Teater: "Terror" ja "Naiste kool"

Tervitus!

Seekord Tartust. 

Pealkiri: Naiste kool
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Priit Strandberg
Näitlejad: Kärt Kull, Linda Porkanen või Saara Nüganen, Karol Kuntsel, Tanel Jonas või Andres Mähar, Ken Rüütel, Jaanus Tepomees, Viktor Lukawski või Priit Strandberg
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 27.04.2019
Millal nähtud: 06.10.2023
Minu hinnang: 4/5

Kõige parem naine on noor ja harimatu naine. Kui ei oska tahta paremat, siis lepitakse vähesega. Kui ei tea, et saab etemini, siis ei hakata kunagi vastu. Kui ei aduta enda väärtust, siis saab inimesest vormida just endale sobiliku ori-teener-mängukann-objekti ehk, antud kontekstis, abikaasaks. Esmapilgul uppudes topeltmoraali, ignorantsusesse ja seksismi, tuleb lavastust vaadata tema ajastu kontekstis -- iseäranis selle peategelast, Arnolphe'i. Kuid kas ikka olid mehed peal ja naised all? Arnolphe oma väidetavas nutikuses mängiti üle just selle sama süütuse ja naiivsusega, mida ta niivõrd imetles ja pjedestaalile paigutas. Pika ninaga jäi tema, mitte naine, kelle eksistents mehe arvates ainult tolle ümber pidi keerlema. Tundub, et loo sõnum oli tegelikult, et tahad või ei taha, püüad või ei püüa, naisi ei saa maha suruda. Vaatamata kõikidele meetmetele, tegi peategelase suhtumine naistesse talle ikkagi karuteene, sest kui sa ei tea mis on vale, siis ei saa seda ka vältida. Peategelane tahtis ära hoida tulevase abikaasa petmist teiste meestega -- mis oli tema silmis laialdaselt lokkav probleem, andes mõista, et ju siis on naised ikka meestega võrdsel tasemel, vähemalt selles valdkonnas -- , kuid väljavalitu, Agnès, pahaaimamatult just seda lõpuks tegigi. Moraal sellest loost on, et kui midagi eriti paaniliselt pelgad, siis kutsud seda hoopis külla. Loomulikult, on liig naise käitumist petmiseks nimetada, kuigi Arnolphe seda niimoodi pigem ehk defineeriks. Naissugu on ju "piinatud" meeste jaoks kurjuse kehastus, sest mehed ei suuda neid piisavalt kontrollida. Mis on lubatud ühele soole, ei ole lubatud teisele -- nagu üleaisalaskmine. Arnolphe'i ambitsioonid põhinesid puhtalt hirmul, mitte armastusel või positiivsetel emotsioonide, nt unistusel kogeda suurepärast abielu. Noorus ei võrdu vooruslikkusega, puhtus ei võrdu riskide kadumisega. Eriti kui peategelane ise oli 50ndates -- võimubalanss on liialt tasakaalust väljas, et asi kuidagigi adekvaatselt toimiks. Aga, ego vastu ei saa, eriti kui arvad, et just sina tead paremini. 

