Esmaspäev, 26. november 2018

Kino: PÖFF 2018 (2) "F20", "Vangis Michael" ja "Suvi 84"

Tervitus!

Seekord ülevaated PÖFFi alafestivalilt Just Film!

Pealkiri: F20
Originaalpealkiri: F20
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Horvaatia
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 20.11.2018
Minu hinnang: 2.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Linastub veel N 29.11!

Tänapäeval, kus psüühilised haigused on pidevas avalikus diskussioonis ning nende üle arutlemine või nende põdemine ei ole enam tabu ega häbiasi, jäi mulle natuke segaseks antud loo eesmärk. Kas haigus, kui närvekõditava thrilleri ja vägivalla vallandaja ning edasivedaja. Või, haigus kui hoiatus, et kui psüühilise vaegusega isikuid kohelda kui vatis -- eriti delikaatselt -- , neid isoleerida või isegi eeldatavat haigust peale suruda, siis on võimalik väljund reaalne oht ümbritsevatele. Esimene variant pakkust odavat pinget täis tiinekate draamat. Teise variandi puhul jäi tulemuseks pealiskaudne ja liialt ühesuunaline lähenemine niivõrd komplektsesse teemasse nagu skisofreenia. Mõlemad versioonid ei panustanud midagi uut, väärt või kaasahaaravat. Või oli loo moraaliks hoopis teadatuntud ja läbileierdatud: isal on alati õigus; ära usalda esimest armastust; hoia eemale veidratest kenadest poistest; liiga palju videomänge ei ole psüühikale hea, jne. Eelnevad on kõik stabiilsed alused asjalikule sisule, kuid midagi asist seekord ei realiseeritud. Samas, ega midagi konkreetselt jubedalt valesti ka ei läinud, tegu on lihtsalt okei põnevikuga, milles puudus aga originaalsus ning omanäolisus. 



-------------------------------------

Pealkiri: Vangis Michael
Originaalpealkiri: Michael Inside
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Iirimaa
Kestus: 1h 36 min
Millal nähtud: 24.11.2018
Minu hinnang: 4/5
pilt piletilevi.ee kodulehelt

Ma ei eeldanud mõnda üliõnneliku lõpuga muinasjuttu, kuid midagi niivõrd realistlikku ning nördima panevalt usutavat ma ka ei osanud oodata. Tahaksin öelda, et mulle film üldse ei passinud, sest midagi nõnda trööstitut ja minu õiglustunnet mutta trampivat pole ammu enam näinud. Samas, olen sunnitud lugu imetlema selle inetuses, ilustamatuses ning karmile reaalsusele truuks jäämises. Dublinis on linnaosasid, kus generatsioon generatsioonilt ollakse ühes ja samas kriminaalses lõksus, millest välja murda on kui loteriivõit ning samm sammult sügavamale uppuda on igapäevane tõenäosus. Igas peres on keegi vangis või siis olnud vangis ning käbid ei kuku kännust kaugele. Korra komistades, kipub kukkumisi aga aina tihemini tulema ning ühe langemine on kui doomino, mis haarab kaasa ka süütud lähedased. Just viimasele keskenduti iseäranis antud filmis. Isegi kui lootus ja pääsemine on näpuotsa juures, ei luba sotsiaalne keskkond ühtegi põgenikku. 

Filmi stiil, õhkkond, tempo ning üldine lähenemine meenutasid dokumentaalfilmi -- nähtav tundus tõetruu ning nagu oleks vaataja tegevustel vahetu kaaslane. Kaamera fookus paigutus suuresti ka peategelase, 18-aastase Michaeli, näole, et peegeldada emotsioone ja läbielamist poisi ilmetes ning silmades. Vähesega suutis noor näitleja väga paljutki edasi anda -- hirmu, häbi, segadust, lootusetust, kurbust. Keeruline oleks olnud poisile mitte kaasa elada, sest tegu ei olnud südames ju siiski paadunud pätiga, vaid oma keskkonnast tuleneva surve ja eluolu ohvriga, kes korra lõksu jäädes, ei suutnud sealt enam pääseda, sest iga põgenemiskatse surus nagu vesiliiv vaid aina sügavamale. Tõmmates kaasa ka kõik ümberkaudsed. Film pakkus omamoodi põgusat pilguheitu ka vanglaellu ja sealsele ellujäämisvõitlusele, mis alati tundub kui suur katsumus, millele järgneb vabanemine vangist pääsemise näol. Nagu aga loos selgus, siis tõeline karistus algab alles vangla uste taga. Valgelt lehelt ei alusta keegi, pigem on leht veel räpasem. Ning just see on noorele, mõtlematu teo tagajärjel vanglasse sattunule, tihtipeale allakäigu trepi esimene samm -- mitte vanglas olek, vaid sealt pääsemine.



------------------------------------

Pealkiri: Suvi 84
Originaalpealkiri: Summer of 84
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Kanada, Ameerika Ühendriigid
Kestus: 1h 55 min
Millal nähtud: 26.11.2018
Minu hinnang: 3.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Nostalgia missugune! 80ndad muutuvad aina popimaks oma meeldejääva popkultuuri, esteetika ning atmosfääriga. Selle kiirrongi sappa on end haakinud näiteks "Stranger Things", "Ready Player One", jpt. Film tuletas mulle igatipidi meelde selle kümnendi laste- ja teismeliste filme, mis natuke tõsisema kesega. Natuke nagu "Gremlins", seda loomulikult ilma killer karvapallideta, kuid niisama ühe tavalise killeriga. Ja, muidugi, toimus tegevus Ameerika ühes pealtnäha vaikses äärelinnas, kus peategelase sõnade järgi, aga kõige jubedamad, veidramad ning ootamatud asjad juhtuvadki. On ka teada, et kui midagi otsima minna, siis just selle võibki leida ning antud loos koperdab poiste nelik sarimõrvari otsa, keda nad ise liialt agaralt välja peibutasid ning liialt palju sabast tõmbasid. Pluss punktid, et tulemus oli realistlik -- sünge, aga palju usutavam kui enamus samalaadseid lugusid selleks võimelised oleksid.

Ma ei hinnanud loo juures tõsiasju, et poisid tegid sarimõrvarist otsekui mängu, kohati toetuti ülearu 80ndate nostalgia faktorile, esines mitmeid süžeeauke, ohtralt võeti kasutusele lihtsaid ja odavaid ehmatus-momente, osa filmist muutus päris õudukaks -- kas tõesti on tegu linateosega noortele? Teisalt, mulle meeldisid tegelaste omavahelised suhted, vaevatu poiste huumor, filmi õhkkond ja muusika, krimimüsteerium, pinge mis suutis end ikka üpris teravaks kruttida, ning puänt -- mis seisnes selle, et puänti tegelikult ei olnud. Ning lõpp, mis mulle subjektiivselt öeldes, peale ei läinud, kuid mis objektiivselt öeldes, oli täiesti ootamatu ja, seega, minupoolne kiitus -- kui arvad, et asi on läbi, siis mõtle uuesti! Asi pole kunagi läbi!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar