Teater: "Mäng" ja "Hell häving"

Tervitus!

Jälle teatrist.

Pealkiri: Hell häving
Teater: VAT Teater

Lavastaja: Aare Toikka

Näitlejad: Henessi Schmidt, Pääru Oja
Kestus: 1h 35 min
Esietendus: 19.12.2022
Millal nähtud: 02.03.2023
Minu hinnang: 4/5

Kas see ongi suhte lõppvaatus? Vihkad, kuid armastad, armastad, kuid vihkad. Ühe mündi kaks poolt. Äraütlemata pehme hellus koos julma hävinguga. Rõvedad roppused ja vägivaldne seksuaalsus versus ilusad lohutavad sõnad ja hool. Inimesed kasvavad lahku, või siis saatus viib nad eri suundadesse, ning finaal on nagu täht viimases staadiumis. Plahvatab eredalt ja võimsalt, kuid siis kaob musta auku. Just seda destruktiivset faasi sai laval jälgitudki. Kahe peategelase suhe näidendis omas meisterlikku tasakaalu soovi vahel oma partner jõledalt tappa, kuid samaaegselt teda kaitsta ja kaisutada. Need kaks ekstreemsest vastandit olid balansis, mõlemad ühtlaselt tugevad ja nõrgad. Hetked, mil toon valgus ühest spektri otsast teise, olid küll sujuvad, kuid iga kord tekkis tunne nagu visatakse sind jääkülmast veest kuuma ja vastupidi. Oli harjumatu vastanduvaid emotsioone kordamööda konstantselt endasse võtta ja neid aktsepteerida. See võimaldas aga eriti tähelepanelik laval toimuva suunas olla -- tegevuste, näoilmete, kehakeele, teksti, dekoratsioonide -- , sest kõik need andsid aegsasti vihjeid, et kuidas ilm nüüd kohe-kohe jälle pöördub. On selge, et hästi see ei lõppe, sest kui valimatult pekstakse haamriga kõike ja kõiki, hoolimata millestki või kellestki, peale selle, et saaks kaaslasele haiget teha, siis on häving lähedal. Vaatajana sai vahetult laval lahti rulluvat tajutud, sest iga vulgaarsuse vastikus oleks nagu ka publikule näkku karjutud. Nagu käsn võtad endasse seda viha ja kirge, mis suhteliselt kiiresti kurnasid, kuid, samas, magnetiliselt kõiki meeli etendusele naelutasid. Nagu oleksid hüpnotiseeritud kärbes, kes tuimalt valguse suunas lendab, et hukkuda. Tükk on raske -- tõesti raske -- , nii emotsionaalselt, kui isegi füüsiliselt, seda publikule kui tõenäoliselt ka näitlejatele. 

