Raamat: Punane raamat sarja eri "Sinihabe" ja "Ei ole olemas lihtsat tööd"

Tervitus!

Ja jälle lugemiskogemusi.

Pealkiri: Ei ole olemas lihtsat tööd
Autor: Kikuko Tsumura
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

See ei ole raamat igaühele ja olen märganud, et arvustused on pigem laitvad või leiged, kuid mulle läks lugu täitsa peale. Selles peegeldub tavatöötaja rutiinse igapäevaelu valu ja võlu lihtsus, millega on hõlbus leida kontakti, kuid, samaaegselt, mis leiab aset otsekui teises maailmas. Viimase puhul aitab võõrastavat konteksti luua Jaapani brutaalne ja lihttöötaja vaenulik töökultuur. Lühiajalised lepingud, tervisekindlustuse puudumine, 12+ tunnised tööpäevad (mis on standard), jne. Kohati on võimatu mõista, et miks soodustatakse ja normaliseeritakse inimeste aeglast tapvat lämmatamist raha teenimise, et ellu jääda, nimel. PÖFFi raames käisin vaatamas filmi "Pärast tööd", kus muuseas võeti fookusesse Lõuna-Korea julm töökeskkond, mis on viinud riigi sinna, et nad nt peavad inimeste koju minemiseks tööarvutid sunniviisiliselt kinni lülitama, et töötajad poole öö peale kontorisse ei jääks. Jaapan viljeleb samalaadset ebatervet lähenemist töösfääri. Kuigi otseselt raamatus ei kõnetata või lahata, vähemalt põhjalikult mitte, kumab loos läbi mõju, mida selline orjalik mentaliteet omab inimeste vaimsele tervisele. Paradoksaalselt, vaatamata sellele, et üks pisike infokild mida peategelase kohta lugeda saab, on tõsiasi, et ta on läbipõlenud, ei keskendu lugu ega peategelane ise kuidagi mentaalse tasakaalu taastamisele või hoidmisele. Võib-olla eesmärgistatult mitte. See ei ole isegi mingi eriline teema, mida teadvustada kogu raamatu vältel. Kui sa elad, et töötada, siis ega muud pähe vist mahugi, kui juba kriis, loomulikult, käes ei ole. Ridade vahelt, kui otsida, siis võib tekstist välja lugeda kaudseid vihjeid inimloomusele, töökultuurile, sotsiaalsetele sfääridele, vaimsele tervisele, psühholoogilistele mustritele, läbipõlemisele, jne. Aga tähelepanu ei ole tegelikult neil teemadel, tähelepanu on igapäevasel eksisteerimise nimel edasi rühkimisel. Või oligi iva selles, et näe! asjad on nii hullud, et inimesed ei saagi aru ega võta tõsiselt, et mis üldse ületöötamise tagajärjed on, sest need sümptomid on normaalsed osad ühiskonna toimimisest. 

Tegu on otsekui dokumentaaliga, kus lugeja passiivselt jälgib peategelase rutiini, ja kus puudub klassikaline süžee või isegi konkreetne käegakatsutav areng. Peategelane õpib, et mis talle ei meeldi, katsetab erinevaid ameteid, proovib, annab alla ja põgeneb, kuid mingit heureka! momenti või elumuutvat hetke ei tulegi. Mitte mingeid suuri murranguid ei terenda ning elu ei muutu ei kehvemaks ega paremaks. See lihtsalt kulgeb. Selline lähenemine võib tähendada, et autor annab mõista, et on okei, kuid võtad aja maha, otsid enda teed ja ehk seda ei leiagi, vaid lased end kaasa tõmmata. Kõik inimesed ei pea koguaeg tõmblema ning massiivset inspiratsiooni avastama. Teose näol võib olla tegu lihtsalt ühe perioodiga peategelase elust, selle osaga, kus ta suundub talveunne, olles jätkuvalt ärkvel. Teisalt, võib autor ka mõista anda, et kui mõttetu selline otsekui autopiloodil eksisteerimine on. Jääb segaseks, et kumb neist on õige lähenemine. Või midagi kolmandat hoopis. Ehk ei olegi kirjelduste valikutel mingit eesmärki? Raamatut võib igavaks nimetada, sest midagi erilist ei toimu, kuid need peategelase tillukesed argised ettevõtmised võivad kohati veelgi põnevamad olla kui mastaapsed sündmused. Nt tuli ette isegi natuke müstilisi olukordi väikekogukondade toimimises, et kust ja kes teadis, et mis kinni pannakse, kuhu miski tekib, miks pargis sildid muutusid, kes hiilib majas, jne. Need tillukesed köitvad salapärasused olid väga kaasahaaravad. Ebamäärasust tuli aga ette rohkemgi. Kas ise lugesin välja või reaalselt ka pikkis autor raamatusse äärmiselt kuiva huumorit ning sellist satiirilist ja ühiskonna kriitilist hõngu? Või nägin seda, mida eeldasin kohata, sest raamat suutis ikkagi üpris neutraalne olla, andmata hinnanguid või mõistmata kedagi/midagi hukka. Kuidas loetut ja peategelast versus autori nägemus üheskoos mõista, pakkus hulgi mõtlemisainet, sest vastandlikke arusaamisi võis leida paljude teemade kohta, kus autori pealtnäha eemaldatus olukorrast ei andnud täielikku võtit süžee lahti harutamiseks ja perspektiivi tabamiseks. 

