Teater: "ÜLT" ja "Uperpall"

Tervitus!

Kaks ühes Noorsooteatrist.

Pealkiri: Uperpall
Teater: Noorsooteater
Lavastaja: Zuga ühendatud tantsijad ehk Ajjar Ausma, Helen Reitsnik, Kärt Tõnisson, Päär Pärenson, Tiina Mölder ning Piret Jaaks
Näitlejad: Jevgeni Moissejenko, Kaisa Selde, Laura Kukk, Mait Joorits, Maria Ehrenberg
Kestus: 1h 10 min
Esietendus: 04.12.2022
Millal nähtud: 25.03.2023
Minu hinnang: 4/5

Kui oled väsinud ja stressis. Kui vaevab kevadväsimus ja d-vitamiinipuudus. Kui aju on täis kõiksugu sodi ja rämpsu. Kui psühholoog või teraapia sessioon on liiga kallis. Kui tahad lihtsalt rõõmu ja energiat ammutada värvidest ja lustakast meeleolust, mis huugab lavalt ja publikust, ning sul on eriline huvi kõige ümmarguse vastu, siis on see lavastus just õige valik. Kes oleks võinud arvata, et kerakujuliste asjadega saab täita terve etenduse ning selline üheülbalisus võib tohutult laiahaardeline olla. Tegu ei ole tükiga, millel oleks oma spetsiifiline süžee, selle klassikalises mõttes, mis liigub Ast Zni, et saavutada mingit kindlat eesmärki, mingit sihti, kuhu karaktereid finaaliks suunata. Jah, ette tuleb teemaarendust, õppetunde, erinevaid tegelasi ning tundub nagu oleks kõigel sügavam sisu, kuid tegelikult räägib etendust lihtsalt ümmargustest asjadest. See fakt on nähtava baasiks, sisuks ja kulminatsiooniks, jättes tsipake hekseldatud mulje, sest lavastus koosneb erinevatest ja üksteisest eraldatud sektsioonidest, mida ühendab ainult põhiteema, kuid mõjudes siiski tervikuna. Ümmargusena. Mingit eriti diipi või filosoofilist või narratiivset siit oodata ei maksa, kuid see tõsiasi ei sega absoluutselt laval toimuvale kaasa elamist. Värvide virvarr, naer, avastusrõõm, kujutusvõime küllus, lihtsuse võlu, inimesed tundmas lusti palliveeretamisest, mõnus ja muhe kaos, meisterlik kerade manööverdamine näitlejate poolt -- vahva ja just õiges tasakaalus ajupuhkust ning stimulatsiooni pakkuv mitte midagi, milles vist on ikka midagi. Nagu ASMR, natuke silmadele, natuke kõrvadele, natuke tujule. Kes oleks võinud arvata, et ümmargune olemisest saab nii palju ägedat, elementaarset ja siis keerulist välja pigistada? 

Tegu on etendusega, mida võib vabalt õpetlikuks ja arendavaks pidada, seda eelkõike lastest publikule. Eks pedagoogiline aspekt läbi mängulisuse olegi vast üks tüki põhifookusi. Ja mitte ainult käsitledes kujundeid, ruumilisust, sporti, matemaatikat, vaid ka koos mängimise oskust, vaatamata sellele, et ei olda kaaslastega ühel arvamusel. Koostöö on võti ning just see, kuidas arvamuste ja eeliste konflikte viiskalt ning arvestavalt lahendada, oli loomulik osa tegelaste vahelises suhtlemises. Mulle meeldib ümmargune ja sulle kandiline, kuid ühisosaks on mäng ja koos lõbusalt aega veetmine -- keegi ei solvu või tujutse, kui kõik ei mõtle sarnaselt. Täiskasvanutele võimaldab lavastus avastada endas taas lapselik õhin lihtsatest asjadest. Ei, nämmutamine, et miks on ümmargune parem kui kandiline, ei olnud positiivsest energiast pakatavas saalis üldse tüütu või primitiivne. Tõsiselt. Aktiivselt kaasati ka publikut, kes said ülesandeid, kaasa rääkida ja endast märku anda. Sain noomida, sest ei teinud esimeses reas istudes käe tõstmist kaasa ning koheselt sai viga parandatud. Ole sa noor või vana, kui oled juba sellisele lavastusele tulnud, siis otsi üles enda sisemine põngerjas. Või leia vähemalt visuaalselt tajutav entusiasm toimuva vastu. Ära passi ja istu niisama, näita elevust väljapoole, mitte ära lõbutse vaid sisemiselt. Kui visatakse pall, siis põrgata see edasi, kui küsitakse küsimusi, siis reageeri, ning kui pallike veereb kogemata jala juurde, siis lükka ta lavale tagasi. Isegi kui viimasel oli piirded, siis võis kümnete suurte, keskmiste ja väikeste kerade trajektoor olla ettearvamatu. Eriti kui nad konstantselt siia-sinna lendasid ja veeresid. Võta trallist julgelt osa!

