Ja taas PÖFFilt!
Pealkiri: Lajko: mustlane kosmoses
Originaalpealkiri: Lajko: Cigány az ürben
Programm: Foorum
Riik: Ungari
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 25.11.2018
Minu hinnang: 3.5/5
 |
| pilt piletilevi.ee kodulehelt |
Film vajutas minus lisaks mitmeid muid õigeid nuppe. Ühine Nõukogudeaegne minevik andis niivõrd kuivõrd võimaluse näha sama perioodi, kuid Ungari vaates, ning tunda n-ö rõõmu sisenaljade ja detailide üle, mida suudavad hinnata vaid riikide kodanikud, kes on selles perioodis elanud. Alustades Brežnevist ja tema kulmudest ning lõpetades kutsu Laikaga. Kes, nagu välja tuleb, ei olnudki tegelikult esimene edukas kosmoselendur -- selleks oli hoopis mustlane Lajko, hüüdnimeka Laika. Mehe kinnisidee kosmosesse lendamisel viis juba varajases eas selleni, et mees poisina välipeldikut raketina kasutada proovides, ema selle abil kogemata taevasse õhku lasi -- koos hunniku fekaaliga. Film algas sõna otseses mõttes pauguga.
Mis järgnes oli pahupidi pööratud allajääja lugu, kus vaatajana oli suur soov mehele kaasa elada, et ta võidaks n-ö võistluse ja ta lennutataks kosmosesse, kuid teisalt, tähendas see tõenäoliselt tema otsa. Lajko ei olnud nimelt ainuke kandidaat ja ohtliku teerajajast katsejänes Juri Gagarinile -- kes oli muide täitsa olemas ja tegelane antud loos -- , vaid neid "priviligeeritud" kosmosereisiks oli veel. Ja oli olnud juba lademetes enne käesolevaid, kelledel kõigil kole lõpp. Otse loomulikult oli viimnegi kui kandidaat mingil moel süsteemi vaenlane: Mongoolia munk, jäänuk natside ideaalsest aaria rassis loomingust ning, üllatus üllatus, eestlasest kontrarevolutsionäär. Viimane ajas äratundmisrõõmust ja absurdsusest naerma kui Brežnevit pommivööga õhtu püüdis lasta ning hõiskas tugeva aktsendiga eesti keeles "Vaba Eesti!". Lisaks, muutsid tegelaskonda värvikamaks Lajko enda arvates hurmurist ja päevavargast isa, Lajko geist kasuisa, Brežnev, kes ka täitsa olemas ja tegelane antud loos oli ning hulgaliselt Nõukogudeaegset nostalgiat. See periood on nüüd tagasi vaadates koomiline ja õudne samaaegselt ja, nagu näha, kõnetab inimesi jätkuvalt.
Vaatamata intrigeerivale, veidralt kodusele ning originaalsele süžeefookusele, ei küündinud antud linateos minu silmis eelmise aasta PÖFFi tippteose "Stalini surm" tasemele, ei huumorilt, tegelaste väljajoonistamiselt, absurdilt, tegevuse reaalsusmaitselt, ja paljult muult. Ühist oli neil märkimisväärselt, kuid toon, lähenemine ja sügavus olid täitsa üksteisest mööda. Näiteks, ma sain aru, et Lajko oli ühesuunalise eesmärgiga mees, kes mõnes mõttes peegeldas Nõukogude aegseid inimesi -- vaoshoitud ja emotsioonitu -- , kuid seesmiselt mässav. Siiski, olgem ausad, ta ei olnud oma monotoonsusega just kõige kaasahaaravam ning kergesti vaatajaga kontakti leidev peategelane. Sellest tulenevalt tekkis filmis ajavahemikke, mis olid veidi uimerdavad ja igavad. Minu rõõmustuseks aga kompenseeriti neid põuaperioode tihtipeale ka geniaalselt koomiliste seikadega nagu sakslasest kandidaadi lugu tema loomisest ja mitmetest õdedest, keda natsid disainisid erinevate jaburate võimetega. Mulle, ootamatult, imponeeris ka filmi lõppseis, mis oli üllatav, kuid ideaalselt sobiv punkt loole, mis tegelikult ei saaks kunagi õnnelikult lõppeda. Masendusetunnet see minusse aga ei istutatund, sest Lajko ise ei olnud masendunud -- otse vastupidi.
Kokkuvõttes, filmi kontseptsioon oli hiilgav, teostus veidi logises, kuid ühe paraja vitamiinilaksu sain ma kohe kindlasti -- ning see oli ka antud loole poolteise tunni pühendamise eesmärk!
Vaatamata intrigeerivale, veidralt kodusele ning originaalsele süžeefookusele, ei küündinud antud linateos minu silmis eelmise aasta PÖFFi tippteose "Stalini surm" tasemele, ei huumorilt, tegelaste väljajoonistamiselt, absurdilt, tegevuse reaalsusmaitselt, ja paljult muult. Ühist oli neil märkimisväärselt, kuid toon, lähenemine ja sügavus olid täitsa üksteisest mööda. Näiteks, ma sain aru, et Lajko oli ühesuunalise eesmärgiga mees, kes mõnes mõttes peegeldas Nõukogude aegseid inimesi -- vaoshoitud ja emotsioonitu -- , kuid seesmiselt mässav. Siiski, olgem ausad, ta ei olnud oma monotoonsusega just kõige kaasahaaravam ning kergesti vaatajaga kontakti leidev peategelane. Sellest tulenevalt tekkis filmis ajavahemikke, mis olid veidi uimerdavad ja igavad. Minu rõõmustuseks aga kompenseeriti neid põuaperioode tihtipeale ka geniaalselt koomiliste seikadega nagu sakslasest kandidaadi lugu tema loomisest ja mitmetest õdedest, keda natsid disainisid erinevate jaburate võimetega. Mulle, ootamatult, imponeeris ka filmi lõppseis, mis oli üllatav, kuid ideaalselt sobiv punkt loole, mis tegelikult ei saaks kunagi õnnelikult lõppeda. Masendusetunnet see minusse aga ei istutatund, sest Lajko ise ei olnud masendunud -- otse vastupidi.
Kokkuvõttes, filmi kontseptsioon oli hiilgav, teostus veidi logises, kuid ühe paraja vitamiinilaksu sain ma kohe kindlasti -- ning see oli ka antud loole poolteise tunni pühendamise eesmärk!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar