Raamat: Moodne aeg sarja eri "Muutuda: meetod" ja "Mangroovi ületamine"

Tervitus!

Veel raamatuid.

Pealkiri: Mangroovi ületamine
Autor: Maryse Condé
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Teoorias ei oleks mulle raamat üldse meeldida tohtinud. Pole enam ammu kokku puutunud sellise seltskonnaga, kelle suhtumine, käitumine, ideaalid ja väärtused, lausa öökima ajavad. Teos kubiseb tegelastest, situatsioonidest ja ühiskonnast, mis on läbi imbunud rassismist, misogüüniast, hierarhiast, konservatismist, seksuaalsuse ekspluateerimisest/allasurumisest, võõravihast, patriarhaadist, kadedusest, vaenulikkusest ja pahatahtlikkusest. Muutus ja areng ei tule aga kõne allagi, sest, noh, kõik uuenduslik tähendab ju seda, et püütakse olla nagu tõusikud -- nagu valged. Sellisele käitumisele vaatab kogukond ju kõõrdi. Ehe näide oli telereklaam, et äri edendada -- kohe kriitika lendas, kui keegi julges, sest see ju mingi valgete teema, ning jumala pärast, keegi ei tohi ju etteantud traditsioonilistest raamidest väljuda. Keegi ei tohi ju teistest parem olla. Ja niimoodi aeg möödub ja toodab põlvkonnast põlvkonda edasi katkiseid inimesi, kes marineerivad selles äärmiselt toksilises keskkonnas, taasluues kahjulikke kombeid ja mõttemustreid. Sellele rabelemisele ja köidikutest pääsemisele viitab ka pealkiri. Mangroovi juurte tohuvabaohust, mis esindab endas kogukonda painavat möödanikku ja kõntsa, välja murdmine ei ole lihtne.

Hämmastaval kombel, vaatamata tohutult keerulistele ja valulistele teemadele, ei muserdanud mind loetu ülemäära. Mitte et ma ei oleks kõike tõsiselt võtta suutnud ja empaatiat ning vastikut tundud, kuid raamat on kirjutatud viisil, mis pigem jälgis neid inimesi ja kirjeldab, hukka mõistmata, tegelaste motiive ja reaalsust. Tekstis ei ole tunda üleliigset ebaratsionaalset emotsionaalsust või n-ö päästikute ära kasutamist, et lugejat käima tõmmata. Jah, teos on täis ülekohut ja ebaausust, kuid seda esitades ei olnud eesmärk mind provotseerida, vaid lihtsalt konstateerida fakti ja demonstreerida päris elu. Mulle väga meeldis kuidas ma suutsin hoida distantsi loetuga, kuid samas, ennast puudutada lasin. Ebameeldivatest teemadest saab kirjutad ja lugeda ka ilma, et võimaldad sel endast võimu võtta ja ebamõistlikult negatiivselt mõjutada lubad. Raamat ei tekitaud kõhtu rasket tunnet, kuigi oli raskesti seeditav. Loomulikult, oli proosa ka väga poeetiline ja osavalt kirja pandud, kuigi mulle selline aspekt läheb vähe korda, sest keskendun pigem öeldu sisule, mitte sellele, et kuidas see on öeldud. 

Kultuurilises, sotsiaalses ja ajaloolises mõttes on lugu põnev ja hariv. Mida keskmine eestlane Guadeloupest, sealsest värvikast elanikkonnast või Prantsuse koloniaalminevikust ikka teab? Üllatas, et kui mitmekesine saarestiku rahvas on ja kui tohutult on seal eri konflikte, tehislikke n-ö piire ja halba verd erinevate gruppide vahel. Kolonisaatorite järeltulijatest saab veel aru, et miks nende suunas mõttelised odad lendavad, aga et ka India sisserändajad, Aafrika orjad ja Haiti töö immigrandid valemisse mahuvad, oli huvitav. See oli ikka valus, et kui palju vaenu kõigi nende seltskondade vahel eksisteerib, rääkimata siis mitte etnilistest ristumiskohtadest nagu naised versus mehed, vanad versus noored, rikkad versus vaesed, jne. Veider oli lugeda, et pea iga tegelase juures sai mainitud, et kui hele või tume tema nahk on, mida heledam seda kuidagi ülistatum, ning et see tooni intensiivsus on niivõrd põhjapanev ümberringsete soosingu saavutamisel ühel või teisel viisil. Mis mind aga jalust maha ei võtnud, kuid mille aktsepteerituse tase natuke ootamatuna mõjus, oli suhtumine vaimsesse puudesse (vaenulikult) ja intsesti (neutraalselt). Iseenesestmõistetavalt oli just naine süüdi, et lapsel tekkis ajuverejooks ja ta tavapäraselt ei arenenud, ning mitte keegi ei pilguta eriti silma kui õde-venda üksteisega rohkemgi kui ainult koos magavad. 