Huvitaval kombel, arvasin suurema osa ajast lugedes, et peategelane on mees. Mitte midagi märkimisväärset ei andnud põhjust uskuda, et tegu on hoopis naisega. Peategelasel ei olnud nime. Kas tegu oli tõlke telefonimängu tagajärjega (eesti keele "supervõime" inimesi ilma soospetsiifilise sõnavarata kirjeldada) või juba originaalis oli tegelase sugu kuidagi neutraalselt esitatud? Jääb segaseks. Samas, ega naise kohta ülemäära isiklikku infot üldse ei jagatudki. Jah, mingi hetk on juttu sellest, et ta läks pärast ülikooli tööle, kus oli üle kümne aasta, põles läbi ja lõpuks selgus ka valdkond milles naine algselt tegutses. Ning kui võtta arvesse, et ega tal eraeluks väga aega jäänud, siis ehk ei olnudki temast midagi lugejaga jagada. Mis teeb olukorra veelgi masendavamaks. Ehk oli siin jälle tegu autori püüdega inimest meelega muuta halliks passiivseks kujuks, kellel peale tööidentiteedi, mis ka ühiskonna poolt peale surutud, muud värvi ei ole? Peategelane puutus erinevates ametites kokku erinevate kollektiividega ja nende eksentrilisust ning kiikse toodi küll tunduvalt elavamalt ning koloriidsemalt välja. Naise suhted kolleegidega jäid, siiski, kaugeteks, sest ilmselgelt ei tahtnud või suutnud peategelane emotsionaalselt või isegi füüsiliselt palju välja anda. Ka saada mitte. Paistis, et ta pelgab sidet, põgeneb, leiab vabandusi ning tahab töö ja kolleegidega distantsi hoida nii eemalolevalt kui võimalik. Samas, oli ta tööst omamoodi sõltuvuses. Isegi kui ta ennast kaasa haarata laseb ja paistab, et tal tekib millegi vastu entusiasm, kiirendab see vaid uue töö otsimist. Loomulikult, ei peagi olema soovi oma töö ja kolleegidega tugevaid sõprus- ja ühtekuuluvussidemeid omada, kuid tundus, et peategelane on igas mõttes "not engaged". "Pärast tööd" dokumentaalis viidati, et on olemas kolme tüüpi töötajaid: "actively engaged", "not engaged" ja "actively disengaged". Kusjuures esimest pidavat olema vaid 15% kogu tööjõust. 

Raamat on jagatud peatükkideks, mis keerlevad ümber peategelase uue ameti, mida ta vahetab kärmelt ja mille olemused on üpris erinevad, kuigi enamusi saaks kategoriseerida pigem kontoritöödeks. Siin jääb kas teadlikult või tahtmatult ebaselgeks jälle sõnum. Teose pealkiri viitab, et lihtsat tööd ei ole olemas, kuid kas see on mõttetera, mida peategelase ametivahetused tahavad edasi anda? Ei saaks öelda, et iga töö oleks tal olnud kuidagi ebameeldiv või keeruline. Vastupidi, mõni oli täitsa põnev, nt huvitavate faktide leidmine ja komplekteerimine. Kas ehk viidatakse pealkirjas subjektiivsusele, igale ühele oma, või laiemale tõdemusele, et ei olegi olemas kõigile ühtemoodi lihtsat tööd? See on ju elementaarne, et igal pool on omad hädad ja alati on põhjust millegagi mitte rahul olla. Enamgi veel, kui ei olda vaimselt terve, siis on vast raske keskenduda positiivsele ja miski ei pruugigi pakkuda heaolu. Samas, kui sa ei ole rahul, oledki nõudlikum ja julged proovida ning katsetada, öelda, et ma tahan midagi muud. Kas peategelane püüdis lihtsalt edasi sumbata, sest äraelamiseks on raha vaja, või ta reaalselt otsis tööd, mis talle meeldiks? Või töötas ta sellepärast, et ühiskond survestab olema töömasin? Ehk oli naine siiski nii läbipõlenud, et ei teadnud ise ka sel eluperioodil, et mida ta üldse vajab ja kuhu välja tahab jõuda. Selline ebamäärasus mulle loo juures imponeeris. Kuigi kõrvalnähuks oli mõistlik kogus minu frustratsiooni, oli peategelase igapäeva ponnistustes oma sarm. Oli huvitav avastada, et mis ameti ta endale nüüd leiab, mis erilisi, kuid lihtsakoelisi vahejuhtumeid ja ning väljakutseid esineb, millised on uued kolleegid, jne. Ja kõige suurem ootus -- mis küll ei realiseerunud -- kas naine leiab end. Või äkki leidiski? Ühe inimese avastus ei pea olema teisele arusaadav. Mina ehk ei mõista, et ta oligi seal, kus tahtis olla, ja iga elu ei peagi olema erakordne. 

