Teater: "Päikesepoisid" ja "Kõik minu emast"

Tervitus!

Kaks ühes Vanemuisest.

Pealkiri: Päikesepoisid
Lavastaja: Robert Annus
Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Veiko Porkanen, Marika Barabanštšikova, Aivar Kallaste, Iris Viru, Martin Tikk
Teater: Vanemuine
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 30.09.2023
Millal nähtud: 23.05.2024 (Draamateatris)
Minu hinnang: 2.5/5

Jummel! No see lavastus on küll kas halvasti aegunud või inimesed ja maailm üleliia muutunud. Ma ei kujuta ette kuidas kogu see kompott tänapäeval mõnusa ja reaalselt naljaka huumorina kvalifitseeruks. Okei, kui tegu oleks tragikomöödia või helgemate nootidega draamaga, siis ma vast nii kriitiline ei oleks, kuid žanriks on vaieldamatult pandud "komöödia". Juba näidendi esimestel minutitel leidis aset n-ö kild: vesi keeb vilistades ja mees arvab, et see on telefon -- see mage nali seadis fooni kogu etenduseks, mis ei olnud just paljulubav ennustus. Selline kaheldava väärtusega nõme nali pani mind juba eos alla andma. Ja ega paremaks väga ei läinud ka. Üks tegelastest ütles üks hetk, et kõik k-tähega asjad on naljakad. No, eks nad andsid selgelt mõista, et mida arvata huumorist selles tükis ja vihjasid selle tasemele, kus originaalpealkirjas, "The Sunshine Boys", ei leidunud ju ühtegi k-tähte. Eestikeelses pealkirjas on k-täht täitsa olemas, kuid see on juba keelest tulenev juhus. Kuigi, nagu minu puhul komöödiaid vaadates ennegi ette tulnud, oli saalist ikkagi naeru kuulda, mitte vähe, kuid, õnneks, ka mitte ülemäära, et arvaksin, et ma olen ainuke kellele selline vaimuvaene koomika peale ei lähe. Lavastuse sisu ja toon jättis mulje kui millestki aegunust ja vanamoodsast, igal tasemel. Võib-olla sellepärast minu ümberringsed tunduvalt eakamad prouad ja härrad leidsidki nähtavaga kergemini kontakti ja suutsid ka rõõmu tunda. Samas, noh, näidend ei olegi ju modernne tükk ning üks kesksetest teemadest tegelikult ongi aja möödumine ning asjade muutumine. Seda kontseptsiooni põhjalikumalt lahata oleks olnud palju paeluvam kui mingeid totakaid kilde ja teksti punnitada. Kuigi, jah, see lõppakord oli päris humoorikas ning suutis mind isegi muhelema panna. Peamiselt sellepärast, et oli ootamatu. 

Ma ei ole ilmselgelt selle lavastuse sihtrühm, sest kõik mida Hannes Kaljujärve tegelaskuju, Willie, tegi või ütles, ajas mind aina enam vihasemaks ning torkis aina tugevamalt mu tagumikku. Võib-olla kunagi olid sellised vanad vastikud jurakad mingis kontekstis koomilised ja isegi muhedad, kuid sellist kibestumust ja nõmedat suhtumist ei kohta laval väga tihti. Mulle tulevad kohe meelde Draamateatri "Mõnus maatükk" ja 1993. aasta film "Grumpy Old Men", kus sama vaibiga jõmakad mu enesekontrolli proovile panid. Kuid, saab ka teistmood. Nt Rakvere Teatri tükk "Kõike head, vana toriseja", kus peategelane, samast puust mees, suutis vaatamata kõigele mõjuda sümpaatselt, heatahtlikult ja minu poolehoidu võitvalt. Ja oli siiralt humoorikas. Willie oli otse ja selgelt öeldes, üks nõmedik, kes rikkus kogu näidendi kogemuse. Kas normaalne inimene käitub nt oma abivalmi vennapojaga niimoodi (või üldse kellegagi enda ümber)? Ta ajas pidevalt tolle laste nimesid sassi, unustas ja mõjus kui hunnik hoolimatust, ebaviisakust, enesekesksust ning mühaklikkust. Vennapoeg oli tema vastu nii hea, nii kannatlik, kuid sai tänuks vaid tänamatust. Willie oli mees, kes oli maailmas pettunud ja ei omanud grammigi täiskasvanulikku emotsionaalset kontrolli, et seda suhtumist natukegi vaka all hoida. Jah, võib ju väita, et ta oli seniilne ja kannatas mäluhäirete all, kuid mingid asjad püsisid tal nagu viis kopikat peas. Aga vot, vennapoja laste nimed kohe üldse mitte. See lihtsalt ei jätnud temast meeldivat muljet. Õnneks, Aivar Tommingas, Alina, nii kratsivalt ebameeldiv ei olnud ning suutis oma paarilist isegi täitsa adekvaatselt tasakaalustada. Ühelt poolt on Willie suhtumine mõistetav. Mehele mõjus Ali lahkumine ühisest komöödia duost jalgealuse äkilise alt tõmbamise ja identiteedi kaotusena. Ta ei saanud sellest isiklikust traagikat mitte kunagi üle. Seega, kui lavastus oleks pigem draama, ehk oleks enam saanud fokuseerida just Willie kurvale reaalsusele ning psühholoogilise aspektile, mis tegelikult oli kaasakiskuv ja huvitav nurk, mida potentsiaalselt esitada. Mulle, lisaks, tundus kohatu tema õnnetu elu üle naerda, läbi koomika, mis ei olnud isegi muigama ajav. 

Parimad aastad on möödas, maailm on hoopis teine kui oma hiilgehetkedest mäletad, kuid sina oled ikka seesama, elad ikka vanas reaalsuses ja igatsed taga seda mis oli, oskamata lasta lahti ning edasi liikuda. Nukker, köitev ja sügav. See alaliinina toimuv teema lisas süžeesse emotsiooni ning mitmetahulisust. Kahjuks, valis tükk opaka suuna. Samas, peab tõdema, et osa loost, kus mehed koostöös taaslavastavad oma ühe populaarsema sketši, oli isegi päris lõbus. Selline bennyhillilik, sõge, aga vahva. Ma isegi elasin kaasa ja muutusin tüki suhtes soojemaks. Miks see aga nii lühikeseks jäi ja nii järsu noodiga finaali leidis? Jällegi, ei sobinud huumor ja päris elu, millest viimane väga kurblik. Iseäranis, kui lugu pidi ju ikkagi komöödia olemas. Kahte asja korraga alati ei saa. Õnneks lõppes kõik helgel noodil. Sketši puhul jäi aga kohe silma selle oma aja ära elanud õhkkond, sest no ei saanud tähele panemata jääda naise roll seal. Vaatamata mu suurele kriitikale, oli lavastus ise tehniliselt ja esitustelt siiski tasemel. Näitlejad andsid endast parima ning kahe peategelasest mehe, eriti Hannes Kaljujärve, kohta ei saa ühtegi halba sõna öeldud. Mees ilmselgelt oli väga veenev ja meisterlik oma rollis kui suutis minus sellist ärritust välja tirida. Aga, jah, kõik see minu arvamust ei korrigeerinud ja, seekord, pean tunnistama, et näidend ja mina lihtsalt ei klappinud ega leidnud ühist keelt. Pakutud huumor ei olnud sellest killast, mis mulle head meelt teeks, pigem vastupidi. Jätkuvad mu otsinud, et leida mõnda tõesti mahlast ja mõnsat komöödiat Eesti teatrite lavadelt. See on kukkunud välja, kohati, otsekui võimatu missioon.

........................................