Lugu ise on suhteliselt sirgjooneline. Esimeses peatükis leitakse surnud mees. Siis hakkab raamat tutvustama eri perspektiive eri tegelaste pilgu läbi sellest salapärasest võõrast mehest, kes nende kogukonda ennast mõni aeg tagasi sisse seadis. Tal tekkis mingisugune kokkupuude pea kõigi ümberringsete inimestega, mis suuresti jagunes vihkamiseks või siis eri viisidel fastsinatsiooniks. Kes ta oli, kust ta tuli, miks ta sinna jõudis, kas keegi mõrvas ta või oli see enesetapp -- ridade vahelt saab vihjeid, kuid selget pilti kunagi ei koondugi. Kuigi mehel oli oma minevik, hädad ja eesmärgid, funktsioneeris ta suuresti kui võimendi või vahend, mille läbi teised said enda lugu rääkida, enda traumasid ja muresid projitseerida, enda vabaduse-piiratuse reaalsust kompida, ennast temaga võrrelda, tema peal välja elada või temast inspireerida lasta. Iseäranis märkimisväärne oli kuidas otseselt või kaudselt mõjutas mees just naisi, kes paljud oma sektsioonis lõpus väljendasid ideid, et on valmis n-ö mangroovist välja murdma, või on juba valguse käes, ning plaanivad priidena kohe-kohe esimesed sammud astuda. Muidugi, lugeja ei saagi teada, et kas see naistel õnnestub, arvestades kuidas nõiaringi on keeruline lõhkuda, kuid lootusekiired paisatakse õhku küll. Värvikas seltskond, kes oma vaatevinkliga sõna sai kattis kõiki eri kihte, sugusid, positsioone, vanuseid ning seisundeid kogukonnas. Ja olgem ausad, kellelgi neist ei ole elu meelakkumine olnud, kuid enim läks hinge puudega poisi peatükk. 

Kokkuvõttes, võib öelda, et ma ei nautinud seda teost ja ma ei saa väita, et raamat mulle tüüpilises mõttes peale läks. Ta aga meeldis mulle, ma õppisin palju, ma avardasin silmaringi ja ma elasin kaasa, kuid ma ei loeks seda enam kunagi uuesti. See on mõnes mõttes ilus teos, samas, tohutult inetu. Sada protsenti on lugu aga ehe ja päris. Nagu narratiivne dokumentaal, kuid palju intiimsem. Peab veel kord kiitma autorit, kes suutis niivõrd jubedad teemad niivõrd meeletus koguses panna ühte raamatusse, ilma, et raamat metafooriliselt tonn oma raskuselt kaaluks. Raamat oli õhuline ja kerge, isegi kui nukker, ränk ja katsumusrohke.

 

