Raamat: Loomade eri "Kassid, kes valvavad meie üle" ja "Kui nad vaid rääkida oskasid"

Tervitus!

Seekord mitte krimi žanrist.

Pealkiri: Kassid, kes valvavad meie üle

Autor: Hiro Arikawa
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Ma ei ole lugenud raamatuga seotud eelnevat teost, "Rändava kassi kroonikad", kuid ehk ei ole see ka hädavajalik, kuigi teatud tegelased kahe vahel korduvad. Kokku leiab siit seitse lühijuttu erinevatest kiisudest ja nende omanikest. Ja ma teadsin juba ette, et need ei saa kõik nunnud ja helged olema, kuid ikkagi, masohhism vist, sundis mind teost kätte haarama. Otse loomulikult, juba esimene lugu ajas klombi kurku ja pisarad voolama. Elu ei olegi ainult päike ja paid, kuid, oi, kuidas ma ei kannata lugeda loomade kannatusest. Isegi kui need hädad on ainuüksi olukord, kus keegi peab oma lemmikust tema heaolu nimel loobuma. Süda tilgub kohe verd. Iga jutt raamatus omab mingit protsenti kibemagusust või lihtsalt elukaare kulgemise paratamatust. Küll hüljatakse kiisubeebisid, küll jäädakse auto alla, küll lahkutakse vanadusest, küll jäädakse haigeks, jne. Kõik elementaarsed osad elust, kuid emotsionaalselt rakse endasse võtta nii ehk naa. Vaatamata lugude lühidusele, mõni ainult üksikud leheküljed, andsid need edasi piisavalt tundeküllasust ja just nii palju infot kasside ning nende inimeste kohta, et mõista, kes nad on, miks nad nii käituvad ja ehitada üles luukere karakteriolemustest. Kõigi saatused läksid korda ning külmaks ei jätnud ükski tegelane, nelja- või kahejalgne (eriti aga need käppadega tegelased).

Raamatu stiil ei pruugi aga paljudele korda minna ning aidata esile kutsuda emotsionaalset reaktsiooni. Tegu on äärmiselt lihtsakoelise ja isegi napi tekstiga, mis kohati isegi lapsik. Olen tähele pannud, et päris mitmed Jaapani kirjandusteosed just sellist minimalistlikku lähenemist viljelevadki. See on tihtipeale nii võluks kui valuks. Võib olla, et mõni lugeja vajab enam kirjeldusi ja komplektsemat stiili, et suhestuda ja loetavat tõsiselt võtta -- et see siis pisara välja kisuks. Vastasel juhul võiks teost isegi lasteraamatuks pidada. Samas, kuna loo keskmes on kassid, siis ehk ei ole asjakohane eeldada tekstist tihedat filosoofiat, meisterlikku tekstikonstruktsiooni või meta tasandi mõttelende. Struktuur ja kirjaviis peegeldavad just seda, millest jutt. Tavalised inimesed, tavalised kiisud. Enamgi veel, kuna, teatud lood või sektsioonid on edasi antud karvapallide, kui jutustajate, perspektiivist. No ma ei kujutaks ette, et kohmakaks nimetatud nunnu Hachi nagu Nietzsche hakkaks oma mõtteliine jagama. Kuigi, see oleks olnud vahva puänt. Lood olid selged, lühikesed, otsekohesed ja ei mingit liigset sõnaseadjalikkuse eksponeerivat tilulilu. Samas, ei saa väita, et žanriks sobiks ka lasteraamatu kategooria. Sest, kuigi, jutud olid sirgjoonelised ja, pealtnäha, isegi mitte midagi erilist, leidus neis kõigis mingi õppetund, moraal, mälestus, nostalgia, semi-filosoofiline mõttetera, mida konkreetselt välja ei öeldud, kuid mille üle lugeja sai juurelda. 