Ausalt öeldes, ei meeldinud see lavastus mulle kohe üldse, kuid võimatu on öelda, et see oleks halb näidend, üldsegi mitte. Tundeküllased teemad ja pidev vägivald, kasvõi ainult sõnadega, ei ole kergesti seeditav teatrikogemus. Õnneks on näidendi pikkus napp ning puudub vaheaeg. Siiski, lõpu lähenedes sai tuntud, et taluvuslävend on ületatud ning ehk ei oleks osa publikust teed tagasi saali leidnud, kui neile oleks antud vaheajaga hingamisruumi ja toibumisvõimalust. Vaatamata näidendi üleüldisele agressiivsusele nii tegelaste kui, kõrvalseisjana, vaataja suunal, sai ridade vahelt mõista, et tegu on otsekui muinasjutuga, mis pärast õnnelikult igavesti on jõudnud igapäeva reaalsusesse. Kahe peategelase teksti saab jagada kaheks, usutav ja fantastiline. Mõlemad viitavad pidevalt muinasjutulisele maailmale, kus on koletised ja kangelased, ookeanid ja saared, justkui oleks kõik see nende kahega aset leidnud ja tegu ei ole fantaasiaga. Aga äkki ei olnudki? Laval sai näha printsi ja printsessi elu pärast raamatu sulgemist, kus paar on olnud pikalt koos, nende suhe on purunenud, sest ükski kiindumus ei ole igavene. Iseäranis oli drastiline muutus tajutav siis kui süžeesse pikiti vahele seike paari kohtumisloost ja hiljem see kaunis algus ka esile toodi. Tükk oli narratiivselt ja ajaliselt tagurpidi, enne lõpp ja hiljem algus. Vastus küsimusele, et kuidas ikkagi olukord nii ekstreemseks arenes, võib ainult vihjete põhjal aimata. Tragöödia, kellegi kalli kaotus võib suhted päästa või pilbasteks peksta. On neid, keda toob õnnetus lähedasemaks, on neid, keda paiskab lahku. Ilmselt ei osanud naine ja mees oma tunnetega silmitsi seista ja nendega leppida ning destruktiivsus väljus sisemisest väljaspoole ja võttis kõik ümberringse üle. Arengu tulemust sai näha juba laval. Kui palju tegelaste jutust ja süžee olemuse eeldustest oli päris, kui palju ettekujutatud ja täitsa mööda, mis tegelikult toimus ja mis paari sellisele allakäigutrepile viis, võib vaid oletada, sest fookus oli emotsionaalsel rännakul, mitte nii väga toimuva algatanud igapäevaelulistel põhjustel. Lõpuks ju vahet ei olnud, sest armastus on armastus ja viha on viha. Ükskõik miks täpselt need esile kerkisid või kadusid. 

Huvitav oleks teada, et kuidas hindaksid kaks näitlejat oma energiavarusid enne ja pärast etendust. Kas need olid kahanenud, kas langenud nulli? Intensiivne, plahvatusohtlik ja rõhuv karakterimäng, mis oli kui pingpongi matš, kus üks ladus ette monoloogi ja siis teine. See oli mõnes mõttes nutikas lähenemine, sest andis teisele aega enda väljenduspurskeks patareisid laadida. Meeldivalt üllatas, et ei üks ega teine jäänud peale, mõlemad olid just sama hellad ja hävitajad. Võib oletada, et näidend oli esitajatele rängem kui publikule, kuigi, peab tunnistama, oli üks hetk tunne, et ruum kahanes tillukeseks alaks, sest kõik need ülevoolavad tunded täitsid ruumi, õgisid kogu õhu ära ning tekkis klaustrofoobne efekt, et hakka kasvõi lämbuma. Kõige tavalisem tegevus väikses korteris laval muudeti millekski ebameeldivaks ja ahistavaks. Kalast süüa tegemine, vannis käik, viisakas vestlus. Normaalsest saab iga kord midagi ebanormaalset. Müts maha Henessi Schmidti ja Pääru Oja ees, kaks pigem pehme ja malbe välimuse, laadi ja häälega isikut, kelle sõnad võisid leebes tämbris seekord eriti julmalt kõlada. Nad ise kehastasid olemustega vastanduvat hella hävingut. Kiitus ka lavakujunduse eest, sest kitsast korterist, mis täis igast huvitavaid ja autentseid rekvisiite, sai üks hetk suur ja avar peopaik, mis formeerus edasi abstraktseks ja kaootiliseks otsekui maailmalõpumaastikuks. Nii emotsionaalselt kui visuaalselt. Siiski, ükskõik kui mastaapseks lava paisus, jäi püsima pigistav ja pitsitav äng, mis ei lahkunudki põuest, isegi teatrist lahkudes. Vot see on unustamata teatrikogemus, vastumeelne, painav ja vastik, kuid võimatu oli pilku sellest brutaalsest lahingust eemale pöörata. Mõlemad tegelased olid kaotajad ja, mõnes mõttes, kaotasid ka vaatajad. Aga ehk ei peagi teater ainult andma, mõnikord ta hoopis võtab.