Eks võib loo üheks teiseks moraaliks pidada tõsiasja, et ei tasu ennast õhku täis lasta ning oma sõprade maa peale toomise nõuandmist ignoreerida, sest alati on keski või miski suurem kui sina -- kasvõi saatus. Ideaalidesse kinni takerdumine ning millegi sunduslikult tekitamine, nagu perfektse abikaasa, on tehis ja mitte ehe -- kaasneb suurushullustus. Arvestades Arnolphe'i väärikuse samm sammult tagasiarengut kogu lavastuse vältel, ei ole võimatu, et isegi see ideaalne naine mingi hetk ei suudaks ikkagi neid müstilisi nõudmisi rahuldada. Lavastuse sisu oleks üpris groteskne, kui tegu ei oleks kohati absurdselt koomilise näidendiga, kus tekib kerge kognitiivne dissonants Arnolphe'i ilge käitumise ja jalaga tagumikku huumori vahel. Leidus mitmeid seiku, kus tekkis konflikt, et kas jaburuse üle naerda või vastumeelsusest nina krimpsutada. Hämmastav on tõdeda, et selline reaktsioon tõuseb esile paralleelselt nii minevikus kui olevikus, ning tänapäevalgi ajab autori ühiskonnakriitiline satiir sisemiselt kahte leeri. Juba tema eluajal olid Molière'i loomingud skandaalsed ja pahameelt ja/või imetlust üles keerutavad. Äga on tõdeda, et palju ei ole muutunud, kuigi maailm ise on -- ehk ei ole vastukaja enam nii äärmuslik, kuid näidendi konfliktid ja moraal pädeb vabalt kaasajas. Vaatamata üles kütva vastureaktsiooni õngitsemisele, leidus loos ka muinasjutulikult romantilisi ja helgeid elemente ning tegelikult ju tõeline armastus võidab kõik. Kuigi, võib debateerida teemal, et mis vahet oli Agnèse mõlemal abielu väljavaatel. Kumbki oli, teoorias, vastu naise tahtmist ja tema otsustusõiguse alt väljas, kuigi ühega ta siiski õnneliku saatuse kokkusattumuse tahtel sai leppida. Aga kui poleks varasemat kokkupuudet, siis mille poolest erineva need variandid -- mõlemas on naine objekt. Lisaks, ülientusiastlik poissmees, meie kangelane Arnolphe, tegelikult mingeid tagajärgi enda ebasündsa ja ebameeldiva käitumise eest ei kandnud. Ta jäi pruudist ilma, kuid see oli ka ainuke vastu näppe, mis talle osaks sai. Abstraktsed kaotused, nagu väärikus, ei ole just tõsiseltvõetavad. Ehk näidendi loomise ajaperioodis olid.

Tegu on etendusega, kus tegelased aktiivselt publikuga otse kommunikeerivad, iseäranis peategelane. Konstantselt otsib mees oma tõdemustele vaatajate hulgast kinnitust, pöördub küsimusega mõne esimeses reas istuja poole või kõnnib mööda toolide ridade vahet nagu poliitik, kes püüab valijaid käima tõmmata. Üks daam läks agaralt kaasa ja mõlemad improviseerisid minisuhtluse, mis oli vahvalt orgaanilise ja naljakas. Kuigi, põneval kombel, peegeldas peategelase interaktsioon publikuga mehe läbikäimist teiste tegelastega laval, kus ta kipub domineerima ja surub oma visiooni vastaspoolele peale. Oli märgata, et vaatajad, kes Arnolphe'i tähelepanu keskpunkti sattusid, tundsid ennast mehe võimukalt ekstreemsete vaadete peale määrimise rambivalguses ebamugavalt. Aga see oligi asja iva. Pani nihelema, kuid oli elust enesest, võimaldades laval ja publikul eksisteerida mitmel tasandil samas füüsilises ja mõtteruumis. Samas, ei ole alati tervitatav üheski etenduses olla vaatajana äkitselt tegelaste poolt kõnetatud, eriti olukorras, kus Arnolphe'i aura oli tuntavalt pealetükkiv ja vastuarvamust mitte aktsepteeriv. Karol Kuntsel, kõigi "lemmiku" kangelasena, oli just õige tasakaaluga ehmatav ja muhe. Temas oli midagi tolalikult humoorikat, kuid, samas, ebainimlikult košmaarset. Mees oli karismaatiline, kuid nagu mõni vähem arukas sotsiopaat seda on, oskab olla intrigeeriv ja asjalik, kuid šokeerib arrogantsi ning ümberringsete alavääristamisega. Olles kohati harimatum kui naine keda noolib. Peab tõdema, et Arnolphe'i ülevõlliduse (kui see on üldse võimalik) mängis aga iga kord üle Ken Rüütel, Agnèse kallima, Horace'ina. Jäi mulje, et näitleja lausa naudib hüsteeritsemist ja see toimis. Toimis väga edukalt, sest tegelase puhul oli kõik ultra ülivõrdes ning oma idiootsuses oli tema dramaatilisus ootamatult naljakas. Kui ikka parukad peast lendavad, siis on midagi valesti või, antud juhul, igati õigesti. Sama naise kiindumuse eest võitlevad kaks meest olid, kahtlemata, oma rivaliteedis kogu lavastuse kese, kes suutsid üksteisega samal absurdsusel sagadusel mängida. Kõik muu oli irrelevantne. Arnolphe'i ja Horace'i vahel oli enam keemiat kui nende suhtes südamedaamiga. Vot see oli etenduse tegelik võlu. Valuks suuresti see, et klassika on klassika, kuid aja jooksul kogub see tahes tahtmata natuke tolmu.