---------------------------------------

Pealkiri: Sinihabe
Autor: Amélie Nothomb
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2013
Minu hinnang: 4/5

Kohe kindlasti ei oodanud, et see raamat mulle niiväga peale läheb, sest kuigi, on tegu äärmiselt lühikese ja õhulise romaaniga, millest 80% on puhtalt dialoog, minimaalse toetava kirjelduseta, eeldasin, et lugu ise on meta-diip ja raskesti seeditavalt filosoofiline. Jah, ta absoluutselt seda mingi kraadini ka on, kuid vast suurim üllatus oli, kui hõlpsat lugemikogemust see siiski pakkus. Hoogne ja särtsakas dialoog, lihtne ja arusaadav keelekasutus, selgesti jälgitav süžee ja tegelaste areng, reaalselt põnev ja pidev pinge kasv, intrigeerivad karakterid, kes oma vastandlikes seisukohanurkades on mõlemad mõistetavad ning oma seisukohti klaarilt esitlevad. Sinihabe muinasjutt on teadatuntud, kuid süžee tänapäeva transportimine, mitte ainult keskkonna mõttes, vaid ka mentaliteedist, oli huvitav lüke, mis täitsa toimis, sest raamat ei eemaldanud muinasjutulisust ja salapärasust, vaid kombineeris selle kokku kentsakalt, kuid võluvalt, tänapäevaga. Jäi otsekui tunne, et mees esindas minevikku -- seda ta ka idealiseeris, eriti olid lemmikuks indulgentsid ja inkvisitsioon. Naine oli jõudnud aga kaasaega, sest teadis täpselt, mis teda ähvardab ning ei peljanud mehele tema seksistlikke ja arhailisi tõekspidamisi vaidlustada. 

Kõige köitvamad olid paari vaidlused, arutlused ja üksteise maailmapiltidega pidevalt põrkumised. Teemade ampluaa, mida käsitleti ja mis kaudselt või otseselt jutuks tuli, oli massiivne. Paradoksaalselt, need vestlused ise ei mõjunud kuidagi ülevoolavalt või ülepingutatult. Need lihtsalt sujusid ja lendlesid lobedalt ühelt teemalt teisele. Ei olnud tunda üledoosi haisugi. Millest siis räägiti? Usaldus oli A ja O. Sellest tulenesid ka paljud teised lahti mõtestamised. Loos oli Sinihabe täitsa avameelne oma mineviku suhtes ja meie kangelanna, vähemalt alguses, aimas, ja hiljem oli veendunud, et mis saatus eelnevaid naisi tabas. Mees ei varjanud ohtu ja pani kõik kaardid lauale. Naine võitles tollele vastu väitega, et ainuüksi ühte ruumi sisenemise keelu reegel eeldab, et mees ise ei usalda kallimaid ja teab, et nad murduvad ning tema usaldust petavad. See on selline kana ja muna paradoks. Siis tuleb mängu ka armastus -- kuidas seda defineerida? Kas see on armastus, kui tapad oma kaasa, kuid väivad, et armastad teda siiani ja see ongi kiindumus? Isolatsioon ja kõige uue ning arenevad eitamine. Inimestest eemaldumine, füüsiliselt ja vaimselt, versus inimeste soovide, vigade ja voorustega arvestamine. Kuritöö ja karistus -- kelle perspektiivist on miski pahategu ja kellel ning kas on õigus teo eest nuhelda ja õigust mõista? Väärtused on võtmeks. Mida peame tähtsaks ning kas eksisteerib empaatia. Kas asjadega, luksusega, riiete, toidu, ulualuse ja kalli alkoholiga on võimalik kedagi ära osta? Kas nende võimaldamine paarilisele ongi armastus? Ja ei tasu unustada ka surma. Jäädvustades keegi fotole, kas too on siis elus või surnud, on isik jätkuvalt elus, sest tema mälestus on -- väga meta. Mis selle kõige kõige kõige õrna pealiskihi taga aga tegelikult oli? Soorollid, sugude võitlus, vana-uue konflikt, religioon, aristokraatia kui midagi stagneerunut, enesetähtsustamine ja eliitlus, teiste isikute kui objektidena võtmine -- iluasjakesed, evolutsioon, tugevam ja paindlikum jääb peale, vana ja aegunud jääb alla, jne jne jne.