Põhifookus oli sellel, et kuidas kassid mõjutavad meie elu. Tihtipeale tahtmatult ja võib-olla minimaalselt, kuid kuidas nende olemasolul on jõud. Ja ka vastupidi, kuidas inimesed mõjutavad oma lemmikuid. Kiisud on alati oma inimeste kõrval, kuid nood ei pruugi alati kiisude kõrval olla või sinna jääda. Igal lool oli oma kese ja sõnum, mis ei olnud alati näkkukargav või selgepiiriline. Mõnikord jäin mõtlema, et mis konkreetse jutu eesmärk üldse oli, et mida mulle öelda taheti. Tundus nagu mõni lugu oleks väljalõige suuremast, mis ilma kontekstita terviklik ei olnud (siin vast mängib rolli ka eelneva teose mitte lugemine). Ehk ei pidanudki olema, sest eesmärk oligi illustreerida eri killukesi kasside eluskaartest. Kõige südamlikum ja helgem tundus mulle Spini lugu, kus ülekoormatud ja kinnine manga kunstnik ja vastne isa, suudab lõpuks edukalt oma tütrega sideme luua tänu leitud kiisubeebile. Alustab armsast loomast, kelle läbi leiab julguse ning enesekindluse, et avatud meele ja südamega oma lapse eest kiindumusega hoolitseda. Kiisu oli sild tütre juurde. Siis, lugu pereisast, kes kedagi ei armastanud, kuid keda armastas kass, oli ootamatult realistlik -- nii muhe kui tõsine. Kass valib ise selle, kes tema tähelepanu keskpunktiks kvalifitseerub, ning meie ülesanne on kukalt kratsida, eriti, kuna valikud tunduvad mõnikord kummalised. Kassid toimivad müstilistel viiside ja kõnnivad oma otsustes omapead. 

Ülejäänud lood olid pigem nukrama noodiga. Jutt Hachist oli teoses esimene ja ta ei andnud armu. Kohe anti mõista, et see raamat ei ole ainult rõõmus ja nunnu, nagu kassivideod, vaid siin näidatakse elu kõiki külgi. Võttis korraks kahtlema, et kas soovin üldse edasi lugeda ja kas kõik jutud järgivad sama fooni. Jah ja ei. Kassisaar, mis päriselt eksisteerib, ei tekita minus õhinat, pigem vastupidi, vaesed loomakesed, metsistunud või mitte. Tolle jutu keskmes on huvitav peredünaamika, kus noor poiss võõrastab kasuemaga ja peaaegu spirituaalse rännakuna kogeb ühisreisil midagi üleloomuliku laadset. Üks veider vana naine ilmub välja ja kaob, ilmub välja ja kaob. Kuidas on see salapärane naine seotud kassidega ja poisi minevikuga? Vast oli konkreetse loo moraal ka õppetund mulle: ära sekku loodusesse ja loodus, nagu kiisud saarel, ongi metsik. Kõige nukram, kuid samas kaunim lugu oli kassist nimega Kota. Kiisu eesmärk oli kauem elada, kui kallis omanik, ning nunnuke punnitas lausa üle kahekümne eluaasta. Lõpp oli südantpitsitav ja kurb, kuid üheaegselt nii ilus, loomulik ja õnnelik. Lugu oli suurepärane ja soe näide kiindumusest mida kiisud võivad enda inimpere vastu tunda. Kota soovis nimelt muutuda üks folklooriolendiks, et igavesti endale armsatega koos olla. 

Kuigi raamat võib olla teatud lugejatele igav, selline hall igapäev, lihtne ja monotoonselt mööda jooksev, meeldis mulle just selle esitatud tavalise elu sarm ja südamlikkus. Lood jätsid natuke killustatud mulje ja on erineva subjektiivse kvaliteediga (mõni resoneeris rohkem, mõni vähem), kuid, olles kiisusõber, ei ole mul ainuüksi emotsionaalselt võimalik tegelastele mitte kaasa elada ning mitte hoolida karvapallide saatusest, unistustest ja muredest. Ja töinata. Muide, huvitav oli, et ingliskeelne pealkiri teosel on "The Goodbye Cat" ja jaapani keeles on "Mitori Neko". Neko on kass, mitori tähendab midagi nagu kellegi eest enne surma hoolitsemine. Jaapani keele tõlkimine ei ole üks ühele killast ning alati on põnev näha, kuidas võõramaid kontseptsioone eesti keelde ümber sõnastatakse.

