Teater: "Libarebased"

Tervitus!

Uuest Kellerteatri etendusest. 

Pealkiri: Libarebased
Lavastaja: Kristina Paškevičius
Näitlejad: Ülle Kaljuste, Liis Haab, Tuuli Maarja Möller
Teater: Kellerteater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 12.05.2024
Millal nähtud: 26.10.2024
Minu hinnang: 3.5/5

Libarebased ehk üheksasabaga rebased ei ole tegelikult ilmtingimata halbade kavatsustega. Nad on mütoloogilised olendid, kelle suunitlus ei ole paika pandud. On häid, on pahatahtlikke. On neid, kes toovad õnne, on neid kellega kaasneb õnnetus. Usinad trikitajad ja väga intelligentsed on nad aga kindlasti. Nad on osavad kujumuutjad ning armastavad end tihti peita just kauni naise nahka, tekitades ümberringi palju üleannetust või lihtsalt segadust. Nad võrgutavad ja võivad kuningriike hävitada. Libarebased asuvad kahe maailma vahel -- nagu inimesed, kuid midagi hoopis ebamaist. Metsikud, nagu loomad, keda ei saa taltsutada, tehes mida tahavad, on nad paeluvad ja tüütud -- justkui harilikud  rebased inimsilmale ikka. Antud lavastuses, esmapilgul, fokuseeriti nende loomuse tumedamale poolele, nende hävitavavale jõule, nende enesekesksusele, nende igavuse tunde ohule. Kuid nagu mütoloogia viitab, ei ole kõik alati nii must ja valge. Mõnikord halb on halb, paha on hoopis hea ja üdini häid ei olegi olemas. 

Etenduses astuvad lavale kolm naist. Üks noor, üks keskel ja üks iidne. Kõigil on omad igatsused, plaanid, saladused ja saatus, mis on üksteisega tihedalt seotud. Rohkema avaldamine paljastaks liialt süžeest, mis on pinnalt näha niigi suhteliselt õhuke. Jah, kuigi pealiskaudse all pulbitsevad igahaljad teemad ning analüüsida on lavastuses ohtralt, ei ole tükk aga klassikalises mõttes väga sisutihe. Palju leidub meta tasandit, ridade vahelt lugemist ning just meelelist aspekti. Eriti visuaalset ning helilist. Tempokust, tegevusrohkust, sirgjooneliselt dialoogi ja traditsionaalset süžeearengut oodata, siiski, ei maksa. Lähtutakse Jaapani minimalismist, folkloorist ning esteetikast, mis nõuab kultuurile võõrastelt ehk natuke enam kohanemist ning aega mõistmiseks. Tuleb olla kannatlik ning pikad, otsekui tühjad, minutid on autentse fooni loomiseks, mitte niisama vaataja kannatuse proovile panekuks. Kui üks rebane mitmeid minuteid vaikselt teed valab ja joob, siis uuesti, võib see sisutu venitamisena näida. Kõigel on aga oma eesmärk ja traditsionaalne alge, et miks nii ja miks see. Võib lasta ennast lihtsalt Jaapani ebatavalisel ning kaugel maagial kaasa haarata lasta, jättes maha eelarvamused ja liigsed küsimused. 

Lool on oma algus ja lõpp, vähemalt osatine ning mõnele tegelasele. Karakterid ei pea vaatajale meeldima, kuid etenduse finaalis ehk suudab publik neid ning nende motivatsiooni enam aduda. Kui kõik on öeldud ja tehtud, ei ole need rebased üldsegi mitte nii erinevad meist, tavalistest inimestest. Ja ei ole ka surelikud neist müstilistest olenditest, samuti, põrmugi teistsugused. Tegelaste puhul moodustub lavale otsekui kolmnurk, kus üks tipp on kaaslasest olemuselt täpselt sama kaugel ja lähedal kui teine. Nende naiste dünaamika on üpris intrigeeriv. Kes domineerib, kes allub, kes võidab, kes kaotab. Samas, jäi lõpuni segaseks, et kas keegi tegelikult ikka teist üle mängis või mitte. Interpretatsiooni küsimus. Kahtlemata on just see keemia ja vastandumine kolmiku vahel loo peamine tugibaas. Konkreetne süžee on teisejärguline. Lavastus põhineb nende naiste korrapärastel ning kaootilistel emotsioonidel ja soovidel. Publikule pakub tegelaste, mõne rohkem kui teise, lahti harutamine kindlasti mõtteainet ning intensiivset ajutegevust. 

Kolmikut kehastavad autentselt ja asjakohaselt Ülle Kaljuste, Liis Haab ja Tuuli Maarja Möller. Esimene on tõeline matriarh, famme fatale, ennast kontrolliv, kogenud ja palju näinud egoistlik iidne jõud. Teine on kahe maailma vahel, ebakindel, igatsev, emotsionaalne ja lämmatavalt emalik. Kolmas on noor ja impulsiivne, energiline ja julge, trotsi ja võitlust täis ning elutundmatu. Kõik nad on eri etappidel oma elukaarel, kõik omamoodi haavatavad. Näitlejad suutsid neid erinevaid energiaid suurepäraselt edasi anda. Tuuli Maarja Möller oli ehk natuke toores, kuid seda muljet karakter tegelikult oma raamistikus kenasti võimaldas ja talus. Liis Haab vist ei vanane kunagi, olles nooruslik, kuid siiski elunäinud. Just tema tegelaskuju paistis kõige hapram, kuid kas ikka oli? Kui teised kaks olid pigem suurejoonelisemad oma plaanides ja tegudes omas kontekstis, siis Liis Haab oli enda karakteri teinud inimlikumaks. Kellekski, kes tahtis lihtsaid asju ja kes oli tegelane, kellega enam kontakti võis saavutada. Ebamaine, kuid käega katsutav. Ülle Kaljuste oli, nagu eeldadagi, suurem kui elu, vaoshoitult ülevoolav ja kurjakuulutavalt domineeriv. Kuid pime oma enesekesksuse varjus. Näitlejatöö on kiiduväärt ning eriti jäi nüansirohkusega silma Liis Haab.

Tegu on rohkem meelelise suunitlusega etendusega kui ehk kodumaine publik on harjunud. Palju on seiku, kus midagi otseselt ei toimu või leiab aset minimaalset, nt põranda pühkimine. Lisaks Jaapani omapärasele folkloorile, on kaasatud mitmeid muid kultuurile omaseid võtteid ja vahendeid. Nt praktiseerib noorim kolmikust eri võitluskunste, kasutab eri relvi, nagu puidust katana, ning kehastab naissõdalast. Vanim kolmikust armastab teha teetseremooniat ning luua gongimuusikat. Keskmine viib läbi shibari sidumistehnikat nööriga. Kõiki neid visuaalseid ja helilisi aspekte on päris hüpnootiline kuulata, jälgida ja endasse haarata. Kogu kombo koostöös Jaapani fiilingu ja filosoofiaga moodustab üpris erilise kogemuse ja sidusa terviku. Olles ise Jaapaniga keskmisest enam sina peal, ei üllatanud või teinud kohmetuks mind ükski mainitud ettevõtmine või üldine lähenemine. Lihtsalt paeluv oli kogeda kodulaval midagi tavapärasest repertuaarist niivõrd eksootilist ja teistsugust. Selline üpris võõrast kultuurist läbiimbunud etendus oma mängukavasse võtta oli omamoodi julge ja riskantne samm. Loodan, et see tasub end teatrile ära.