Teater: "Madissoni maakonna sillad"

Tervitus!

Ja vahelduseks teatrist.

Pealkiri: Madissoni maakonna sillad

Lavastaja: Artjom Garejev
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Liisa Aibel, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Imre Õunapuu
Teater: Rakvere Teater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 26.01.2024
Millal nähtud: 20.05.2024 (Vene Teatris)
Minu hinnang: 3/5

Oi, selle arvamuse eest saan raudselt vett ja vilet, kuid no ei saa taevani kiita midagi, mis mind juba esimesel vaatusel pani mõtlema, et tahaks koju tuttu minna. Midagi, mis pani mind silmi pööritama, sest oli imal ja liiga suur doos lääget igavest armastust sellesse suvalisse argipäeva õhtusse. Midagi, mis pani publiku lõpus võimsa aplausi saatel ovatsiooniks püsti tõusma ja mitmed saalis nutma. Samal ajal mõtlesin mina aga koguaeg enda peas, et saa juba läbi, saa juba läbi, saa juba läbi. Ma ei olnud võimeline näidendiga kontakti saavutama ning, kuigi ma objektiivselt saan selle sõnumist, sisust ja võlus aru, ei läinud see mulle grammigi korda, sest ületas minu melodraama lävendi ja lihtsalt toimis klišeelikult, läilalt ja ebaautentselt. Aga, noh, tuleb välja, et ülejäänud publiku maitsele oli pakutu just otse sihtmärki, mis ongi ju tegelikult tähtis. See, et saalis oli üks skeptiline vingats, kes ei olnud võimeline uskuma, et mingid suvakad kohtuvad ja -- pauhhdi! -- igavene armastus, ei tähenda, et tegu ei ole tükiga, mis publikut puudutab. Looga, mis on täis nostalgiat, melanhooliat ja ohtralt kibemagusat potentsiaali ning kaotatud võimaluste igatsust.

Tõmban aga nüüd korraks oma isikliku emotsiooni maha ja püüan vaadelda näidendit objektiivsemalt. Mäletan, et mu emale film jubedalt meeldis ning üldiselt on sel ümber positiivne foon. Põhineb kogu süžee aga samanimelisel romaanil ning loost on isegi muusikal valminud. Keeruline on just seda viimast varianti ette kujutada, sest pigem on materjali eelised selle lihtsakoelisus ja ängistav tundeküllasus, mis muusikali energilise meeleoluga väga ei klapi. Muidugi, juhul kui kõik palad ei olnud sentimentaalsusest nõretavad ballaadid, kuid sellise repertuaariga versioon oleks liiga üheülbaline. Peamine on see, et erinevate meediumite vahendusel on Francesca ja Roberti romanss publiku poolt menu pälvinud. Iseenesest, on idee ju romantiline, igihaljas ning inimlik. Ikka kohtutakse õige inimesega valel hetkel. Ikka lastakse võimalused käest ja ei julgeta teha enda jaoks egoistlikke, kuid paremaid otsuseid. Ikka ja jälle elatakse minevikus ning igatsetakse taga seda, mis oleks võinud olla. Lugu tähistab kõiki neid kahetsusi, unistusi ning kauneid, aga üürikesi hetki, kus tundsime, et maailmas on äkitselt kõik paika loksunud. Hetked, mis kaovad liiga kiirelt ning upuvad halli argipäeva kohustustesse. Tüki ülimalt kurblik, kuid siiski omamoodi lootusrikas õhkkond annavad edasi erinevaid sõnumeid, mida kõrva taha panna. Õpi teiste kogemustest, mitte enda vigadest. Naudi olevikku ja ära ela minevikus. Enda tuleviku õnnesepp oled sa ise. Käest lahti lastud šanssi ei pruugi eales uuesti tulla. Kunagi ei ole õige aeg, seega, lihtsalt tee asi ära! On komplitseeritud valida turvalisuse, kindluse ja kohusetunde ning kire, ebakindluse ja lõputute võimaluste vahel. Tegu on pinneapealselt vaadates äärmiselt sirgjoonelise süžee ja üldse mitte originaalse looga, kuid sisse vaadates, leidub arutlemiseks ja lahti mõtestamiseks mitmeid aegumatuid teemasid. Teoses võib tabada eri moraale ja kujundada eri nägemusi, et mis on õige ning mis on vale. Kas Fransesca oled pidanud mehega põgenema või tegi siiski parima valiku? Parima valiku kelle poolt vaadates? Mis on üldse õige otsus ja mis on halb otsus? Kas tasub emotsioonide ajendil kõik eelnev hävitada ja uuele, ning igati tundmatule, teele astuda?