-----------------------------------------------------------

Pealkiri: Kui nad vaid rääkida oskasid

Autor: James Herriot
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Ma ei teinud erilist taustatööd vaid lihtsalt haarasin hetke ajendil selle raamatu. Teadmatusest tekkis kogu lugemiskogemust pärssiv probleem, mis seletas, et miks ma ennast teosega ühele lainele ei suutnud positsioneerida. Eeldasin suuresti ilukirjanduslikku ja keskse konkreetse süžeega lugu ning olin segaduses, et miks loen selle asemel lühijutte, millel puudub selge primaarne looliin selle traditsionaalses mõttes. Raamatus on ohtralt peatükke, mis mõned vaid üksikud lehed pikad, ning milles igas ühes spetsiifiline looma juhtum või inimestevaheline teema fookuses. Nagu loeks teleseriaali, kus igal osal eri süžee, kuigi tegelased, taust ja põhiõhustik sama. Peale selle, kuigi lood olid terviklikud ja kõigil oma kindel õppetund ning tähendus peategelase arengus, tundusid jutud kuidagi põgusad, pealiskaudsed ja lõppesid enne kui algasid. Nagu loeks proosalist veterinaarõpikut, kus eri haigusi ja ravi sõnaloomingu kuube paigutatuna illustreeriti. Alles hiljem, kui raamat juba läbi, pani ajunapp 1+1 kokku ja mõikasin, et peategelase ning autori nimi olid identsed. Eelnevalt laiskusest vahele jäänud taustauuring kinnitas, et tegu on pigem autobiograafilise ilukirjandusega, kus autor toob välja värvikaid, kurbi ja rõõmsaid seike oma loomaarsti karjääri algusaegadest. Peategelane on päris inimene, kes oma mälestustest pajatab.

Noor James Herriot pöördub tööle maalilisse Inglise maapiirkonda, kus siis igapäeva elu keerleb ümber inimeste ning nende kallite loomade. Kahejalgsetest on tal kaaslasteks mentorina kogenud veterinaar, Siegfried, kes on kohati paras tuulepea, kelle ootamatud mõtted puhuvad üks hetk siia poole ja siis äkki teisele poole. Tolle hullemast tuulepeast ja suslikust noorem vend, Tristan, kes pidevalt pahandustesse satub. Meeste majahoidja ja sekretär, kes püüab vaid tohuvabaohus korda lüüa, millele saab osaks põikpealik vastupanu. Ning ports kutsusid. Ning siia juurde lisandub ohtralt koloriidseid kohalikke kliente, ehk loomapidajaid, ja nende kõikvõimalikke lemmikuid. Olgu need siis lüpsilehmad, villalambad või seltsilised koread. Kohati tundub, et inimesed on tublisti keerulisemad manageerimiseks kui tegelikud loomadest patsiendid. Kes teab paremini kui arst, kes ootab, et uus tohter põruks, kes näeb mehes ainult vahendit oma elatusallika elus hoidmiseks, kes muutub ülifamiliaarseks, kes on eksentrik, kellest ei saa üldse mõhkugi aru, jne. Rääkimata siis ekstreemsetest oludest ja paikadest, kus mees peab nt sünnitusabi pakkuma: uugabuugas mägede otsas, külmas, märjas ja mustas, püherdades öösel koos lehmakesega tunde mööda lauda põrandat. Erinevate visiitide vahele mahub ka kesksete tegelaste endi seiklusi, nt ise loomapidajateks hakkamine, mis põrus, ning jändamine üksteisega ja pidev aasimine -- suuresti Tristaniga seoses. Maal loomaarstiks olemine on kõike muud kui meelakkumine.