--------------------------------------------------

Pealkiri: Muutuda: meetod
Autor: Édouard Louis
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Lugesin seda raamatut ainult sellepärast, et kolleeg on sellest vaimustuses ning tegi isegi Areeni jaoks autoriga intervjuu. Ma ei oleks vist muul põhjusel teost kätte võtnud, sest tegu on üpris raskesti seeditava lugemisega, kuid, mul on hea meel, et selle siiski läbi närisin. On võimatu, et raamat ei tekita tugevaid emotsioone. See on siia lausa sisse kodeeritud ja garanteeritud. Mis tüüpi tundeid, aga võib varieeruda. Minus tekitas lugu vastakaid mõtteid ning leidus aspekte, millele tõstan poolehoiuks kaks kätte üles, kuid, ma ei saa üle ega ümber kõrvalmaitsest, et kogu kupatuses on midagi silmakirjalikku ning enda, rohkemal või vähemal määral, ebaeetilise ja egoistliku käitumise õigustust. Tegu on huvitava formaadiga, kus autor jutustab autobiograafilise loo sellisel tsipake ilukirjanduslikul viisil. Ta lahkab oma elu lapsepõlvest kuni kirjutamise hetkeni. Vahepeal adresseerib ta nt oma isa, otsekui kõnetades teda ja suunates lugu just talle. Raamatus leidub fotosid autorist ning erinevaid tekstistiile, nt autori intervjuu iseendaga. Teos ei ole ka alati ajas ja teemas lineaarne ning toimuvad kõrvalepõiked, sisse on pikitud vahepalad ning kõik muu, mis aitab autoril oma sõnumit paremini edasi anda. Tegu on ootamatult kiirelt jooksva raamatuga, mis üllatavalt kergesti loetav ning teksti poolest väga õhuline. Mul on tunne, et teos on nagu eneseanalüüsi päevik või siis teraapiline ülevaade oma elule, kas siis selleks, et lugeja mõistaks mehe elukäiku, või siis, et ta ise reflekteeriks ja aduks või isegi, teadlikult või alateadlikult, vabandaks välja enda valikuid. Äärmiselt ebatavaline, kuid paeluv lähenemine, mis annab ohtralt diskussioonimaterjali.

Kogu lugu keskendub autori eesmärgile mudakihist eliidi hulka tõusta. Eristuda oma perest ja kogukonnast. Mees on lausa fanaatiline selle teekonna eduka saavutamise nimel. Ta ei kohku tagasi millestki. Ja, olgem ausad, tema loogikat ja ihalemist ei ole raske mõista. Autor on sündinud absoluutsesse vaesusesse ning tema elukaar on paika pandud juba sünniga. Mitte midagi temast ei tule ning sureb ta täpselt seal samas mülkas. On miski, mis sunnib meest aga alternatiivset saatust otsima. Mulle endale tundus, et see oli fakt, et ta oli gei. See vist oli see viimane tilk karikas, mis kuidagi sundis autorit etteantud rajalt eemale, sest isegi omas kontekstis tegi omasooliste eelistamine teda veelgi madalamaks klassiks. Isegi seal põhjakihis oli tema hierarhialt viimasel astmel. Sellistes ekstreemsetes tingimustes käivitub alateadlikult evolutsiooniline eksistentsiaalse ohu instinkt ning ehk oligi see just see tõuge, mis teda uuele teekonnale lükkas. Ta hakkab end vaikselt maa alt välja kraapima ning võtmetähtsusega on haridus, õiged kaaslased, enda kurssi viimine kino, lugemise ja kultuuriga, ning käitumise, maneeride ning kõne muutmine. See oli hämmastav, et kuidas ta modifitseeris kõike, alates enda naerust kuni riieteni. Selline pühendumus ja meeleheide oli aukartustäratav. Kõik sai suuresti võimalikuks tänu sellele, et mehe ellu jõudsid õiged inimesed, need, kes teda toetasid, oma teadmisi jagasid ja julgustasid. Siin tekkiski mul ninakirtsutus, sest, olgem ausad, kas teadlikult või alateadlikult, kasutas ta neid isikuid ära. Osasid intellektuaalselt, osasid materiaalselt. Samas, kui ta ei oleks sealt madalast klassist, oleksid paljud need teadmised ja võimalused talle garanteeritult iseenesest mõistetavad ja me ei vaataks seda kui ära kasutamist. On ju normaalne, et käiakse kinos, loetakse raamatuid, minnakse ülikooli, õiged kontaktid aitavad edasi jõuda, jne, kuid autori maailmas ei olnud see tüüpiline, mis tekitabki tehisliku moraalse konflikti.