---------------------------------------

Pealkiri: Mäng
Teater: Kellerteater

Lavastaja: Vahur Keller

Näietlejad: Andres Roosileht, Meelis Kubo, Elmo Kibuse
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 09.07.2020
Millal nähtud: 28.10.2023
Minu hinnang: 3/5

See näidend paneb natuke kukalt kratsima. Tundub, et ta on menukas, olles pälvinud kaks näitlejamaailma tippstaaridest pungil ekraniseeringut. Samuti, paistab, et tagasiside on vaatajate ning kriitikute poolt igati kiitev. Kasvõi käesolevale külastusele järgnev aplaus publikust oli pikk ja entusiastlik. Siiski, jättis tükk mind pigem neutraalseks. Jah, oli pöördeid, oli pinget, oli vaipa jalge alt tõmbamist, kuid siiraid ohooo-momente ei esinenud. Või siis ei mõjunud need eriti jahmtavalt. Kas asi võib olla selles, et olen lihtsalt liiga palju näinud/lugenud krimkasid ja põnevikke? Ja mind ei ole võimalik enam nii pimesi nööbist haarata ja imestama panna? Olen ise ka veidi hämmastunud, et miks ikkagi tükk mind oodatust vähem kaasa tiris ja korda läks. Püüan ehk samm sammult lahti mõtestada teatud aspektid, mis märki ei tabanud või küsimusi tekitasid. Äkki õnnestub leida seletused vastuolule minu ja näidendi vahel. Esiteks, tuleb välja tuua, et näitlejatöö oli kiiduväärt. Dünaamika, mis üks hetk tundus, et on tugevalt kaldu, valgus meeste vahel edasi tagasi sujuvalt ning meisterlikult. Nad olid mõlemad just piisavalt segased ja selged üheaegselt, et üks ei mänginud üle teist ning võimutasakaalu jälgimine, mida väljendas tekst, toon ja kehakeel, oli nagu laste mängimine topeltkiigel, kus üks üleval ja teine all, ning vastupidi. Andres Roosileht suutis märgatavalt tabada balanssi aadlike kahe ekstreemsuse vahel: nõdrameelne suurushullustusega eliit ja šarmantne ning altruistlik, elegantne härrasmees. Meelis Kubo puhul samamoodi, ta oskas esitada tegelast kui süütut naise-nimel-kõigeks-valmis tavamehest ohvrit ning psühhopaatiliste kalduvustega machot. Kuigi ühe salapärase kolmanda identiteet laval oli ilmselge, tekkis mõni hetk pähe kahtlus, et äkki on ikka keegi hoopis neljas. Sekundiline kimbatus viitab sellele, et ju siis suutis esitus ennast, vaatamata teoreetilisele läbinähtavusele, edukalt maha müüa, kasvõi viivuks. Mis on ju suurepärane saavutus, arvestades konteksti.

