksi potentsiaali jäi 100% kasutamata, kuid emotsionaalsed implikatsioonid, et miks ta nii halvasti käitus ja kuidas ta leidis lõpuks oma omanikuga ühe keele, oli tegelikult tundeküllaselt nunnu ja tõetruult seletatud. Ja, muide, pealkiri viitab humoorikale Instagrami kontole, mille Isla Camillale lõi. Olles eelnevalt töötanud sotsiaalmeedia nõustajana, ning sattunud gigantsesse prohmakasse kliendiga, keda naine esindas, oli romantika süžee kõrval tähtsal kohal ka Isla tööelu ning tagasi püsti tõusmise ja uute suundade leidmise liin. Ei puudu, lisaks, üks krapsakas parim sõbrants (kohustuslik naistekates!) ja hülgamishirmus õde. Pagasit kõigil tegelastel jätkus ning mitmeid psühholoogilisi probleeme puudutati, kuid kas see läks liiga paljuks või jäi liiga põgusaks, ei ole ma kummaski variandis väga veendunud. 

Aga mis siis ikka öelda. Täitsa nauditav naistekas oli. Ei olnud väga helge, ei olnud väga raske. Tuletas meelde neid klassikalisi 90ndatel populaarseid chick-lit žanri teoseid, kuid oli konkreetselt ka lihtsakoeline romantika. Äärmiselt hõlpsasti seeditav, kuid mitte ilma toiteväärtuseta. Vitamiine ja mineraale ikka sai. Elumuutvat ja valgustavat kogemust raamatust, muidugi, otsida ei maksa, kuid Camilla oli armas ja lugu täitsa hea vaheldus krimkadele ning raskemale kirjandusele, mida viimasel ajal olen lugema sattunud. Ehk peaks ikka rohkem puhastusdieeti tegema ja enam naistekaid kätte haarama. Edukalt ja õigesti valitud žanriesindajad mõjuvad kui detox. Õnneks mul raamaturiiulil lugemata variante veel hulganisti peaks jätkuma. 

--------------------------------------

Pealkiri: Armastuse takistusrada
Autor: Barbara Cartland
Kirjastus: Ersen 
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 2/5

Mul oli seda vaja. Rohkem pole vist tarvis midagi öelda. Mul lihtsalt oli roosavahulist Barbarat selleks kaheks tunniks vaja. Väga noorena sai teda ikka rohkem loetud ning, kui aus olla, siis omas raamistikus, on ta kirjutanud päris okeisid lembelugusid. Jah, nad on kõik suhteliselt lahjad, ühe mustriga, suhkruvatised, naistel on alati mingi ebatavaline nimi (seekord oli Helsa), nad on vaid oma 18 aastat vanad ja nad ei oska enamasti rääkida järjepidevalt, sest nad on alati õhkamas või hämmingus ("Oh... ma ei teadnudki... et armastus... võib nii tugev... olla). Mind jubedalt see punktiiriga venitamine häirib! Aga, jah, olen nooruses täitsa kobedatele Barbara romantikatele otsa komistanud. Kahjuks, antud lugu aga kindlasti nende paremate hulka ei kuulu. Idee oli ju isegi huvitav, et meie kangelanna püüab päästa rikast ja nägusat aristokraati (millist siis veel?!) abielulõksu sattumisest, kuid mis mind seekord häiris, oli tõsiasi, et mees ja naine olid omavahel kontaktis ja rääkisid kokku vist ainult mingi alla kümme lehekülje kahesajast. Ja selline esimesest ja ainukesest pilgust armastus on totakas. Natuke rohkem võiks ikka aega koos veeta, isegi sellistes arhailistes ja traditsionaalsetes armastuslugudes. Lugejale ei ole üldse huvitav kui loed kõigest muust kui sellest, mis on raamatu fookus. Helsa veetis isegi n-ö kurjamiga rohkem aega koos kui oma "suure" armastusega ja tal oli rohkem keemiat mingi teenijatüübiga. Igav, selline lähenemine on lihtsalt tüütu ja igav. Oma eesmärgi loo lugemine aga täitis, milleks oli anda mu ajule võimalus teha pehme ja vähe energiat nõudev restart.