Pealkiri: Kõik minu emast
Lavastaja: Ain Mäeots
Näitlejad: Maria Annus, Linda Porkanen, Piret Laurimaa, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Lena Barbara Luhse, Kaia Skoblov, Robert Annus, Reimo Sagor, Karl Kristjan Puusepp
Teater: Vanemuine
Kestus: 3h 20 min
Esietendus: 29.01.2022
Millal nähtud: 10.12.2024 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5

Ma ei ole näinud orginaalset Pedro Almodóvari filmi ning vist mitte ühtegi tema muud linateost (tunnistan pea püsti -- ei ole kõnetanud), kuid kahtlustan, et suurel linal ei oleks pakett mulle niivõrd meeldinud kui laval. Algupärasel lool (lähtudes treilerist ja klippidest) on tunda kihti kunstilisust, edevust, punnitamist ja enesetähtsustust, ning ta püüab, kas teadlikult või alateadlikult, olla kuidagi eriline ja šokeeriv ja originaalne ja stiilne ja väärt, et mind, kummalisel kombel, veidi häirib. Nt tõsiasi, et noor poiss fännab Tennessee Williamsi etendust. Olgu põhjus kuulsa näitleja rollisoorituses või mitte. Ja nt fakt, et lavastuses on kokku pandud nunn ja HIV. Eesmärk on vist jahmatada ning vastandeid kasutades "leidlik" ja edgey olla. Lavastus võtab aga selle potentsiaalse "artsy arrogantne" fooni tuntavalt maha ja keerab madalamaks. Etendusel on vahetum kontakt ja ühisruum, mis võimaldab looga enam sidet leida ja energiat jagada, mis teeb kogu kompoti vähem "kunstiks" ja rohkem inimlikuks. Aspektid, mis mind oleks ehk filmi puhul kriipinud, toimivad näidendi puhul mahedalt ning meeldivalt. Aga aitab spekulatsioonidest. Tegu on omapärase etendusega, mis fokuseerib erinevatele naistele, erinevatele armastustele ning erinevatele elusaatustele, mis kõik kentsakalt ristuvad, suuresti ühe nõmeda "mehe", Lola, pärast, luues tihke sideme naiste vahel ja sidudes nad igaveseks kokku. Leinav ema, segaduses ema, transvestiit, nunn ja paar näitlejannat astuvad baari -- tegelikult lihtsalt kohtuvad ning muudavad üksteise elu, olles teineteisele toeks, takistuseks ja vihates või armastades seda, kuni tüki lõpuni müstilist, teist transvestiiti, kes tahtmatult vastutab selle eest, et naised ühise meeskonnana on jõudud sinna, kus nad seisavad. Peab tunnistama, et see kontseptsioon oli, ühelt poolt, unikaalne, teiselt poolt, läbileierdatult igav. Saatuse poolt kokku sattunud naiskonda on nähtud ennegi, kuid vast mitte ühe transvestiidi tegutsemise tagajärjena. 

