Teater: "Orpheus allilmas"

Tervitus!

Ja seekord teatrist!

Pealkiri: Orpheus allilmas 
Teater: Ugala (külalisena Rahvusooper Estonias)
Lavastaja: Ingomar Vihmar (Endla)
Näitlejad: Triinu Meriste, Rait Õunapuu, Adeele Sepp või Laura Peterson, Andres Noormets, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Jaana Kena, Kata-Riina Luide, Luule Komissarov, Vilma Luik, Vallo Kirs ja Peeter Jürgens
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 18.11.2017
Millal nähtud: 23.04.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Tennessee Williams on autor, kes suudab mind nii tugevalt frustreerida ja endast välja viia, et see on päris haruldane. Tema näidendites toimuv ebaausus, ülekohtus ja traagika, on nii efektiivselt vormitud ja esitatud, et mind piinavad tema lood üpris pikalt pärast teatrist lahkumist. Sama lugu on ka uusima versiooniga ühest tema näidendist "Orpheus allilmas". Elu on ebaaus ja n-ö pahad võidavad, ning vähesed autorid suudavad seda nii valulikult, lihtsate vahendite ja üledramatiseerimata välja tuua kui Tennessee Williams ning tema repertuaar. Tal on ka hämmastav võime tuua lootus ja pääsemise päikesetõus inimeste sõrmede kaugusele ning siis ühe sõrmenipsuga julmalt hävitada tegelased täienisti kas vaimselt ja/või füüsiliselt. Kui ühte antud autori näidendid garanteerivad, siis ängi täis õnnetust ning oma paarikas tunniks maailma headusesse usu kaotamist. Vot nii võimsaid emotsionaalseid rusikalööke otse kõhtu pakuvad tema näidendid mulle.

Etendust vaadates teadsin ja pelgasin vaikimisi, et millal küll kõik nihu kisub, sest süstikuid oli ohtralt ning pahaaimamatud peategelased kekslesid liialt hooletult lahvatusohtlike olukordade ja isikute keskel. Pean tunnistama, et kulminatsioon seekord oli iseäranis järsk, raskesti seeditav ja ekstreemne. Isegi teades, et midagi peatselt plahvatab, ei oodanud ma sellist jäledat usu kaotamist inimkonda. Südame ajas pahaks rõve labrakas pärast tragöödiat ning sellist jälkust. Näidend oli täis üht või teistpidi õnnetuid, lõksus või kibestunud hingi, kuid minu kurvastuseks müüsid paljud viimsegi endast maha, et eemaldada need, kes suutsid leida prao põgenemiseks sellest mudamülkast. Linn täis väiklasi, kadedaid, allasurutud, õelaid, võõravihaseid, egotsentrilisi ning haavatuid ja elus pettunud inimolevusi. Vaatamata sellele, kui ebaausalt saatus kedagi kohtleb, on igaüks siiski enda valikute eest vastutav ning need konkreetsed otsused viivad tegelased loodetavasti põrgu. Kuigi emotsionaalselt äärmiselt muserdavad, olid viimased 15 minutit etendusest meelde sööbivad, võimsad ning tõhusad loo eesmärgi ja traagilise reaalsuse kinnitamisel.

