Raamat: Naistekate eri "Kuldreegel", "Rosete kirjutab romaani", "Armastuse takistusrada" ja "Taksikoer kannab Pradat"

Tervitus!

Ja jälle raamatuid.

Pealkiri: Rosete kirjutab romaani
Autor: Ketlin Priilinn
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

See on minu teine autori romaan ning isegi sellise vähese kokkupuute põhjalt on kujunenud juba kindel arusaam tema stiilist ning selle võlu ja valu punktidest. Nimetaks autori raamatuid argipäeva äkšoniks. Makro tasandail midagi eriti ei toimu. Mikro tasandil toimub aga hulgi. Lähenedes loole just makro/mikro fookusega, siis on selge, et miks, ühelt poolt vaates, on tegevused rutiinsed ja üksluised, teisal, aga sisukad ning värvikad. Kui oodata loost mastaapsed tundeid, situatsioone ja olukordi, siis ilmselgelt, ei paku raamat rahuldust. Kui ollakse õnnelikud indiviidi tasandiga ning kogukonna sigri-migriga, siis tegelikult on süžee ju täistopitud ja dünaamiline. Lihtsalt, keegi ei tee midagi grandioosset nagu päästa maailma, leia igavest armastust või lahenda üligeniaalset mõrva -- vaid tavalised Eesti inimesed elavad tüüpilist Eesti inimese elu. Ja see on ka põhjus, miks mulle raamat tegelikult meeldis. Põnevus igavuses ja igavus põnevuses. Ja sama põhjus oli, miks mind raamat kohati külmaks jättis. Vahetevahel on vahva lugeda tühisest tühjast-tähjast. Mõni päev on hea ajul puhata lasta ja selle loo taustal restarti teha. Mõni teine päev aga oleksin tahtnud midagi mahlakamat, midagi märkimisväärsemat, midagi mitte nii igapäevast. Võib vast öelda, et sellise ajaviite romaani lugemise nautimiseks peab lihtsalt õiges mõtteseisundis olema. Teos ise on lobe ja loetav, hea ja jooksva teksti, ning vaevatult järgitava tegevus- ja karakteriliinidega. Lisaks, on tegu lugu loos romaaniga, kus saab Rosete tegemistele paralleelselt lugeda raamatut mida naine vabadel hetkedel kirjutab.

Alati tekib tihedam side loetavaga kui kohad või detailid on midagi millega sa suudad end samastada. Rapla ja Tallinn on mullegi kodused. Ka tegelastes oli äratundmisrõõmu, sest just niimoodi mulle tundub, et kaasmaalased käituvadki. Selles mõttes paistab, et autor suudab keskmist eestlast kenasti oma tekstis tabada. Nende reaktsioonid ja olemused näisid autentsed. Kuigi, ma ei tea, kui julged inimesed niimoodi võõrastega üleüldse suhtlema on, kuid ehk see on natuke maal elamise teema. Linnas ongi palju isoleeritust ja kinnisust. Ma ei kannatud silmaotsaski Rosete töökaaslast, Sigridit, kelle juurde ta suvel läks (miks ta üldse niimoodi suvaka juurde tuli?). Mulle jäi täitsa arusaamatuks, et miks Rosete laseb teisel ennast niimoodi kohelda, muudkui järele annab ja silma kinni pigistab. Ma oleks esimese bussiga taas koju teel. Aga, noh, mul on tunne, et tavaline eestlane just nii käitukski -- ignoreerib ja tipib ümber probleemi, kuni kogemata sisse astub, või siis häda haihtub iseenesest. Ainuke asi, mis natuke kulmu kergitama pani, oli tõsiasi, et keegi ei soovinud eesti keele õpetajat endale palgata. Võiks eeldada, et sellisest võimalusest, kui üks ise ennast pakkuma tuleb, krabatakse kümne küünega kinni. Niivõrd väiksemahulise teose kohta on siia sisse mahutunud tohutult igast suhtedraamat, erinevaid konflikte ja liine, ning kõikvõimalikke eri liike kontakte. Need lihtsalt ei karju näkku ja on vaoshoitud. Välja arvatud Sigrid -- mind lausa hirmutas ta ja ei oleks vabatahtlikult küll oma väikse lapsega tema juurde jäänud. Kujuta ette, ei julge ära minna, sest äkki solvub... Jube. Igatahes, igati soliidne kodumaine naistekas, mis vajab sobilikku hetke, et selle mikro tasandi võlu õigesti hinnata.