Mis mulle kõige enam kogu eksistentsiaalsete küsimuste krempli juures meeldis on, et mõlema poole ratsionaalsust oli võimalik aduda. Mõlema loogika oli asjalikult argumenteeritud ning paar esindas otsekui kahte vastandit -- võttes osa võitlusduellist. Tegelased suutsid enda seisukohti põhjendada ja andsid teineteisele isegi järgi, kui partner veenvam oli. Pole tähtis, kas lugeja nõustub ühe või teise poolega, põnev oli see, et seisukohad ei olnud suvalised ja õhust. Nt ongi igati aktsepteeritav, et mehel (või naisel) võib olla oma eraldi ruum, kas vaimne või füüsiline, mida ta naisega ei jaga -- privaatsus. Ja kas on tõesti palju palutud, et naine sinna ruumi ei lähe? No ei ole ju. Võtme küsimus on hoopis moraalis ja eetikas. Inimene ei võta lambist endale jumala rolli mõista õigust, süüdistada ja tappa kedagi, olles ise eelnevalt loonud soodsad tingimused reeglite rikkumiseks. Eeldades alateadlikult, et neist astutakse üle. Paeluv vestlus oli jumalaga seotult ja Piiblis toimunu kohta, et kas karistada nt Eevat oli õige või mitte. Situatsioon loodi, võimalused tekitati ja on statistiliselt tõenäoline, et keegi libastub. Jah, jah, võime rääkida usaldusest ja proovile panemisest, kuid usaldus on kahepoolne. See, et pannakse üles lõks, oodates, et keegi sinna astub, siis ei saa rääkida enam usaldusest, sest see juba puudub, kui on vaja hakata seda üldse testima. Kui lõksu poleks, ei oleks ka eksimist. Selles mõttes samastas Sinihabe ennast jumalaga, kelle käitumises oma naistega saab tõmmata paralleeli jumala tegutsemises oma loomingu vastu. Loomulikult, nägi mees raamatus ennast ka millegi jumalataolisena. 

Kõik vana hävineb ja oma aja ära elanud meestekesksus haihtub. Progress ja naised võidutsevad? Mitte päris. Raamatu kangelanna on nutikas, säilenõtke ja salakaval. Ta ei põrku tagasi millegi ees, et saada enda tahtmine. On see impulss siis tulenev enesekaitsest, soovist kaitsta tulevasi Sinihabe võrku langevaid naisi või närvikõdi lembusest, on lõpuni ebaselge, kuid naine ei olnud puhtavalge ja mees tumemust. Mõlemas paiknes halle varjundeid. Kas mehe tapmised olid kaalukamad kui naise tapmised? Kumbki oli väga teadlik oma tegevusest, isegi kui ajendid olid erinevad. Kuid kas olid? Kas mees surus naise lõpuks ikkagi enda raamidesse ja ootustesse temast -- kuldne värv -- või tegi seda hoopis naine, pöörates olukorra ümber ja muutudes olemuselt oma vastaseks meheks? Kes jäi peale? Kas üldse jäi või mõlemad langesid oma pahede ja teistele pandud kõrgete ootuste mülkasse? Lõppkokkuvõttes, kas naine oli ikkagi moraalsem kui mees? Oleneb lugejate enda isiklikest tõlgendustest. Igatahes, pakub lugu dekodeerimist, erinevaid vaatevinkleid ja arutluspunke kohe kulbiga ning vihjeid ja võimalusi toimuvat lahti harutada, alates tegelaste nimedest kuni toitudeni, mida mees kaaslasele konstantselt vaaritas. Üks tegur, mis mu kogemust raamatuga pärssis oli tõsiasi, et naine armus kuidagi liiga järsult ja ootamatult. Seda ei olnud dialoogist ette tajuda. Sinihabe poolt äkiline armumine kuidagi sobib, sest ta oli nagu teisest ajastust ja universumist, kuid modernse ja nupuka naise puhul ei olnud tundepuhangu jõnksud sujuvad. Siiski, äärmiselt intrigeeriv ja nauditav lugemiskogemus!