Etendus jaguneb lühikesteks temaatilisteks seikadeks, kus keskmes on erinevatelt nurkadelt lähenemised ümarusele. Alguses sai lihtsalt pallidega mängitud, teha trikke nagu žongleerimine, ning niisama sooritati gümnastikat palli abil. Liikuvus mänguasjade ning näitlejate poolt, ja üksteise koostööl, oli horisontaalne, diagonaalne ning kõik ülejäänu seal vahel. Aina enam hakkab aga mõtestatuimaid tegevusi lahti rulluma, nt pallimängude Olümpia võistlused. Lavale püstitatakse üks hetk isegi kerajate objektidega kaunistatud kuusepuu laadne ehitis ning aset leiab elegantne barokk osa, kus koos graatsilise liikumise ja krinoliinidega seljas (ka ju ümmargused rõngad!), jätkub pallide meisterlik käsitlemine. Kui enamused neist episoodidest olid küll mõnikord üllatavad, mõnikord loogilised, mõnikord nutikad, siis ei vajanud nad erilises koguses ajamahtu, et nähtavat tõlgendada ja mõista. Kui lavale ilmusid täringud ja tulnukad, siis tundus, et vaja on oma meta tasandit aduv ajunapp ikkagi sisse lülitada. Kindlasti põnev ja ootamatu suund, arvestades, et kui lihtsakoeline oli lavastuse alguspunkt, ning kui salapäraseks ja sügavaks kippus lõpp. Seda ehk vaid ülemõtlevale täiskasvanule. Vaatamata kõigele vahvale võib suhteliselt lühike etendus mingi hetk siiski üksluise ja veidralt pika ning venivana mõjuda. On äge mida kõike nt ühe palliga saab teha, kuid, lõppkokkuvõttes, on tegu siiski ühe ja seesama "palliga". Ümmargune annab aluse tohutuks kujutusvõime kasutusele võtuks, et selle sisu täita, kuid taandub ikkagi vaid üheks kujundiks, mille üleküllus võib sunnitult ja vaimuvaeselt mõjuda. Aga kui võimaliku kirjeldusena suurele ringjale asjale pakutakse "hiiglase kõrvarõngast", siis on kõik muu triviaalne. Sellise võimaluse peale tulla on peaaegu geniaalne, seega, tõesti meeleolukas ja mõnus etendus. Sobib kenasti ka lapsi saatvatele vanematele!

------------------------------------

Pealkiri: ÜLT
Teater: Noorsooteater
Lavastaja: Renaate Keerd
Näitlejad: Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Sander Roosimägi
Kestus: 1h 40 min
Esietendus: 02.02.2021
Millal nähtud: 29.10.2022
Minu hinnang: 3/5

Silence is sexy! Silence is sexy! Silence is sexy! Ja nii tundub, et kümneid kordi järjest. See monotoonne kordamine on end mu pähe naelutanud. Siiani on meeles. Samamoodi nagu kustumatult mõtetes vahel ka kogu etendus ise. Mitte sellepärast, et see oleks kuidagi üks parimatest, mida nähtud, või kuidagi subjektiivselt meelepärane. Ei, pigem põhjusel, et midagi magnetilist ei lase seda unustada, midagi kummalist, midagi arusaamatut, midagi absurdset. Ausalt öeldes, ei istunud see lavastus kohe üldse, pannes kulmu kortsutama, kukalt kratsima ning mõjudes üle võlli metalt, et see lausa ärritas. Pole võimalik öelda, et nähtu oli minu silmis "hea", kuid ta ei olnud ka läbikukkunud või ebameeldiv, ta lihtsalt ei klappinud minuga. Kogu sigrimigris toimuvat oli keeruline mõista, mis vast oligi selle eesmärk, kuid selle asemel, et ärgitada kaasa elama ja leidma tõlgendusi igast veidratele ettevõtmistele laval, ei andnud ta piisavalt lõngaotsi, et millest etenduse lahti harutamisel kinni haarata. Mingi hetk vilksatas päike pilvede tagant ja mõtlesid, et ohooo!, kuid sama kärmelt oli valgus jälle kadunud ja püsis frustratsioon, et mis, miks, mida ja millal. Väsisin kiirelt, sest punnitasin igas aspektis leida mingit sümboolset interpretatsiooni, viidet millelegi või tähendust, kuid seda tausta ei pruukinud eksisteeridagi või ei olnud ehk võimalik iva tabada sellena, kuis ta algselt mõeldud. Mis ikkagi konkreetse nt tegevuse taga peitus jäi suuresti müsteeriumiks, kuigi isiklikke tõlgendusi kujunes mitmeid. Jah, ehk selles teadmatuses ja ebamäärasuses kogu point oligi -- las vaataja ise otsustab -- , kuid pea võimatu oli tunda mingisugust eduelamust või rahuldust, et oled õigel teel. Ülemäära suures koguses avatud aspekte või tõdemus, et publik ise annab etendusele tähenduse on tüütu, odav ja laisk. Sellise teatrielitaarse kõrvalmaitsega. Ma üldiselt ei taha olla oma mõtete ja tunnetega laval rambivalguses, ma tahan seal näha loova meeskonna ajusoppide sügavusi. Heal juhul pakkus antud lavastus ainult ühte ähmast poolt tervikust. Ning mulle ei pakutud motivatsiooni teist osa isa täita. 