----------------------------------

Pealkiri: Kuldreegel
Autor: Amanda Craig
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

See oli üks veider raamat. Leidus nii paljut, mida oli raske tõsiselt võtta või uskuda. Samas, sisse oli pikitud mitmeid teemasid, mis loo eriti realistlikuks ja päris maailmaga seostatuks muutsid. Kokku toimisid need kaks vastakat poolt natuke skisofreeniliselt ning kogu süžee ei tahtnud kuidagi üheks sidusaks tervikuks põimuda. Kontseptsioon, et kaks naist juhuslikult kohtuvad ja otsustavad üksteise vaimselt ja füüsiliselt vägivaldsed abikaasad tappa ning toimida kui teineteise alibid, on ju tohutult intrigeeriv. Kuid lugedes sellest, ei suutnud autor seda ideed mulle autentsena maha müüa. No ei tundunud üldsegi tõetruu, et selline olukord saaks tekkida. Vähemalt mitte niimoodi kui autor seda kirjeldas, edasi andis ja konteksti sõnastas. See tundus lihtsalt nii lambist, hooletu, läbimõtlematu ja peategelase, Hannah, psüühikaga mitte klappiv. Jah, naise piirini tiritud mentaalne seisund kindlasti tapmist oleks võimaldanud, kuid see mida lugesin ei passinud sellega, mis toimus. Igatahes, keeruline seletada, kuid naiste kokkulepe ei olnud veenvalt esitatud ja paistis sellest tulenevalt isegi oma absurdsuses absurdne. Peale selle, jättis loo tegelik kurjam kuidagi nii üle võlli mulje, eriti see, et mingeid konkreetseid tagajärgi ei tulenenud. Kogu finaal oli üldse kõvasti üle usutavuse piiri, isegi muidu ebatõenäolise süžee raames. Mingid aspektid loos lihtsalt ei olnud ühel lainesagedusel teineteisega. Need ebakõlad võtaks kokku analoogiga, et mingis kohas anti tohutult gaasi ja sõideti 110 km/h -- kuid sõiduvahendiks oli enda kondijõul toimiv tõuks. 

Tulles tagasi mainitud ehedate detailide juurde, siis oli huvitav kui põhjalikult ja, arvatavasti, tõeselt anti edasi koduvägivalla ohvri teekonda ja kannatusi. Ning, muide, fookuses oli ka meeste vastane koduvägivald, mis toimis põneva paralleeli ning tasakaalustajana. Sealjuures mitte vähendamata naise kogemuse kaalu. Kuigi peategelase mehest ja lapse isast oli vaimselt raske lugeda, sest suur osa teosest pühendus ennast just sellele valusale teemale, siis on mõistetav, et nii detailne ülevaade peaks andma lugejale mõista, et miks naine oli valmis tegema kokkuleppe, et see jõletise maha koksata. Huvitav ja põhjalik lisa süžees oli Cornwalli eluolu ja raske saatus. Nimelt on tegu väga vaese piirkonnaga, mille elanikud Brexitis suuresti lahkumise poolt otsustasid. Ja selle tulemusel veel vaesemaks jäid. Kuidagi kentsakas, kuid paeluv oli lugeda sellest kuidas Hannah mõtiskles ja seletas lahti Cornwalli probleeme ja just Brexitit tihti mainis. See tõi mind lugejana reaalsesse maailma tagasi ja pani märkama seoseid ilukirjandusliku loo ja päris elu vahel. Samas, kohati tundus, et autor kasutas raamatut võimalusena sotsiaalkriitikaks ning püüdis kas Cornwalli rahvast välja vabandada, ise nende ratsionaali lahti mõtestades mõista või, hoopis, neid kritiseerida. Kogu selle suure pildi kõrval tundus Hannah ja tema romantilise sihtmärgi ühine areng aga kuidagi nõrk ja vähe välja joonistatud. Ja teisejärguline. Äkki pidigi olema, kuid ma pigem loeks kahe haavata saanud inimese tervendavast üksteiseleidmisest kui Brexitist, regionaalsest vaesusest ja kuidas ikka EU püüab Briti kalurite kalad ära. 