---------------------------------------

Pealkiri: Terror
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Andres Noormets
Näitlejad: Merle Jääger, Reimo Sagor, Margus Jaanovits, Maria Annus, Riho Kütsar, Lena Barbara Luhse, Liisa Jurtom
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 18.09.2021
Millal nähtud: 20.10.2023

Minu hinnang: 3.5/5

Kui hägustub õige ja vale piir. Või kaotavad mõlemad oma üks üheselt tõlgendatava sisu. Kui seadused ei ole enam piisavad, et mõista komplektsete moraalsete küsimuste adekvaatsust. Kui päris elu ja elu haldav paberile pandu, millest viimane peaks reaalsuse üle kohut mõistma, ei eksisteeri enam samas dimensioonis. Kui aset leiavad üks miljardist olukorrad, mis loogikale enam ei allu, vaid käiku läheb sekundi murdosaga vallanduv instinkt. Kui õigest saab vale ja valest saab õige. Kui ei eksisteerigi enam selgelt mõistetavat õiget ja valet. Kui inimene ja tema teod tõusevad kõrgemale seadusest, siis kumba peab karistama või muutma. Kas inimene tegi seaduse või seadus inimese. Kui puudub konkreetne juhend, siis lõpuks jääb pinnale vaid isiku enda südametunnistus ja isiklik subjektiivne taju. Ole sa hiljem pettunud ja eriarvamusel, kuid kõigil on alati õigus oma nägemusele ja valikule. Huvitaval kombel oli naine minu kõrval publikus üpris šokeeritud ja vokaalselt hämmingus vaatajate viimasest otsusest. Tema jaoks oli see vastuvõetamatu. Aga kas oli? Inimpsühholoogia on tohutult keerukas. Me kunagi ei tea üdini, miks keegi käitub nii nagu juhtub. Esiteks, tegu on näidendiga, see ei ole päris. Teiseks, mis ühele must-valge on teisele hall. Mõnikord peab leppima, et oled vähemuse hulgas. Tegu on tehniliselt ja süžeeliselt lihtsakoelise etendusega -- jälgida saab kohtuistungit -- , mille konks seisneb arutletava teema võimes jagada publiku arvamused kahte ekstreemsusesse. Kas süüdistatav tuleb mõista süüdi või süütuks. Võib etteruttavalt öelda, et konkreetsel etendusel jagunes tulemus mõned hääled siia-sinna 20/70. Kummas suunas? See jääb hetkel välja ütlemata, sest ainukesed, kes publiku meelestatust võiksid moonutada ja mudida on tegelased, ning ainult selle põhjal, et mida neil kahetunnise näidendi jooksul vaatajatele öelda on. 

