Kino: PÖFF 2018 (1) "Igaviku väravas" ja "Eirates gravitatsiooni"

Tervitus!

Esimesed ülevaated 2018. aasta PÖFFilt!

Pealkiri: Igaviku väravas
Originaalpealkiri: At Eternity's Gate
Programm: Signatuurid
Riik: Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa
Kestus: 1h 50 min
Millal nähtud: 19.11.2018
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Linastub veel L 23.11 ja P 02.12!

Mulle ei meeldi depressiivsed filmid -- kohe üldse mitte. Ma ei taha näha kinos, mis on mulle meelelahutus, midagi morjendavat. Või siis vähemalt ei taha ma näha midagi, mis mind muserdab ja seda väga hallides toonides, ülirealistlikult, päriselu inetust tõetruult peegeldades ning, otsekoheselt öeldud, koledalt. Ma leebun oma reegli vastu aga siis kui masendav lugu on kaunilt esitatud, värviküllane, ilma räpasuse ja rokata ning esteetiline nii silmadele kui kõrvadele vaadata ja kuulata. Just selline suutis vaatamata oma kurvale kesksele teemale olla antud film. Vincent van Gogh on nälgiva ja traagilise saatusega kunstniku etalon. Oma eluajal vääritimõistetud, mitte hinnatud ja kõrvale heidetud -- kunstnik, kes fenomenaalse populaarsuse saavutas alles pärast enda surma. Püüdes mitte hollywoodiseerida ning konkreetselt ka lähtematerjali dokumentaalfilmilaadseks mitte muuta, on tulemus lummav, omanäoline ja meeldesööbiv.

Film püüab vaataja transportida kunstniku keerukasse mõttemaailma ning elukonteksti. Kaamera liigub kohati lausa van Goghi seljas või osana temast, võimaldades lähedase pilgu mehe tegemistesse, pilkudesse, kehakeelde ning isikusse. Pidevalt tundsin end kui mehe kõrval, ees, taga, süles, kukil -- osana temast. Hulgaliselt kaadreid pani vaataja ümbrust kaema kui otse kunstniku silmade läbi. Autentsema mulje jätmiseks kasutati paljuski rappuvat ja ebastabiilset kaamerat, mis aga mingi hetk hakkas mu silmadele väsitavalt mõjuma. Vajaliku efekti saamiseks oli see siiski vajalik. Vastupidiselt kaootilisele kaameraliikumisele, mis osati illustreeris van Goghi meeltesegadust ja elavat siseelu, tasakaalustati kaost selguse ja sihikindlusega. Viimast esines siis, kui mees maalis. Näiteks, pikk ja stabiilne kaader keskendus ühele kuulsatest saabastega maalide valmimisele. Mulle tohutult meeldisid need püsivad pilgud fokuseerides maalimisele või loodusele, sest koos muusikaga mõjusid need lõõgastavalt ning meeldivalt hüpnotiseerivalt. Staatilisemad kaadrid pühendati ka kurikuulsale kõrva lõikamisele, kus rahulik ning pealtnäha selge mõistuse juures kunstnik püüab arstile seletada selle teo tagamaid.

Film püüdis võimalikult intiimselt puurida pilku kunstniku sisemaailma ning see õnnestus hiilgavalt. Iseasi, kas teda lähedalt tundes, meest ka mõista on võimalik. Tundsin, et sain temast aru, kuid siiski ei adunud teda, tema tegutsemisi ja valikuid. Ilmselgelt, mõjutasid van Goghi muuhulgas psühholoogilised vaevused, karm keskkond ja aeg, jne, kuid vaatamata sellele, et ta ennast ootamatult hästi ise nägi, tundis ja enda tegemisi, arusaamu ning motivaatoreid lahti seletada oskas, jäi ta mulle siiski mõistmatuks ning salapäraseks. Jutt selge ja isegi loogiline, kuid tegelikult mitte -- just selline nagu ta väitis olevat Shakespeare, kelle loomingut talle meeldis lugeda just teksti salapärasuse tõttu -- kõik ei ole alati nii nagu esmapilgul paistab, teksti taga võib hoopis midagi muud mõeldud olla. Iseäranis hästi illustreeris seda mõtet van Goghi vestlus preestriga (suurepärane kuskil kümne minutiline cameo Mads Mikkelsenilt), et miks mees maalib, selle seos jumalaga ja kas tema looming on ilus või kole -- preester püüdis, kui ratsionaalne mees, väga delikaatselt kunstnikule mõista enda, et viimase maalid on ju koledad ning kuidas saab van Gogh väita, et tal on jumala anne, kui see mida ta teeb on inetu. Siin tuli esile ka kunstniku teoseid kurbkaunilt seletav tõdemus: "Äkki on mu kunst mõeldud tulevatele põlvkondadele ja nemad näevad seda hinnata." Film kubises sügavatest vestlustest ja monoloogidest, mis ei olnud aga kunstlikult ja sunnitult diip, vaid mõjusid antud kontekstis seletavalt, toetavalt ning arusaadavalt.

Veel tõstan esile nukrameelse, kuid hurmava muusika, mis van Goghi jalutuskäike talle kallis looduses ning tegemisi saatis. Meeldiv oli jälgida kuulsate maalide ja nende inspiratsioonile -- kas loodus või inimesed -- valmimisele pühendatud seiku. Samuti, näisid filmis kasutatud ohtral hulgal kunstniku maalid äärmiselt tõepärased ning nagu päris. Põneva faktorina mainin ka, et film ei järginud tuimalt teadatuntud fakte mehe eluloost, vaid pakkus enda poolt alternatiive ning intrigeerivaid lahendusi tegelikkusele seal, kus neil võis täitsa reaalne statistiline võimalus olla. Näiteks, van Goghi väidetav enesetapp, ei olnud antud loos üldsegi enesetapp. Viimasena, esitan kiidusõnad Willem Dafoele, kes oli haavatav, inimlik ja ootamatult tõetruu traagiline van Gogh. Tegu on kindlasti ühe kohustusliku filmiga selle aasta PÖFFil!