Aga vaatamata sobimatusele etenduse narratiivse poolega, peab seda igati kiitma kõige muuga seoses. Kui mööda vaadata sihist ja sisust, siis füüsiliselt, visuaalselt, heliliselt ning teistes kuut meelt köitvates detailides, oli lavastus kujutusvõimerohke ja isegi vinge. Oli palju mida imetleda, kõrgelt hinnata ja nautida. Erinevad tegevused ja situatsioonid laval toimisid dünaamiliselt ning sujuvalt. Ühelt episoodilt teisele liiguti märkamatult, kuigi ei tundunud, et ühe ja järgmise vahel oleks tihti mingigi seos. Kohati oli isegi põnev nuputada, et mis kummaline olukord küll järgmisena laval lahti rullub. Suurest hunnikust riiete laiali loopimisest (mis ehk sümboliseerisid jätkusuutlikku eluviisi ja kliimateadlikkust?) kuni bändi etteasteni (üksilduse teemad? "kunsti" teemad? lihtsalt nägi lahe välja?). Rääkimata veidratest liikumisvalikutest, kus kord aeleti põrandal, siis oldi üksteise kukil, siis lihtsalt chilliti ja pandi puhvikud kasukad selga. Ühel näitlejal jalas olnud kaunid punased kontsakingad köitsid tähelepanu eriti intensiivselt -- valik nad lisada oli kas sellepärast, et jalatsid olid lihtsalt ilusad või, et peegeldada midagi sügavat, nt naiste rolliga seotud teemasid? Siis jäi silma veel seik, kus tegelane kõnnib edasi tagasi ja teised lasevad talle spreipudelitest vett näkku. Niimoodi lugematul hulgal kordi. Kas viidati kuidagi inimeste vastuseisudele, kriitikale, ühiskonna polariseerumisele, konfliktidele, vm? Tekstilist tasandit etendus eriti ei pakkunud, pigem keskenduti füüsilisele, kuid üks episood kahe näitleja vahel, kes kandsid peas varese kostüümi ülemist osa, oli päris muhe. Oma porgandihäältega vaidlesid nad ja suitsetasid. See oli nii totakas, et lausa vaimukas. Aga taaskord, kuidas üksteisega seostada neid veidraid piiksuvaid inimlinde ning nt rullikutega aluse peal ringi sõitvat naist ning märgade juuste vehkimist. Visuaalselt omanäoline ja pilku püüdev, kuid mida selle tohuvabaohuga ikka kollektiivselt öelda katsuti? 

Etenduse kangelased oli näitlejad, kelle etteastete kohta võib veendunult öelda, et nende veidi üle poolteise tunni pikkune panus oli pingeline: täpsust, kehalist tugevust ja koordinatsiooni nõudev. Mõned üksteise kandmised ja mitme näitleja kehalist koostööd eeldavad trikid olid otsekui tsirkusest, mis paneb uskuma, et need ei ole hõlpsad realiseerida. Oli aru saada, et etendus on trupile väljakutse, kuid midagi, millega nad eeskujulikult hakkama saavad. Nende liikuvus, painduvus, jõud ja energia olid tasemel. Eks just nemad teadis enam, mida või keda nad esindavad ning mis emotsioone edastama peavad. Näoilmed püsisid vaoshoitud või lausa tuimad, isegi kui pealkiri viitab, et midagi otsekui heidetakse seljast. Kas selline vabanemine ei peaks nt kergenduse ilmeid esile kutsuma? Ült tähendab millegi seljast viskamist, kuid mille? Kas metafoorilises mõttes, et saad millestki mentaalselt lahti, või otseses, et viskad püksid jalast? Alguse ja lõpu riiete loopimised viitavad millelegi füüsilisele, seega, kas jõuame tagasi ikkagi öko teemadesse kui fookuspunkti nr 1? Või räägime enamast? Suundi kuhu tõlgendused võivad potentsiaalselt suubuda on ohtralt, mis tekitab segadust. Iseäranis kui kõigi seikade ühisosa ei ole nii ilmselge, nagu nt seos riiete pildumise ja tüki tiitli vahel. Etenduse eri komponente võib hinnata eraldi ja kahtlemata on igaüks neist iseäralik, intrigeeriv ning ootamatu, kuid tervikul ei tundu olevat esiletõusvat selgelt läbivat joont. Ülevat iva on keeruline tabada. Sellepärast paistabki lavastus nagu pudru ja kapsad. Maitsev nagu tänapäeva Michelini tärni restorani gurmeeroog, mil laitmatu tooraine ja võrratu paigutus taldrikul, kuid mitte ilmtingimata kõhtu täitev.