Peategelaseks oli ootamatult sümpaatne, asjalik ning igatpidi minu poolehoidu võitev Lady. Naine, kes oli üksik ja omamoodi kibestunud ning, kes abiellus ülepeakaela õnnetute emotsioonide küüsis olles mehega, keda ta tegelikult vihkas, suutis siiski mind oma viimase šanssiga õnnele endale varvasteni kaasa elama panna. Ta ei olnud kaugeltki perfektne, kuid tema valmisolek sellest lämmatavast linnast välja murda ning käituda risti vastupidi sellele, mida peeti aktsepteeritavaks, oli tegelase edu võtmeks. Peale selle, oli Lady niikuinii omamoodi võõras, sest tema itaallasest taust töötas selles verepuhtust hindavas lõuna osariigis asuvas kolkas aktiivselt tema vastu. Lady oli sarkastiline, otsekohene, järk, aus, teravmeelne, töökas ning tõsine. Mulle tohutult meeldis Triinu Meriste kangelanna rollis. Kombinatsioon nooruslikkusest ja eluväsimusest ning tugevusest ja haprusest koos, olid suurepäraselt esitatud ning ma tõesti nautisin naise suhtumist, kõnepruuki, miimikat, liikumist, žeste ning olemust. Olgem ka ausad, näitlejanna nägi imetlusväärselt hea välja. Pikalt arvasin, et tegu on maksimum 30ndates eluaastates krapsaka, kena ja saleda näitlejannaga ning peas tekkis konflikt tegelase vanuse ja näitlejanna vanuse vahel. Inisemiseks aga polnud mingit alust. Iseäranis stiilne ja efektselt mõjus oli millegipärast veel ka tegelase välimus: poisipea, triibuline särk, skinny teksad ja baleriinad.

Kolkalinna sattunud ning status quo'd rikkuv vabahingest muusik, Val, ei loonud tormi veeklaasi mitte ainult väikelinnas, vaid tegi seda samuti Lady seisva veena eksisteerivas elus. Samas, kui kõik teised nägid mehes võõrkeha, mis oli algul veidi tüütu asjade seisukorra rikkuja, ning peatselt faktor, mis tuleb jõuga eemaldada, võttis naine selle muutuse tooja käed avali vastu. Lady ei olnud oma küla negatiivsusest veel nii läbi marineeritud ning janunes teha teistele rasket valikut ja sealt pääseda, mis ülejäänudele näis äraütlemata keeruline. Val sümboliseeris muutust ja põgenemist ühele, ohtu mugavale ja tuttavale aga teistele. Ladys äratas mees lootuse, armastuse, kire ja võimaluse uueks eluks -- võib-olla kõigist enam just viimase. Val ise oli tegelikult hea mees -- hingeline, hooliv, abivalmis, heatahtlik -- inimene, kes soovis leida sügavamat mõtet elule. Ta oli musikaalne, filosoofiline ja tundeline rändaja ning väikekolka elanikest peajagu üle nii vaimselt kui füüsiliselt. Ka muidugi mitte perfektne, kuid just kõike seda mis linnarahva eluuskumustele vastu käis. Rait Õunapuu, oleksin tahtnud, et oleks tsipa kõrgemakraadiliselt poeetilisem ja õrnahingelisem hurmur, kuid tal õnnetus olla heas koguses salapärane ja otsekui teisest maailmast -- vähemalt loo kontekstis -- , et mind oma esitusega veenda.

Tehniliselt poolelt, hindasin ma näidendis voolavat, tihedat ja värvikat dialoogi, mis oli sügav, kuid selge, arusaadav ning kergelt jälgitav. Kohe üldse ei sobinud mulle aga lavakujundus ning seda pigem just Estonia lava pärast. Kinnikaetud lavaaugul tegevust väga ei toimunud ning seega oli tegevus paigutunud liiga kaugele lava tagumisse otsa ning, isegi esimeses reas istudes, jäi toimuv kuidagi ülearu eemale. Samuti, oli lava liiga mahukas ning lugu uppus kuidagi selle sisse ära. Enam mõjusam oleks olnud vahetum, pisem ja intiimsem etenduse paik -- ehk ta Ugala saalis seda vast ka oli. Lisaks, kuigi meeldejääv ning emotsionaalselt puudutav näidend, oli konkreetne autori teos ülemäära trööstitu ning see varjutas mulle teatri, kui meelelahutuse pakkuja, funktsiooni. Veendusin, et jätkuvalt, suudab ühe vähese näitekirjanikuna mu sisemist tasakaalu nii ohtralt paigast puksida vaid Tennessee Williams.