Koduperenaine, Francesca, kohtub juhuslikult oma koduõuel Robertit, meest, kellega jutt hakkab voolama ning järgneva nelja päeva jooksul areneb romanss, mis kulmineerub elu armastusega. Ja lahkuminekuga. Taustal ja raamistikuks toimub tegevus paralleelselt ka tulevikus, või siis olevikus, kus naine, pärast enda surma, oma viimases kirjas lastele, avaldab selle imelise suve lembeloo ning soovib, et lapsed austaksid tema palvet mitte abikaasa juurde maetud saada, vaid enda tuha heitmist märgiliselt sillalt alla. Sillalt, mida Robert otsima tuli ning kuhu nad koos jalutasid. Samal ajal kiindudes ja armudes. Kahtlustan, et üks põhjuseid, miks näidend minuga ei resoneerunud on tõsiasi, et paari romanss ei olnud usutav. Ta ei mõjunud orgaaniliselt ja usutavalt. Kas asi on originaalis endas või siis ei suutnud konkreetne tükk ning näitlejad mulle seda kõikehõlmavat armastust veenvalt maha müüa, jääb ebaselgeks. Ma ei tundnud erakordset keemiat ei tekstist, situatsioonist, tegelastest ega keskkonnast. Äkki ajasid karakterid sassi armastuse ja seksi? Armastuse ja üksilduse? Armastuse ja mõistmise? Minu jaoks ei olnud tõsiselt võetav, et see, mida laval esitleti, pidi olema romantiline hingesugulus, mis nt viis olukorrani, kus mees ei maganud kunagi enam ühegi teise naisega. Teisalt, tõsiasja, et lühikesed, kuid markantsed kohtumised ja kontaktid võivad muuta kellegi otsuseid, elu kulgu ja saatust, on igati reaalne. Idee oli suurepärane, kuid teostus ei suutnud mind üdini endaga ühte leeri haarata. 

Lavastuses oli midagi ootamatult modernset, mis rääkis loo kasuks, sest aitas fookusteemadel mõjuda ekstra ajatult. Seda vanamoodsamalt ja veidramalt toimisid seigad, kus naine räägib sellest, et oli II Maailmasõja järgsest enda abielust tingituna jõudunud Ameerikasse Itaaliast. Neile oli sõda alles nagu eile, mulle tundub see ajalugu. Francesca oli täitsa tavaline koduperenaine ning Ülle Lichtfeldt jättis karakterile vastupidiselt kuidagi suurema kui see roll võimaldas naise mulje. Näitleja on palju karismaatilisem, seksikam ning kaasaegsem, kui mulle tundus, et see tegelaskuju vajaks. Tarvo Sõmer, samamoodi, kuidagi ei tahtnud Roberti rolli passida ning midagi nende kahe vahel ei klappinud. Seda möödarääkimist võis märgata ka naise ja mehe vahelises keemias. Kas rollid ongi kuidagi igavad ja puised, või lihtsalt ei suutnud ma nende tegelaste lihtsuse võlu adekvaatselt tajuda ja hinnata? Samas, seda tavaelu maagiat ja argipäevast ilus, täitsa tüüpiliste inimeste vahendusel võibki loo põhi müügipunktiks pidada. Minu jaoks võimendas see lihtsus aga kaasnenud melodraamat ja läilat kõrvalmaitset. Seda enam jätsid kohatu mulje seksistseenid, mis oma esitluses ja tausta valikutega kuidagi imelikult, asjakohatult ja isegi groteskselt mõjusid. 

Võib-olla palju köitvam, kuid kahtlemata alahinnatum ja kõrvalisem, looliin tükis oli hoopis see, mis keskendus Francesca lastele. Mõlemal olid omad dilemmad ja potentsiaalsed pöördepunktid, millede suunad olid palju paeluvamad. Minevik on juba olnud, seda ei muuda, kuid nemad saaksid oma saatuse kurssi vahetada veel küll. Kas tütar otsustab panna ennast esimesele kohale pärast ema kahetsustest kuuldes? Ka temal oli üks ahelaks lapse olemasolu. Kas nad kordavad oma ema traagikat ja tegemata otsuseid? Huvitav oli jälgida laste mõtteid ja reaktsiooni ema salapärasele topeltelule ning kuidas avalikustamine neid endid muudab. Kas muudab? Mõlema eri perioodi esitamisel tekkis põnev kontrast, kus laste osad olid kuidagi hallid, mornid ja elutud, kuid mineviku seigad näisid päikeselised, energilised ja täis lootust ning avatud uksi. Samas, tegelikult oli ju vastupidi, vähemalt ajalises mõttes. Vaieldamatult oli loo fookus siiski Francescal ja Robertil ning nad domineerisid kogu süžee kulgu. Nende saatus oli intrigeeriv, kuid tegelased ise jäid minu jaoks kuidagi plassiks ja värvituks, mis ei lasknud mul nendega hõlpsalt kontakti leida ning paari väidetavast suurest armastusest hoolida ja kaasa haarata lasta. Sellises mahus nagu minu ümber olevad vaatajad tundsid, pisaraid poetades ning vaimustunult aplausi ajal püsti tõustes. Ma, muidugi, tõusin, kuid eks massiga peabki kaasas käima. Eriti kui näis, et publikule siiralt lavastus hinge läks. Tegu ei ole, siiski, aga näidendiga, mis minu maitsele meelepärane. Äkki olin tol õhtul lihtsalt liiga turris ja väsinud, puudus õige meeleolu. Kah võimalik.