Lavastuses leidub ohtralt mida lahata, sest iga tegelane toob endaga kaasa hulga eri teemasid, valusid ja võlusid. Siis paigutub eri kombinatsioonidele veel mitu vaate- ja arutlemisnurka ning lõpuks laotatakse kogu seltskonnale ja nende omavahelisele sidemele veel eri kihte. Etendusel on oma ühine sõnum, mis ehk mitmetahuline, kuid põhimõtteliselt väidab üht: leppimine on võti. Leppimine minevikuga, iseendaga, teistega, raskustega, asjadega, mida sa ei saa muuta, asjadega, mida sa saad muuta. Tähtis on ka endale tunnistada, et elu pakub alati võimalusi midagi heastada, midagi leevendada, teisi abistada, ennast abistada ning viib sind alati kokku nende inimestega, kellest sul just sel hetkel kõige enam kasu, või kes sind sel hetkel enim vajavad. Enda südame avamine, valu seedimine ja olukorra aktsepteerimine -- mis iganes siis mureks ka ei oleks. Lein ja leppimine, kas siis kellegi või millegi surma puhul, kellegi või millegi kaotamise puhul. Suureks ühisnimetajaks on, lisaks,naiste omavaheline solidaarsus, kokkuhoid ja empaatia. Huvitavalt mõtestatakse isa rolli ja mehi naiste elus üleüldiselt. Süžees ei omanud ükski vastassugupoole esindaja mingit erilist tähtsust, välja arvatud siis mainitud Lola ning noor Esteban, kes vajas isa ja väga soovis teada saada, et kes ja kus ta on. Mehed olid otsekui suunatud kõrvalistesse, kuid siiski märkimisväärsetesse, positsioonidesse, kus nad olid kas takistused, probleemid, mingi asja vallandajad, mingi asja lahendajad, koorem naistele, rõõm naistele. Mitte kunagi aktiivsed teekonnas, alati pigem passiivsed. Isegi Lola oli algselt mees, kes pigem tahtis olla naine. Kas Manuelal oli aga õigus poega isast eemal hoida? Kas ta tegi õigesti? Kas ta tegi valesti? Sama olukord oleks lõpus äärepealt uuesti kordunud, kuid sel korral otsustas Manuela vastupidiselt toimida. Naised ei saa ilma meesteta ja vastupidi. Üleüldse keskenduti veel sellele, et inimestel on keeruline lahti lasta ja nad võivad hoopis nagu kivi jala ümber millegi negatiivsega pigem uppuda kui see tegur endast eemaldada. Olgu selleks raskuses siis ühele poole kaldu suhe, kas kallima, pereliikme või sõbra vahel, või lihtsalt mingid mõttemallid, igatsus või vajakajäämine, nt isa kohaloleku puudus.

Oli selge, et tegu oli pigem filmimeediumiks sobilikuma süžeega, sest sellist eklektilist ja ühest kohast siia ja sinna jooksmist ning tegevuskohtade liikumist tuli ette keskmisest näidendist rohkem. Iseenesest, kogu sigrimigri loo jälgimist ei seganud ning tehniliselt oli kõik kenasti lahendatud, kuid liigne dünaamika ei mõju alati kõige etemini ja ei lase tihti vaatajal keskenduda. Pidevalt peab end ümber seadistama ning uue keskkonnaga harjuma. Ka tegelasi oli fookuses üpris palju ning nõudis aega, et kõigiga kontakt luua ning nende kohalolekuga koduneda. Eriti kui ühed jooksid pidevalt sisse, teised jälle välja. Samas, karakterite ampluaa oli lai ning iga üks leiab vast mõne kellega sidet moodustada või kes võiks sümpatiseerida. Tegelased olid eraldi isiksused, neljadimensioonilised ja usutavate olemustega. Välja arvatud see nunn, vot tema teatud loogikast ja valikutest ma alati sotti ei saanud. Näitlejatest jäid enim silma Maria Annus, kes oli oma rollis malbe ja naiselik, kuid sügav kui kõige põhjatum järv ning tugevam kui kõige murdumatum raud -- tõeline ema -- ja Piret Laurimaa, kes suutis olla nagu tõeline diiva, kellel pehme ja soe süda. Absoluutse publiku ja minu poolehoiu teenis ära aga Agrado, Ragne Pekarevi esituses. Ma jumaldan sind, sa oled mu kangelanna, sa oled kaunitar, sa oled geenius, sa oled parim tegelane, keda ma juba ammu laval olen näinud. Omamoodi klišee, üle võlli koomiline ja otsekui karikatuur, kuid sellesse ehedasse ja elujaatavasse transvestiiti muudmoodi suhtuda ei ole võimalik. Suurepärane rollisooritus -- see kobistav ja kohmakas kõnd, see puterdav tekst -- humoorikas, südamlik ja omapärane. Naised tegid tugeva grupiesituse, nii kohaoleku kui emotsionaalse rusikalöögi poolest, ning mul oli kohati nt taustal ilutsevast Reimo Sagori tegelaskujust isegi kahju. Kokkuvõttes, ühelt küljelt, ideaalne lugu teatrilavale, teiselt küljelt, mitte just kõige parim süžee teatrilava formaati. Emotsioonid ja sügavalt tähendusrikas sisu on aga garanteeritud ning soliidne karakterimäng on vaid boonuseks.