Olles eelneval ööl just tulnud lennult Inglismaalt, siis sai otseselt tunda torget keskse konfliktiga. Viimane keerleski ju selle ümber, et terrorist kaaperdas lennuki ja ähvardas sellega sõita sisse staadionile, kus toimus jalgpallimäng Saksamaa ja Inglismaa vahel. 70 000 inimest versus 164 inimest. Kui oleksin veel Lufthansaga sõitnud, oleks paralleel eriti terav, õnneks oli valikuks Finnair, ja oli võimalik end laval lahti rulluvast ärevast stsenaariumist natuke eemalduda. Olukord oli äraütlemata pakiline. Kui ületati ajakriitiline hetk, otsustas hävituspiloot vähema hulga hingede kahjuks, ning lasi lennuki alla, et too ei saaks kurssi võtta 70 000 inimese elule. Puänt seisneb selles, et sellise fataalse valiku tegi piloot iseteadlikult, sest ametlik käsk oli mitte tulistada. Ja siis algaski n-ö "aga-de" võitlus. Aga kui lennuki reisijad oleks ikka terroristist enne jagu saanud? Aga kui terrorist oleks viimasel minutil taganenud? Aga kui oleks surnud mõlemad, nii staadionil olevad, koos lennukis sõitjatega? Lõpmatu hulk "aga-sid" küll ühe ja siis teise soosinguks ja jälle laitmiseks. Enamused argumendid siiski ehkude ja oletuste peal baseerudes, mis kohtumõistjatele, loomulikul, otsuse eriti raskeks tegid. Peab tunnistama, et peas olid vastakuti kaks poolust, kes omavahel vaidlesid, sest kumbki valik ei olnud õige. Ega mõlemad kaitsjad situatsiooni hõlpsamaks ei teinud. Lõppsõnad oli äärmiselt asjalikud ja veenvad. Nad mõlemad rääkisid tõtt ja neil oli kummalgi üheaegu igati õigus. Kas pidevalt ajas muutuses olev seadus peaks määrama harukordsetes situatsioonides kellegi saatuse? Kui ei, siis mille põhjal üldse kollektiivne kord peaks baseeruma, kui mitte seaduse? Kana-muna paradoks. Üleüldse toodi välja intrigeerivaid arusaame ja vaatevinkleid, nt et (armastuses ja) sõjas on kõik lubatud ning terrorism on uutmoodi sõda. Selle asemel, et keskenduda aspektidele, mida ei saa kontrollida, nt kaaperdaja, võiks ehk tegeleda asjadega, mida saab kontrollida, nt staadionil olevate inimeste kohalolu. Kas väiksema arvu inimeste vajadused trumpab alati suurem hulk? Tsipake sai pettuda tõsiasja, et esile ei toodud piisavalt argumente, mis, pea täistuuridel töös, endal mõtetest juba eelnevalt läbi ei käinud. 

Publikule on tegu suhteliselt unikaalse kogemusega kahel tasandil. Esiteks, vaataja otsustab, nagu vanadel aegadel, kui kogukonnad tulid kokku ja mõistsid kollektiivselt kohut. Rahvas on see, kes ütleb kuidas asjad on, seadus on teisejärguline. Selline lähenemine pakub, loomulikult, enam mänguruumi ja massidega manipuleerimise võimaldamist -- tulemus on äärmiselt subjektiivne ning võib baseeruda pigem emotsioonidel, mitte faktidel. Aga, olgem ausad, tulemus võib olla ka palju autentsem ja ühiskonda enam peegeldav. Eriti, kui vähemalt teatrisaalis, ei kaasne otsusega konkreetseid tagajärgi südametunnistusele või kohtu all olijale. Teiseks, kuigi etendused, mis vaatajaid aktiivselt kaasavad, ei ole tänapäeval enam haruldased, anti seekord viimselegi kui ühele publikust võimalus süžee kulgu otseselt mõjutada. Mitte olla lihtsalt mõni kõrvalepõige või vahepala. Lava ning publik oli osavalt paigutatud nii nagu oleksid mõlemad ühel tasemel ja kahe vahel ei oleks füüsilist ega kujuteldavat piiri. Kogu ruum oli üks tervik. Sulandudes üheks kohtumõistmise saaliks, kus kõigil on teineteisega tihedalt seotud roll. Tegelased rääkisid otse publikuga, kes oli samaaegselt nii passiivne kui aktiivne järjekordne karakter lavastuses. Oli tunda vaatajate seas kerget segadust ja kahtlust, et kas tõesti peab päriselt minema nüüd hääletama, kuid toibuti kiirelt. Huvitav, kas autoril oli ka teine finaalkõne valmis, juhuks kui vaatajad oleksid teistmoodi valinud? Kuigi näitlejate loomulikkuse ja oleku jäikuse ning tehislikkuse üle võib nokkida, siis kontseptsioon ise oli värske ja paeluv. Et ühest reedeõhtust saab sellisel kujul kohtumõistmine, ei osanud küll ette näha.