Tekkis, lisaks, küsimus, et kas tegu on põneviku, romantika, ühiskonnakriitika, sotsiaalse fookusega romaani, autobiograafia (autor on palju raamatus Hannah poolt läbi elatut ise kogenud) või chick-lit žanriga. Kuidagi ülemäära pudru ja kapsad oli kompott ning tundus, et autor tahtis liiga paljut ja korraga. Siit aga tekkisidki haakumise probleemid. Kõik eri liinid ja teemad ei tahtnud ennast hõlpsasti üksteisega kokku siduda. Eraldiseisvatena olid need kõik omas kohas ja kontekstis köitvad teemad, kuid ühe 350 leheküljelise ajaviite romaani jaoks läks ülearu tihkeks. Eriti kui mitmed neist fookustest olid üpris raskesti seeditavad ja raskekaalulised. Igatahes, kokkuvõttes, selline pentsik raamat, mis nagu oli hea ja ei olnud seda ka. Lugemist ei kahetse. Ehk see pigem olegi peamine. 

-------------------------------

Pealkiri: Taksikoer kannab Pradat
Autor: Stefanie London
Kirjastus: Ersen 
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Naistekad on ägedad. Naistekad on mõnusad. Naistekad on suurepärane ajaviide, et ajule puhkust anda ja positiivseid emotsioone jahtida. Seda, muidugi, siis kui lugu liiga nõme ei ole. Ja need spetsiifilised detailid, mis ühe lugemiskogemuse totakaks teevad, varieeruvad ühelt teoselt teise, olenevalt mis kombinatsioonis on eri süžeevõtteid kasutatud. Tuleb tunnistada, et antud lugu ei olnud mitte midagi erilist, tõesti, ei olnud, kuid ta ikka leidis minu poolehoiu. Ehk tunnengi viimasel ajal puudust just sellistest lihtsatest ja klassikalistest naistekatest, ilma absurdsete alfa isaste, võrratult eksimatute kangelannade ja miljonäride maailmata. Okei, noh, viimast tegelikult ju oli, kuid mees ei olnud seekord kuum ja karm ebamaine mehemürakas, vaid haavatav ja endassesulgunud lihast ning luust inimene. Ka peategelane, Isla, oli küll ikka perfektne, kuid temagi n-ö koperdas ning kukkus. Mulle meeldis, et mõlemad tegelased tundusid nagu isikud, kes reaalselt eksisteerivad ja kellega on võimalik kontakti leida, mitte nagu üdini klišeed gaziljonäri romantikate kangelaspaarid, kes lihtsalt pigem reeglina ei tundu, et oleksid inimesed, kes päriselt olemas on. Põhimõtteliselt, võtted ehk on ühised, kuid õhustikud on erinevad. Ja sellest tulenevalt on lugemisemotsioongi erinev. 