----------------------------------------------

Pealkiri: Eirates gravitatsiooni
Originaalpealkiri: Free Solo
Programm: Eesti Olümpiakomitee Spordifilmide programm
Riik: Ameerika Ühendriigid
Kestus: 1h 37 min
Millal nähtud: 20.11.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Ma kardan kõrgusi ja ei hakka mitte iialgi aru saama, miks inimesed ronimisel -- ja seda ILMA igasugu turvavahenditega -- riskivad oma eluga. Üks vale hingetõmme ja on lõpp. Üks vale liigutus ja on lõpp. Üks libisemine ja on lõpp. Üks tuuleiil ja on lõpp... Aga, ma ei peagi kõigist aru saama ning, nagu ka dokumentaalist välja tuli, seletas kuulsa ronija ning antud linateose fookuses oleva, Alex Honnoldi, pidevat adrenaliini laksu vajadust ning aina võimsama väljakutse soovi, tema aju MRT. Selle põhjal selgus, et seal kus tavainimesel hakkaks ohufunktsioon tööle, on mehel vaja tugevamat stiimulit kui keskmisel kaaskodanikul. Lihtne ja selge -- asi seisneb erinevustes bioloogias, keemias ning füsioloogias. Kinosaali turvaliselt istmelt on aga päris põnev selliste hulljulgete seiklustele kaasa elada. Isegi kui tegu on dokumentaaliga, siis oli instinktiivselt teada, et ega mees selle jooksul otsi vast anna, ehk siis, nautisin kauneid vaateid, kaadreid ning pinget, mis kohati oli keha krampitõmbavam kui mõni kvaliteetne thriller. Tõesti, ma tõmbusin täitsa pingesse kui lõppvaatus käes!

Nähtu keerleb eelmainitud kuulsa ja, heas mõttes, täitsa segase mägironija ümber, kes elab selle nimel, et erinevaid mägesid neid ronides vallutada ja seda ilma turvavarustuseta. Töö- ja abivahenditeks ainult käed, jalad, musklid ja seljal rippuv kott talki. Keskendutakse tema konkreetse hetke eesmärgile alistada kurikuulus El Capitan, mis asub Yosemite looduspargis, Californias. Eelmänguks ettevalmistused, tagasilöögid, vigastused, pidev harjutamine, harjutamine ja harjutamine, et instinktiivset ja intiimselt tundma õppida mäe igat tahku, kallet ja detaili. Põhishowks mäe ronimine ilma abivahenditeta. Eeltöö on ajarohke, teguderohke ning planeerimisrohke. Inimesele, kes ronimisest mõhkugi ei taipa, oli päris põnev elada kaasa ning aru saada, kui mahukat ettevalmistust üks säärane meeletu ettevõtmine tegelikult vajab. Alex pidi iga väiksemagi detaili, igas väiksemaski etapis ronimisel meelde söövitama: aste risti, sõrm kinni, jalatõste kõrvale, käsi paremale, vasaku jala samm tagasi... See oli hämmastav millise detailsusega oli vaja töötada -- ma ei olnud seda mitte kunagi sellisena ette kujutanud. Andes mõista ka mehe ettevõtmiste tõsidust, mainiti ka mitmeid mitmeid tegijaid mägironijaid, kes on oma armastatud tegevust viljeledes oma elu kaotanud. 

Püüdes muuta seda inimvõimeid ületavat meest siiski inimeseks, keskendus dokumentaal ka tema suhtele värske tüdruksõbraga, sõpradest kaasronijatega ja filmimismeeskonnaga. Lisaks siis tema minevikule ja perele, mis osati seletas, miks ta on nagu ta on. Pean tõdema, et kohati oli Alexi iseloom isegi paeluvam kui tema ettevõtmised. Sarkastiline, brutaalselt aus, natuke sotsiaalselt kogenematu, suu peale kukkunud ning siiralt humoorikas vend! Kilde loopis ta nagu kuulipildujast ja seda nii vaevatult. Küsimusele, kas ronimine või tüdruksõber, ei pilgutanud ta silmagi ja vastas "ronimine". Saalis oli pidevalt kuulda naeru mehe järjekordse avameelse märkuse üle. Tema kommentaar külmkapi ostmisel: "See on... sügav" ajab siiani itsitama. Kuigi mehe suhtumine võis tema kauavaevatud tüdrukule, Sannile, üpris frustreeriv olla, paistsid nad üksteist piisavalt mõistvat ja aktsepteerivat, et nende suhe toimis. Iseasi, kui kauaks veel... Kuni järgmise ajuvaba ronimisplaanini?

Lõpetuks, mainin veel loomulikult hingematvalt kauneid kaadreid loodusest, mägedest ja ronimisest, viimast väga huvitavate nurkade alt. Visuaalselt oli tegu suurepärase dokumentaaliga. Liiga lihtne oli ka ennast unustada ning tunda, et oled Alexiga mäel enda eluga riskimas. Kokkuvõttes, igati soliidne dokumentaal, isepärase isiku surmapõlgavast tegutsemisest põnevas tegevusalas!