Loomad on mulle alati südamelähedane teema ning olen nende kõikvõimalike murede suhtes ülitundlik. Ma ei eelista lugeda loomalugusid, sest ükskõik milline halvema noodiga olukord ajab mind endast välja. Antud raamatus olid nende hädad rambivalguses ning oli hetki kus ma ei soovinud looga edasi liikuda. Situatsioonid, kus midagi ei olnud enam teha ning sõber oli vaja magama panna või oldi ise juba teise ilma lahkutud. Õnneks ei sisaldanud lugu eriti jõledaid või julmasid momente ning huvitav oli tõdeda, et tol ajal oli loomadel tsipake teine positsioon kui tänapäeval. Ajas tagasi minnes ning just maal olid loomad tähtsad, sest nad pakkusid süüa, võimaldasid elatist teenida ning nende eksistents ei olnud lihtsalt lõbuks, vaid neist sõltus pere heaolu. Kui ikka hobusega midagi juhtub, siis ei saa teda müüa või ta ei saa põllutöödel abiks olla. Neljajalgsetel oli oma kindel funktsioon, mis võis kohati olla tähtsam kui mõnel pereliikmel, kes pigem tarbis ja tagasi ei andnud. Oli peremehi, kelle jaoks loom oli n-ö asi, mis eluks ülivajalik, ja oli peremehi, kelle jaoks, iseäranis just koerad, olid kaaslased, keda poputada. Ühe naise pekingi paleekoer mõjus eriti kaasaegselt, sest tuletas meelde kuidas inimesed lemmikuid lausa lapse rolli panevad ning täiesti ära hellitavad. Südamesse puges enim lugu ühest üksikust vanast mehest, kelle ustav semu kutsu oli juba nii eakas, et humaanne oli too magama panna, sest edaspidine vegeteerimine oli ainult piin. Kuidas sa lased lahti ainukesest sõbrast ja hingest enda kõrval, kes sulle seltsi ja elumõtet pakub? Pisar oli garanteeritud.

Märkasin juhuslikult, et sarja põhjal on loodud isegi ekraniseering ning mulle tundub, et selline formaat võib algmaterjali edasi andmisega rohkem klappida. Nagu mainisin, siis jättis raamat mulje, et on nagu kirjalik versioon telesarjast. Just sellepärast, et see mõjub hakituna ning kõik alalood toimivad edukalt eraldiseisvatena. Oleksin rohkem tahtnud teada ka peategelasest ja tema taustast. Mis ikkagi viis mehe sellise tol hetkel ebapopulaarse ameti juurde? Milline oli tema pere ja minevik? Miks oli Siegfriedi ja Tristani suhe väsimatut elektrit täis? Kas sellepärast, et nad mõlemad lihtsalt põrkusid oma iseloomudega või ühtisid, sest olid kumbki omamoodi tuisupäised? Milline oli nende ühine lapsepõlv? Kuigi raamatus võis leida rohkelt emotsioone ja empaatiat, siis sealseid juhtumeid ja tegelasi esitati kuidagi kliiniliselt ja nagu keegi kirjutaks isevärki päevikut enda igapäeva tegemiste kohta, kuid mitte päris. Kirjeldati suuresti olevikku, kuid natuke puudu jäi minevikust või, isegi, tulevikust. Midagi jäi vajaka ja konarlikuks. Võib-olla mind ikka selline süžee vorm ja tehniline lähenemine nii väga ei kõnetanud. Ehk oleks targem seriaali vaadata, sest lugu, selle õpetlikud sõnumid ning heatahtlik olemus räägivad enda eest ning on väärt tähelepanu. Loomad on tähtsad, loomad on elus olendid, loomad on ära teeninud meie hoole ja tänu. Ja grammigi ei tohi unustada ära veterinaare, kes lakkamatult ja ennast salgavalt meie sõpru tohterdavad ja abistavad.