Aga, kes on raamatu tõeline staar? Ikka taksikoer Camilla. Keda, kurvastuseks, oli kuidagi vähem kaasatud kui oleksin eeldanud. Ta tegi ka palju vähem pahandust ja näitas oma ülbelt iseloomu kõvasti kasinamalt kui oleksin tahtnud. Mingi hetk oli ta taandunud kõrvaliseks tegelaseks, kes põhisüžees niiväga mingit rolli enam ei mänginud. Koer oli, kokkuvõttes, vaid põhjus, et peategelastest paar kohtuks ning, et naisel oleks mingi uus karjäärisuund käepäevast võtta. Kuigi, arvestades, kui privaatne ja paranoliline mees oli, siis ei olnud eriti usutav, et miks ta suvalise naise tänavalt koerahoidjaks palkas. Aga, no jah, eks naistekates omajagu roosaudulist fantaasiat peabki leiduma. Igatahes, taksi potentsiaali jäi 100% kasutamata, kuid emotsionaalsed implikatsioonid, et miks ta nii halvasti käitus ja kuidas ta leidis lõpuks oma omanikuga ühe keele, oli tegelikult tundeküllaselt nunnu ja tõetruult seletatud. Ja, muide, pealkiri viitab humoorikale Instagrami kontole, mille Isla Camillale lõi. Olles eelnevalt töötanud sotsiaalmeedia nõustajana, ning sattunud gigantsesse prohmakasse kliendiga, keda naine esindas, oli romantika süžee kõrval tähtsal kohal ka Isla tööelu ning tagasi püsti tõusmise ja uute suundade leidmise liin. Ei puudu, lisaks, üks krapsakas parim sõbrants (kohustuslik naistekates!) ja hülgamishirmus õde. Pagasit kõigil tegelastel jätkus ning mitmeid psühholoogilisi probleeme puudutati, kuid kas see läks liiga paljuks või jäi liiga põgusaks, ei ole ma kummaski variandis väga veendunud. 

Aga mis siis ikka öelda. Täitsa nauditav naistekas oli. Ei olnud väga helge, ei olnud väga raske. Tuletas meelde neid klassikalisi 90ndatel populaarseid chick-lit žanri teoseid, kuid oli konkreetselt ka lihtsakoeline romantika. Äärmiselt hõlpsasti seeditav, kuid mitte ilma toiteväärtuseta. Vitamiine ja mineraale ikka sai. Elumuutvat ja valgustavat kogemust raamatust, muidugi, otsida ei maksa, kuid Camilla oli armas ja lugu täitsa hea vaheldus krimkadele ning raskemale kirjandusele, mida viimasel ajal olen lugema sattunud. Ehk peaks ikka rohkem puhastusdieeti tegema ja enam naistekaid kätte haarama. Edukalt ja õigesti valitud žanriesindajad mõjuvad kui detox. Õnneks mul raamaturiiulil lugemata variante veel hulganisti peaks jätkuma. 

--------------------------------------

Pealkiri: Armastuse takistusrada
Autor: Barbara Cartland
Kirjastus: Ersen 
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 2/5

Mul oli seda vaja. Rohkem pole vist tarvis midagi öelda. Mul lihtsalt oli roosavahulist Barbarat selleks kaheks tunniks vaja. Väga noorena sai teda ikka rohkem loetud ning, kui aus olla, siis omas raamistikus, on ta kirjutanud päris okeisid lembelugusid. Jah, nad on kõik suhteliselt lahjad, ühe mustriga, suhkruvatised, naistel on alati mingi ebatavaline nimi (seekord oli Helsa), nad on vaid oma 18 aastat vanad ja nad ei oska enamasti rääkida järjepidevalt, sest nad on alati õhkamas või hämmingus ("Oh... ma ei teadnudki... et armastus... võib nii tugev... olla). Mind jubedalt see punktiiriga venitamine häirib! Aga, jah, olen nooruses täitsa kobedatele Barbara romantikatele otsa komistanud. Kahjuks, antud lugu aga kindlasti nende paremate hulka ei kuulu. Idee oli ju isegi huvitav, et meie kangelanna püüab päästa rikast ja nägusat aristokraati (millist siis veel?!) abielulõksu sattumisest, kuid mis mind seekord häiris, oli tõsiasi, et mees ja naine olid omavahel kontaktis ja rääkisid kokku vist ainult mingi alla kümme lehekülje kahesajast. Ja selline esimesest ja ainukesest pilgust armastus on totakas. Natuke rohkem võiks ikka aega koos veeta, isegi sellistes arhailistes ja traditsionaalsetes armastuslugudes. Lugejale ei ole üldse huvitav kui loed kõigest muust kui sellest, mis on raamatu fookus. Helsa veetis isegi n-ö kurjamiga rohkem aega koos kui oma "suure" armastusega ja tal oli rohkem keemiat mingi teenijatüübiga. Igav, selline lähenemine on lihtsalt tüütu ja igav. Oma eesmärgi loo lugemine aga täitis, milleks oli anda mu ajule võimalus teha pehme ja vähe energiat nõudev restart.