Minu murekohad lavastuse puhul tunduvad olevat suuresti süžeelised. Jah, põnevikud ei ole alati loogilised ega peagi olema, kuid kui silma jäävad usutavuse kahtlused, siis on midagi nihu. Oli narratiivselt igati asjalik, et kokku sattusid võrdväärsed mängupartnerid, kuid, et mõlemad üle võlli ja äärmustesse kalduvad, ei olnud piisavalt autentne, et lihtsalt lambist aktsepteerida. Ma ei tea miks see mind häiris. Samamoodi, oli kummaline, et suur "mängumeister" endaga nii hõlpsasti mängida ja tagumiku lohku tõmmata lasi. Jah, tõsi, on ju teadatuntud, et ära arva, et oled tegija, sest alati on keegi sinust parem, kuid, et see etem juhusulikult tema eeldatav vastane pidi olema, tundus võlts. Samas, ehk võib olukorda seletada hoopis naisega, kelle pärast mehed niivõrd kuivõrd üldse konflikti satuvad. Äkki on naisel mingi kindel maitse, millest ta alateadlikult kaaslase valikul lähtub -- siis võib tõesti öelda, et ei olnud niiväga kokkusattumus, et kaks hullu kokku sattusid, kui naine neid magnetina tõmbab ja (ala)teadlikult otsib. Kusjuures naine jäi lavastuses lihtsalt mingiks objektiks ning jäi arusaamatuks tema meelestatuse roll meeste vastasseisus. Kas ta õhutas, kas ta oli teadmatuses, kas ta oligi ainult mingi kullaotsija, nagu väitis üks, või oli ikka armastus tähtis, nagu viitas teine? Naise igatpidi passiivne kaasatus oli kuidagi tüüpiline ja vaimuvaene. Eriti kui mõlemad mehed teda eri põhjustel "omada" tahtsid ja viljelesid suhtumist, et "kui mina ei saa, siis ei saa keegi" (vähemalt aristokraadi puhul) ja "armastus õigustab petmist" (teise puhul). Aga vot kui ägedalt põneva kihi oleks süžee saanud, kui oleks kasvõi viidatud sellele, et naine meeste kokkupõrget orkestreeris või selles rolli omaks. Puäntidest vast kõige köitvam oli esimene, rivaali enda juurde kutsumise ettekäände tegelik eesmärk, kuid edasine oli ju ettenähtav. Ei saa olla nii, et üks jääb domineerima ja teine allaheitlikuks. Ülejäänud pöördeid juba sai oodatud ja nad, kahjuks, ei üllatanud enam. Ka finaalseis jättis natuke soovida, sest kuidas sai osav mängumees küll nii amatöör äkki olla (põhjus: õrn ja täispuhutud ego?). Ja kuidas teine ei saanud aru, et mängib tulega (põhjus: liigne julgus ja enesekindluse ego?). Midagi meeste loogikas ja käitumises ei klappinud ning valikud ei tundunud olevat mitte tegelaste olemustest lähtuvad, vaid süžee vajadustest tulenevad, mis on alati natuke igavamad ja odava maitsega. Taaskord, puhtalt minu isiklikust arvamusest lähtudes.

Psühholoogilises mõttes on näidendis hulganisti mida tähele panna ja analüüsida. Isegi neid minu silmis usutavusele ja ebamõistlikkusele vastu käivaid käitumise algeid. Mõlemast mehest saaks põneva profiili koostada ning mõtiskleda, et miks nad just nii käituvad kuidas käituvad. Inimesed on ettearvamatud ning ehk ei olegi nende valikud ebatavalised, eriti kui ollakse ebatavalises olukorras. Ilmselgelt mõtlen ma antud loosse süvenedes üle, kuid kui liialt krimkade ja thrillerite üleküllusesse pidama jääda, siis hakkadki tahes tahtmata rohkem nokkima ning tähele panema auke, ebatasasusi või aspekte, mis häirivad oma taustaloogika vettpidavusega. Seda kõike täiesti subjektiivselt, muidugi. Tükk ise on tegelikult igati soliidne ning enamustele kahtlemata nauditav närvikõdi. Ta lihtsalt ei leidnud minuga ühist keelt. Samas, nagu Kellerteatrile omane, saadi minimaalsega maksimaalne efekt. Vaatajana tundsid, et oled kahe tegelasega ühes ruumis -- mis sümboolselt, mõjus nagu vangikong -- , salaja jälgimas nende kemplemist, üksteisele ärategemist ning egode põrkumist. Eriti tuleb seekord ära märkida igasugu pürotehnika, nt autentselt kihvt oli seifi plahvatus. Lavaruumi on kasutatud nutikalt (nagu teatri tükkide puhul tavaks) ning seda vahetut kontakti, mida hoone võimaldab, on alati lahe kogeda esimesest reast. Kokkuvõttes, tehniliselt eeskujulik, süžeeliselt jäi natuke magedaks, ei hoidnud tähelepanu oma jäigas haardes, mis omakorda andis mulle aega, et hakata leidma aspekte, mis mulle peale ei läinud -- ning, mis olid ehk ainult mu peas. Ja mis ülejäänud publikule, kui murekohad, arvatavasti, üldsegi korda ei lähe.