Oli huvitav, et isegi kui mees jõudis tippu, ei tundnud ta ennast alati ikkagi koduselt ning see füüsiline ja mentaalne barjäär eri klasside vahel, mis juba emapiimaga kaasa antakse, püsis mingil määral edasi. Ehk siis, kas üldse on võimalik oma sünnikeskkonnast eemalduda ja liikuda teise klassi? Täienisti vist mitte, sest mingeid asju ei ole võimalik õppida, vaid neid tarbitakse ja võetakse üle oma vanematelt, ümberringsest, õhust enese teadmata ning automaatselt. Ja nii sulgub ja keerlebki nõiaring ning kasvavad uued rikkad ja uued vaesed, kes jäävad lõksu sinna kuhu nad on sattunud. Jõukeeled on aga gruppidel erinevad. Rikkad hoiavad vaeseid vaestena ning kogu süsteem on loodud neid oma eraldatud nurgas kinni pidamiseks. Autor nimetab seda vägivallaks ning on võtnud enda eesmärgiks seda ahistavat raamistikku avalikustada ja murda. Õilis siht, kuid kas ikka on, kui oled ise juba n-ö kurjamite hulgas? Kas see muudab sind ja sa ei taju enam, et oled tegelikult ise nüüd privileegide pruukija? Kahe otsaga asi. Autor tahtis saada eliidiks, kes hoiavad vaeseid n-ö vangis, kuid see ei ole, subjektiivselt vaadates, just sümpaatne soov. Õiglane, muidugi, kuid mitte õilis. Ta soovib nüüd lõhkuda struktuure seestpoolt, sest olles kohases grupis, saad sa seda ka hävitada. Kuid, kui realistlik see on? Kumb oli enne, kana (soov lõhkuda, et aidata ühiskonda) või muna (soov lõhkuda, et aidata ennast)? Mees on nüüd ju ise domineeriva jõuklassi liige ja naudib kõiki neid hüvesid, mida heidab ette rikastele. Miks ta peaks tahtma sellest süsteemis loobuda? Teisalt, see on ju igati okei, et ta sinna nüüd kuulub ja miks ei peaks ta nautima kõike, mis sellega kaasneb? Siin on mingi intrigeeriv huvide, eetika, moraali, õigluse, vm, konflikt. Siin on mingi kübe silmakirjalikkust, enesekesksust ja tõusiklikkust. Ja, samas, ei ole ka. Raamat pani mind juurdlema selle üle, et kuidas ma ise saan aru neist mõistetest ning kas olen isegi süsteemist ajupestud. Mehe vajadusi ja tegusid ei saa pahaks panna, sest, ideaalses maailmas, peaksid kõigile kõik teed üheselt valla olema ning võimalused avatud. Miks tema peaks puudust kannatama, sest on sündinud vähem soodsatesse tingimustesse. Miks peaks keegi vaataks kõõrdi kui ta ei taha leppida status quo-ga ja igatseb endale midagi paremat. See on ju väga inimlik. Ja äkki on kogu tõusiklikkuse teema loodud rikaste poolt, et vaesed tunneksid end halvasti kui ihkavad midagi enamat? Ja pöörduksid üksteise vastu. Arutlemis- ja mõtlemisainet on siin ohtralt. 

Tegu on tohutult köitva teosega, mis pani mõtlema ja viskas õhku komplektseid ning mitmetahulisi küsimusi, milledele ei ole õigeid või valesid vastuseid. See raamat pani mind kahtlema, et kuidas ma ise teatud asju näen ja kas ma ehk olen "probleemi" osa või mitte. Mulle aga ei meeldinud sellepärast see raamat, sest ta on siia rõhuvasse ja halli novembrisse lihtsalt liiga rakse ning komplitseeritud. Samas, on suurepärane, et kuidas autor suudab ennast niivõrd julgelt ja häbita peegeldada ning analüüsida. Kuigi, ma ei usu, et ta oma motivatsioonidest alati avatud kaartidega rääkis ning arvan, et tegu on mõneti ikka teosega, kus ta püüab end rahustada, ennast välja vabandada ja ennast õigustada. Natuke lugejat manipuleerida. Teadlikult või mitte. Mis ei ole ju midagi halba. Autorit on baastasandil hõlbus mõista ja tema paljud valikud tunduvad igati adutavad. Sa tunned mehel kaasa. See, mida ta räägib, on ju sulatõsi. Maailm nii toimibki. Tema lihtsalt otsustas süsteemile vastassuunas rühkida ja osutab ebavõrdsusele ning ebaõiglusele tähelepanu. Samas, kas see, et sa oled rikaste ja kuulsatega maganud on asi mida taga ajada? Njah. Kokkuvõttes, kes tahab end proovile panna, midagi teistsugust lugeda ning huvitavat materjali oma ajurakkudele pakkuda, siis täitsa tasub teos kätte võtta. Kuigi, kordan, ei olnud see just minule meelepärane ja tavapärane lektüür.